Vaikelu * Gamache 1 * Louise Penny * krimi#5

 

Loetud u. 18.-22. juuni 2021
ja 10.-12. detsember 2024

Ma lootsingi, et see raamat võiks olla kodune just prantsusekeelse keskkonna ja hõngu poolest. Ja nii oligi - tegelikult on siin näiteks söömine ja toidud ka mõnes mõttes nagu omaette tegelane, kes kõikjal sündmustes kaasa teeb, siin-seal kasutatakse prantsusekeelseid väljendeid. Tegelased on omapärased, igaüks oma värvi ja kiiksuga, moodustades samas toreda sõpruskonna. Kuid meepotis on kusagil tõrvatilk - tapetakse kogukonnas oluline Jane Neal, kellest kõik hoolivad ning Montréalist sõidab kohale peainspektor Armand Gamache, kes asub asja uurima.

Meeldiv on, et autor ei kujuta tegelasi ning nendevahelisi suhteid täiuslikena, see lubab näha raamatus toimuvat palju tõepärasemana kui mitmete teiste loetud teoste puhul. Mõnikord leidub ebakõlade puhul lahendus, ent vahel mitte. Väljend "mõnikord leiab ka pime kana tera", sobib siin ühe tegelase puhul nagu rusikas silmaauku. Sageli toimub ju raamatu kulgedes mõne tegelasega areng ühes või teises suunas, siin aga näitab üks tegelane terve raamatu jooksul hämmastavat paigalseisu.

Külake nimega Kolm Mändi on üle kahesaja aasta vana ning saanud oma nime vanade ajaloosündmuste järgi. Kogukond, kes seal elab, on kirju kuid üsnagi ühtehoidev. Ometigi selgub, et sellest hoolimata on neil palju saladusi, mis on mõnel juhul ka aastakümneteks varjule jäänud. Jane Neal leitakse tänupüha laupäeva varahommikul, tabatuna vana jahivibu noolest. Tundub, et tal pole külas kunagi vaenlasi olnud, ent ometigi on ta olnud kellelegi pinnuks silmas. Kõige rohkem tundub teda leinavat naabruses elav sõbranna Clara. Leitud testamendi järgi aga saaks kõige suurema kasu Jane'i õetütar Yolande, kellega nad samas olid aastaid tülis olnud.

Kes ja miks, seda saame muidugi raamatu lõpus teada, ent selle loo puhul on juba niisama kulgemine nauditav - pole miskipärast tunnet, et on väga-väga ruttu vaja lõpptulemuseni jõuda.

Teistkordsel lugemisel oli võib-olla veel põnevam ning kuu aega hiljem raamatut kätte võttes on ikka tunne, et vabalt võiks seda uuesti lugema hakata...

Aitäh elu eest * Kristi Rebane

 

Lugesin juuni 2021 - 4. september 2021

Väga pikkade vahedega loetud raamat, seetõttu ka veidi hakitud ja lünklik mälestus selle algusosast. Nii et tegelikult peaksin vist selle jupi uuesti lugema, nii saaks parema tervikpildi...

Kohtume raamatu peategelase Deiviga kui ta on 22-aastane ning avastab pööningult karbi mälestustega 14-aastasest Deivist. "Kodusõda iseendaga" ning "on raske olla teismeline" kirjeldavad iseenesest hästi lahtirulluvat sündmustikku, samuti on asjade käigus väga oluline roll koolikiusamisel...

See pole sugugi lihtne lugu ent aitab ehk mõista kuidas mõni noor võib järk-järgult vajuda aina sügavamale, jõudes lõpuks olukorda, millest ei pruugigi eluga välja tulla. Ning kui raske on kõrvalolijail seda olukorda märgata. Öeldakse, et inimene pidavat sageli peeglis nägema versiooni enda nooremast minast. Ehk soovime sageli ka teistest näha pigem probleemideta versioone - kas harjumusest või siis soovist elada muretumat elu, kus pole vaja pidevalt mingeid ebakõlasid lahendada. Kuid pole näha, et murede eiramine midagi head tooks. Anorektikud paraku näevad peeglis ilmselt enda ülekaalulist versiooni isegi siis kui nende keha on muutunud näljutamise tagajärjel vaat et olematuks.

Hoolimata oma ebakindlusest on Deivi tegelikult väga püsiv ja järjekindel noor. Kahjuks seesama järjekindlus toimibki ka mitmete enesehävituslike harjumuste puhul ning küllap leiab statistikast väga palju andmeid, mis kinnitavad anorektikute ja buliimikute järjekindlust oma ideaalkaalu ja -kehakuju poole püüdlemisel.

Kuigi raamat temaatika on tõsine, kulgeb lugemine ladusalt, sest näeme olukordi Deivi mõtete ja meenutuste läbi ning ka keerukates olukordades kuulub tema arsenali hulka huumor, mis küll tihti käib ka tema enda pihta. Tegelikult on vägivalla ja kiusamise kohta ikka väga raske lugeda, selle tekitatud ängistust paraku ei leevenda ka huumor.  

Tunnen igatahes tänulikkust, mõeldes oma laste klassijuhatajatele, õpetajatele ning klassikaaslastele, tänu kellele koolielu paistab suures plaanis ikkagi pigem ladusalt ja hästi kulgevat. Nagunii on teatud vanusega kaasas kahtlused ja eneseotsingud ning vahel ka tunne, et oled omaenda kehas võõras. Kindlasti aitab see raamat näha noorte elu veidi teises valguses ning proovida kaasa mõelda, mida me ise teha saame, et kõik lihtsamini kulgeks.

Raami sees * Dick Francis * krimi#3

 

loetud 8.-9. mai 2021

Raamat ilmus selle aasta maikuus Maalehe ja Varraku krimisarjas uuesti, on ka varem eesti keeles ilmunud. Lugesin selle enam-vähem ühe päevaga läbi ning nautisin. Juba jõudsin raamatu ka edasi laenata, ehk siis tsitaadid peavad jääma edaspidiseks.

On värskendav lugeda vahelduseks krimilugu, mille toimumisaeg jääb veidi varasemasse aega kui tänapäev ning seega sõltuvad juhtumised peamiselt just tegelaste nupukusest. Tegu on looga, mille puhul hakkab pilt kohe silme ees jooksma. Sellist filmi vaataks heameelega, ehk on see tehtud ka.

Peategelane on maalikunstnik Charles Todd, kes läheb külla oma lähedasele sugulasele ja sõbrale Donald Stuartile. Kohale jõudes selgub, et Donaldi maja on tühjaks tehtud ning tema noor abikaasa jõhkralt tapetud. Et politsei jõuab oma mõttekäikudes järelduseni, nagu oleks Donald ise seda teinud, samas kui mees on kaotusvalust ja süüdistustest hääbumas, otsustab Charles asja uurimise ise ette võtta. 

Huvitavate kokkusattumuste tulemusena jõuavad temani infokillud, mis saadavad ta asja lähemalt uurima hoopistükkis Austraaliasse, kus talle on abiks tema õpingukaaslane Jik koos abikaasa Sarah'ga. Tore on ka, et seekord pole peategelane politseinik või mõnda muusse ametkonda kuuluv uurija vaid lihtsalt nutikas eraisik.

Lugu on põnevalt ja humoorikalt kirjutatud, soovitan.

Peitusemäng * Ian Rankin * krimi#6

 

Loetud u 28.-30. juuni 2021

Ja jälle on laisale krimikirjanduse huvilisele ilusti kandikul midagi kätte toodud. Kahju küll, et Rankini kõik varasemad eesti keeles ilmunud raamatud on ammu läbi müüdud - ma pole kindel, et jaksan hakata kõiki neid inglisekeelseid versioone tellima... Raamat meeldis väga, oli hea lugeda, ehkki temaatika ju pole krimikirjandusel kunagi midagi eriti lillelist ning tegelaste eraelu on tihtipeale mingi kurva alatooniga. 

Mis mulle meeldibki, on see, et hoolimata kõigest kumab tegelaste puhul läbi ikkagi muhedust ja elujaatust, huumorit, väikest eneseirooniat vms. Rankini peategelane John Rebus on uurijainspektor, nii et tal on juba võimalus nooremaid politseinikke käsutada ning nõuda üht-teist. Samas on ta abikaasast lahku läinud ning elab pooltühjas korteris, kus magamisasemeks sageli saab madratsi asemel tugitool. "Peitusemängu" juhtumi puhul oleks lihtne see koheselt lahendatud juhtumi pähe registreerida, ent miski ei lase Rebusel seda teha. Ning lähemal uurimisel selgubki, et kõik pole sugugi nii lihtne ja selge kui kiirpilgul paistab.

Juhtum puudutab mahajäetud majas pesitsevat Ronniet, kes leitakse oma elukohast surnuna, näiliselt üledoosi tagajärjel, ümbritsetuna asjadest, mis näiksid viitavat mõnele tseremooniale. Ent Ronnie lähemate sõprade Tracy ning Charlie ütlused näitavad sündmust keerulisemas valguses. Lisaks näib, et pärast juhtumile keskendumist jälgib inspektor Rebust keegi...

Kirgas uni * Eva Koff

 

loetud mai 2021

Minu sünnipäevakink. Lugesin raamatu küll nädalakese jooksul läbi, ent on tunne, et see oli nii mitmekihiline ning mina oma krimkade lugemisest veidike rikutud, et - peaks nagu hakkama kohe raamatut uuesti, aeglasemas tempos läbi lugema! Tekkis kohe mõte, et kui palju uurimustööd pidi selle raamatu kirjutamisel tegema, sest siin on mitmel teemal sügavuti mindud. Ühtlasi tekkis kindel tahtmine ka autori esimene raamat "Sinine mägi" läbi lugeda.

Intervjuu autoriga leiab siit: https://kultuur.err.ee/1608193852/eva-koff-uuest-teosest-kirgas-uni-tahtsin-kirjutada-midagi-vaga-erinevat-oma-debuutromaanist. Evat vaadates küll kuidagi ei usuks, et temal võiks olla kerge uni, selles mõttes, et väsimust pole kusagil näha. Miskipärast on mul tunne, et päris paljudel naistel võib olla unega mure, just pärast laste sündi. Minul sellist korraliku sügava unega aega tagasi ei tulnudki - nüüd on küll lapsed suuremad, ent viimane aasta aega ärkan peaaegu iga öö umbes 2-5 korda üles, et kontrollida oma tütre veresuhkrut, vajadusel teha insuliini juurde või siis hoopiski ajada ta üles, et ta midagi sööks... Unevaegus on tohutu. Kuid päevasel ajal ma kahjuks seda öist und tagasi magada ei saa, pole seda tüüpi uinuja. Nii et ma ei imestakski kui ühel päeval olen nagu mõni Koffi kirjeldatud tegelane, kelle puhul une ja ärkveloleku piir lõpuks päris häguseks muutuks. Ei tea, siiski. Kui olen väsinud ning väga vähe maganud, muutub maailm kohati üsna ebareaalseks.

Niisiis. Raamat ise. Huvitavalt hüplikult, kohati risti-rästi kulgev sündmustik, kuid lugeja siiski mõistab üsna ruttu, kas tegu on ajas edasi- või tagasihüppega. Tegelaste sisekõne on valdav ning annab tegelikult ka toimuvast ka väga palju edasi. Ja tõepoolest kulgevadki tegevused nii, et pole alati aru saada, kas tegu on unenäotaolise eluga või kirkalt elusa unega. Kõik tegelased, kes sel moel tunduvad elu ja une piirimail liikuvat, paistavad liiga vähe või lünklikult magavat ning ehkki nad pole kõik üksteisega lähituttavad või sõbrad, viivad mingid niidid nad omavahel kokku. Tegelikult ei pruugigi nad nendest seostest teadlikuks saada, neid aga näeb see-eest lugeja, kellel on juurdepääs rohkemale.

Ilmselt kõiki vastuseid raamat ei annagi, ehk neid ka pole. Ja pigem esitab raamat küsimusi, mis võivadki jääda vastuseta. Üheseid ja selgeid vastuseid pole ei teadlastel, tavalistel inimestel, asjaosalistel ega kõrvalseisjatel. Vastuseid otsib näiteks Anastassia - ema, kelle poeg Jaan näib elavat suures osas unenäomaailmas, mis tema jaoks igapäevase eluga sama reaalne on. Anastassia ise otsib selgust ja jõudu kristallide maailmast. Jaani ja Anastassiaga kohtuv unearst Hele otsib vastuseid inimeste uneprobleemidele, magades samas ise ülimalt vähe. Vastuseid otsivad ka teadlased, kelle lahendada antakse sündmus, kus ühe firma töötajate grupp leitakse pärast koosviibimist hangunutena, kooma või süvaune taolises seisundis, kust neid ei õnnestu välja tuua. Lavastaja otsib koos oma teatritrupiga tõde, mida tüki kaudu maailmale edasi anda. Palju otsinguid ja arvatavast vähem vastuseid. Elu on endiselt suur mõistatus...

Punased luud * Ann Cleeves * #3 Shetlandi sarja kolmas raamat

 

Parajalt pika aja jooksul loetud raamat, nii et lugemiskogemus tundub seetõttu kuidagi lünklik, samas lõi raamat jällegi omamoodi meeleolu, millesse ma üsna hõlpsasti tagasi libisesin. Siin tutvub lugeja Sandy sünnikohaga, Whalsay saarega, kus sarnaselt muu Shetlandiga on oma väike, läbipõimunud kogukond. Ja nagu ikka, jääb mulje, et inimesed teavad kõigist kõike... see mulje on aga ekslik. Sandy nõo abikaasa Anna mõtleb selle kohta just nii: "Me arvame, et tunneme üksteist nii hästi, aga igaühel meist on oma saladused."

Sandy vanaema Mima maja kõrval toimuvad väljakaevamised, kus loodetakse leida jälgi vanast kaupmehemajast. Kaevamistel osaleb ka Sandy ema Evelyn, et kohalik kogukond oleks kaasatud. Noored tüdrukud Hattie ja Sophie leiavad Mima poolt sooja vastuvõtu, eriti lähedaseks saab Mima Hattie'ga, kes tunneb et on Whalsay'l leidnud koduse koha, kuhu ta mujal olles igatseb naasta. Siis aga saab Mima kahtlastel asjaoludel surma ning mõne aja pärast lisandub järgmine surmajuhtum, mida esialgu peetakse enesetapuks. Kuigi näib, nagu oleks tegu õnnetusjuhtumitega, paistab nii Perez'ile kui ka Sandyle, et midagi on nendes asjades kahtlast.

Mima surmas tundub süüdi olevat Sandy nõbu Ronald, kes aga ei mõista, kuidas sai jänesejahil lastud kuul lennata Mima maja suunas. Ent kuna ta oli õhtul veidi joonud, ei võeta tema ütlusi just puhta kullana. Mima elu on olnud põnev ning tundub, et selles on peidus saladusi, mida nooremad põlvkonnad ei tea.

Huvitav, et lugedes tekib tunne suletud maa-alast ning väikesest suletud kogukonnast, ent ei oska küll kuidagi selgitada, kuidas autor seda on saavutanud. Perez sõelub lahendusi otsides edasi-tagasi, selles raamatus on oluliselt suurem osa ka Sandy Wilsonil. Ning muidugi saabub lõpuks ka lahendus, mis - nagu tavaliselt ikka - pole sugugi ootuspärane.

Eremiit * Thomas Rydahl

lugesin 16. juuli 2021 - 8. august 2021

Üsna juhuslikult krabasin selle raamatu ette kuna olin just ühe Shetlandi sarja omaga hakkama saanud. Tegelikult oleks sel hetkel kangesti tahtnud hoopiski magama jääda kuid öö oli väga lämbe, akna taga lärmasid suvepealinna pidutsejad ning kõige tipuks ilmus kusagilt välja nähtamatu sääsk, keda ma ei suutnud kohe tabada. Niisiis oli vaja midagi, mis uuesti une peale ajaks.

Aga see raamat väga ei ajanud. Mulle meeldib veidi teistsugune kirjutamisstiil, natuke rohkem hubasust, kodusust. Huvitaval kombel suudavad mitmed krimiautorid seda tekitada, ka väga kõhedate süzheede juures.

Rydahli peategelane on omamoodi, temaga kuigivõrd samastumiskohti ei leia, või äkki ei taha seda endale tunnistada...? Kuid miskipärast, algsest kergest pettumusest ja võõristusest hoolimata, pöördusin ikka uuesti raamatu poole tagasi. Eks tuleb ju ikka tahtmine teada, mis edasi saab. Ja nii ma tasapisi lugesingi. Harjusin tegelastega, lohutute sündmuste, allaandmise meeleoluga, mis tasapisi hakkas asenduma järeleandmatusega. 

Erhard on pärit Taanist kuid elanud pikemat aega Fuerteventura saarel, kus elatab end taksosõidu ning klaverihäälestuse töödest. Miks täpselt ta oma tavapärasest elust lahti ütles, jäi ilma ühest sõrmest ning põgenes Kanaaridele, sellest saab lugeja teada vaid mõningaid väiksemaid killukesi. Fuerteventural on Erhardil oma tutvusringkond, kellest mõned on üsnagi rikkad, ent ise elab ta väga tagasihoidlikus hütis, mille ümber elutsevad paar kitse.

Peategelane on elus piisavalt alla andnud, põgenenud, püüdnud leppida pettumustega. Kuid miskipärast nüüd on midagi muutunud ning ta hakkab vaikselt uurima asju, mis temasse suures plaanis üldse ei puutu. Või võib-olla just puutuvad, võib-olla soovib ta omal moel tõestada, et isegi siis kui kõik teised löövad käega ning mõni sündmus pole nagu kellegi asi, on tõe väljaselgitamine ikkagi tähtis.

Ühelt Fuerteventura rannalt leitakse auto, mille tagaistmel on pappkast surnud pisipoisiga. See juhtum jääb Erhardit vaevama ning ta hakkab asju omal käel uurima, sattudes aina sügavamale loo kütkesse. Ka politsei palub tema abi kuna autost leitud pappkast on voodertatud taanikeelse lehe tükkidega ning loodetakse, et see ehk võiks anda mingi vihje, mis uurimist edasi aitaks. Esialgu aga ei leia Erhard lehetükkidel mingit seost olevat, siiski jäävad erinevad asjaolud teda vaevama. 

Erhardi toimetamine ei jää ka saarerahvale märkamata. Ning ühel hetkel juhtubki, et sündmuste keeris kasvab juba väga pööraseks ning ettearvamatuks. Peategelane tunnistab ka iseendale, et on juba alla andmas, sest kõik tundub liiga ähvardav ning inimesed, kes teda jahtima on asunud, on nooremad ja kiiremad. Kas ta suudab vastu pidada ja lootust mitte kaotada?

Jah, kui juba lugeda, siis ikka lõpuni, nii võib lõpuks ikkagi rahule jääda, et raamat läbi pusitud sai. Kõik raamatud ei peagi olema ühtemoodi ja kõikide stiil samamoodi istuma. Lõppude lõpuks annabki just seesama stiil edasi ka lohutut ning ängistavat meeleolu, mis mitmete tegelaste elu iseloomustab... Ning raamatu lõpuosa kulgeb ikka juba suisa lennates!