Trifiidide päev * John Wyndham

 

Lugesin 12.-18. juuli 2022

Raamat, mis haarab algusest peale ning tundub oma kirjeldustes väga ajakohane. Eestlase jaoks on ehk võõraski mõelda, et raamat on ilmunud juba 1951. aastal. Võib-olla jääme me südames tihtipeale metsa- ja maarahvaks ning linnade eksisteerimine ja tavapärasus pole imelikul kombel minu jaoks igapäevaselt iseenesestmõistetav. Suviti kätt mulda pistes ning ka muul ajal tegelikult (eriti praeguses olukorras kus toimetulek maailmas ning toiduga seonduv on hapras tasakaalus) leian end ikka mõttelt, kuidas inimkond toime tuleks kui meie süsteemid ja elukorraldus ühel või teisel põhjusel kokku kukuks. Võrreldes ajaga, mil igaühel oli näiteks maal sugulasi ning ka endal ehk kusagil maalapike, tekib küsimus, et kuidas me praeguselgi ajal hakkama saaksime?

Kuna esimese väljaande kujundus on nii kõnekas, lisan siia ka selle ning lingi, kust saab väljaande kohta inglise keeles lisainfot.

Peategelane Bill Masen viibib haiglas, kuhu ta on sattunud trifiidi salvamise tagajärjel. Maailmas on see uudne taim järjest rohkem levinud, sest sellest toodetakse väärtuslikku õli. Kuid salapärane taim peidab endas palju enamat - ta on lihatoiduline, võimeline mürgiselt salvama ning teatud vanusesse jõudnuna suudab oma juured maast lahti rebida ning taaruval moel ringi liikuda. Ühel õhtul näeb terve maakera elanikkond kaunist rohekate komeetide sadu, millel on katastroofilised tagajärjed - inimesed jäävad pimedaks ning järgmisel päeval on inimkond äkitselt kaitsetu ning seega suures osas hukule määratud. Tekib kaos ja vaid üksikud, juhuse tõttu komeedisadu mitte näinud, on säilitanud nägemisvõime. Sealhulgas ka raamat peategelane, kellel on trifiididega varasemaid kogemusi nii isiklikus elus kui ka tööalaselt.

Ka Josella Playton on juhtumisi nägija ning Bill päästab ta jõhkra mehe käest, kes on naise kinni võtnud plaaniga, et too peab talle edaspidi silmade eest olema. 

Kuigi alguses valdab peategelast muuhulgas ka omalaadne vabanemisetunne, saab ruttu selgeks, et uutmoodi maailm on ikkagi üsna hirmus paik ning allesjäänutel tuleb teha tõsiseid valikuid, et ellu jääda. 

Lisan siia ka tõlkija Aivo Lõhmuse lühitutvustuse autori kohta.

John Wyndham, kodanikunimega John Benyon Harris sündis 1903. aastal Inglismaal Edgbastoni väikelinnas. 1911. aastal kolisid ta vanemad Birminghami. sealtpeale vahetas tulevane kirjaqnik sageli elukohti ja õppis mitmetes koolides, tema haridustee tipnes Bedales Schooliga, kus ta õppis aastail 1918-1921. Pidanud väga erisuguseid ameteid põllumehest reklaamiagendini, hakkas John Benyon Harris 22-aastaselt kätt proovima lühijuttude kirjutamisega. Alates 1930. aastast avaldas ta mitmete pseudonüümide all rohkesti jutustusi ja kriminaalromaane põhiliselt USA väljaannetes. Sõja puhkedes teenis kõigepealt tsiviilkaitses, seejärel tegevarmees. Pärast sõda naasis kirjanikutöö juurde, valides alaliseks elukohaks Petersfieldi.

1946. aastal, pärast oma lemmikkirjaniku Herbert Wellsi surma võttis John Benyon Harris käsile uue zhanri ning saavutas menu juba oma esimese ulmeromaaniga "Trifiidide päev" (The Day of the Triffids). See ilmus 1951. aastal John Wyndhami autorinime all, millele kirjanik sealtpeale truuks jäi.

Truuks jäi John Wyndham ka ulmekirjandusele. Kuni oma surmani 1969. aastal avaldas ta ühtekokku kaheksa romaani, käsitledes neis põhilise probleemina kontaktide võimalusi ning võimatusi inimkonna ja testest maailmadest pärit tulnukate vahel: "Kraken ärkab" ("The Kraken wakes", 1953), "Krüsaliidid" "The Chrysalids", 1955), "Taassünd" ("Re-birth", 1955), "Midwichi käod" ("The Midwich Cuckoos", 1957), "Tõuge väljastpoolt" ("Outward Urge", 1959, koos Lucas Parkesiga), "Häda samblikuga" ("Trouble with Lichen", 1960) ning "Tsurr" ("Chocky", 1968). Kolme jutukogu lühijuttudes on vaatluse all enam-vähem samad probleemid, kuid sageli ka humoristlikust vaatevinklist nähtuna: "Jizzle, 1954, "Ajaseemned" ("The Seeds of Time, 1956), "Tema tavade kohaselt" ("Consider her ways", 1961).

Rännak * Septimus Heap nr 4 * Angie Sage

 

Lugesin 5.-31. mai 2022

Sarja eelmises osas ei kohtunud me üldse poisiga, keda kaua aega Septimus Heap'iks kutsuti kuid kelle pärisnimeks oli hoopiski Merrin Meredith. Nüüd on ta liitunud päris-Septimuse vanima venna, Simon Heap'iga, ent otsustab hakata ise suuri tegusid korda saatma. Merrin pole rahul oma eluga ning pimeduse maagia abil tahab ta Septimusele kätte maksta. Selleks kasutab ta raamatust "Pimedusejõudude register" pärit teadmisi ning saab oma kunagise õpetaja DomDanieli jäänuste juurest kätte erilise kahe näoga sõrmuse. Sealjuures äratab ta endale kogemata abiks hunniku olendeid. Merrin põgeneb seejärel Simon Heap'i ning Lucy Gringe'i juurest koopast.

Septimusele ja Jennale teeb aga muret Nicko ning Snorri saatus, kes sarja kolmandas raamatus nendest kaugesse aega maha jäid kui noored läksid päästma alkeemik Marcellus Pye poolt vanasse aega tõmmatud Septimust. Sekelduste tagajärjel muutusid ajarännuks kasutatud peeglid kasutuskõlbmatuteks ning Nicko ning Snorri ei pääsenud enam omasse aega tagasi. Hoolimata sellest, et Septimus teise aega sattununa Marcellus Pye õpipoisina väga koju tagasi igatses, õppis ta alkeemiku käest palju ning tunneb uues ajas veidike isegi nostalgiat, jätkates oma õpinguid alkeemiat põlastava ebatavalise võluri Marcia Overstrandi juures.

Uute tegelaste hulgas, kellega seekord kohtume, on esimese ülemkirjutaja Tertius Fume'i vaim, kingsepp Terry Tarsal (kelle käest ebatavaline võlur Marcia Overstrand oma püütoninahksed saapad tellib) ning samuti needuse tõttu rott-meheks jäänud Ephaniah Grebega, kes töötab Manuskriptide Hoidlas konserveerimisametnikuna. Olulist rolli mängib ka üks olenditest, kelle Merrin Meredith pimedusloitsu abil lõi. Olendid suudavad nimelt asustada inimesi. Veel kohtume alamvõluri Hildegarde'iga, rännukiviga, rännakuga, Metsateega, maksukogujaga, Foorüksite Kojaga, uksehoidjaga, tädi Ellsiga, vana aja õpilase Talmar Ray Bell'iga, esimese ebatavalise võluri Hotep-Ra'ga ning tema salajase Ajakojaga.

Kohtume uuesti ka Billy Pot'iga, kellest saab Marcia Overstrandi nõudmisel Lohevalvur. Ning paljude metsanõidadega (Morwenna ja Marissa) ja Septimuse ning Jenna vendadega, kes metsas elavad (Jo-Jo, Sam, kaksikud Ed ja Erik), sõnumiroti Stanleyga (kes proovib uuesti sõnumiteenistust tööle panna), 

Imetlen tõesti autori fantaasiat, sest mulle tundub, et siin on just parajal määral seiklusi ning nendes on oma loogika (vahel tundub mõne sarja puhul, nagu oleks üht-teist n.ö pliiatsist välja imetud). Selle sarja elu pole võluriasjandusest hoolimata ka midagi ülisäravat ja klantsi - pigem kipub siin olema rohkem kopituselõhnalist, lohesõnnikust jne jne, roosamanna-külg puudub. Aga peategelased on üsna noored ning seega ülivaprad, asudes oma hirme trotsides ohtlikele retkedele ja rännakutele. Mulle meeldib ka, et siin ei tooda peotäite kaupa aina uusi tegelasi sisse vaid paljudega on lugeja varasemates sarja osades juba kohtunud. Ja ka uutest tegelastest ei libise autor enamasti niisama üle vaid laseb nende iseloomust ja mõtetest tasapisi aimu saada. Mõnus jätk eelmistele raamatutele!

Kerge-raske-kivi * Kertu ja Riho-Bruno Bramanis

 

Lugesin umbes 5. juuni - 10. juuli 2022

Imehea raamat tükikeste kaupa nautimiseks. Muidugi pärast pika perioodi jooksul nautlemist on tunne, et tegelikult peaks nüüd otsast peale alustama, et ikka midagi meelde ka jääks.

Raamat kutsub vaatama kaugemale oma igapäevasest ümbrusest, nautima ja mõistma seda, mis pole meile tavapärane ja omane. Mõistma seda, et teises keskkonnas võiksime ehk meiegi olla veidi teistsugused, kui vaid lubame endale seda.

Igal juhul tekkis soov reisida küll. Ja pole hullu midagi - kui seda ka päriselt kohe teha ei õnnestu, võib siiski reisida ka lugedes, selleks on Kertu ja Riho Bramanise raamat ideaalne. Ei koorma tohutu informatsiooniga, tekitab huvi, imestust-imetlust ning kuidagimoodi on mingil imelisel moel võimalik ka raamatulehekülgedesse sukeldudes tajuda neid suurepäraseid kohti koos nende ajaloo ja eripäradega. Raamatu alapealkiri annab aimu kohtadest, kuhu reisisellid jõuavad: "Reisime koos maailma äärele! Suriname, Sulawesi, Polüneesia"

Seda, kuivõrd erinevad ja samas sarnased võivad olla maailma üksteisest kauged nurgakesed ning ka seda, et teinekord on meil midagi õppida mõnelt hoopis kaugelt rahvakillult, võib raamatut lugedes mitmel korral tõdeda. Sulawesil, bugide juures pulmapeole sattudes kohtub Kerttu Bramanis ühe omapärase isikuga ning uurib tema kohta reisijuhilt Ullalalt.

"Pulmas jäi mulle silma üks võluvamaid ja kummalisemaid isikuid, keda bugide maal siiani olime kohanud. Selle väga iseäralikult ja silmatorkavalt uhkelt riietatud inimese ümber hõljus vastupandamatu muinasjutu õhkkond. Raske oli aru saada, kas ta kehastab kurja või heatahtlikku kangelast. ta mõjus ühteaegu väikese ja suurena, lapsena ja täiskasvanuna. Võimatu oli öelda, kas ta on poiss või tüdruk, mees või naine. Kui tundus, et Ullala on minu suhtes pisut üles soojenenud, asusin asja uurima.
Isiku kirjeldust kuuldes vastas Ullala silma pilgutamata: "Aaaaaa. See on bissu."
"Kes on bissu?" küsisin.
"Nagu kõrgem preester või midagi sellist. Ükski pulm ei toimu ilma bissuta. Ta tuli oma õnnistust jagama. Ta on poolinimene ja pooljumalus."
"Oh jeerum! Pooljumal, poolinimene?! Aga kas ta on mees või naine?" uurisin edasi.
"Bissu kohta ei saa lihtsalt öelda mees või naine. Bugidel on juba mäletamatutest aegadest saadik olnud viis sugu: naine, mees, calabai, calalai ja üks metasugu bissu," selgitas Ullala nagu kõige enesestmõistetavamat asja.
"Oot-oot, calabai ja calalai? Kes need veel on?" olin üha rohkem segaduses.
Ullala varus kannatlikkust ja jätkas: "Väga otse tõlgitult tähendab calabai võltsnaist ja calalai võltsmeest. Calalai on anatoomiliselt naine, aga ta on võtnud endale sellise rolli, nagu oodatakse mehelt. Calabai on sündinud mehena, aga ta on võtnud omaks naise käitumise, riietub nagu tavaline naine ja teeb naiste töid. Viies sugu bissu on kõige keerulisem. Siia kuuluvatel inimestel on kõikide teiste sugude tunnused. Piltlikult on bissud nagu püramiidi tipp ja ülejäänud neli alusnurgad. Bissu on püha inimene, shamaan, meedium ja võlur. Bissud on sajandeid läbi viinud kõige pühamaid tseremooniaid ja sellepärast kindlasti igas bugi pulmas tähtsal kohal."
Bugide vabam ja voolavam maailmakorraldus, kus ei kiusata ega naeruvääristata kedagi soo tõttu, tundus mulle imevahva. Igal viiel sool on oma tähtis ülesanne, maailm püsib tasakaalus ja harmoonias. Küll varsti maailm bugidele järele jõuab."

Aadama küljeluu * Antonio Manzini

Lugesin 2.-25. juunil 2022

Aseprefekt Rocco Schiavone töötab Rooma asemel Aostas ning igatseb endiselt oma abikaasa Maria järele. Lahendamist ootab juhtum, kus koduabiline Irina leiab korteriperenaise Ester Baudo surnuna ning selgub, et korterist on kadunud ka perekonna väärisesemed ning lisaks on köök pea peale pööratud. Esteri lesk Patrizio paistab murest murtud, naise sõbranna Adalgisa aga tundub teadvat rohkem kui ta räägib.

Endiselt masendab Roccot kohalik ilm ja ta keeldub hankima endale sobivaid saapaid, kandes juba teab mitmendat paari Clarcs'i kingi, mis Aosta kliimale pikalt vastu ei pea. Oma alluvate hulgas on tal nii nutikamaid (Italo Pierron ja Caterina Rispoli) kui ka tagasihoidlikuma panusega liikmeid (D'Intino, Deruta). Prokurör Baldi nõuab Schiavonelt välja ka selgituse tema Roomast lahkumise põhjuste kohta. 

Schiavone igatseb Rooma kevadet: "... ka Roomas sajab märtsis./.../ Aga sealne vihm pole enam külm. See on leige. See teeb lilledele ja rohuplatsidele head. Piisab sellest, kui päike korraks välja tuleb ja juba puhkevad need õide. Pead korralikult riidesse panema, aga märtsis on Roomas nii ilus jalutada. Nagu lapsena kingitust oodates. Sa tead, et varsti see saabub ja need ootushetked on kõige ilusamad. Sul on küll riided seljas, aga sa tunnetad kehas muutust. Kevad pole enam kaugel. Siis keerad ringi ja näed, et naised on seda juba ammu märganud. Kevadet. Nad tunnevad seda palju varem kui sina. Ühel heal päeval tõused üles, lähed välja ja seal nad on. Igal pool. Sul jääb neile järelevaatamisest kael kangeks. Huvitav, kus nad siiani olid. Nad on nagu tõugud ja liblikad. Magavad talveund, aga siis puhkevad õide ja sul hakkab pea ringi käima. Kevadel ei kehti reeglid. Pole enam peenikesi ega pakse, inetuid ega ilusaid. Roomas tuleb kevadel lihtsalt ühe koha peal paigal seista ja vaikides seda vaatemängu jälgida. Ja nautida. Istud pargipingile ja vaatad, kuidas nad mööda kõnnivad."

Ka lugemise kohta on selles raamatus üks tore lõik. 
"Rocco avas raamatupoe puidust ukse. Pood nägi seest välja nagu mägimajake. Puidust seinad täis tuhandetes värvides köiteid. Iga kord, kui Rocco astus mõnda raamatupoodi, tekkis tal süükompleks. Täpselt nagu dieediga. Iga kord lubas ta endale, et hakkab lugema. Ta oleks võinud seda teha pärast tööpäeva oma Piave tänava ilmetus kodus, korteris, kus puudusid värvid, kus polnud jälgegi armastusest ega naise hoolitsevast käest. Aga ta ei suutnud seda. Iga kord kui ta ukse sulges, ilmusid välja mineviku mälestused. Korter täitus mõtetest, mis olid nagu tina täis ja ei lasknud tal ei raamatuid lugeda ega keerulise sisuga filme vaadata. Igatsus, minevik, möödaniku elu tõusid esiplaanile ja raamatud jäid öökapile või riiulitele puutumatult vedelema ning vaatasid talle sealt vastu, kattudes päev-päevalt järjest paksema tolmukorraga ja tuhmudes."

Schiavone terav pilk viib sündmuste sasipuntras alati lõpuks õiged niidid kokku, isegi kui lahendused pole tingimata sellised, mis lõpuks ka avalikkuse ette jõuavad.

RAWIKUNST * Septimus Heap 3. osa * Angie Sage

 

Lugesin 15. aprill - 5. mai 2022

Enda teadmata avab Silas Heap lossis loitsu abil ühe toa, vabastades sellega ammuse kuninganna Etheldredda ning temaga kaasas oleva eluka nimega aie-aie. Sellest ajast peale hakkab juhtuma imelikke asju, liiguvad ringi mingid hammustavad olendid ning lõpuks satub sarja peategelane, seitsmenda poja seitsmes poeg Septimus otseselt hädaohtu. Sellest saab teada ka tema õpetaja, ebatavaline võlur Marcia Overstrand ning muidugi teab seda Septimuse õde, printsess Jenna, kes näeb Septimust kadumas ning otsustab talle appi minna, koos poisi sõbraga (hunt-poiss ehk poiss nr 409), kes on vahepeal elanud Jenna tädi, valge võluri Zelda juures.

Asjadel hoiab silma peal ka Jenna ema vaim, kuninganna Cerys, kes näeb küll Jennat, ent tüdruk teda mitte. Jenna saab aga tänu Septimuse sõbrale, keda hüütakse Mardikaks, teada võimalusest, mis aitaks Septimusele kuuluva noore lohe Tulekeele abil poissi päästa.

Selles osas kohtume endiselt ka Septimuse ja Jenna vanematega - Silas ja Sarah Heap'iga, venna Nickoga, väravavalvur Gringe'iga ning tema tütre Lucyga, kes on armunud Septimuse vanemasse venda, pahale teele sattunud Simon Heap'i. Tegevuses osalevad veel Marcia Overstrandi kunagine õpetaja Alther Mella ning tema armsam Alice Nettles, ülemkirjutaja Jillie Djinn. Oluliselt on abiks noor põhjamaalt pärit kaupleja Snorri Snorrelssen ning tema kassi Ullr. Lisaks kohtume printsess Esmeraldaga, söör Herewardiga, käsundaja Percy ehk Tündri Upsakaga ja paljude teistega. 

Vahva on vanamoodne kõnepruuk, mis osas raamatust on kasutuses, muutudes isegi mõneti harjumuspärasekski. 

Nagu ka eelmiste raamatute puhul - tegu on ikkagi sarjaga - jääb siin piisavalt küsimusi õhku... Seega kui on soov küsimustele vastuseid saada siis polegi muud kui pärast läbilugemist asuda järgmise kallale.

Väike Prints * Antoine de Saint-Exypéry

 

Lugesin 3.-4. mai 2022

Tegelikult ma ei mäletagi, kui mitu korda olen seda raamatut lugenud. Kuid viimasest korrast on ilmselt siiski parajalt aega nüüdseks... Arvatavasti tänu luuletajast vanatädi Ilonale oli see meil juba väiksest peast kodus olemas kuid siiski on paremini meeles raamatu algus ning mõned hilisemad osad tulevad ikka veel üllatusena. 

Ma siiski arvan, et praegu mõistan seda raamatut paremini. Nõukogudeaegses defitsiidi, viisaastakuplaanide, pioneeride ja käskude-keeldude maailmas oli selle filosoofia mulle võõravõitu, ehkki köitev ja kaunis. Oli see tunne siis rohkem seotud valitseva korra või vanusega, kes teab. Aga täiskasvanuna on paraku kergem ära tunda autori poolt kirjeldatud mõttemustreid. See on raamat, mis võiks olla öökapil, et meile meelde tuletada tähtsaid asju, mis on sageli nähtamatud. Asju, mis täiskasvanutel kipuvad ununema ja kaotsi minema...

"Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri, siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?" Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda.

Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel...", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!".

Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse olemas", siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Kui aga ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612", siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema.

Aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

Mulle ei meeldi, kui minu raamatut kergelt võetakse. Mul on nii palju muret nende mälestuste jutustamisega. Juba kuus aastat on möödunud sellest ajast, kui mu sõber koos oma lambaga minust lahkus. Kui ma siin teda kirjeldada püüan, siis ainult selleks, et teda mitte unustada. Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki. Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbitäie värve ja pliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teinud teisi pilte peale boamadude välimuse ja sisemuse, ja sedagi kuue aastasena! Tingimata püüan joonistada pildid nii sarnased kui võimalik. Aga ma pole päris kindel, kas see mul õnnestub. Üks pilt veel kuidagi läheb, teine aga pole enam sedamoodigi. Natuke eksin ka pikkusega. Kahtlen ka tema ülikonna värvi juures. Siis ma proovingi kord nii, kord naa, nii hästi-halvasti kui oskan. Eksin veel hoopis tähtsamategi üksikasjadega. Aga selle peate mulle küll andeks andma. Minu sõber ei andnud kunagi seletusi. Võib-olla pidas ta mind endasarnaseks. Mina aga kahjuks ei oska kasti sees lambaid näha. Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud."

Ilus raamat.

Autori kohta võib rohkemat lugeda näiteks Wikipediast. Võiks mõelda, et ta läkski lõpuks oma Väikese Printsi juurde - Saint-Exypéry jäi kadunuks lennates operatsiooni Dragoon käigus välja Korsika baasist 31. juulil 1944 luureinfot koguma. Tema õhusõiduki rusud avastati alles aastal 2000, enne seda leiti aastal 1998 nimeline hõbedast käekett, mõlemad leiud paiknesid Marseille lähedal.

Tsentrifugaalkatastroof * William Wenton nr 6 * Bobbie Peers

Lugesin 10. juuni 2022

William Wenton on poiss, kes pole päris tavaline, sest tema kehas on iidset metalli - lüriidiumi, mis päästis ta surmast kui poiss 3-aastasena liiklusõnnetusse sattus. Tegu polnud siiski päriselt õnnetusega, sest teatud seltskond on soovinud Williamit tappa, et poiss oma võimetega nende kurje plaane ei takistaks.

Juba viie raamatu jagu seiklusi seljataga, peab William selles raamatus leidma kapteniorbi, mida superkvantarvutisse nimega Kaoseparalüsaator sisestades võib ära hoida maailma hävimise. Nimelt selgub, et maakera on tegelikkuses suure kosmoselaeva ümber kujunenud taevakeha. Laev ise on nakatunud intelligentse, ent ülekäte läinud metalli lüriidiumiga, ent planeedi Maa peal elavad samas just nimelt tavalised inimesed, kes on põgenenud lüriidiumi eest. Kui kapteniorb satub valedesse kätesse, võib kõik Maa peal olev hävida.

Williami kaaslasteks on, nagu ikka, sõber Iscia, Benjamin, vanaisa, sõbralikumad robotid. Teda taga ajavad aga uued, täiendatud robotid psübotid, kellel on erakordsed võimed. Nagu ka kõik eelmised osad, on siin tegu lennuka looga, kus üks sündmus ajab teist taga. Omamoodi Dan Brown'i lasteversioon, võiks öelda ehk, sest peatükkide lühiduse tõttu on raamatut väga keeruline käest panna...