ROOTSI KUMMIKUD - Henning Mankell

 

Iseseisev järg Henning Mankelli raamatule "Itaalia kingad", tegevus toimub 8 aastat hiljem. See raamat kulgeb minu jaoks teistmoodi, siin on rahutust ja muret. Võib-olla tekitas eelmine raamat kuidagi ootuse, et selles osas oleks juba mingi rahunemine, pigem on aga just vastupidi, lugu läheb keerulisemaks...

Peategelane Fredric, keda varasemast elust jälitab mure arstina tehtud suure eksimuse pärast, elab jällegi saarel, kuhu ta kunagi oma murega põgenes. Nüüd pole ta elu siiski enam sama üksik, sest enne oma surma tutvustas tema kunagine armsam Harriet teda Louise'iga, kes on Fredriku tütar. Ent seekord tabab peategelast uus suur õnnetus kui tema maja äkitselt maha põleb ning ta jääb kõigest ilma. Lisaks selgub, et politsei kahtlustab teda ennast tule süütamises... Tulles politseist ülekuulamiselt, otsustab ta äkitselt sõita autoga väikese asula suunas, kuhu ta pole kunagi varem sattunud. Segadus tulekahju ning süüdistuste pärast pole ainuke, mida ta tunneb, lisaks on tekkinud hirm vanaduse, haiguste ja surma ees.

"Kõrvalteid oli vähe. Õigupoolest ainult üks, mis viis põhja poole. Silt, mida polnud ilmselt kunagi pestud, viitas kohale nimega Hörum. Sinna oli seitse kilomeetrit. Olin seda silti lapsest saadik näinud, kuid kunagi ei olnud põhjust sinna sõita. Põhjust ei olnud ka nüüd. Kuid ilma igasuguse ettevalmistuseta pöörasin sinna. Otsus tuli nii järsku, et ma ei jõudnud pidurdadagi. Kruusa lendas rataste alt. Oleksin äärepealt metsa sõitnud.

Sõitsin Hörumi poole, isegi teadmata, miks. Lapsena unistasin teest, mis viiks eikuhugi, lihtsalt jätkuks lõputult. Nüüd tuli see tunne tagasi. Hörum oli koht, mida polnud olemas. Aeglustasin, kuid ei pööranud ümber. Nüüd tegin ometi teoks selle sõidu tundmatusse, mida olin alati ette kujutanud.

Jätsin auto seisma ja lülitasin mootori välja. Avasin ukse ettevaatlikult, nagu võiksin kedagi segada. Väljas oli kõik vaikne. Paksu metsa vahel ei olnud tuuleõhkugi. Ma ei tea, kaua ma seal seisin. Tean ainult, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et varsti ei ole mind enam olemas. Ees ootas vanadus. Siis saab ka see läbi ja ongi kõik."

Selles raamatus avaneb peategelane põhjalikumalt ning kõik sellest ei pruugi meeldida. Nii nagu me ilmselt sageli ei meeldi ka iseendale ning peame otsima endas leppimist oma isikuomaduste, otsuste ja elusündmuste suhtes. Saame palju rohkem teada Fredriku tütre Louise'i ning tema elu kohta. See pole raamat, kus kirjeldatakse elu, mis on nagu klantspilt. Nii oleks lihtsam kuid see pole paraku tõde. 

Siiski on raamatus ka väikene armastuse liin, samas see just rõhutab sedasama, mis kordub teistegi tegelaste vahel - et miski pole täiuslik, inimestes on külgi, mis meile ei meeldi kuid mis tasapisi saavad ehk tuttavamateks ning harjumuspärasemateks. 

Minu ootused selle raamatu suhtes olid küllap veidi teistsugused, sest eelmine raamat jättis sujuvama, pehmema mulje, kuigi ka seal oli ootamatusi ning tegelaste omavahelist ebakõla. Aga tasapisi hakkavad tegelased erinevustest ja ebakõladest hoolimata kokku sulanduma, üksteisele lähenema, nende vahele tekib rohkem soojust. Lootus ei kao kunagi - uue armastuse või uue alguse lootus, isegi siis kui inimene on nii üksi, et püüab iseendaga pokkerit mängida.

"Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu üksindust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha. / Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda."

Nii või teisiti pakub raamat mitmeid erinevaid liine ning ka põnevust ja omamoodi kuiva huumorit. Kui autori stiil istub, tasub kindlasti lugeda.

ITAALIA KINGAD - Henning Mankell

"Elu on üks habras oks kuristiku kohal. Ripun selle küljes, kuni jaksan. Siis kukun, nagu kõik teised, alla teadmatusse. Kas keegi võtab mu seal all vastu. Või sööstab mulle vastu ainult külm ja kalk pimedus?"

Henning Mankelli raamat Varrakult, Maarja Aaloe tõlkes, räägib 66-aastasest mehest, kes on põgenenud oma elus toimunud tõsise sündmuse eest peitu väikesel saarel asuvasse majja, mille on jätnud talle tema vanaisa. Ta elab seal juba 12 aastat üksinduses, koos koera ja kassiga ning elutuppa elama kolinud sipelgatega. Meest külastab aeg-ajalt üksnes postiljon, kes talle eriti ei meeldi. Igal päeval käib ta end jääaugus karastamas, päevad kulgevad ükshaaval ning ta peab sellest päevikut. Ent siis ühel päeval näeb ta jää peal seismas üht naist, kes on teda kaugelt ja kaugetest aegadest otsima tulnud. Naist, kelle ta jättis ilma hüvastijätmata maha, 37 aastat tagasi.

69-aastane Harriet, kelle peategelane on kunagi vähimagi hoiatuseta maha jätnud, tuleb, et paluda mehel täita lubadus, mille ta nooruses on andnud. "Ainus tõeliselt ilus lubadus," nagu ta ütleb. Selle lubaduse täitmisest saabki alguse teekond, mida mees ei osanud uneski näha. Ta kohtub inimestega, kelle olemasolust polnud tal aimugi ning kogeb sündmusi, mida ta ei osanud ette näha.

"Võib-olla olid sa kõik need aastad teel, enese teadmata? Iseendas on sama lihtne ära eksida kui metsateedel või linnatänavatel."

Mankelli keel on imeline, sest selles on kordamööda rahulikku igapäevasust, tavalisust, ent siis äkitselt lüürikat, tuuleõhku, rabavat ilu. Või tasast mõtisklust või mõtisklevat huumorit

"All sillal mässisin end vanaisa vanasse kasukasse ja istusin pingile. Koer ja kass olid mõlemad kadunud. Neil olid omad käigud, nagu jäljed lumel kinnitasid. Koos käisid nad harva. Oleksin tahtnud teada, kas ka nemad valetasid teineteisele vahel oma kavatsuste kohta."

"Igal hommikul ärgates otsustasin tõsimeeli oma elu käsile võtta. Ma ei tohtinud enam lasta päevadel kasutult mööda triivida. / Sellest ei tulnud midagi välja. Ma ei langetanud mingeid otsuseid. Aeg-ajalt kergitasin paadi puldankatet ja mõtlesin, et tegelikult vaatan iseennast. See kooruv värv oli minu, praod ja niiskus samuti. Vahest ka tasapisi sugenev kopitanud puidu lõhn."

Alles üsna raamatu lõpupoole selgub peategelase nimi, Fredrik Welin. Huvitaval kombel ei sega see üldse, et nimi varem ette ei tule. Võib-olla see pigem rõhutab seda, et peategelane alles otsib selgust iseenese ja oma senise elu kohta. Kas otsingud selgust toovad, seda tasub juba igaühel ise lugeda.

Surm tõusuvete ajal - Donna Leon

 

Tore on, kui saab vahel kelleltki raamatuid laenata. Meie peres on teine suur krimkade ja põnevike lugeja minu äi. Krabasingi viimasel külaskäigult paar raamatut kaasa, Donna Leoni oma oli üks nendest. Originaalpealkirjaga "Acqua Alta" on aastal 2014 eesti keeles välja andnud Pegasus, Tanel Veske tõlkes.

Raamatu peategelane on itaallasest detektiiv Guido Brunetti, kes autoriga sarnaselt elab Veneetsias ning seal sündmustik lahti rullubki. Olen ise Veneetsiast mingil põhjusel vaid korraks saanud läbi joosta, läbisõidul. Ja samuti korraks olen peatunud Roomas. Tänu ülikooliaegsetele õpingutele sain elada Itaalias umbes poolteist kuud, nimelt väga kaunis ja erilises Sienas. Koos toreda sõprade seltskonnaga võtsime nädalavahetustel seljakotid selga ning rändasime Sienast pöidlaküüdiga ka mujale - peamiseks sihiks päikesepaiste ja meri. Kuna suveülikooli õpingud keskendusidki itaalia keelele ja kultuurile siis olid keeleoskused just piisavad, et saime oma reisiretkedel ka kõvasti keelt praktiseerida. Nii on Itaalia mulle omamoodi lähedane ja tuttavlik.

Koduselt (vähemalt minu jaoks ;) söögitegemise ning muusikaga algav sündmustik muutub kiiresti jõhkraks stseeniks, kus kaks meest ründavad ühes Veneetsia palazzos  arheoloogiadoktor Brett Lynchi, kes on La Scala esiprimadonna Flavia Petrelli armastatu. Meeste sõnum on, et Brett ei tohi minna kohtuma doodzhide palee muuseumi juhataja, dottor Semenzatoga. Brett Lynch on nimelt aidanud muuseumil korraldada näitusi, olles vahendajaks linnavalitsuse ning Hiina võimude vahel.

Enne kui Brett Lynchi peksmise uurimine kuigivõrd edeneb, astuvad kurjategijad juba järgmise sammu - selleks on dottor Semenzato tapmine. Itaalias toimuvad teadupärast kõik ametialased pärimised väga aeglaselt, nii pöördub uurija Guido Brunetti abi saamiseks ühe sõbra, kunstnik Gabriere Cossato ehk Lele poole, kes suudab talle palju olulist infot hankida. Tasapisi hakkabki sündmustik sealt hargnema...

Poolteist kuud, mis ma ise veetsin Itaalias, tekitavad äratundmise mitmete asjade puhul. Eelmainitud bürokraatlikkus, aeglus kõiksugu ametiasjades. Korruptsiooniga me üliõpilastena Itaalias otseselt ise kokku ei puutunud, kuid see oleks loogiline jätk kui kellelgi on hädasti vaja, et tema asjad masinavärgis veidi kiiremini liiguksid. Siis ka teatud tüüpi minnalaskmine või ebapraktilisus, asjade ülejala tegemine - näiteks kirjeldab Brunetti haigla aknast paistvat uut haiglatiiba, mis ehitati viimase peal uhkena, ent samas ilma valamute ja kanalisatsioonita... ja raamatus keegi selle eest väidetavalt vastutust ei võtnud. Positiivse poole pealt on tore, et söögiaegu veedetakse tihti perega koos, minnes lõunasöögiks koju ka keset tööpäeva. Ka meie nägime sageli suure pere jaoks üles sätitud laudu, mille taga võis õhtusöök rahulikult tundide kaupa kulgeda. Üldse kulgeb kell Itaalias teistmoodi, kõik võtab rohkem aega, lõunapausile minek on samas kindel nagu aamen kirikus.

Maffia tegevus oli vabanevas Eestis kindlasti nähtavamal kohal ning nüüdseks oskavad seda tähele panna vaid teravama pilguga asjatundjad. Kuid Itaalia puhul on maffia endiselt tegev ja hirmutav, oleme siin-seal ka mõne noorema itaallasega vesteldes ikka jõudnud selleni, et maffia pole kusagile kadunud ning lõunapoolsetes regioonides peavad kõik selle jõuga arvestama. Ka raamatu tegelased ei taha kurja isegi otseselt nimetada, vaid ütlevad näiteks - "härrased lõunast" või "lõunapoolsed". 

Huumor ning igapäevaelu toredad seigad on raamatus omal kohal, väikseid torkeid leidub siin-seal, lisaks mõni mahlakamgi mõte. Näiteks valvurite kohta, kes ilmselt muuseumi valvamise asemel olid süvenenud paljaid kuulsusi näitavasse telesaatesse "Colpo Grosso":"... Kui naiste rinnad olid piisavalt suured, oleksid vargad võinud ilmselt viia muuseumi kõrvalt ära terve katedraali ja keegi ei oleks enne hommikut seda märganud."

Üheks oluliseks tegelaseks raamatus on muidugi Veneetsia ise - oma kirikute ja muude oluliste hoonetega, mõnede ehitiste lõputu remondiga ning muidugi acqua alta'ga, millest annab elanikele märku spetsiaalne häire. Kõrgvee tõttu kuulub elanike olulise varustuse hulka kindlasti paar säärikuid, ilma milleta acqua alta ajal hakkama ei saa. Tegevus toimub külmal, vihmasel ja hallil hilistalvisel perioodil, mis annab sündmustele samuti omamoodi värvi. Lugedes võib end Itaaliasse kujutleda ka seetõttu, et autor kasutab tekstis pidevalt väikesi itaaliakeelseid fraase ning ilmselt ka keelt mitte oskavale lugejale äratuntavaid või vähemasti tähenduse poolest äraaimatavaid sõnu. Kuna mitmed sõnad korduvad, siis võiks raamat toimida ka õppematerjalina - näiteks on politseijaoskond questura, tuppa sisenedes öeldakse sageli "Permesso?", mis on viisakusväljend "Kas lubate?".

Rohkem tegelikult edasi ei kirjutakski, et enamat mitte paljastada... Mõnusalt loetav lugu, kahjuks muidugi vägivallata ei saa. Siiski õnneks nii hull asi pole kui näiteks telesarjas "Midsomer Murders", kus kuidagi paratamatusena alati järgneb esimesele kuritööle veel teab kui mitu järgmist... 

TALVEKS SULETUD - Jørn Lier Horst

 

 

Eesti lugeja saab sarja kuuluvaid raamatuid vahel lugeda üsna suvalises järjekorras. Tagantjärele ei mäletagi, millist sarja raamatutest ma esimesena lugesin (ning nüüd võiks ka juba uuesti lugeda)... Igal juhul olid esimeste hulgas "Salatuba", "Koopamees" ning seejärel tulid juba "Katariina kood" ning koos Engeriga kirjutatud "Nullpunkt". Veidi aega tagasi hankisin "Jahipenid" ning siis tuli äkki hoog peale ning tellisin mitu raamatut juurde, lõppeks otsustasin, et tuleb siiski Wistingu lugusid ka inglise keeles lugeda kuivõrd eestikeelseid tõlkeid veel tehtud pole...

Niisiis on selles raamatus (nagu ka alapealkiri ütleb) tegu järjekordse politseiinspektor William Wistingu looga. Inspektor Wisting on juba kogenud uurija, ent see pole vähendanud tema heatahtlikkust ning usku inimestesse. Tal on lesk, kellel on kaks täiskasvanud last - Line ja Thomas. Kuna tütar Line on ajakirjanikuna sageli krimiuudistele keskendunud, juhtub sageli nii, et isa ja tütre uuringud kulgevad paralleelselt ning ristuvad lõpuks, varem või hiljem. Wistingul on ka elukaaslane, Suzanne, kellega nad on mõned aastad koos olnud.

Üks Wistingu mõtisklus raamatust:

"... Ta mõtles, et elu oli kõige parem siis, kui ta tegeles millegagi, millel tundis olevat tähtsust. Kui ta sai mõtetel ja tegudel lasta koostööd teha, teades, et kogu selle töö tulemusel miski muutub. See andis talle usku, et see, mida ta tegi, aitab maailma paremaks muuta."

Lugedes kunagi kellegi kommentaare selle raamatu kohta sain aru, et ehkki mul on selle sarja suhtes omad ootused, pole mul selle suhtes nõudmisi. Võib-olla on olnud hea, et ma pole neid lugusid lugenud liiga lähestikku läbi ning pole tekkinud mingit eelarvamust, kuidas ja kui kiiresti minu arvates peaks sündmustik kulgema või mida üks või teine tegelane peaks tegema. Kuna Jørn Lier Horst on ise asjatundja siis paratamatult tahaks uskuda, et just nii võiks mõni lugu kulgeda ka päriselus. Iga lugu oma kiiruse, sündmuste ning isa-tütre liini vaheldumise mõttes erinevalt. Elu ju ongi selline, mitte süstemaatiline, ühest kindlast punktist teise ja kolmandasse ainiti sarnaselt kulgev jada. 

Selles loos saab kõik alguse suvilatesse sissemurdmistest, ent üsna kohe on näha, et lugu on kõvasti tõsisem. Nimelt leitakse ühest suvilast mõrvatud mees, mustas maskis. Ent see on alles algus. Eestlase jaoks on võib-olla mõneti mõtlemapanev seekordse juurdluse seotus Leedust pärit jõuguga, keda uurija Wisting suudab lõpuks näha ikkagi rohkem inimestena kui kurjategijatena. Ehkki Wistingu tütar Line on selle juhtumi ajal puhkusel, mängib ta ka selles raamatus oma osa, mis kulgeb juurdlusele palju lähemal kui tema isa seda sooviks. Line jaoks toimuvad juurdluse kulgemise ajal olulised muutused ka isiklikus elus, kus ta püüab oma elukaaslase Tommy suhtes selgusele jõuda.

Endiselt areneb kõik selles loos peamiselt tasahilju aga ka kiiremat ja plahvatuslikumat tegevust leidub ka. Mulle see stiil meeldib. Ikka tasa ja targu, läbimõeldult, aga kui vaja, siis ka kiirelt reageerides. Ainuke viga on, et raamat kipub liiga kiirelt otsa saama!

Ebaõnn ja äpardused

 

Olen viimastel aastatel avastanud endas suure krimi- ja põnevuslugude fänni. Mulle endale oleks tundunud selline kirjeldus enda kohta varem üsnagi ebausutav, ent teatud tüüpi põnevaid raamatuid olen hakanud järjest rohkem nautima. Ongi isegi imelik, et ma pole varem lugenud veel ühtegi raamatut Jack Reacheriga peaosas. Aga teisest küljest pole see sugugi imelik, sest paljukest ma siis ikka neid erinevaid autoreid ja raamatuid olen jõudnud lugeda... rääkimata sellest, et ma need lugemised ka kusagile üles märgiksin.

Kohe-kohe tuleks mul postitada ka vahepealsetest lugemistest midagi. Nimelt võiksin väita, et muuhulgas Jorn Lier Horsti raamatud inspektor Wisting'uga on ilmselt need, mis mind on tugevasti krimiteemaliste raamatute poole kallutanud. Need on lihtsalt nii hästi ja nauditavalt kirjutatud. Ehkki käsitluse all on ju enamasti inimeseks olemise pahupool, s.t kuriteod, mida inspektor Wisting uurib. Kuid süngema poole kõrval on Jorn Lier Horsti raamatutes väga palju inimlikkust ja soojust, mis tekitavad sümpaatiat. Teine autor, kelle raamatutes kohtasin tõsiste kuritegude uurimise kõrval sarnast, südamlikku lähenemist peategelaste elu ja suhete tutvustamisel, on Deborah Crombie.

Aga siis antud raamatust. See on üsnagi filmilik, s.t toob silme ette stseenid, nagu kinolinal. Hea mulje jätab tegelaste omavaheline suhtlus, arutlused, teatud tüüpi kuiv huumor ning Jack Reacheri omapärane elufilosoofia. Ega rohkem õieti saagi rääkida, sest see võiks lugemise mõnu ära rikkuda. Kuigi see oli teistsugune lugemine kui Wistingu lood näiteks, oli ikkagi põnev. Vägivald raamatus on paratamatu kui tegelasteks on eriüksuslased ning igat masti korrumpeerunud tegelased. Aga tegelastele samamoodi lähedale sellise stiiliga raamatutes ei jõua, pigem on ikkagi palju tegevuste kulgemist, liikumist ühest punktist teise, ning seda kõike Ameerikas, mis on suur ja lai ning liiklusummikud pidevalt takistamas... 

Kui öelda, et tegelastega ei saa selles stiilis kirjutatud raamatute puhul kuigi põhjalikult tuttavaks, siis sündmuste hargnemine, põimumine, edenemine - see on kindlasti omaette meistriteos. Ja nagu ikka, tundub alguses, et pole midagi, millest kinni võtta kuid ometigi lõpuks loksuvad kõik pusletükid oma kohtadele. 

Pealkirja vaadates ei saa küll öelda, et see väga hästi nii aasta algusesse sobiks ;). Jään ikkagi lootma, et ebaõnn ja äpardused on pigem juba möödunud ning aasta kulgeb edasi hästi!

Mõnusad lasteraamatud

 

Minu eileõhtune lugemisvara :)

Ikka ja jälle on mul lihtsam lasteraamatud ette võtta. Suurte omadega on nii, et neid on palju pooleli - mitmed neist ongi sellised, mida on hea jupikaupa lugeda... Aga lisaks kõigele muule kahjuks puudub mul ikka veel harjumus kohe kui raamat loetud, sellest märge blogisse riputada :( Kevadel sai päris palju ka loetud aga üles märgitud seevastu mitte kui midagi.

Paras lugu on sellega, et sageli hakkan midagi lugema nii, et raamatu viimastel lehekülgedel saabub arusaamine - tegu on esimese raamatuga triloogiast vms. Ühe hea raamatu puhul kahjuks ilmneski, et järge polegi eesti keelde üldse tõlgitud, see oli küll pettumus. Samasugune pettumus tabas mind eile õhtul kui jõudsin lõpuni Henri Loevenbruck'i raamatuga "Emahunt ja tüdruk"... selgus, et nüüd on vaja ka kahte järgmist raamatut, kuna tegu on Moira triloogia I raamatuga, selle prantsuse keelest tõlkijaks Meelis Mäesepp. Võlumaailm, mis selles raamatus luuakse, on minu arvas just piisavalt realistlik ning ilmselt just seetõttu köitev, lisaks on eesti lugeja jaoks arvatavasti ka kodune tegelaste lähedane seos loodusega ning usk looduse salapärasse ja jõusse. Triloogiale on kirjutatud ka järg, pealkirjaga "Gallica" ning samalt autorilt võiks veel otsida põnevusromaane "Koperniku sündroom" ning "Sajandite testament". 

Norra autori Bobbie Peers'i raamatud olid minu tütre koolilugemise hulgas, nii saigi eilsega loetud ka neljas raamat tegelase William Wentoni toimetuste kohta. Naljakal kombel toob Peers'i komme raamatut lühi-lühikesteks juppideks jagada meelde Dan Brown'i teosed. Lühikesed jupid omakorda nagu kihutavad sind aina edasi uurima, mis siis tegelastega järgmiseks juhtus. Ja lõppkokkuvõttes läheb selline lugemine üllatavalt kiiresti. Neli raamatut, mis ühe terviku moodustavad on (ja karta on, et viiendat ma lihtsalt pole veel avastanud kuid ehk on ta siiski juba olemas):

"Lüriidiumivaras", "Krüptoportaal", "Orbulaatoriagent" ning "Maailmalõpugeneraator".

Mõtleksin, et eriti vahva võiks see lugemine olla kõikidele noortele, keda huvitavad igasugu uued leiutised ja teaduse saavutused. Igatahes on see lennukas lugemine ning ehkki raamatud kubisevad seiklustest ja ohtudest, on need sel moel kirja pandud, et asjade positiivses lõpulahenduses pole algusest peale kahtlust.

Kolmandaks lugesin läbi raamatu Clive Staples Lewiselt - "Lõvi, nõid ja riidekapp". Varem olen lugenud läbi ka raamatu "Imetegija õepoeg", mis on küll hiljem kirjutatud, ent mida autor soovitas sarja esimeseks raamatuks. Vaatasin ühest Osta.ee -nimekirjast järele, et inglisekeelne raamatuseeria oleks selline:

• The Magician's Nephew
• The Lion, the Witch and the Wardrobe
• The Horse and His Boy
• Prince Caspian
• The Voyage of the Dawn Treader
• The Silver Chair
• The Last Battle

Mingil õnnekombel olengi ma siis täiesti õigesti alustanud, eesti keeles oleks raamatute järjekord:

• Imetegija õepoeg
• Lõvi, nõid ja riidekapp
• Hobune ja tema poiss
• Prints Caspian
• Koiduränduri teekond
• Hõbedane tool
• Viimane lahing

Lewise raamatuseeria kohta leidsin hea tutvustuse ühe raamatu tagakaanelt:

"Lewise armastus muinasjuttude, müütide ja legendide vastu on pärit tema lapsepõlvest ning ta uskus, et fantaasia on parim vahend, mille abil saab lapsi panna kogema rõõmu ja õpetada tegema vahet hea ja kurja vahel. C. S. Lewise sulest aastatel 1950-1956 ilmunud Narnia lood kuuluvad 20. sajandi lastekirjanduse olulisemate raamatute hulka."

See on hea kokkuvõte - just sellist nagu natuke vanamoodsas keeles väljendatud õpetlikkust on raamatus "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mulle meeldis, et lapsed on Lewise raamatutes väga hakkajad ja tõsiseltvõetavad, nutikad ning tublid. 

Küllap loen peatselt ka mõned selle seeria järgmised raamatud läbi...

Valekonto ning Kapten Morten

Niisiis. Aru saanud, et minu blogimisharjumused on olematud ning parem oleks end pigem koomale tõmmata kui laiali kiskuda (miks ma küll juba mõned aastad tagasi selle peale ei tulnud ;), otsustasin oma raamatublogistamise ühendada filmi- ja ehk ka teatriasjadega, mõistlik oleks ehk siia lisada ka kontserdikogemused, ent eks aeg näitab...

Igal juhul on väga kahju, et mul vajalik stabiilsus asjade kirjapanekul puudub, sest kõige rohkem oleks neid mõtteid, meenutusi ja kogemusi ikkagi mul endal vaja. Ma loen väga kiiresti ning sama kiiresti ilmselt unustan. Jääb meelde ainult tunne, et miski oli hea, põnev, huvitav... Teisest küljest on see ka hea, sest võin alati häid raamatuid üle lugeda, ilma et mind väga segaks varasem lugemismälestus...


Aga ühesõnaga, üle pika aja sai mindud kinno ning vaadatud paari filmi. Lastega vaatasime Artises filmi "Kapten Morten lollide laeval". Filmi ajal olid kõik rahul aga muidu oli 8-aastase poisi suust päris palju jorinat, et miks just seda filmi. Ja ma ei salga, et minu üks mõte oli, et tulebki erinevaid filme vaadata ning ehk see suudab luua mingit ettekujutust sellest, kui suur töö see filmi tegemine tegelikult on. Nojah, eks see film ole ikka päris fantaasiarikas ka ning võib-olla päris väikestele liigagi. Samas tuleb ju eesti asja ikkagi toetada ka ja film oli vahva küll!

Valekonto ehk "Celle que vous croyez" sai valitud kellaajalistel kaalutlustel vist peamiselt ning muidugi Juliette Binoche osatäitjana on tavaliselt ka pigem kinnituseks, et tegu on hea filmiga. Mõtlemisainet jagus küll. Võib-olla tänapäeva nuti-inimestena me enam väga ei tajugi, kui ohtlik võib olla luua füüsilise maailma kõrvale teist, mis eksisteerib üksnes ekraanide vahendusel. Mis tundub ehk vahel illusoorsena kuid samas on vägagi reaalne, arvestades inimeses tekkivaid ja arenevaid tundeid, mis võivad ühel hetkel üle pea kasvada.
Ja samas võib olla on inimesi, kes just seda vajavadki - just sellist suhet, mis ongi määratud kestma nutiseadmete vahendusel, arenemata kunagi füüsiliseks. Mõnele võib see olla mingil põhjusel ehk ainus päästetee - ainus võimalus mitte olla päris üksik ning jagada teise inimesega oma elu ja mõtteid. Kes teab. Igal juhul hästi tehtud film, head osatäitjad ning lugu, mis pani kaasa elama.