 |
| Lugesin u28. juuni - juuli algus 2021 |
Aga mul pole enamasti põrmugi kurb meel seda teha, sest enamus lastele ja noortele kirjutatud raamatuid on head, võib-olla isegi paremad kui täiskasvanute omad. Millegipärast on minusse vahel tekkinud veendumus, et lastele pole mõtet halbu raamatuid kirjutada - sel juhul nad lihtsalt ei loe neid. Täiskasvanud vahel vist ikka loevad, mingist imelikust kohusetundest. Või soovist veenduda, et raamat ikka oli lõpuni sama halb. Või soovist teada saada, et äkki kusagil siiski toimub mingi muutus, või et äkki on halval kirjutusviisil / süzheel / millel iganes, siiski oma mõte või eesmärk?
Aga jah, raamat "Apelsinitüdruk" seisis juba tükk aega mu tütre lauanurgal, kuni ma mõtlesin, et enne raamatu tagasiviimist tuleks ta ikkagi läbi ka lugeda. Pealegi pole ta kuigi pikk - 148 lehekülge. Mis samas ühe kirja kohta oleks päris korralik pikkus - ning suur osa sellest raamatust ongi kiri. Isa kiri pojale, keda tal polnudki võimalik n.ö suurena tundma õppida. Peategelase Georgi isa nimelt jääb haigeks ning sureb kui poiss on alles 4-aastane. Nüüd on Georg 15-aastane ning saab lõpuks kätte kirja, mille tema isa on peitnud vana lapsevankri voodri vahele, et see hiljem leitaks.
Millest või kellest ta siis kirjutab? Apelsinidest ja tüdrukust ehk apelsinitüdrukust? Kes ta on ning mis seos on sellel Georgi ning tema isaga? Ega ma hästi ei tahagi vastust siia ära kirjutada, pigem võin öelda, et tegu on järjekordselt väga hea raamatuga, mis toob kaks põlvkonda - isa ja poja - üksteisele palju lähemale. Siin on palju häid mõtisklusi. Mitu mõnusat laenu näppaksin ka siia blogisse:
"Ajakirjanikke ja lapsevanemaid ühendab see, et nad on ühtmoodi uudishimulikud. Ning poliitikuid ja lapsi ühendab see, et mõlemaid tabavad pidevalt valusad küsimused, millele pole alati kerge vastata."
...
"Ma olin lihtsalt vapustatud, olin kurnatud, olin küllastunud. Olin kogenud midagi imepäraselt mõistatuslikku, millest võisin toituda veel kuude kaupa. Mõtlesin, et saan temaga täiesti kindlasti veel kokku. Meid ohjasid mingid võimsad, aga samas seletamatud jõud.
Ta oli võõras. Ta pärines kaunimast muinasjutust kui meie oma, kuid tal oli õnnestunud siseneda meie tegelikkusesse. Võib-olla seepärast, et tal oli siin tähtis ülesanne, võib-olla pidi ta päästma meid sellest, mida mõned nimetavad halliks argipäevaks. Senini polnud ma seesugustest päästeretkedest midagi kuulnud. Olin uskunud, et leidub vaid üksainus olemine ja tegelikkus. Kuid leidus vähemalt kahte liiki inimesi: Apelsinitüdruk ja meie teised."
...
"Me ei saa valitseda teineteise minevikku. Küsimus on selles, kas meil on ühine tulevik."
...
"Võib-olla ei suuda miski võistelda läheduselt kahe pilguga, mis kohtuvad teineteisega kindlalt ja otsustavalt ning lihtsalt keelduvad haaret lõdvendamast."
Väga vahvad on peategelase kirjeldused oma lähedaste kohta. Näiteks:
"Vanaema saab varsti seitsekümmend ning on olnud enamiku elust lauluõpetaja. Ta armastab igasugust muusikat, kuid üle kõige hindab ta Puccinit. Vanaema on teinud oma eluülesandeks panna mind armastama "Boheemi", kuid ausalt öelda on itaalia ooper minu arust liiga lääge ning "Boheem" pole mingi erand - see on üks õnnetu segu armastusest ja tuberkuloosist. /.../ Tugevaim külg: vanaema teab kõikide linnuliikide nimetusi ja seda, kus nad pesitsevad. Nõrgim külg: ta ei suuda (kahjuks) teha süüa, laulmata sealjuures mõnda Puccini aariat. Ma pole püüdnud teda sellest võõrutada, ausalt öeldes pole üritanudki, sest vanaema teeb väga hästi süüa. Lemmikütlus: "Istu siia, Georg, siis saame natuke juttu ajada."
....
"Aina sagedamini kasutasime asesõna "meie". See on üks kummaline sõna. Öeldakse, et homme teen seda või teist. Või küsitakse teiselt, see tähendab "sinult", mis tal kavas on. Sellest pole raske aru saada. Aga järsku öeldakse "meie" ja seda suurima enesestmõistetavusega.
"Kas sõidame laevaga saartele ujuma?"
"Või jääme hoopis koju lugema?"
"Kas see etendus meeldis meile?"
Ja siis ühel päeval: "Me oleme õnnelikud!"
Kasutades asesõna "meie", seome ühise tegevusega kaks isikut, justkui moodustuks neist üks liitolend. Paljudes keeltes on olemas omaette grammatiline vorm, mida kasutatakse kahe - ja ainult kahe - isiku kohta. Seda vormi nimetatakse duaaliks ehk kaheks jagatavaks. Minu arust on see üks kasulik määratlus, sest vahel ei olda üks ega mitu. Ollakse "meie kaks", otsekui oleks see "meie" lahutamatu. Selle kasutuselevõtuga kaasnevad just nagu võlukepi viipel mõned muinasjutulised reeglid. /.../ Kui me kasutame duaali ehk kaksust, oleme seega kehtestanud mõned päris uued reeglid. "Lähme jalutama!" Nii lihtne, vaid kaks sõna ja sellest hoolimata kirjeldavad need üht sisukat tegevust, mis puudutab süvitsi kahe inimese elu maailmas. Ning energia säästmisest võime seejuures kõnelda rohkem kui ainult sõnade arvu suhtes."
Üks oluline tegelane Georgi isa jutustatud loos on ka Hubble'i teleskoop, mis kirja kirjutamise ajal oli juba tiirlemas orbiidil ümber maakera, ent defektiga. Selleks ajaks kui Georg kirja luges, oli defekt parandatud, see oli aga poisi jaoks suur üllatus, et isa teleskoobist kirjutas, kuna see oli ta tema enda jaoks väga huvipakkuv teema, millesse ta süvenenud oli. Isa kirjutab nii:
"Vahel mõtlen, et kosmoseteleskoop on nagu Universumi Silm. Sest silm, mis näeb kogu universumit, võib teatava õigusega kutsuda ka Universumi Silmaks. Saad sa aru, mida ma mõtlen? Universum ise on ju sünnitanud selle uskumatu instrumendi. Hubble'i teleskoop on kosmiline meeleorgan.
Mis on küll see suur muinasjutt, milles me elame ja mida igaüks meist saab kogeda ainult lühikese aja jooksul? Võib-olla aitab kosmoseteleskoop meil ühel päeval paremini mõista selle muinasjutu olemust. Seal kaugel galaktikate taga leidub ehk vastus küsimusele, kes on inimene..
Mulle tundub, et olen selles kirjas mitu korda kasutanud sõna "mõistatus". Katset universumi mõista saab vahest võrrelda sellega, kui püütakse panna kokku ühe suure mosaiikpildi kõik tükid. Muidugi on see samavõrd mentaalne ehk vaimne mõistatus ja võib olla, et vastus sellele küsimusele peitub meis enestes, sest me oleme ju siin. Me olemegi see universum.
Võib-olla pole meie loomine veel valmis. Loomulikult pidi inimese füüsiline areng eelnema vaimsele. Ehk on selle universumi füüsiline olemus vaid midagi välist, üksnes tarvilik materjal maailmakõiksuse enesetunnetuseks."
Georgi isa kirjutab veel:
" Mulle on see siin alati olnud üks võlumaailm, juba sellest ajast saati, kui olin õige väike, ja ammu enne seda, kui hakkasin Oslo tänavatel ühe apelsinitüdruku järel spioneerima. Tunnen sisimas ikka veel, et olen näinud midagi, mida pole näinud keegi teine. Seda tunnet on raske lihtsate sõnadega kirjeldada, kuid kujutle õige seda maailma enne kogu moodsat viginat loodusseadustest, evolutsiooniõpetusest, aatomitest, DNA-molekulidest, biokeemiast ja närvirakkudest - jah, enne seda, kui too maakera hakkas pöörlema, enne, kui see vähendati planeediks maailmaruumis, enne, kui uhke inimkeha jagati südameks, kopsudeks, neerudeks, maksaks, ajuks, vereringeks, lihasteks, maoks ja soolikateks. Räägin ajast, mil inimene oli inimene, see tähendab terviklik ja uhke inimene, ei rohkem ega vähem. Siis polnud maailm muud kui sädelev muinasjutt."
...
"Ära tule ütlema, et loodus pole ime. Ära tule mulle ütlema, et maailm pole muinasjutt. Kes pole seda enesele tunnistanud, ei taipagi seda võib-olla enne, kui muinasjutt on kohe läbi saamas. Siis antakse inimesele nimelt viimane võimalus rebida eest silmaklapid, viimane võimalus hõõruda üllatusest silmi, viimane võimalus pühenduda selle imele, millega tuleb peagi hüvasti jätta ja sellest lahkuda."
Georg ise mõtiskleb nii: "Elu on lühike kõigile nendele, kes saavad tõesti aru, et kogu maailm saab ühel päeval lõplikult otsa. Kõik inimesed ei saa sellest aru. Mitte kõigile pole antud mõista, mida tegelikult tähendab olla igavikuks kadunud. Liiga palju sebimist ei lase meil jõuda sellele äratundmisele ja nii möödub tund tunni, minut minuti järel."
Ja lõpetuseks: "Elu on hiiglaslik loterii, kus nähtavaks saavad ainult võiduloosid. Sina, kes sa seda raamatut loed, oled üks niisugune võiduloos. Lucky you!"
......................
Tutvustus Rahva Raamatu lehelt: https://www.rahvaraamat.ee/p/apelsinit%C3%BCdruk/1228551/en?isbn=9789985042069
„Minu isa suri üksteist aastat tagasi. Olin siis alles neljane. Ma ei uskunud, et kuuleksin temast veel midagi, kuid nüüd kirjutame koos raamatut.“
Raamatu minategelase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb tal hästi ja tema eriline huvi on astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut: kaua tööriistakuuris seisnud punase lapsevankri voodri vahelt tuleb välja kiri, mille on Georgile kirjutanud tema isa enne oma surma. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb.
Jostein Gaarder (snd 1952) on tänapäeva Norra kõige kuulsam kirjanik. Tema menuromaan „Sofie maailm“ on tõlgitud 60 keelde ja seda on müüdud 40 miljonit eksemplari. Peale filosoofia ajaloost jutustava „Sofie maailma“ (1996) on Jostein Gaarderilt eesti keeles ilmunud „Vita Brevis“ (1999), „Saladuslik jõulukalender“ (2000) ja „Mängukaartide saladus“ (2000). 2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on nüüdseks tõlgitud enam kui 40 keelde ning see kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar