Düüni Messias * 2 * Frank Herbert

Lugesin 30. detsember 2023 - 14. jaanuar 2024

"Ärgates näitavad esimesed valguskiired uut maailma - kõik on värske ja ootab sinu jalajälgi."

Fremeni vanasõna

Paul Atreidesest on saanud imperaator, Muad'Dib, kes on paljukummardatud mentaat, tulevikunägija, kelle nimel peetakse ususõdasid. Kuid tema vastu ka sepitsetakse vandenõusid, millesse on segatud mitmed erinevad instantsid (tleilaxud, Gild, Bene Gesserit) kuni tema enda ametliku abikaasa printsess Irulanini. Printsessi piinab, et Paul on jäänud kindlaks oma lubadusele, et Irulanist ei saa kunagi tema tegelikku naist - selleks on fremeni päritolu Chani.

Üheks Paul Atreidese hävitamise vahendiks on planeeritud tleilaxude taastatud Duncan Idaho uue nimega Hayt - Atreideste kaitsjate hulka kuulunud mees, kes hukkus Arrakisel noort Pauli kaitstes. Theilaxude tehnika lubab surnud inimesi taastada kui nende keha on võimalik üsna pea pärast surma töödelda. Selliseid olendeid nimetatakse gholadeks ning keegi ei tea päris täpselt, mida on võimalik neisse programmeerida. Võttes Hayt'i kingitusena vastu näib, et Paul teeb oma elu järjest ohtlikumaks, ent samas tundub kingitus väga väärtuslikuna kuna Hayt'ist on treenitud ka mentaat ehk olend, kes suudab andmeid väga põhjalikult analüüsida.

Paul sooviks saada Chaniga järeltulijaid kuid miskipärast pole pärast nende esmasündinud lapse hukkumist Chani uuesti lapseootele jäänud - paistab, et ka selles asjas on kusagil kellegi kuri käsi mängus. Pauli väikesest õest Aliast on aga vahepeal kasvanud noor ja energiline naine.

Lugu kulgeb edasi endiselt seikluslikult, aga eks kohati on need lõputud salasepitsused ka väsitavad lugeda... Ilmselgelt pole aga lihtne kellelgi, kes tulevikku võib näha, etteteadmine võib elu väga keeruliseks teha ning kogu seda koormat on raske kanda.

Märksõnu: Bene Tleilax, gildimees Edric, tleilaxu näotantsija Skytale

Läänerindel muutusteta * Erich Maria Remarque

Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023

"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.

Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.

Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud. 

Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../

"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."

Suve lõpp * Anders de la Motte

 

Lugesin 3.- 4. jaanuar 2024

"Mõnikord," alustab Mattias. Hõõrub veidike kaelasooni. "Mõnikord on mul tunne, et too suvi jätkub praegugi. Et me elame mingil moel ikka veel tolles ajas. Isa, sina ja mina. Kogu küla..."

Väike poiss kaob oma koduhoovilt. Korraldatakse põhjalikud otsingud, mida lugeja näeb suures osas politseiülem Manssoni silme läbi, ent Billyst leitakse vaid üksik sini-valge king keset maisipõldu. Tema perekonna - ema-isa Magdalena ja Ebbe ning õe-venna Veronica ja Mattiase - elu muutub täielikult.

Aastaid hiljem kohtub tema õde Veronica grupiteraapiat läbi viies noormehega, kelle jutustus talle seda ammust sündmust meenutab. Raamat pendeldab mineviku ehk 1983. aasta ja tänapäeva vahel, nagu ka autori teoses "Talvetuli". Iseenesest on see hea võte kuid vahel hakkab selline edasi-tagasi hüplemine väsitama, sest kogu aeg peab end kahe liini vahel ümber lülitama. Samas avavad ja selgitavad mineviku sündmused tegelastes ja tänapäeva sündmustes tihtipeale külgi, mis muidu võib-olla mõistmatuks jääks. Aeg-ajalt lisandub 1983. aasta sündmuste kirjelduse juurde ka mõni armastuskiri, mille saatja ja saaja jäävad esialgu saladuseks.

Veronica ema hukkus, kukutades end läbi jää. Naine tunneb, et ta hoiabki ema ning väikevend Billy surma enda sees, nagu jää all, et kuidagi toime tulla. Toimetulekuks on ta ka kasutanud narkootikume, tablette, alkoholi, ning on senimaani sõltuvuste küüsis. Blond noormees Isak, kes tema grupiteraapiasse ilmub, käivitab aga sündmuste ahela kus Veronica leiab järjest uusi juhtlõngu, mille abil ta loodab teada saada, mis tema 5-aastase väikevennaga ikkagi juhtus. Kuigi omal ajal otsiti Billyt põhjalikult, avastab Veronica siiski üht-teist, mis tol ajal tähelepanuta jäi ning abiks saab olla ka tema 2 aastat vanem vend Mattias, kellest on saanud politseinik.

Märksõnu: onu Harald Aronson, isa Ebbbe, ema Magdalena, Tommy Rooth, Sailor

Vene lauljanna * Leif Davidsen

Lugesin - 14.-16. oktoober 2023

"Nõukogude Liit on ühiskond, kus ollakse eksperdid valet tõe pähe esitama; valele vahitakse otse silma, siis aga keeratakse selg ja tehakse nägu, nagu poleks seda olemas."

Jack Andersen saab varajastel öötundidel kõne, et Moskvas asuva Taani saatkonna sekretär Sonia on tapetud. Kuigi asja võiks ka suureks puhuda, sest Sonia korteris leidub paljugi kahtlast, kaasa arvatud teine naine, venelanna Vera, otsustab nõukogude miilits üsna ruttu juhtumile joone alla tõmmata. Kuid Jack'i jääb see kummitama ning pealegi tekivad tal tunded Vera õe, eesti juurtega Lilli vastu, kes Moskvas lauljannana töötab.

Nõukogudelikke olusid ning inimesi on hästi edasi antud, see on nagu reis minevikku, väga ehe ja üsnagi võrreldav samaaegse eluga Nõukogude Eestis. Lõpuks läheb ka lausa seiklusfilmiks kätte, nii et jagub kõike - romantikat, mõtlemisainet, tuttavlikke olukordi. Peategelane Jack on ka väga otsekohene, nii et ka selles mõttes on lugu ka sel moel paeluv ja kaasahaarav, lisaks võimalusele piiluda natuke saatkonnatöö telgitagustesse.

Talvetuli * Anders de la Motte

 

Lugesin 2.- 3. jaanuaril 2024

Laura saab oma tädilt päranduseks Vintersjös järve ääres paikneva laguneva maja ja vana puhkeküla. Ühes sellega tulevad selgelt tagasi ka mälestused mitmekümne aasta tagant kui ta koolivaheaegadel ning suviti tädil külas käis ning heas sõpradeseltskonnas aega veetis. Kahjuks lõppes Laura muretu noorusaeg traagilise tulekahjuga, jättes sügavaid jälgi nii tema kui ka teiste noorte ning ka täiskasvanute ellu. Kuid kõik õnnetusega seotud asjaolud polegi üldsusele teada ning Laurale hakkab tunduma, et ka Hedda surm polnud tädi kehvast tervisest hoolimata loomulik asjade käik. 

Saatuslik tulekahju, mille tagajärjel Laura sõbranna Iben suri ning tüdruk ise sai tõsiseid põletushaavu ning tema keha nakatus laastava viirusega, viis lahku ka sõprade seltskonna, sest üks neist - Tomas - tõestati olevat süütamistega seotud. Ka Hedda juurde 11-aastasena kolinud kasupoeg Jack sattus kahtlustuste alla. Tädi matustele tulles kohtub Laura uuesti sõpraderingi kuulunud Peteriga, kellest on saanud politseinik ning kes seega Hedda surnukeha leidmisest täpsemalt rääkida oskab.

Lugeja saab luua seoseid tänapäeva ning Laura noorusaja vahel, liikudes kordamööda praegu toimuvate ning 1987. aasta talve sündmuste vahel. Sellesse aega jääb ka Laura esimene suur armumine ning pettumine. "Esimene suur armumine võib kohutav olla. Nii palju tundeid, mida varem kunagi pole tundnud. Armastus, igatsus, pahameel, mõnikord koguni viha./.../ Kerge on ennast ära kaotada. Teha ja öelda asju, mida hiljem kahetsed..."

Kuigi Laura plaan on olnud lihtsalt osaleda tädi matustel ning seejärel korraldada Gärdsnäseti ehk puhkeküla müük, lükkub tema minek aina edasi uute üksikasjade selgumisel. Lõpuks on ta sunnitud lapsepõlvesõbrast politseinikule Peterile seletama kõike, mida ta on oma tagasijõudmisest alates teada saanud. Ning seda on päris palju, taustal kummitamas tädi Hedda seletus väljendile cygne noir (pr. k. must luik) - ka võimatu võib osutuda võimatuks. Kuigi Laura on ehitanud oma elukutse oskusele inimesi lugeda ning nende kohta ka varjatud asju teada saada, on ikkagi ka temal omad nõrkused ning pime nurk, mistõttu ta alles viimasel hetkel hakkab nägema, et isegi tuttavad inimesed pole tingimata need, kelleks ta neid seni on pidanud.

Kui ainult... * Kaia Raudsepp

 

Lugesin 29.-30. juulil 2023

Helena on kaotanud õnnetuses oma parima sõbra Mariani. Ent mitte lihtsalt niisama kaotanud, vaid tunneb end ka sõbranna surmas süüdi, kuivõrd noored nõustusid istuma autosse, mida juhtis sarnaselt kõikidele ülejäänutele alkoholi joonud Roman. Ees istunud Roman ja Marian saavad surma, samal ajal kui tagaistmel olnud Helena pääseb väiksemate vigastustega ning tema kõrval istunud Joel jääb pikemaks ajaks haiglaravile, ent pääseb siiski eluga.

Süükoorem ning meeletu igatsus kaotatud sõbra järele saadab Helenat kuude kaupa ning tal on raske enesega rahu teha, sest ellujäänuna tunneb ta end Mariani surmas süüdi ning soovib, et oleks ise tema asemel esiistmel olnud. Ka Mariani perekond suhtub tüdrukusse vaenulikult kuid samas hakkavad Helena teed järjest tihemini ristuma Mariani venna Märdiga, kellesse ta nooremana armunud on olnud...

Valus raamat, mis annab aimu sellest kui raske on taluda lähedase inimese kaotust ning kui kerge võib olla pimestatud enesesüüdistustest või ka vihast ja teiste süüdistamisest. Eluga edasiminek olukorras, kus suur tükk sinu identiteedist on ära hammustatud, võib tunduda ilmvõimatu. Aga lõpuks, ühel päeval see siiski tasapisi hakkab juhtuma.

Võtmetunnistaja * Wisting 1 * Jørn Lier Horst

Lugesin 6.- 9. jaanuaril 2024

Lõpuks on mul siis ees Wistingu sarja esimene raamat. Selles raamatus on minu jaoks tunda, et tegelased pole veel päris nii välja arendatud ja käegakatsutavad kui hilisemates raamatutes. Samas võib-olla on autor isegi kohati veidike üle pingutanud Wistingu reaktsioonidega. On mõistetav, et kuriteo lahendamine pakub ka põnevust, eriti neile, kel selle jaoks annet on, aga ma pole kindel, kas õõvastavat vaatepilti nähes uurija ikkagi naerataks... Võib-olla tõesti, tajudes väljakutse suurust ja põnevust, ent natuke kummastav on see siiski.

Ent lugu muidugi sama hea kui teised seni loetud Wistingu sarja raamatud. Uurimine keerleb oma kodust kinniseotuna ja tapetuna leitud Preben Prammi juhtumi ümber, kus pidevalt tekib uusi uurimissuundi, ent samas need ka kaovad, nii et tuleb üha uuesti otsast alustada. Kuna Prammil perekond praktiliselt puudub, sest oma vähestest sugulastest on ta ammu võõrdunud, tuleb mehe elu ja harjumuste uurimiseks otsida niite naabritelt ning hobikaaslastelt. Õnneks polnud ta siiski päris eraklik ning nii õnnestub hankida kildhaaval infot näiteks tema kaaslastelt tangoklubist ja mujalt. Lisaks oli Pramm linnuvaatleja ning tema märkmikusse talletatud lühendid ja ülestähendused pakuvad politseile parajalt peamurdmist.