Trifiidide päev * John Wyndham

 

Lugesin 12.-18. juuli 2022

Raamat, mis haarab algusest peale ning tundub oma kirjeldustes väga ajakohane. Eestlase jaoks on ehk võõraski mõelda, et raamat on ilmunud juba 1951. aastal. Võib-olla jääme me südames tihtipeale metsa- ja maarahvaks ning linnade eksisteerimine ja tavapärasus pole imelikul kombel minu jaoks igapäevaselt iseenesestmõistetav. Suviti kätt mulda pistes ning ka muul ajal tegelikult (eriti praeguses olukorras kus toimetulek maailmas ning toiduga seonduv on hapras tasakaalus) leian end ikka mõttelt, kuidas inimkond toime tuleks kui meie süsteemid ja elukorraldus ühel või teisel põhjusel kokku kukuks. Võrreldes ajaga, mil igaühel oli näiteks maal sugulasi ning ka endal ehk kusagil maalapike, tekib küsimus, et kuidas me praeguselgi ajal hakkama saaksime?

Kuna esimese väljaande kujundus on nii kõnekas, lisan siia ka selle ning lingi, kust saab väljaande kohta inglise keeles lisainfot.

Peategelane Bill Masen viibib haiglas, kuhu ta on sattunud trifiidi salvamise tagajärjel. Maailmas on see uudne taim järjest rohkem levinud, sest sellest toodetakse väärtuslikku õli. Kuid salapärane taim peidab endas palju enamat - ta on lihatoiduline, võimeline mürgiselt salvama ning teatud vanusesse jõudnuna suudab oma juured maast lahti rebida ning taaruval moel ringi liikuda. Ühel õhtul näeb terve maakera elanikkond kaunist rohekate komeetide sadu, millel on katastroofilised tagajärjed - inimesed jäävad pimedaks ning järgmisel päeval on inimkond äkitselt kaitsetu ning seega suures osas hukule määratud. Tekib kaos ja vaid üksikud, juhuse tõttu komeedisadu mitte näinud, on säilitanud nägemisvõime. Sealhulgas ka raamat peategelane, kellel on trifiididega varasemaid kogemusi nii isiklikus elus kui ka tööalaselt.

Ka Josella Playton on juhtumisi nägija ning Bill päästab ta jõhkra mehe käest, kes on naise kinni võtnud plaaniga, et too peab talle edaspidi silmade eest olema. 

Kuigi alguses valdab peategelast muuhulgas ka omalaadne vabanemisetunne, saab ruttu selgeks, et uutmoodi maailm on ikkagi üsna hirmus paik ning allesjäänutel tuleb teha tõsiseid valikuid, et ellu jääda. 

Lisan siia ka tõlkija Aivo Lõhmuse lühitutvustuse autori kohta.

John Wyndham, kodanikunimega John Benyon Harris sündis 1903. aastal Inglismaal Edgbastoni väikelinnas. 1911. aastal kolisid ta vanemad Birminghami. sealtpeale vahetas tulevane kirjaqnik sageli elukohti ja õppis mitmetes koolides, tema haridustee tipnes Bedales Schooliga, kus ta õppis aastail 1918-1921. Pidanud väga erisuguseid ameteid põllumehest reklaamiagendini, hakkas John Benyon Harris 22-aastaselt kätt proovima lühijuttude kirjutamisega. Alates 1930. aastast avaldas ta mitmete pseudonüümide all rohkesti jutustusi ja kriminaalromaane põhiliselt USA väljaannetes. Sõja puhkedes teenis kõigepealt tsiviilkaitses, seejärel tegevarmees. Pärast sõda naasis kirjanikutöö juurde, valides alaliseks elukohaks Petersfieldi.

1946. aastal, pärast oma lemmikkirjaniku Herbert Wellsi surma võttis John Benyon Harris käsile uue zhanri ning saavutas menu juba oma esimese ulmeromaaniga "Trifiidide päev" (The Day of the Triffids). See ilmus 1951. aastal John Wyndhami autorinime all, millele kirjanik sealtpeale truuks jäi.

Truuks jäi John Wyndham ka ulmekirjandusele. Kuni oma surmani 1969. aastal avaldas ta ühtekokku kaheksa romaani, käsitledes neis põhilise probleemina kontaktide võimalusi ning võimatusi inimkonna ja testest maailmadest pärit tulnukate vahel: "Kraken ärkab" ("The Kraken wakes", 1953), "Krüsaliidid" "The Chrysalids", 1955), "Taassünd" ("Re-birth", 1955), "Midwichi käod" ("The Midwich Cuckoos", 1957), "Tõuge väljastpoolt" ("Outward Urge", 1959, koos Lucas Parkesiga), "Häda samblikuga" ("Trouble with Lichen", 1960) ning "Tsurr" ("Chocky", 1968). Kolme jutukogu lühijuttudes on vaatluse all enam-vähem samad probleemid, kuid sageli ka humoristlikust vaatevinklist nähtuna: "Jizzle, 1954, "Ajaseemned" ("The Seeds of Time, 1956), "Tema tavade kohaselt" ("Consider her ways", 1961).