 |
| loetud enne 05-juuni-2021 |
Lugu keerleb kauni vana valduse ümber, mida ümbritsevad müütilised kohad, vanad leedripuud ja lasteõnne lubav kivi Men at Skawenn. Kuid seltskond, kes Boscaweni mõisa ümber koondub, on igaüks oma erineva elukäiguga ning saatusel pole neile varuks lihtsaid teid, nii mõnigi on pikk ja käänuline. Omal moel kõneleb raamat sellest, et igal tegelasel siin on oma unistused ja ettevõtmised, mille poole nad vahetpidamata rühivad, eluraskusi trotsides.
Vahelduseks krimiromaanidele on päris hea lugeda midagi sellist, kus ei saagi raamatu vältel 2-4 inimest kellegi kurjade plaanide tõttu hukka. Aga siingi on omad tragöödiad, millest tegelastel on raske välja tulla. Ehkki samas võiks öelda, et päris elus võtavad need leppimised ja ülesaamised tõenäoliselt veel rohkem aega kui raamatu lehekülgedel.
Kokkuvõttes on tegu just parajalt kerge lugemisega, mis läheb kiirelt ja ladusalt. Peategelaseks võib pidada noort naist nimega Demi (pikk nimetus on ilmselt Cornwallist pärit Demelza), kellest saab äkitselt pärijanna. Paraku teeb see sündmus tema elu pigem keerulisemaks, sest päranduse jätja on tema isa, keda naine senimaani on surnuks pidanud ning kes mingil põhjusel pole temaga tema teadliku elu jooksul kordagi suhelnud. Demi vastaseks selles teoses on lahkunud isa abikaasa Victoria, kes pole sugugi rahul oma mehe kõrvalsuhtega ning sellest tuleneva päranduse tükeldamisega.
Aga kogu loo kirjeldamine läheks ilmselt parajaks sasipuntraks kätte, raamat annab seda kõike palju paremini edasi. Kindlalt võib öelda, et tegu on ajaviiteromaaniga, tõepoolest - ent samas võib siit välja sõeluda ka paljut, mille üle mõtiskleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar