Cornwalli taeva all - Liz Fenwick

loetud enne 05-juuni-2021

Lugu keerleb kauni vana valduse ümber, mida ümbritsevad müütilised kohad, vanad leedripuud ja lasteõnne lubav kivi Men at Skawenn. Kuid seltskond, kes Boscaweni mõisa ümber koondub, on igaüks oma erineva elukäiguga ning saatusel pole neile varuks lihtsaid teid, nii mõnigi on pikk ja käänuline. Omal moel kõneleb raamat sellest, et igal tegelasel siin on oma unistused ja ettevõtmised, mille poole nad vahetpidamata rühivad, eluraskusi trotsides.

Vahelduseks krimiromaanidele on päris hea lugeda midagi sellist, kus ei saagi raamatu vältel 2-4 inimest kellegi kurjade plaanide tõttu hukka. Aga siingi on omad tragöödiad, millest tegelastel on raske välja tulla. Ehkki samas võiks öelda, et päris elus võtavad need leppimised ja ülesaamised tõenäoliselt veel rohkem aega kui raamatu lehekülgedel.

Kokkuvõttes on tegu just parajalt kerge lugemisega, mis läheb kiirelt ja ladusalt. Peategelaseks võib pidada noort naist nimega Demi (pikk nimetus on ilmselt Cornwallist pärit Demelza), kellest saab äkitselt pärijanna. Paraku teeb see sündmus tema elu pigem keerulisemaks, sest päranduse jätja on tema isa, keda naine senimaani on surnuks pidanud ning kes mingil põhjusel pole temaga tema teadliku elu jooksul kordagi suhelnud. Demi vastaseks selles teoses on lahkunud isa abikaasa Victoria, kes pole sugugi rahul oma mehe kõrvalsuhtega ning sellest tuleneva päranduse tükeldamisega.

Aga kogu loo kirjeldamine läheks ilmselt parajaks sasipuntraks kätte, raamat annab seda kõike palju paremini edasi. Kindlalt võib öelda, et tegu on ajaviiteromaaniga, tõepoolest - ent samas võib siit välja sõeluda ka paljut, mille üle mõtiskleda.

Apelsinitüdruk * Jostein Gaarder

 

Lugesin u28. juuni - juuli algus 2021

Järgmine raamat seeriast - "laena raamatukogust lastele ning seejärel loe ise" :)

Aga mul pole enamasti põrmugi kurb meel seda teha, sest enamus lastele ja noortele kirjutatud raamatuid on head, võib-olla isegi paremad kui täiskasvanute omad. Millegipärast on minusse vahel tekkinud veendumus, et lastele pole mõtet halbu raamatuid kirjutada - sel juhul nad lihtsalt ei loe neid. Täiskasvanud vahel vist ikka loevad, mingist imelikust kohusetundest. Või soovist veenduda, et raamat ikka oli lõpuni sama halb. Või soovist teada saada, et äkki kusagil siiski toimub mingi muutus, või et äkki on halval kirjutusviisil / süzheel / millel iganes, siiski oma mõte või eesmärk?

Aga jah, raamat "Apelsinitüdruk" seisis juba tükk aega mu tütre lauanurgal, kuni ma mõtlesin, et enne raamatu tagasiviimist tuleks ta ikkagi läbi ka lugeda. Pealegi pole ta kuigi pikk - 148 lehekülge. Mis samas ühe kirja kohta oleks päris korralik pikkus - ning suur osa sellest raamatust ongi kiri. Isa kiri pojale, keda tal polnudki võimalik n.ö suurena tundma õppida. Peategelase Georgi isa nimelt jääb haigeks ning sureb kui poiss on alles 4-aastane. Nüüd on Georg 15-aastane ning saab lõpuks kätte kirja, mille tema isa on peitnud vana lapsevankri voodri vahele, et see hiljem leitaks. 

Millest või kellest ta siis kirjutab? Apelsinidest ja tüdrukust ehk apelsinitüdrukust? Kes ta on ning mis seos on sellel Georgi ning tema isaga? Ega ma hästi ei tahagi vastust siia ära kirjutada, pigem võin öelda, et tegu on järjekordselt väga hea raamatuga, mis toob kaks põlvkonda - isa ja poja - üksteisele palju lähemale. Siin on palju häid mõtisklusi. Mitu mõnusat laenu näppaksin ka siia blogisse:

"Ajakirjanikke ja lapsevanemaid ühendab see, et nad on ühtmoodi uudishimulikud. Ning poliitikuid ja lapsi ühendab see, et mõlemaid tabavad pidevalt valusad küsimused, millele pole alati kerge vastata."

...

"Ma olin lihtsalt vapustatud, olin kurnatud, olin küllastunud. Olin kogenud midagi imepäraselt mõistatuslikku, millest võisin toituda veel kuude kaupa. Mõtlesin, et saan temaga täiesti kindlasti veel kokku. Meid ohjasid mingid võimsad, aga samas seletamatud jõud.

Ta oli võõras. Ta pärines kaunimast muinasjutust kui meie oma, kuid tal oli õnnestunud siseneda meie tegelikkusesse. Võib-olla seepärast, et tal oli siin tähtis ülesanne, võib-olla pidi ta päästma meid sellest, mida mõned nimetavad halliks argipäevaks. Senini polnud ma seesugustest päästeretkedest midagi kuulnud. Olin uskunud, et leidub vaid üksainus olemine ja tegelikkus. Kuid leidus vähemalt kahte liiki inimesi: Apelsinitüdruk ja meie teised."

...

"Me ei saa valitseda teineteise minevikku. Küsimus on selles, kas meil on ühine tulevik."

...

"Võib-olla ei suuda miski võistelda läheduselt kahe pilguga, mis kohtuvad teineteisega kindlalt ja otsustavalt ning lihtsalt keelduvad haaret lõdvendamast."

Väga vahvad on peategelase kirjeldused oma lähedaste kohta. Näiteks:

"Vanaema saab varsti seitsekümmend ning on olnud enamiku elust lauluõpetaja. Ta armastab igasugust muusikat, kuid üle kõige hindab ta Puccinit. Vanaema on teinud oma eluülesandeks panna mind armastama "Boheemi", kuid ausalt öelda on itaalia ooper minu arust liiga lääge ning "Boheem" pole mingi erand - see on üks õnnetu segu armastusest ja tuberkuloosist. /.../ Tugevaim külg: vanaema teab kõikide linnuliikide nimetusi ja seda, kus nad pesitsevad. Nõrgim külg: ta ei suuda (kahjuks) teha süüa, laulmata sealjuures mõnda Puccini aariat. Ma pole püüdnud teda sellest võõrutada, ausalt öeldes pole üritanudki, sest vanaema teeb väga hästi süüa. Lemmikütlus: "Istu siia, Georg, siis saame natuke juttu ajada."

....

"Aina sagedamini kasutasime asesõna "meie". See on üks kummaline sõna. Öeldakse, et homme teen seda või teist. Või küsitakse teiselt, see tähendab "sinult", mis tal kavas on. Sellest pole raske aru saada. Aga järsku öeldakse "meie" ja seda suurima enesestmõistetavusega.

"Kas sõidame laevaga saartele ujuma?"

"Või jääme hoopis koju lugema?"

"Kas see etendus meeldis meile?"

Ja siis ühel päeval: "Me oleme õnnelikud!"

Kasutades asesõna "meie", seome ühise tegevusega kaks isikut, justkui moodustuks neist üks liitolend. Paljudes keeltes on olemas omaette grammatiline vorm, mida kasutatakse kahe - ja ainult kahe - isiku kohta. Seda vormi nimetatakse duaaliks ehk kaheks jagatavaks. Minu arust on see üks kasulik määratlus, sest vahel ei olda üks ega mitu. Ollakse "meie kaks", otsekui oleks see "meie" lahutamatu. Selle kasutuselevõtuga kaasnevad just nagu võlukepi viipel mõned muinasjutulised reeglid. /.../ Kui me kasutame duaali ehk kaksust, oleme seega kehtestanud mõned päris uued reeglid. "Lähme jalutama!" Nii lihtne, vaid kaks sõna ja sellest hoolimata kirjeldavad need üht sisukat tegevust, mis puudutab süvitsi kahe inimese elu maailmas. Ning energia säästmisest võime seejuures kõnelda rohkem kui ainult sõnade arvu suhtes."

Üks oluline tegelane Georgi isa jutustatud loos on ka Hubble'i teleskoop, mis kirja kirjutamise ajal oli juba tiirlemas orbiidil ümber maakera, ent defektiga. Selleks ajaks kui Georg kirja luges, oli defekt parandatud, see oli aga poisi jaoks suur üllatus, et isa teleskoobist kirjutas, kuna see oli ta tema enda jaoks väga huvipakkuv teema, millesse ta süvenenud oli. Isa kirjutab nii:

"Vahel mõtlen, et kosmoseteleskoop on nagu Universumi Silm. Sest silm, mis näeb kogu universumit, võib teatava õigusega kutsuda ka Universumi Silmaks. Saad sa aru, mida ma mõtlen? Universum ise on ju sünnitanud selle uskumatu instrumendi. Hubble'i teleskoop on kosmiline meeleorgan.

Mis on küll see suur muinasjutt, milles me elame ja mida igaüks meist saab kogeda ainult lühikese aja jooksul? Võib-olla aitab kosmoseteleskoop meil ühel päeval paremini mõista selle muinasjutu olemust. Seal kaugel galaktikate taga leidub ehk vastus küsimusele, kes on inimene..

Mulle tundub, et olen selles kirjas mitu korda kasutanud sõna "mõistatus". Katset universumi mõista saab vahest võrrelda sellega, kui püütakse panna kokku ühe suure mosaiikpildi kõik tükid. Muidugi on see samavõrd mentaalne ehk vaimne mõistatus ja võib olla, et vastus sellele küsimusele peitub meis enestes, sest me oleme ju siin. Me olemegi see universum.

Võib-olla pole meie loomine veel valmis. Loomulikult pidi inimese füüsiline areng eelnema vaimsele. Ehk on selle universumi füüsiline olemus vaid midagi välist, üksnes tarvilik materjal maailmakõiksuse enesetunnetuseks."

Georgi isa kirjutab veel:

" Mulle on see siin alati olnud üks võlumaailm, juba sellest ajast saati, kui olin õige väike, ja ammu enne seda, kui hakkasin Oslo tänavatel ühe apelsinitüdruku järel spioneerima. Tunnen sisimas ikka veel, et olen näinud midagi, mida pole näinud keegi teine. Seda tunnet on raske lihtsate sõnadega kirjeldada, kuid kujutle õige seda maailma enne kogu moodsat viginat loodusseadustest, evolutsiooniõpetusest, aatomitest, DNA-molekulidest, biokeemiast ja närvirakkudest - jah, enne seda, kui too maakera hakkas pöörlema, enne, kui see vähendati planeediks maailmaruumis, enne, kui uhke inimkeha jagati südameks, kopsudeks, neerudeks, maksaks, ajuks, vereringeks, lihasteks, maoks ja soolikateks. Räägin ajast, mil inimene oli inimene, see tähendab terviklik ja uhke inimene, ei rohkem ega vähem. Siis polnud maailm muud kui sädelev muinasjutt."

...

"Ära tule ütlema, et loodus pole ime. Ära tule mulle ütlema, et maailm pole muinasjutt. Kes pole seda enesele tunnistanud, ei taipagi seda võib-olla enne, kui muinasjutt on kohe läbi saamas. Siis antakse inimesele nimelt viimane võimalus rebida eest silmaklapid, viimane võimalus hõõruda üllatusest silmi, viimane võimalus pühenduda selle imele, millega tuleb peagi hüvasti jätta ja sellest lahkuda."

Georg ise mõtiskleb nii: "Elu on lühike kõigile nendele, kes saavad tõesti aru, et kogu maailm saab ühel päeval lõplikult otsa. Kõik inimesed ei saa sellest aru. Mitte kõigile pole antud mõista, mida tegelikult tähendab olla igavikuks kadunud. Liiga palju sebimist ei lase meil jõuda sellele äratundmisele ja nii möödub tund tunni, minut minuti järel."

Ja lõpetuseks: "Elu on hiiglaslik loterii, kus nähtavaks saavad ainult võiduloosid. Sina, kes sa seda raamatut loed, oled üks niisugune võiduloos. Lucky you!"

......................

Tutvustus Rahva Raamatu lehelt: https://www.rahvaraamat.ee/p/apelsinit%C3%BCdruk/1228551/en?isbn=9789985042069

„Minu isa suri üksteist aastat tagasi. Olin siis alles neljane. Ma ei uskunud, et kuuleksin temast veel midagi, kuid nüüd kirjutame koos raamatut.“

Raamatu minategelase Georgi elus paistab olevat kõik tavaline: tal on ema ja kasuisa ja väike õde, koolis läheb tal hästi ja tema eriline huvi on astronoomia. Ühel täiesti tavalisel päeval juhtub aga midagi tavatut: kaua tööriistakuuris seisnud punase lapsevankri voodri vahelt tuleb välja kiri, mille on Georgile kirjutanud tema isa enne oma surma. Kirjas jutustab isa loo salapärasest Apelsinitüdrukust ja esitab Georgile küsimuse, mis noormehe elu põhjalikult sassi lööb.

Jostein Gaarder (snd 1952) on tänapäeva Norra kõige kuulsam kirjanik. Tema menuromaan „Sofie maailm“ on tõlgitud 60 keelde ja seda on müüdud 40 miljonit eksemplari. Peale filosoofia ajaloost jutustava „Sofie maailma“ (1996) on Jostein Gaarderilt eesti keeles ilmunud „Vita Brevis“ (1999), „Saladuslik jõulukalender“ (2000) ja „Mängukaartide saladus“ (2000). 2003. aastal kirjutatud noorteromaan „Apelsinitüdruk” on nüüdseks tõlgitud enam kui 40 keelde ning see kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust.

Ka naabrid nutavad * Susan Luitsalu

 

Väga ladusalt kirjutatud lugu. Algul ehk isegi stiil korraks häiris, ent siis saabus ka arusaamine, et selline kirjutamisviis ongi ideaalne raamatu tegelaste mõtete ja toimetuste edasiandmiseks. Tekkis tunne, nagu oleksidki ise ka otsapidi raamatus kirjeldatud Lehtla asumi elanik. 

Seltskond, kellega lähemalt tutvust tehakse, on kõik omal moel erinevad vanuse, tausta, mõttemaailma ja sissetulekute poolest. Nii et lugeja võib mõtiskleda, kas ta tunneb end ühes paadis atsaka pensionäri Mairega, n.ö tavaliste inimeste Petsi ja Katsiga, laulustaar Vickyga, ärimees-hipster Juhaniga, eksmiss Pille või hoopiski ärimees Toomasega. Kuid pilt ühest või teisest võib olla ekslik, autor oskab väga hästi oma tegelaste olemust kildhaaval avada. Olles jõudnud kusagile raamatu keskpaika tundus lugu seisma jäävat, ent siis... läks kõik hoopis teistpidi käima ning lõpuni kulges raamat juba suisa lennates. 

Niisiis kes arvab, et tegu on esmapilgul liiga kerge lugemisega, võiks siiski proovida lõpuni jõuda - siin jagub piisavalt mõtlemapanevat.

Roald Dahl - POISS. Lapsepõlvelood

 

Dahli raamatud on olnud suurepärased ning ette lugedes nautisin ise neid ilmselt vähemalt samapalju kui lapsedki. Ja sellepärast seegi raamat näppu jäi. Lisan siia ka lingi autori kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Roald_Dahl

Miskipärast mõtlesin tema nime ja päritolu teades temast alati kui norrakast, ent üles kasvas Dahl tõesti Inglismaal ning on ära märgitud briti kirjanikuna. Lapsepõlvelood on väga elavad ning tänapäeval laste jaoks ilmselt üsnagi uskumatud. Elu võis ju olla ka lõbusam ja põnevam, kes teab, ent vähemasti tänapäeval pole enam sugugi tavapärane, et väikesed lapsed oma eksimuste pärast (või lihtsalt seetõttu, et nad õpetajale ei meeldi) kõvasti peksa saavad. Nii et alati ei kehti sugugi mõte "vanadest headest aegadest", sest neis on parajalt ka asju, mis kuidagi meeldida ei saa.

Igatahes on tegu raamatuga, mida võivad ka täiskasvanud südamerahuga lugeda, nii nagu Dahli teisigi raamatuid. Siin on huumorit, põnevust ning kirjeldusi autori lapsepõlvest ja kooliajast, mis aitavad mõista ka autori hilisemate raamatute sünni tagamaid.  Ja ühe väga hea lõigu raamatu lõpulehekülgedelt tahan ka siia üles märkida. Siis on Dahl juba Londonis ning töötab pärast õpingute lõpetamist Shelli kontoris. Tänu sellele on tal siis ka kindel päevaplaan, mis paneb teda hiljem selle üle mõtisklema. Mind köidab muidugi selle kirjelduse juures ka üldine seos, sarnasused, mis on iga loometöö puhul rohkem või vähem sellised, nagu Dahl kirjanikutöö puhul kirjeldab...

"Ma nautisin sellist elu, päris tõesti nautisin Hakkasin aru saama, kui lihtne saab elu olla, kui sul on korrapärane päevakava, millest kinni pidada, kindel arv töötunde ja kindel palk ning väga vähe tuleb mõelda oma peaga. Ärimehe eluga võrreldes on kirjaniku elu puhas põrgu. Kirjanik peab end ise tööle sundima. Ta peab oma töötunnid ise kindlaks määrama ja kui ta ka üleüldse laua taha ei istu, ei tule keegi temaga pahandama. Kui ta kirjutab väljamõeldud asjadest, elab ta pidevas hirmus. Iga saabuv päev nõuab üha uusi ideid ja ta ei saa kunagi kindel olla, kas ta suudab nendega välja tulla või mitte. Kaks tundi ilukirjanduse kirjutamist väänab kirjanikust viimase välja. Need kaks tundi veedab ta kaugel eemal, kusagil mujal, täiesti teistsuguses kohas, kus elavad hoopis teistsugused inimesed ja sealt tavapärasesse keskkonda tagasi tulemine nõuab tohutut pingutust. See on peaaegu et shokk. Kirjanik tuleb oma toast uimasena välja. Ta tahab juua. Ta vajab seda. On tõsi, et peaaegu kõik maailma kirjanikud tarbivad rohkem viskit, kui  see neile hea on. Kirjanik joob, et leida usku, lootust ja julgust. Ainult rumal inimene hakkab kirjanikuks. Selle ainsaks kompensatsiooniks on täielik vabadus. Tal pole ühtegi isandat peale omaenda hinge - ja ma olen kindel, et just seepärast hakataksegi kirjanikuks."

Teraspoiss * Jüri Parijõgi

 

Veel üks raamat, mis oli osa minu praegusest "raamaturallist" - lugeda lühikese aja jooksul ära mitu raamatukogust laenatud teost, mis oleks lõpuks kena ka millalgi tagasi viia :) Koduspüsimise aeg on olnud ühest küljest tore, sest olen kõvasti rohkem lugeda jõudnud. Ent teisest küljest, kuna raamatukogud vahepeal pikendasid kenasti ise neilt laenatud raamatute tähtaegu, on jäänud mitmed raamatud ka liiga pikaks ajaks ootele. Loetud sain raamatu vist kusagil 7. juuni paiku.

Antud juhul on jälle kord tegu minu tütre lugemisega, lausa kohustuslikuga ja temal on see muidugi juba palju varem läbi loetud. Juhtus nii, et kõik teised lugesid Silvia Rannamaa raamatut "Kadri", meile aga seda enam raamatukogust ei jagunud... Nii ma siis laenutasingi teise pakutud variandi ehk Jüri Parijõgi raamatu "Teraspoiss". 

Mul on hea meel, et ma seda raamatut lugesin. Ehkki raamatu ilmumisest on vaat et 85 aastat, on ta keel mõnus, südamlik ja kodune, lihtne on peategelasele kaasa elada. 

Jaan Kattai isa on surnud juba siis kui ta alles väga väike oli ning kahjuks sureb ka tema ema kui poiss on 12-aastane, sealt algabki raamatus tema teekond. Lihtne oleks öelda, et käänuline teekond, nagu sageli tavaks. Kuid ehkki Jaanil on raske, on ta päris sirgjooneline poiss ning kuigi heatahtlik, on ta samas ka kange iseloomuga, ei tagane oma õigusest ning oma sõnast.

Jaan on armastatud oma majanaabrite poolt, kes teda südamlikult toetavad ja kasvatavad, siiski jõuavad ametnikud teda siia-sinna "asumisele" saata ning mitte tingimata õiglaselt. Kuid poiss õpib ja areneb kõikjal, kus ta ka ei viibiks ning leiab sõpru ka keerulistes olukordades, ehkki ta neid ise suurt ei otsigi. Pigem otsivad teised tema seltsi, sest hoolimata tagasihoidlikkusest on Jaanist on kujunenud poiss, kes on on oma käitumise, tegude ja mõtetega neile eeskujuks. Ka lugeja loeb raamatust tema mõtteid ning näeb seda teekonda, mille poiss pärast ema surma läbi teeb. Kuigi ilma emata on raske, õpib ta hakkama saama. Nagu talle ütleb vana kojamees: "Eks see nii ole. Oma elu peab igaüks ise elama."

Kuutõus * Sarah Crossan

 

Olin endale ja lastele mõeldes raamatukogust suure portsu kaasa krabanud ning nüüd saabus hetk, mil pidi tähtaegu pikendama. Ent nii juhtuski, et ühe raamatu tähtaega pikendada ei saanud, sest veel keegi huviline oli end järjekorda pannud. Lõpetasin küll eile alles Eva Koffi raamatu "Kirgas uni", mis oli minu sünnipäevakingitus. Kuid siiski otsustasin, et võtan õhtul ka Sarah Crossani raamatu kätte. 

Võib-olla nihutasingi raamatu lugemist edasi seetõttu, et temaatika oli tõsine - poisist, nüüd juba mehest, kes vanglas mõrva eest karistust kannab. Tegelikult näeme lugu tema venna, Joseph'i ehk Joe silmade läbi. Joe on nüüdseks umbes sama vana kui tema vend vangi minnes - 17-aastane, ning ta pole Ed'i näinud kümme aastat, alates hetkest, mil Ed kodust ära põgenes ning siis mõrvasüüdistusega vangi mõisteti.

Tegelikult pole see lugu ainult ühest poisist, kes on surma mõistetud. See on lugu perekonnast, kelle elu oli keeruline. See on lugu inimestest, kes pole saanud tuge ja abi, mida nad vajaksid. See on lugu inimestest, kellest pole nii palju hoolitud, et selgitada välja tõde. See on lugu sellest, kuidas otsitakse süüdlast, mitte tõde ning pressitakse välja vastuseid neilt, kes on kaitsetud... 

Ja ometigi on see ka lugu lootusest, andeksandmisest, rõõmust sellistel hetkedel, mil seda nagu ei tohikski olemas olla... Võib-olla, kui inimesed leiavad endas armastuse ja andeksandmise, läheduse kusagil, kust seda ei oskakski otsida, võib-olla siis suudavad nad oma elus teistmoodi edasi minna. Teades, et oma tundeid ja mõtteid ei peaks peitma, neid tuleb näidata, välja öelda.

Hästi loetavaks teeb raamatu see, et see on esitatud Joe mõttelõngana, millesse on põimitud kõik muu vajalik. Nii läheb raamatu lugemine väga ruttu ning selle kulgemine tundub loomulik, siin pole midagi ülepaisutatut, ehkki temaatika pole just igapäevane.

Ja valmistuge nutma.

Vaikne karje, Angela Marsons

 

Olen end viimasel ajal krimikirjandusest üsnagi üle ujutatud ning mõelnud, et vahelduseks peaks ikka ka midagi muud lugema. Aga teades, et tõlkija on Triin Aimla-Laid, võtsin ette järjekordse kriminulli. Tunnen suurt tänutunnet inimeste ees, kes saavad tõlkimisega hästi hakkama ning annavad sellega paljudele lugejatele võimaluse tutvuda autoritega, kes neile originaalkeeles kättesaamatuks jääksid! Imelik küll, et samas on hea tõlge nagu midagi hoomamatut, nagu õhk, mida me hingame. Saame alles siis aru, et tõlge on kehv, kui raamatu lugemine takerdub, võib-olla paneb isegi vihast puhisema, kes teab ;) Küll on hea, et minul on seda üsnagi harva ette tulnud. Ja samas kui see juhtub, võib see tõesti lausa kurjaks ajada kui tead, et originaaltekst on kahtlemata hea ning tõlkija rikub tõsiselt ära kellegi suure töö ja vaeva tulemuse!

Niisiis. Veel üks krimka! 

Headel autoritel on üks suur oskus. Tekitada koheselt tegelastega isiklik kontakt, lasta meid kasvõi korraks kellegi ellu ja mõttemaailma. Isegi kui selgubki üsna pea, et see tegelane ongi raamatus toimuva vägivalla ohver, on side juba loodud ning väga raske on edasisse ükskõikselt suhtuda. 

Kohe alguses saab lugeja teada, et kunagi on toime pandud kuritegu, mis seob üht seltskonda. Kõik nad on andnud vaikimisvande ning elavad ja toimetavad tasapisi edasi. Kuid siis tapetakse üks neist ning lugu hakkab hargnema. 

Lugesin raamatut parajate pausidega, ent lõppude lõpuks haaras see nii tõsiselt endasse, et ka hilistel õhtutundidel oli väga raske pooleli jätta. Hea raamat, hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Aga nii nagu juba mitme varasema kriminulli puhul olen hakanud mõtlema, et parem ongi, kui pole aimu kui mitu ohvrit ühes või teises raamatus saab olema. See on ju paratamatus, et kui kuritööd uuritakse, on keegi ka ohver, halvimal juhul aga on neid ohvreid juba lausa kümneid... Antud juhul on iseenesest loomulik, et kuna teatud inimeste ring oli kuriteoga seotud, sattusid just nemad ka ükshaaval sündmuste keerisesse.

Kaasatõmbav pole aga muidugi mitte loogu langevate ohvrite rodu vaid see, kuidas politseiinspektoritel jätkub jõudu ja jaksu ning motivatsiooni juhtumite lahendamiseks. Antud juhul mõistab lugeja tasahaaval ka, et inspektor Kim Stone'i seob tema mineviku kaudu juhtumiga märksa rohkem kui arvata võiks. Ning just seetõttu tunneb ta, et juhtum vajab ilmtingimata lahendust, hukkunud vajavad seda, et keegi neid mäletaks ja leinaks. Ehkki Kim Stone on suhtlemises kaasinimestega pigem terav ning kohmakas, leidub siin siiski ka huumorit ning südamlikkust, peamiselt tema ja ta kaastöötajate liinil, kes ilmselgelt on juba harjunud Kim Stone'i ebatavaliselt terava ja otsekohese suhtlemisstiiliga.

Raamat on põnev ning haarav, üsnagi tempokas ning samas lubab kiigata erinevate tegelaste mõttemaailma, mõista nende tegude tagapõhja. Ehkki tükk aega ei saa me kuigivõrd teada sellest, mis vaneminspektor Kim Stone'i varasemas elus võib teda siduda raamatu juhtumiga, jõuab lugeja ühel hetkel ka tema lapsepõlvesündmusteni ning mõistab nende seost peategelase kujunemise, olemuse ja ellusuhtumisega.