Kuristik rukkis * J. D. Salinger

 

Lugesin 13.-16. detsember 2022

Minu jaoks järjekordne raamat sarjast "laste kohustuslik kirjandus", mida võiks ka ise lugeda. Pealkirja järgi on mul mälestuspilt, et kindlasti olen seda ka ise kooliajal lugenud, ent lugu ennast siiski ma ei mäletanud. "The Catcher in the Rye" oleks praegusel ajal tõenäoliselt tõlgitud "Püüdja rukkis". 

Peategelane Holden jutustab paarist päevast oma elus, just enne seda kui ta sattus sanatooriumisse. Noormehe jutustamisstiili järgi saab aru, et ta on küll heasüdamlik ja loov tüüp, ent üsnagi püsimatu ning sageli ka mõtlematu või asjade peale kergesti ärrituv. Tema vanemad on rikkad, niisiis lõbutseb ta toredasti, pärast seda kui on kokkulepitust varem lahkunud järjekorsest koolist nimega Pencey.

Kui raamatut lugeda ilma igasuguse eelneva infota siis võib peategelane esmalt üsna tüütu tunduda, aga tema tormakusest ja tuisupäisusest ning omamoodi hoolimatuse kiuste muutub ta lugejale järjest sümpaatsemaks. Nii et lõpuks hoiad tõesti pöialt, et tal ikkagi hästi läheks ning et ta ei veereks selle hirmsa kuristiku poole, mida näib tema puhul nägevat ka Holdeni kunagine õpetaja mr. Antolini.

"See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki./.../ Aga kujutlen, et nii või teisiti oled sa võimeline üllalt ohverdama oma elu mõne asja eest, mis ei ole tuhkagi väärt./.../ Nii kummaline, kui see ongi, aga need ei ole poeedi sõnad. Need kuuluvad psühhoanalüütikule, kelle nimi on Wilhelm Sitkel. Ta ütles: "See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk on aga see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada". /.../ Ühel päeval tuleb sul otsustada, kuhu sa tahad minna. Ja siis pead sa teele asuma. Otsekohe. Minutitki kaotamata. Viivitada sa ei tohi!"

"Kord jõuad sa järjest lähemale ja lähemale teadmistele, mis on su südamele ütlemata kallid, - aga ainult siis, kui sa seda tõsiselt tahad, selle poole püüad, seda ootad. Muu hulgas avastad sa siis, et sa ei ole esimene, kelles inimeste käitumine on tekitanud hämmeldust, hirmu ja isegi tülgastust. Sa ei ole üksi, ja see teadmine erutab ning ergutab sind. Paljud, väga paljud on läbi elanud samasuguseid moraalseid ja hingelisi raskusi, nagu sina neid praegu läbi elad. Õnneks on mõned selle kirja pannud. Nendelt võib õppida - kui on soovi. Ja kunagi hiljem, kui sul endal on midagi teistele öelda, õpivad teised sinult. See on ilus vastastikune abi. Ja seda abi ei leia sa mitte ainult haridusest. Seda on ajaloos. Ja seda on luules."

"Akadeemiline haridus annab sulle veel ühe eelise. Mida enam teadmisi sa omandad, seda õigema kujutluse sa saad oma vaimsetest võimetest. Sellest, milleks sa oled suuteline ja milleks mitte. Mõne aja pärast on sulle selge, millist mõtteviisi omaks võtta. Ja sul ei tarvitse asjata katsetada ideedega, mis sulle ei sobi, ei kõlba. sa õpid tundma oma tõelist mõõtu ja vastavalt sellele rõivastad oma vaimu."

Tüdruk Online enda eest väljas * nr 3 * Zoe Sugg

 

Lugesin 27.-28. november 2022

Pärast korralikku vahet siis sai loetud ka sarja kolmas raamat - väga kiirelt sealjuures. Eks natukene on neil kolmel raamatul mingi sarnane ülesehitus - kindlasti toimub mõni saatuslik kohtmine näiteks suuremat sorti üritusel jne. 

Penny ehk Tüdruk Online on üksi - see tähendab, Noah'st lahus, kuna poiss soovis pärast bändiga tuuritamisel toimunud krahhi (petvad managerid, valed, kasvav pinge jne) aega omaette olemiseks. Ei Penny ega ka Noah'i vanaema ning väike õde pole temast midagi kuulnud. Kuid huvitaval kombel on Penny elu siiski ülesmäge minemas - ta otsib oma stiili ning katsetab fotograafina, püüdes leida seda, mis just temale omane on. Teda on alati toetamas perekond ning lähedane sõber Elliot koos oma poiss-sõbra Alex'iga. Seevastu Elliot'i enda vanemad on nii plahvatuslikus seisus, et poiss otsustab ühel hetkel kodust Penny pere juurde kolida.

Penny teab endiselt hästi, mis on ärevus ja paanikahood ning kui raske on nendega toime. Kui tema sõber Megan kutsub ta Londonisse, tutvuma üliägeda kooliga kus ta parajasti õpib, tutvub Penny imepärase laulja Posey Chang'iga, keda vaevab sama mure. Tänu Penny abile ning Posey kohtumisese kuulsa laulja Leah Brown'iga hakkab tüdruk oma lavahirmuga järjest paremini toime tulema. Kuid kuidas suhtub sellesse Megan, kes on kõigile teatanud, et just hoopis temale on antud peaosatäitja roll kursuse "West Side Story" lavastuses?

Penny on õppinud toime tulema ilma Noah'ta, ehkki ta teda jätkuvalt igatseb. Huvitava pöörde toob kohtumine Callumiga, kes samuti Londoni kaunite kunstide koolis õpib - ja just fotograafiat! Penny elu tõotab minna väga põnevaks... ning võib-olla liigagi!

Ka raamatus aeg-ajalt esinevad Penny blogipostitused alati väga sümpaatsed ja huvitavad. Näiteks järgmine:

"Kellegi teise edu EI tähenda sinu läbikukkumist

Kas meenub, kuidas sa eksami hiilgavalt ja vaevata sooritasid, kuid see tüdruk teisel pool vahekäiku sai kõrgema hinde? Ja kuigi sa tead, et pingutasid temast rohkem, ei tasunud see ära?

Kas oled tööl meeletult vaeva näinud ja rabanud, nii et küüned pahupidi, aga palgatõusu, mille olid enda meelest ära teeninud, sai hoopis keegi teine?

Istusid öö otsa üleval ja nägid projekti kallal vaeva, ise selle üle tohutult uhkust tundes, aga siis tuli keegi teine ja pakkus välja midagi veel paremat, väites, et tal ei kulunud selle peale üldse aega?

Selliseid asju tuleb mõnikord ikka ette ja olgem ausad - me kõik tõmbume kadedusest roheliseks ja soovime, et meil teistega võrdselt veaks või et meil oleks sama palju annet või püsivust. Samas valdkonnas töötades, samasuguse kirega samu asju tehes võib teiste edu tõepoolest kõva hoop olla, kui meile tundub, et me pole samal sõidurajal või ei liigu võrdse kiirusega.

Mis siis saaks, kui mina ka kellegi blogi lugedes avastaksin, et see on hea, ja ütleksin: "Hei, minu blogi ei ole pooltki nii hea kui see, nii et ma hakkan seda blogi vihkama, sest sel on rohkem lugejaid?" Mida ma sellega saavutaksin? Maailmas on piisavalt ruumi, et kõik saaksid tegeleda sellega, mis neil hästi välja tuleb. Alati leidub keegi, kes on edukam, aga samas on alati ka neid, kes tahaksid olla sama edukad kui sina. Kõik tahavad kuskile välja jõuda, aga me ei peaks kadedusel laskma end seejuures teistest ära lõigata. Sain hiljuti teada, et kellelegi teisele varba peale astumine ei tee minust paremat tantsijat.

Nagu üks mu äärmiselt elutark sõber ütleks: keskendu oma sõidurajale, liigu omas tempos, ära vaata kõrvale. Kellegi teise edu ei pea sind mõjutama ja SINU saavutusi kuidagi pisendama."

Harold Fry uskumatu palverännak * Rachel Joyce

 

Lugesin umbes 10.-15. oktoober 2022

Raamatukogust tuli 90 sendi eest minuga kaasa üks raamat, mis on minu arvates üsna eriline. 

Harry ja Maureen on pensionil olev paar, kelle omavaheline suhtlemine on, nagu on. Äkitselt saab Harry kirja ühelt ammuselt töökaaslaselt, teatega, et too põeb vähki. Äkkotsuse ajel muutub Queenie-nimelisele töökaaslasele kirjutatud vastuse posti toimetamine hoopiski retkeks tema juurde hooldekodusse. Harry asub teele ilma varustuse, sobivate jalanõude ja seljakotita, otsustades matka finantseerimiseks kasutada oma pensioniks kogutud säästusid...

See, mis algselt tundub juhusliku pähekaranud plaani järgimisena, areneb suuremaks ettevõtmiseks, kus Harryl tuleb kohtuda peamiselt iseenda ja hiljem ka teistega, kes tema retke vastu huvi hakkavad tundma. 

Kahjuks ei märkinud ma raamatust üles kohti, millest kasvõi paari ära tuua. Aga kuna raamat mingil täiesti omal moel kõnetas siis usun, et loen seda ka teistkordselt ning siis saan veel mõned tsitaadid üles märgitud. Tõlke autoriks on Riina Jesmin. Aga siiski, siit veel Haroldi teekonna algusest üks lõik...

"Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli - ootas teda Fossebridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole. /.../

Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie'le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta.

"Lõppude lõpuks," ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, "on ilm ilus". Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta.

Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutnud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale.

Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuva. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest."

Sohilaps * Fjällbacka 5 * Camila Läckberg

 

Lugesin 13.-24. november 2022

Fjällbacka-lugude järjekord on mul lugemisel olnud väga segane, aga mis seal ikka... Selles raamatus on Erica ja Patrick jõudnud just abielluda ning nende pisitütar Maja on just saanud aasta vanuseks. Väga-väga tuttav tunne tuleb, lugedes Erica mõtteid tema elu kohta, sest endal oli just sarnane olukord kui asusin lõputööd kirjutama pisikese beebi kõrvalt ja õnnestus mõne tunni kaupa selleks aega saada...

"Ta läks töötuppa ja sulges segaste tunnetega ukse. Ta oli aasta otsa Majaga kodus olnud. Suur osa temast oli selle päeva saabumist igatsenud. Et saaks teatepulga Patrikule üle anda. Pühenduda jälle täiskasvanutegevusele. Ta oli nii kohutavalt tüdinud mänguasjadest, liivakastidest ja lastesaadetest. Tuli siiski nentida, et täiusliku liivakoogi tegemine polnud intellekti stimuleerimiseks päriselt piisav ja ükskõik kui väga ta ka oma tütart ei armastanud, oleks ta varsti hakanud meeleheite pärast juukseid välja kiskuma, kui teda oleks veelkord sunnitud Maja lemmiklaulu laulma. Nüüd oli Patriku kord seda rolli täita./.../

Erica ohkas. Majas oli nüüd vaikne. Liiga vaikne. Kõrvad olid aasta otsa olnud valmis kuulama vähimatki viginat või järgmist kisa. Nüüd oli kõik täiesti vaikne ja tühi. Kursor vilkus Wordi dokumendi esimesel real. Mitte ainsatki tühist märgikest polnud sinna poole tunni jooksul tekkinud. Ajus valitses lihtsalt tuulevaikus. Ta oli sirvinud oma märkmeid ja artikleid, mis ta oli suve jooksul kopeerinud. Pärast mitut kirja teel tehtud katset oli ta lõpuks saanud panna kinni aja juhtumi peaosalise, naismõrvari juurde, kuid alles kolme nädala pärast. Nii et esialgu pidi ta rahulduma arhiivimaterjalidega ja lähtuma nendest. Probleem oli aga selles, et midagi ei tulnud välja. Sõnad ei tahtnud õigele kohale kukkuda ja nüüd hakkas saabuma kahtlus. See kahtlus, millega tuli kirjanikuna pidevalt võidelda. Kas mingeid sõnu polegi enam järel? Kas ta oli oma viimase lause ära kirjutanud, kvoodi täis saanud? Kas temas polegi rohkem raamatuid? Loogika ütles talle, et ta oli peaaegu alati nii tundnud, kui uue raamatu kallal tööd alustas, aga see ei aidanud. See oli nagu mingisugune nuhtlus, protsess, mille ta pidi iga kord läbi tegema. Umbes nagu sünnitus. Kuid täna edenes asi iseäranis vaevaliselt."

Samal ajal kui Patrick on lubanud olla kodus Majat hoidmas, et Erica saaks teha tööd oma uue raamatu kallal, peab Tanumshede jaoskonna kirju seltskond hakkama uurima mõrva, mille tagajärjel on surma saanud ajaloohuviline Erik. Erinevatest allikatest hakkab kogunema infot, mille tagajärjel saab selgeks, et Erica ema Elsy kuulus noorena Erikuga samasse seltskonda ning sinna kuulusid ka Erikuvend Axel ning Elsy sõbranna Britta, lisaks kergesti ägestuv Frans. 

Kuna Erica vanemad on viis aastat varem liiklusõnnetuses elu kaotanud, .pole tal võimalik oma ema käest enam midagi uurida, ent nüüd aitavad tal Elsy kunagisest elust aimu saada pööningult leitud päevikud. Küsimusi tekitavad ka sealtsamast leitud saksa aurist ning vereplekkidega beebiriided. 

Loos põimuvad põnevalt tänapäevane krimijuurdlus ning Fjällbackas ammu toimunud sündmused, viies ootamatu lõpplahenduseni.

Punase märkmikuga naine * Antoine Laurain

 

Lugesin 25.-26. november 2022

Laure'i rünnatakse just koduukse ees ning kallaletungija saab saagiks tema käekoti. Koti kaotus on talle tõsine hoop, sest ta mõistab, kuivõrd palju isiklikke ja tähtsaid mälestusesemeid ta koos sellega kaotas. Shokeeritud naine palub öömaja vastasmajas asuvast hotellist, kust ta hommikul õhtuses rünnakus saadud vigastuste tõttu koomasse langenuna haiglasse toimetatakse. 

Järgmisel hommikul leiab röövli poolt maha jäetud käekoti raamatukaupmees Laurent, kes otsustab koti omaniku omal käel üles leida. Selgub, et see polegi nii lihtne kuid juhtunu mõjul hargnema hakkavad sündmused viivad nendega seotud inimesed hoopis uutele radadele.

Hästi ja ladusalt kirjutatud lugemine, mis paneb muidugi ka mõtlema sellele, kui palju meiega seotud asjad ja esemed võivad meist enesest kõneleda ning kuivõrd suur võib nende tähtsus meie jaoks olla. Siin on ka mõnusat huumorit, mis võib olla üsna omapärane - näiteks on Laurent'i tütrel kiskjalik ja ülbe kass nimega Putin... 

"Kell oli juba peaaegu üksteist. Laurent istus ikka veel põrandal, nüüd aga igasuguste esemete keskel, ja luges tundmatu naise punaste tondinahksete kaantega märkmikust tema mõtteid, mida oli kümmekond lehekülge, mõned läbi kriipsutatud, mõned alla joonitud või suurtähtedega kirjutatud. Käekiri oli elegantne ja nõtke. Ta pidi olema teinud need sissekanded ootamatul ajendil, ilmselt kohvikuterrassil või metroovagunis. Laurent oli võlutud neist üksteisele järgnevaist juhuslikest, liigutavatest, totakatest tundlikest mõtetest. Ta oli avanud ukse, mis viis lillakashalli käekotiga naise hinge, ja kuigi oli veidi sobimatu lugeda väikese märkmiku lehekülgi, ei suutnud ta lõpetada. Talle tuli pähe tsiteerida Sacha Guitry'd: "Magaja vaatamine on nagu sinule mitte adresseeritud kirja lugemine.".

Numbrid * Rachel Ward

 

Lugesin 12.-15. november 2022

Huvitav kombinatsioon - keeruline teema, ent lugeda oli lihtne, lugu edenes plahvatuslikult kiiresti, ilma et see oleks tundunud kuidagi kummalise või punnitatuna. Jem on tüdruk, kes on alati näinud numbreid, mis ütlevad talle inimeste surmakuupäeva. Väiksemana ta ei mõistnud numbrite tähendust kuid mingil hetkel sai see talle selgeks ja sundis teda inimestest nii palju eemale hoidma kui võimalik. Pärast narkosõltlasest ema üledoosi ja surma on tüdruku elu olnud nagunii keeruline ja ta pole kusagil end koduselt ja hästi tundnud.

Tõlkija on Marge Paal. Tahan selle endale siia märkida, sest minu arvates on niivõrd oluline, et lugu kulgeks ladusalt ning tohutu suur osa selles on väliskirjanduse puhul just tõlkijal. 

Tuli * Septimus Heap nr 7 * Angie Sage

 

Lugesin kuni 13. november 2022

Seekord sai raamat pikema aja jooksul loetud, nii et tuli hakata mitu korda algusest peale vaatama, kust siis selle tegevus algas. Esmalt saab lugeda üht vana lugu, mis selgitab kahe näoga sõrmuse tekkimist - suur osa sarja viimasest osast on nimelt sellega seotud. Nimelt on selle ehte sisse vangistatud kaks väga vana ja võimsat võlurit ning nüüd lõpuks on ebatavalisel võluril Marcia Overstrandil ning alkeemik Marcellus Pye'l plaan sõrmus hävitada, et tema kurjast jõust igaveseks vabaneda. Selleks aga peab Marcellus kindluses uuesti süütama tule, mis seda teha suudaks.

Tuli on aga sedavõrd salajane ning ohtlik asi, et esialgu tuleb Marcellusel sellega tegelemist varjata, mis aga järjest lisanduvate veeloikude tõttu pole kerge. Tulekoda nimelt pandi ammusel ajal juhtunud õnnetuse tõttu kinni ja juhtunu tõttu sattusidki põlu alla ka alkeemikud ning nende kunst.

Kohtume uuesti lohepaadiga ja paljude teiste tegelastega varasematest sarja osadest. Sealhulgas esimese ebatavalise võluri Hotep Ra'ga, kes oli algne lohepaadi isand. Kuigi sõrmusesse vangistatud kurjad võlurid on sarjas ka varem sõrmuse näol esindatud olnud, on nad nüüd siin lõpuks oma nimedega: Shamandrigger Saarn ning Dramindonnor Naarn. Varem on juttu olnud ka ebatavalisest võlurist Julius Pike'ist, kes samuti selles osas esile kerkib. Printsess Jenna aga kohtub lõpuks oma ema Cerys'e ja vanaema Matthilda vaimuga ning saab veidi lähedasemaks oma isa Miloga. Vähetähtsad pole ka Jenna kasuisa Silase kaksikutest vennad Ernold ning Edmund, väikesed tulevalvurid drumminid, tädi Zelda ning huntpoiss ehk Marwick. Aga kõige läbivamaks tegelaseks, kes mitmeid liine ühte seob, jääb muidugi endiselt Septimus Heap, ebatavalise võluri õpipoiss.

Jagub seiklust, võlukunsti ja suhtepuntraid, nagu ikka. Korralik lõpp sarjale.