Tõde või tegu III * Tõde * Kristi Piiper

 

Lugesin 20.-21. veebruar 2022

Ja ongi kõik kolm osa juba läbi loetud... Stella, kellest pärast tema ema kadumist ning vanatädi Asta surma on saanud lastekodulaps, otsib võimalust oma endine elu tagasi saada. Selleks on tal vaja leida üles oma ema ning tekitada olukord, kus tema psühhopaadist isa oma halbade tegudega vahele jääks. Selline olekski lihtne kokkuvõte raamatust aga siin on veel mitu liini ning kui päriselus inimesed kõige sellega toime peaksid tulema, millega selle raamatu noored, siis oleks see ikka paras kangelastegu. 

Võib-olla selles raamatus läks erinevate lisanduvate liinidega sündmustik minu jaoks natuke üle võlli, ent nii said tõesti kõik liinid lõpuks parajalt loogilise selgituse. Aga noh, ehk oleks abi olnud ka sellest kui ma poleks sarja teist ja kolmandat osa nii tihedas tempos läbi hekseldanud...

Eksitavad asitõendid * Donna Leon

 

Lugesin 15.-18. veebruar 2022

Doktor Carlotti läheb vaatama patsienti nimega Maria Grazia Battestini, ent leiab naise vägivaldse rünnaku tagajärjel surnuna. Sündmuskohale jõudnud politseileitnant Scarpa peab süüdlaseks rumeenlasest abilist, keda ennast korterist ei leita kuid see-eest on köögis tema verine põll. Naine peetakse kinni ning suures segaduses ja meeleheitehoos põgeneda üritades hukkub ta rongi all.

Politseileitnant Scarpal ning ilmselt ka ülemus Patta'l oleks hea meel kui selle koha peal sündmus olekski lahendatud ning sellisena nad asja ka käsitlevad, lootes huvi vaibumisele. Siis aga tuleb kursustelt tagasi signorina Gismondi, kelle korter asub signora Battestini omast üle tee. Selgub, et preili Gismondil on toimunud sündmustest hoopis teine ettekujutus, sest just enne kursustele sõitmist kohtus ta rumeenlannaga. Kuna leitnant Scarpa võtab tema tunnistuse väga kahtlustavalt vastu ning ilmselgelt ei soovi sellega enam tegeleda, jõuabki preili oma jutuga inspektor Brunetti juurde.

Nagu ikka, on Guido Brunettil juhtumi uurimiseks abiks nupukas kolleeg Vianello ning üle mõistuse osav ning kaunis sekretär signorina Elettra. Taban end alles nüüd mõttelt, et ehk on ka sekretäri nimi saanud inspiratsiooni mitte ainult tema ilult vaid ka oskuselt toime tulla kõiksugu infosüsteemidega. Vaatan, et tõlkes võiks nime tähendus itaallastele olla näiteks "shining" ja "bright"*(vaata teksti lõpukst itaaliakeelset seletust). Igatahes pole tema isikus viidet Vana-Kreeka tragöödiate Elektra'le. 

Tänu Elettra'le jõuab inspektor Brunettini väga palju sellist teavet, mis pole avalikult teada ning mida oleks väga raske ametlikke teid pidi kiirelt kätte saada. Ja muidugi mõista on see sedasorti teave, mis üsna sageli muudab oluliselt uurimise käiku. Tihtipeale on ka Brunetti abikaasal Paola'l mingil moel osa abikaasa uurimuste edasiaitamises, olgugi et sageli tahtmatult. Paola on lihtsalt seda tüüpi, kes alatasa mõtiskleb erinevatel teemadel, leides tihtipeale üldistusi ja sarnasusi teemadel, mis ka Brunettit arutlema panevad ning edasi aitavad. 

Ikka osaleb ühe olulise tegelasena raamatus ka itaalia toit - värske ja maitsev ning endiselt tuleb erinevate ametkondade puhul ette korruptsiooni, millest Brunettil on raske mööda vaadata, ehkki ta küll sageli teab juba varakult, et mitmed juhtumid seetõttu vastu seina jooksevad. Jääb vaid imestada, et ta pärast nii mitmeid sarnase lõpuga juhtumeid ikka jaksab edasi minna, et kõigest hoolimata tõeni jõuda ning mitte leppida mugava lahendusega. Lootusetust, mis võib tabada, teades et paljud juhtumid jäävadki korruptsiooni tõttu lahenduseta - või pigem see, et paljud kurjategijad jäävad karistamata - leevendab huumor ja heatahtlikkus, mis õnneks Brunettit maha ei jäta.

Lõpuks, kui raamat hakkab lähenema oma lõpule, on Brunetti jõudnud tõepoolest uurimisega õige mitmes suunas edeneda kuid taibades siis, et tegu pole õige suunaga ning tal tuleb jälle otsast alustada. Ning viimaks peab selleks, et et peitu jäänud asitõendid päevavalgust näeksid, mängu astuma ka juhus. Seekord on tõlkijaks Kaisa-Kitri Niit, suures osas on nagu hästi aga mingid kohad raamatus jäid veidi imelikeks või arusaamatuteks.

* Continua il nome greco Ηλεκτρα (Elektra), latinizzato in Electra^[2]; deriva dal termine ηλεκτρον (elektron, "materiale splendente", "ambra"), e il suo significato viene interpretato sia come "brillante", "risplendente" che come "ambra"^{[2][3][4][5][6][7][8]}; in questo secondo caso è analogo per semantica ai nomi Ambra e Gintaras. Etimologicamente, inoltre, condivide la stessa radice del termine "elettricità"^[4].

Maigret ja tema surnu * Georges Simenon

 

Lugesin 26. jaanuar - 15. veebruar 2022

Komissar Maigret'le helistab mees, kes väidab, et teda jälitatakse ning ta vajab abi. Võidujooksus läbi Pariisi kvartalites asuvate baaride, kohvikute ja restoranide ei õnnestu Maigret'l ega teistel väljasaadetud politseinikel teda tabada. Siis saabub vaikus, ent hilja õhtul leitakse helistaja siiski surnuna.

Nagu ikka, algab põhjalik kõikvõimaliku info otsimine ning mehe liikumistrajektoori läbikammimine. Maigret leiab mitmeid seiku, mis kripeldama jäävad ning lahendust vajavad. Juhtumi arengu seiskudes viibib ta kodus ning laseb oma abikaasal end külmetusest ravida. Ta mõtiskleb ka selle üle, kuidas ta on 30 aasta jooksul harjunud oma elukoha ja ümbrusega. Tuttavad on otsinud talle värviküllasemaid ja rõõmsamaid elupaiku, ent Maigret pole pakkumistest vedu võtnud.

"Sisimas - kui ta sellele äkitselt mõtles - ei kohutanud teda niivõrd kolimine, vaid horisondi vahetus. Mõte sellest, et ta ei näegi enam ärgates sõnu "Lhoste et Pépin", et ta ei lähegi enam igal hommikul enamasti jalgsi mööda sama teed... Nad mõlemad, surnu ja tema, olid kinni oma kvartalis. Ja see tõdemus tegi Maigret'l meele heaks. Ta tühjendas piibu ja toppis uue."

Maigret tajub lähedust mehega, kes temaga oma põgenemise vältel mitme tunni vältel sidet pidas ning ta ei anna juhtumi uurimisel järele, ehkki alustuseks pole just kuigipalju teada. Milline kassi-hiire mäng edasi ootab ning kuhu juhatavad politseinikke üksikuid niidid, seda võib vaid imestada. Meie ajal kui info on sageli hiireklõpsu kaugusel, tunduvad järjest imetlusväärsemad need lood kus juhtumi lahendamiseks on kõige tähtsamaks terav mõistus, hea vaist ning kõikidest takistustest hoolimata järelejätmatu lahenduse poole liikumine.

Üllatavad järjepanu ilmnevad uued seosed, põnev süzhee ning jätkuvalt imetlusväärne komissar Maigret teevad selle loo lugemise väga lennukaks, sest üha on vaja teada saada, mis siis järgmiseks juhtub... 

Sidrunkollane planeet * Leonid Kaganov

 

Lugesin 30. jaanuar - 7. veebruar 2022

Andekas autor Leonid Kaganov on sündinud aastal 1972, moskvalane, hariduselt programmeerija ja psühholoog. Kogumik "Sidrunkollane planeet" on Arvi Nikkarevi tõlge, välja antud aastal 2021 ning koosneb Kaganovi viimase kümne aasta töödest. 

Minu jaoks ühendab kõiki lugusid omamoodi kriipiv õud, mis mõne loo puhul on vaiksem, teise puhul jõulisem. Teades nõukogudeaegset absurdi, tekkib tuttavlik tunne lugedes sürrealistlikku juttu "Millal see ükskord lõpeb". Just pandeemia alguses Kaganovi poolt kodulehele postitatud jutt "Aeg oli selline", tuletab oma õhustikult meelde just koroona leviku algusaega. Ehkki inimesed püüdsid rahulikuks jääda, jooksis paljudel kindlasti igasuguseid mõtteid peast läbi ning veidi teistmoodi oludes oleks ehk ka hoopis teistmoodi käitutud. Tundmatu ja hirmutava ees võib meie kultuurikiht äkitselt üsna õhukeseks osutuda.

Igaühel on olnud elus päevi, mida oleks meelsasti vahele jätnud, selle mõttega mängib Kaganov oskuslikult jutus "Võõrtööline". "Tankett" kriipis tõsiselt hinge, ehk just seetõttu, et maailmas on tõenäoliselt palju neid lapsi, kes kannatavad ning keda samas kasutatakse ära sõjalistes ettevõtmistes. Ning küsimusele, kellel siis on lõpuks rohkem õigus, vastust ei ole. Lugu "Depressant" üllatas mind positiivselt, ehkki alul oli tunne, et see polegi üldse selline sündmustik, millest lugeda tahaks. Ka "Sidrunkollane planeet", mis on ühtlasi kõige pikem raamatu lugudest, on lugu, kus ähvardavad võimalused ripuvad kogu aeg pea kohal.

Hästi kirjutatud ning tõlget oli hea lugeda. Kuna tegu on kogumikuga, saab rahulikult jupikaupa lugudesse süveneda, ehkki temaatika poolest pole see just parim õhtulugemine.

Tõde või tegu. Stella

 

Lugesin 5.- 6. veebruaril 2022

Raamatu algul tekib tuttavlik tunne. Kui väga ka ei tahaks, on enamusel meist ikka olnud hetki, mil kõik tundub kokku varisevat. Maailm pole enam endine, värvid on kadunud, hallus, kurbus ja ükskõiksus vajub meie peale. 15-aastase Stella elu on juba terve aasta jagu olnud teistsugune, seda pärast tema neljateistkümnendat sünnipäeva, mil ta ema äkitselt kadus, tüdrukuga isegi hüvasti jätmata. Nüüd elab Stella juures tema vanatädi Asta kuid tegelikkuses hoolitseb majapidamise eest Stella, sest Asta on sõltuvuses alkoholist ning ei suuda Stella ja enda eest hoolt kanda.

Kui elu pärast ema lahkumist on nagunii olnud raske, tabavad Stellat äkitselt uued hoobid kui vanatädi insuldi tagajärjel haiglasse viiakse. Õnneks on Stellal vähemalt hea sõbranna Kärt, kellega asju arutada... Et Stella üksi kodus ei peaks istuma, lähevad tüdrukud raskest päevast hoolimata õhtul klassivenna korraldatud peole. Seal paraku tabab Stellat järgmine vapustus kui kohale tellitud selgeltnägija ennustus viitab tüdruku isale, kelle kohta ta seni midagi täpsemat ei tea. Siit edasi kulgeb tegevus aina tihenevas joones ning viib sõpru kahtlastesse urgastesse, tädi Asta maamajja ning ka kaugemale, et otsida jälgi sellest, kes on Stella isa ning mis juhtus tema kaotsiläinud emaga... Lugu, mis võiks olla ülimalt sünge, kannab endas õnneks ka helgemaid noote tänu noorte optimistlikkusele, lisaks on siin ka kübeke romantikat.

Raamat on mõnus lugeda, tekst kulgeb väga loomulikult ja ladusalt, nii et siuhti ta läbi saigi. Järjekordselt üks selline teos, mille võtsin oma tütrele lugemiseks, ent lõpuks lugesin ise ning jäin konksu otsa. Hea seegi, et taipasin võtta sarja esimese raamatu, ent nüüd tuleb siis järgmisi osi jahtida, et rohkem teada saada.

 

Võlur * nr 6 * Michael Scott

 

Lugesin 6. jaanuaril 2022

Nicholas Flamel'i saaga viimane ehk 6. osa kulgeb edasi sama lennukalt kui eelmised. Siiamaani jõudes on enamus nimesid juba tuttavad ning õnneks enam ei lisandu üüratutes kogustes uusi nimesid ja tegelasi, niisiis on veidi lihtsam sündmustikule ning erinevatele tegevusliinidele keskenduda.

Vist kõige olulisemad uuemapoolsed tegelased, keda nüüd rohkem tegevusliinides näha on, ongi eelmise raamatu lõpus üllatuslikult Joshi ja Sophie vanematena välja ilmunud Isis ja Osiris. Kuigi, üsna ruttu tekib ka kaksikutel kahtlus, kas tegu ikka on nende vanematega või mis täpselt siis on varem nende elus toimunud. Nicholas ja Perenelle Flamel on samuti jõudnud teekonna lõppu kuid loodavad veel enne surma inimeste maailma päästmiseks võimalikult palju ära teha. Kuid nagu juba 5. osas selgus, peab tänapäevase maailma päästmiseks alustama õige kaugelt - muinasjutulise Danu Talise maailma ajast, mil otsustatakse edasise sündmuste käigu variant. Suur osa kuuenda osa tegevusest toimubki Danu Talisel, ent samuti San Franciscos ning selle lähistel, Alcatraz'i saarel. Sinna on nimelt endiselt vangistatud suur kogus koletisi, mis ootavad Mustade Ülikute või nende käsilaste poolt toimetatud lahtipääsemist. 

Paljud varasemad vaenlased ühendavad siin jõud, et päästa seda maailma, mis neile lähedasem on, nii et siin ootab ees ka üllatusi. Raamatu lõpp jääb minu jaoks vist veidikene õhku hõljuma aga teisest küljest oli autoril erinevate liinide kokkusidumisega ilmselt päris suur töö ja tundub, et suurel määral see ka õnnestus. Pärast eelmist osa oli igatahes seda kuidagi parem lugeda, ehkki samas on ta eelmistest raamatutest oluliselt pikem. Selge on see, et kes on varasemad osad läbi närinud, sellel tasub ikka ka viimane osa ette võtta, sest igav see küll pole!

See ei ole #armastuslugu * Sonia Hartl

Lugesin 9.-26. jaanuar 2022

Eestis on ehk raske selle loo käiku uskuda, ent siiski... Igatahes võiks see lugu olla selline, mis mõtlema paneb. Siin on kena romantiline liin olemas, on sõprust, nalja ning ka kurvemaid hetki, ent üldjoontes on siiski tegu hoogsa noorteromaaniga muuhulgas internetikuulsuse ja valikute tegemise teemadel.

18-aastane Macy Evans elab koos ema ja vanaemaga väikelinnas, kust loodab varem või hiljem pääseda. Macy ema vanuseks on vaid 35, sest ta jäi väga noorena lapseootele samas kui lapse isa, kellega ta koos oli töötanud, jalga lasi. Pärast seda on ta terve elu lõputult tööd rabanud, saamata endale kuigivõrd puhkust või lahedamat toimetulekut lubada. Macy endale sarnast elu ei soovi kuid pole ülikooliõpingute kasuks veel otsustanud ja nii veedab ta osa oma ajast koos teiste noortega kohalikus vahvas videolaenutuses töötades. Tal on ka ise vanemate filmide fänn ning on loonud oma veebikanalid filmiarvustuste jaoks. Tasapisi tuleb kanalitele huvilisi juurde, mis annab lootust, et kunagi võiks Macy selle pealt elatist teenida.

Kuid siis toimub tüdruku virtuaalses ja tavaelus muudatus, sest emaga pesapallimängu vaatama minnes komistab ta sõna otseses mõttes nägusa Eric'u otsa ning Macy'st sõltumatult saab alguse nende nii-öelda romanss - tänu võõra naise poolt postitatud videoklippidele ning kommentaaridele. Tõsi on see, et nad mõlemad saavad tänu sellele palju tähelepanu ning Macy on valmis tuleviku edu lootuses mänguga kaasa minema. Kuid kui ohutu see tema jaoks on või kas internetikuulsus teeb teda õnnelikuks? Pealegi peab Macy siis oma tõelised tunded tähelepanuta jätma - üks tema töökaaslastest, Paxton, on juba mõnda aega talle silma jäänud...

Raamat on humoorikas ning parajas tempos kulgev, Macy ning eriti tema vanaema koos oma sõbrannadega on üsna erilised ja vinged.  Samuti Macy sõbrad, kellega koos ta videolaenutuses töötab. Tore noortekas, minu 13-aastasele vist veel veidi liig varajane kuid sutsu vanematele peaks sobima.