Valejälg * Wallander * Henning Mankell

 

Lugesin 25. jaanuar - 1. veebruar 2023

Wallanderi sarja raamatutes on tihtipeale lugejal väike eelis, sest autor kostitab teda eellugude või muu säärasega, mis paneb mõtte palju suuremalt liikuma. Ning pinge ongi juba tekitatud, sest jääb vaid oodata, millal politseiuurijad oma mõttega mõnes sarnases suunas liikuma hakkavad. Sellise eellooga algab ka "Valejälg".

Jaanipäev läheneb, suvepuhkus on tulekul ning Kurt Wallander ootab seda. Ametipostilt on lahkumas Ystadi politseiülem Björk, kelle asemele peaks sügisel saabuma uus, sedapuhku naisülemus. Wallander mõtleb Baiba peale, kellega ta Riias tutvumise järel mõned korrad on kohtunud. Kuid siis tuleb kutse Edvin Salmonssoni tallu, kus peremees on näinud oma rapsipõllul imelikult käituvat naist, kes politseiuurija lähenedes paneb end ootamatult põlema. "Katastroof tuleb eikuskilt. Sünnib midagi niisugust, mis ei peaks sündima. Surnuveoauto tuleb suve enda järele," mõtleb mees pärast shokeerivat sündmust. Surmaga ja vägivallaga kokku puutumine ei tee uurijat selle suhtes immuunseks, Wallander suudab endale kaitseks lihtsalt omamoodi kilbi ümber panna kuid selle taha jääda ta siiski ei saa.

"Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid ära võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.
Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.
Kõigi politseis töötatud aastate juuksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kui ta jätkas tööd politseis."

Just siis kui Wallander loodab, et rohkem keerukaid juhtumeid ei lisandu, tuleb teade endise justiitsministri jõhkra tapmise kohta. Meeskond asub sündmuskohta uurima. Leides mõrvatu riidekapist 36-kaadrise filmiga fotokaamera, tabab Wallanderi eelaimdus.

"Kell lähenes keskööle, kui ta Wetterstedti majast lahkus. Vihma sadas ikka veel üsna kõvasti.
Ta sõitis otseteed koju.
Korterisse jõudnud, võttis ta köögis istet. Mõtted tiirlesid selle ümber, mis võis olla piltidel.
Vihmapiisad põristasid vastu aknaruutu.
Äkitselt tajus ta, et ligi on hiilinud hirm.
Midagi oli juhtunud. Ent ta aimas, et see oli üksnes millegi suurema algus."

Wallanderi aimdus osutub õigeks ning lugu areneb edasi pikaks ja keeruliseks juhtumiks, kus selgust saada on väga raske ning pidevalt tabab uurimisgrupi liikmeid tunne, et mõne suuna puhul on tegu valejäljega. Lõpptulemuseni jõudes sooviksid paljud mõelda, et see, mida nad on just teada saanud, pole sugugi nii. Rohkem kui õigustatud on ka küsimus, kes selles juhtumis on tegelikud ohvrid ning kes päriselt süüdlased...

Veel märksõnu: Dominikaani vabariik, Dolores Maria Santana, Arne Carlman, kunstiäri, indiaanlased, Geronimo, Björn Fredman, Stefan Fredman, Louise Fredman, Ake Liljegren, Hans Logard.

Nagu ikka, toimub uurimises edasiliikumine tihtipeale mõttetöö, aimduste ning alateadvusest esilekerkivate, uurijatele endilegi teadvustamata jäänud tähelepanekute abil, mis lõpuks aitavad viia lõplike tulemusteni. 

"Politseinikud pidid oskama kuulata vähemalt niisama põhjalikult, kui neid oletati valdavat küsitluse keerukat kunsti. Politseinikud pidid alati kuulama. Püüdma asjade varjatud tähendust ja avastama mõeldavaid motiivisõlmitisi, mis vahest kohe nähtavale ei tulnudki. Ka pidid nad oskama püüda kurjategija nähtamatuid jälgi. Täpselt nagu siin majas. Toimepandud kuriteost jäi alati maha midagi niisugust, mis ei paistnud silma ja mida eksperdid ei suutnud nähtavaks teha. Kogenud politseinik suutis välja peilida, mis see niisugune oli. Võib-olla polnudki kurjategija maha jätnud oma jalatseid. Küll aga omi mõtteid."

Kõik see silmale nähtamatu valgus * Anthony Doerr

 

Lugesin 26. jaanuaril 2023

Zollvereinis asuvas laste varjupaigas elab üks poiss koos oma õega. See on Werner, kes on hea tehnilise taibu ning kuldsete kätega ning soovib maailmast ja tema imedest aina rohkem teada saada. Poiss suudab äravisatud asjadest luua uusi ning ühel hetkel saab ta kokku pandud väikese raadio, mis kõigile varjupaiga elanikele rõõmu pakub. Vaesusest hoolimata pole varjupaik trööstitu - seda peab kuldse südamega naine, kes lastest väga hoolib. Werneri saatuseks näib paraku olevat samuti kaevandustes töötada - just seal, kus suri tema ja ta õe Jutta isa. Ent poisi nutikust märgatakse ning ta saadetakse õppima Schulpforta nimelisse kohta, mis valmistab ette noori sõjamehi Hitleri teenistusse. Werner õpib palju uut, ent näeb samas palju julmust, mis teda mõtlema ja kahtlema paneb. Ta tunneb puudust oma sirgjoonelisest õest, kelle kirjad üha tsenseeritumalt poisini jõuavad.

Pariisis kasvab samal ajal üles Marie-Laure, kes 6-aastaselt pimedaks jääb. Tüdruku hoolitsev ja nutikas lukksepast isa aitab tal tasapisi õppida iseseisvamalt liikuma - nimelt meisterdades talle miniatuurse linna maketi ning lastes tüdrukul iga päev temaga Pariisi Muuseumi kaasa tulla, kus Marie tutvub maailma imeliste olenditega.

Autor suudab panna meid vaatama ümberkaudset Marie-Laure'i silmadega - tüdruk näeb asju ja inimesi erinevates värvides, tema maailm pole pime, ehkki teised seda arvata võivad. Kuid ellu, mida tüdruku isa püüab teha võimalikult turvaliseks ja arusaadavaks, jõuab sõda, mille tõttu nad peavad Pariisist põgenema. Nii jõuavad isa ja tütar kummalise ent südamliku vanaonu Etienne LeBlanc'i  ja tema majapidajanna madame Manec'i juurde. Vanaonu maja asub mereäärses Saint-Malo linnakeses, mis koos oma elanikega kahjuks samuti ei jää sõjast puutumata. Sündmuste käiku puutub lisaks üks maagiline vääriskivi, mis näib külvavat halba saatust ning ebaõnne kuid ometigi otsivad ja ihkavad inimesed ikkagi seda enda valdusesse saada. 

Raamatus ei ole sündmuste järjekord ja aeg kronoloogiliselt esitatud ning osade lõikude puhul on toimumise aeg kirjas, osadel mitte. Nii teame teinekord juba ette sündmusi, aga see ei tee lugemist vähem põnevaks vaid pigem vastupidi.

Tehniliselt andeka poisina saadetakse Werner koolist peagi ära, abistama rindel partisanide raadiosaatjate leidmisel. Nähes pärast sõjakoledusi Viinis Rahvusooperi maja, mõtleb Werner: "... kui kummaliselt asjatu on maailmas valitseva vapustava ja kõikehõlmava ükskõiksuse juures ehitada oivalisi hooneid, teha muusikat, laulda laule, trükkida raamatuid täis värvilisi linde - oh neid inimeste soove! Milleks näha vaeva ja luua muusikat, kui vaikus ja tuul on nii palju suuremad. Milleks süüdata lambid kui pimedus need vältimatult lämmatab? /.../ Ooperimajad! Kuupealsed linnad! Naeruväärt. Neil kõigil oleks targem näod vastu kõnniteed langetada ja oodata poisse, kes kõnnivad läbi linna, ja veavad enda järel kelke, laibavirnad peal."

Temaatika tõttu võiks olla tegu lootusetusest läbi imbunud raamatuga, ent siin on valgust ja helgust, mis säilivad sõjakoledustest hoolimata. Miski, küllap just see nähtamatu valgus inimese sees, kannab teda siiski edasi ning ei luba loobuda inimlikkusest ja lootusest heale.

"Marie-Laure kujutleb elektromagnetlaineid /.../, mis ümber üksteise kaarduvad, täpselt nagu Etienne kunagi kirjeldas, ainult et nüüd on neid õhus risti-rästi tuhat korda rohkem kui onu eluajal - võib-olla koguni miljon korda rohkem. Tekstisõnumite valingud, mobiilkõnede, telesaadete, e-kirjade üleujutus, linna kohal ja selle all laiuvad tohutult suured kiududest ja traatidest koosnevad omavahel seotud võrgustikud, mis läbivad hooneid, kaarduvad üksteiseni metrootunnelites, hoonete katustel kõrguvate antennide vahel ja sidevõrke sisaldavates laternapostides.../.../ ..kõik need lendavad nähtamatutena Pariisi laotuse kohal, üle lahinguväljade ja haudade, üle Ardennide, üle Reini, üle Belgia ja Taani, üle nende lahinguarmidega ja lakkamatult muutuvate maastike, mida me nimetame rahvusteks. Ja kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võiks neid radu rännata? /.../ Et suured süstikutäied hingesid võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnakorvi ja kopsude, ning lipsavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu ja andmebaas, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas."

Sundsuvitaja * Eet Tuule

 

Lugesin 24. -25. jaanuaril 2023

Kui nüüd oleks kõvasti vanemaid laste- ja noorteraamatuid lugenud, oskaks ka kohe täpsemalt võrrelda - Eet Tuule kirjutamise stiil on igal juhul selline parajalt vanamoodne, heas mõttes. Just samasuguse keelega lasteraamatuid on väiksest peast mitmeid loetud, kus emakeel on rikkam, asjalikum ja selgem kui mõnedel uutel teostel. Kahju ainult mõelda, et ehkki selle tegevus toimub praegusel ajal, on tegelikkuses pigem vähemuses neid peresid, kus nii lapsed kui täiskasvanud sellist ilusat keelt pruugivad. 

Vaatasin järele, et Eet Tuule on sündinud aastal 1941, sellest siis ka küllap see hea keelekasutus. Aga teisalt - minu 12-aastane poeg (ega ka tema klassikaaslased) vaevalt ütleks näiteks nii: "Tegin pannkookide ja maasikamoosiga endale liiga - maruhea oli! Nüüd teeb vats piina." Nii et ehk siiski peaks noorte keelekasutuse koha pealt tekstis veidi midagi ette võtma. Samas muidugi on lootust, et sellist teksti lugedes õpivadki noored ka vanemat keelepruuki, kasvõi veidike. Selles mõttes on tegu lausa õppematerjaliga, kus vanemad väljendid kenasti ära seletatakse. Aga jah, samas selline pidev vaimukuste ja väljendite pildumine, paras sõnaline pillerkaar... mingil hetkel hakkab ka natuke väsitama.

Lugu ise algab sellest, kuidas seitsmenda b klassi poiss Tanel satub oma klassi Kristo juhtitud jõugu kiusamise ohvriks. Olukord muutub lausa kriminaalseks kui poisi koju sisse murtakse ja politsei algatatud uurimine näitab, et Taneli pere on sattunud ebasoovitava tegevuse keskpunkti. Kuna kooliaasta on just lõppemas, otsustatakse poiss ja ema turvalisuse huvides linnast ära saata, isaga muret pole, sest tema on Soomes tööl. Nii satubki Tanel suvitama Keilasse, vanatädi Miina juurde. Paraku jääb see külaskäik lühikeseks, sest kriminaalid on kusagilt Taneli asukoha juba teada saanud. Seepeale viiakse poiss suvitama politseiametnik Leena vanemate tallu, kus viibib ka Leena noorem õde, Tanelist paar aastat vanem Sandra. Ka metsatalus viibimine jääb vaid lühidaks, ehkki meeldejäävaks käiguks, sest selgub, et isegi seal on poisil ohtlik. Ent sõbralik ja hakkaja Sandra tuleb temaga kaasa ning Taneli põgenemine kurikaelte eest jätkub mööda kaunist Eestimaad. Ette tuleb ärevaid-põnevaid hetki, ohtusid ja ka natuke romantikat. Kogu seiklus toimub kümne päeva jooksul, ent selle aja sisse mahub palju.

See, kui kavalasti on põimitud raamatusse infot lindude kohta, meenutab üht toredat juttu eksamile mineja kohta, kes on omandanud põhjalikud teadmised näiteks mingi ussikese vms kohta, saab eksamipileti hoopiski elevandi kohta, ent seejärel suudab jutu eksamil sujuvalt elevandilt ussikesele suunata. Ka siin jõuame raamatu keskpaigas üha lindude ja nende vaatlemise juurde, mis ilmselgelt on autori meelisteema! Aga tänu sellele kuuleb lugeja siis ka päris mitmest-setmest linnust, nende välimusest, elukeskonnast ja kommetest. Ning näiteks Saaremaa loodusest, mereäärsetest paikadest. Kohati ongi jutt parajalt entsüklopeediline, natuke nagu loetelu või loeng. Selles suhtes võiks ehk veidi võrrelda raamatuga "20 000 ljööd vee all", aga õnneks siin siiski sama pikki ja väsitavaid loeteluid ei kohta! 

Siiski, pean tagasi jõudma selleni, et ehkki keel on ilus, on see ikkagi pärit autori suust ja sulest, praeguste noorte suhu ta päris nii hästi ei tundu klappivat. Või kus sellist keelt kõnelevaid noori tänapäeval kohata võib - äkki tõesti näiteks meie saareelanike hulgas?

Ütle mulle kolme asja * Julie Buxbaum

 

Lugesin 22.-23. jaanuaril 2023

Jessie ema on surnud ning kaks aastat hiljem on ta sunnitud kolima koos oma isaga Los Angelesse, kus elab isa uus abikaasa. Tüdrukut ootab õppetöö kallis Wood Valley keskkoolis, kasuema Rachel ning kasuvend Theo. Kool ja õpilased jätavad Jessie'le üsna vaenuliku mulje, igal juhul erineb kõik väga tema harjumuspärasest keskkonnast. Ka isast pole abi, sest tüdruk vaevu kohtabki teda... Võõrasemaga suhtleb Jessie samuti vähe ning pinnapealselt ja kasuvend Theo paistab teda lausa ignoreerivat.

Viimased aastad on Jessie ära harjutanud ootamatuste ning olukordadega, millel pole midagi pistmist tema varasema turvalise eluga ja nii ei tulegi tüdrukule erilise üllatusena kui talle kirjutab keegi võõras, kes pakub oma abi uude kooli sisseelamisel. Jessie on kahtlev kuid meili- ja sõnumisuhtlusest uue tuttavaga saab peatselt oluline osa tema päevadest. Küsimisest ja uurimisest hoolimata ei saa tüdruk kuidagi teada oma kirjasõbra isikut - selge on vaid see, et uus tuttav teda teab ning oskab anda uue kooli suhtes soovitusi. Selgub, et omavahel seob neid lähedase pereliikme kaotus kuid sellest informatsioonist hoolimata ei suuda Jessie oma salapärase sõbra isikut välja selgitada.

Hoolimata ajutistest tagasilöökidest ning vist pea paratamatust asjaolust, et Jessie satub uues kohas kiusamise ohvriks, läheb tema elu ikkagi ülesmäge ning ta leiab uusi sõpru ka üllatavates olukordades. Nagu ikka, tuleb välja, et kõik pole must-valge, rohi pole alati rohelisem seal, kus meid pole ning elu läheb edasi, kõigest hoolimata. Südamlik raamat, hästi kirjutatud ning hea lugeda. Võib-olla teeb lugemise kergemaks see, et Jessie on oma kaotusega pidanud juba mitu aastat toime tulema ning suudab nii ennast kui teisi näha ka huumoriga või kõrvalvaataja pilgu läbi. Tema sõbranna Scar on osanud teda toetada ning lohutada õigete sõnadega ning ta ise on jõudnud mõteteni, mis teda aitavad. Kuigi sellise kaotuse puhul jääb alati lein inimest saatma:

"Me saame sellest üle, ma püüan ka edaspidi, et sellest üle saada - kogu oma läppunud, hingematvast leinast, aga see ei ole kunagi ok, et ema pole siin. Et teda pole minu keskkooli lõpetamisel; et ta ei pea mulle kunagi seda loengut ja mina ei saa kaasa mängida ja öelda "Ole nüüd, ema"; et teda pole kohal, kui ma ülikooli sisse saan (või ukse taha jään); et ta ei näe kunagi, kelleks ma kasvan - too suur mõistatus, kes ma olen ja kes ma peaksin olema, lõpuks lahendatud. Ma marsin täiesti üksinda laia teadmatusse. /... / ..võtan seda kui märki, ainsat võimalikku teed edasi. Ma ei karda enam kõike. Ei valu ega tagasilükkamist. Oma isa ükskõiksust. Dri tunnete riivamist. Liami ja Gemiga silmitsiseismist. KEga päriselt kokkusaamist, näost näkku. Edasi seiklemist, päev-päevalt, alasti ja kaitsetult ereda, ereda päikese poole."

Parim näitleja linnas * Lii Unt

 

Lugesin 9.-12. jaanuaril 2023

Lii Unt saab Indiasse jõudes üsna ruttu aru, et Eestisse tagasi pöörduda ta ei suuda - abikaasa surma järel on ta seni pidanud oma leina vaid tohutu töökoorma alla matma kuid Indias tunneb ta, et võib lõpuks rahulikult oma tunnetel olla lasta. 

Gangese kaldal asuv linn Kashi või Varanasi on koht, kus Buddha 600 aastat enne Kristust oma esimese jutluse pidas. Linna kutsutakse ka Benares/Banaras või Rudravasa (Shiva linn), Shiva ise nimetas linna Avimukta ning linn olnud veel isegi 20. sajandi alguses puhas ja kauni loodusega.

India on vastuoluline maa, kus mitmed asjad pöörduvad euroopa inimese jaoks pea peale ja ometigi on seal midagi, mis rändureid köidab ja tagasi toob. Lii tutvub mitme noormehega, kes teda kohvikusse ja mujalegi kutsuvad, ent selgub üsna pea, et nad tegutsevadki agentidena, kes peavad uusi kliente kohale meelitama. Isegi kauem kohapeal viibinuna on mujalt tulnu ikkagi pidevalt see, keda üritatakse petta ning kellelt rohkem raha sisse kasseeritakse. Selline lihtsalt tundub olevat kohalik komme, mis samas ei paista hindude religioossusega sugugi vastuollu minevat. Arusaadavalt teeb selline suhtumine ning pidev valmidus väljaspoolt tulnuid petta tuska neile, kes Indiasse on pikemaks ajaks pidama jäänud ning end seal muidu koduselt tunnevad.

Sellest raamatust väga ei tahagi kirjutada - tuleb ikka ise lugeda, sest ta on justnimelt päevikulaadne ning mõnes mõttes kulgeb samaaegselt nii konkreetsete sündmuste jadana kui ka sündmustega kaasnevate mõtisklustena, mis võivad olla hüplikumad. Niisama kulgemine on Indias väga oluline ning seda on autor väga hästi kirjeldanud.

"Ostsin endale võrkkiige ja ripun päevade kaupa rõdul nagu ahv puul. Laiskus ja minnalaskmismeeleolu, mis Indias sisse tuleb, on eriline elukvaliteet, mida Läänes ei kohta. Kui tahad siin midagi konkreetset ära teha, siis pead ennast tublisti ületama, nagu Läänes tuleb võidelda end tööst vabaks, kui tahad endasse süüvida ja rahu leida."

Teistmoodi elu saab harjumuspäraseks ning autor tõdeb vestluses temaga samas hotellis peatuva noore kirjaniku Mike'iga, et vanasse ellu naasemine oleks võimatu, keegi kodumaal ei suuda neid enam päriselt mõista. Seoses usuga meenub aga Lii'le kunagi Haljand Udamilt kuuldud mõte:

"Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaate omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vahelolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Pisikeseks sissejuhatuseks sobib see raamat hästi. Ka just siis kui India ning hindude kommetega varem üldse kokku puutunud pole. Samas on raamat kogu oma infokülluses ikkagi just isiklik vaade kohalikele oludele ja kommetele, mitte ametlik-bürokraatlik reisijuht.

Inglite linn * Mann Loper

Lugesin 10. jaanuaril 2023

Maal üksikult laialipillutatud inimeste asundused püüavad toime tulla maailmas, mida valitseb tehisintellekt. Nii on juhtunud pärast Riket ning suurt Sõda. Ühes asunduses nimega Kindlus elab peatselt 15-aastaseks saav Lonni, kes tunneb, et ta ei ole millegi poolest eriti hinnatud, kuna ei saa oma asundusele väljastpoolt toidu ja varustusega hankimisega toeks olla. Koos kahe sõbra, Kareli ja Adaga, lähevad nad salaja retkele, mis lõpeb katastroofiliselt. Pärast masinatest Õgardite rünnakut jõuab Lonni sealt ainsana tagasi ning teda karistatakse suhtlusest täieliku kõrvalejätmisega. Lõpuks sellest nüristatuna ning meeleheitel, põgeneb tüdruk Kindlusest. Ta on otsustanud, et "nähtamatu" olemisele eelistab ta siis pigem ohtlikule maailma vastu astuda ning võimalusel mõni teine asundus leida.

Mis siis õigupoolest teda väljaspool asundust ootab, kas tehisintellektid ning teised nende teenistuses olevad masinad on tõesti nii ohtlikud kui Lonni seni on näinud? Kas on veel kusagil alles teisi inimrühmi, kellega koos masinate vastu võidelda? Sujuvalt ja loomulikult kulgev lugu pakub parajalt pinget ning kaasamõtlemist.

Sinu kõrval * Kasie West

 

Lugesin 7.-9. jaanuar 2023

Ega need kaanekujundajad vist raamatuid tõesti läbi ei loe... Aga noh, samas on kaas ju kena ning küllap kutsub lugema, lihtsalt mingit seost sel raamatu endaga pole. See, et peategelane jääb kogemata kombel raamatukokku pikaks nädalavahetuseks kinni, ei õigusta talle kolme raamatu ja prillide ettesättimist... 

Autumn sattub mitmeks päevaks raamatukokku "vangi", kuna just sel hetkel kui ta enne lahkumist kiirelt tualetti jookseb, pannakse raamatukogu lukku ning kõik sõbrad arvavad ekslikult, et ta on mõne teise seltskonnaga lahkunud. Noored lähevad metsaonni, selles seltskonnas viibib ka Autumn'i unistuste poiss-sõber Jeff, kellega tal just asjad kenasti susisema on hakanud. Ühel hetkel Jeff siiski märkab, et tüdrukut pole teiste hulgas ning läheb teda omaette otsima, ehkki alanud on ohtlik lumetorm.

Kuid selgub, et Autumn polegi raamatukogus üksinda - sinna on end ära peitnud tema eraklik koolikaaslane Dax, kelle kohta tüdruk teab, et ta on varem seadusega pahuksis olnud. Noormehe kinnisest olekust hoolimata areneb nende vahele midagi enamat kui lihtsalt sunnitud suhtlemine ning nad saavad üksteisest paari päevaga palju rohkem teada kui nii mõnigi teine lähedane sõber. Tõtt öelda Dax'il neid ilmselt eriti polegi kuid Autumn leiab poisi karusest käitumisest vaatamata temas ka palju hoolivust kui nad kahekesi, vähese toidumoonaga ning temperatuurilt jahedaks sätitud raamatukoguruumides aega veedavad. Daxist on ka abi kui ta teada saab, et Autumn'il on tihti raskusi paanikahoogudega, mida ta on seni edukalt oma klassikaaslaste eest varjanud.

Loos toimub päris dramaatilisi pöördeid ning Autumn peab lõpuks otsustama, mida kõige tähtsamaks pidada - kas ennast, oma tundeid-mõtteid ja vajadusi, või seda, et oma sõprade ootustega kooskõlas olla. Sujuvalt ja hästi kirjutatud lugu, lihtne lugeda. Võib-olla on ärevuse teemast suhteliselt kergelt üle libisetud, ent teisalt ei jää siis lugu liiga ühte punkti toppama.