 |
| Lugesin 2021. aasta jooksul - kuni 9. oktoober 2021 |
Oleksin soovinud, et ka minu lapsed oleksid seda lugu lugenud aga tõsiasi on see, et tegelikult polegi tegu väga lasteraamatuga. Või siis igal juhul pole tegu lihtsa lasteraamatuga. Püüd näha maailma kellegi teise pilgu läbi võib olla raske ka täiskasvanule, seda enam siis lapsele. Ning Christopher pole tavaline poiss vaid üsnagi eriline.
"The Curious Incident of the Dog in the Night-time" - ei teagi, kuidas, ent kentsakas juhtum ei kõla minu jaoks kuidagi õigesti. Miskipärast sisaldub minu puhul sõnas kentsakas ka midagi kergelt humoorikat või natukenegi naljakat kuid jõhkralt tapetud koera puhul pole küll kusagil ivakestki nalja peidus. Sellega kogu lugu ka algab, nii et see on igati sobiv algus "mõrvamõistatusromaanile", millisena Christopher raamatut tutvustab.
Christopher on väga tugev matemaatikas ning tal on palju teadmisi. Kasvõi näiteks universumi kohta:
"Vaatasin taevast, kui me linnakeskuse poole sõitsime. Öö oli selge ja Linnutee oli näha.
Mõned inimesed arvavad, et Linnutee on pikk rida tähti, aga tegelikult ei ole. Meie galaktika on tohutu suur täheketas, mille läbimõõt on sada tuhat valgusaastat, ja päikesesüsteem on kuskil selle ketta välimise serva juures.
Kui sa vaatad A suunas, ketta suhtes 90 kraadi all, siis pole palju tähti näha. Aga kui sa vaatad B suunas, näed palju rohkem tähti, sest sa vaatad galaktika põhiosa, ja kuna galaktika on ketas, siis sa näed tähetriipu.
Ja siis ma mõtlesin, kuidas kaua aega tagasi ajas teadlasi kimbatusse fakt, et taevas on öösel pime, ehkki universumis on miljardeid tähti ja tähti peab olema ükskõik millises suunas, kuhu sa ka ei vaataks, nii et taevas peaks olema tähevalgust täis, sest seda, mis takistaks tee peal valgust maa peale jõudmast, on väga vähe.
Siis nad jõudsid arusaamisele, et universum paisub, et tähed kihutavad pärast Suurt Pauku kõik üksteisest eemale, ja mida kaugemal tähed meist on, seda kiiremini nad liiguvad, mõned neist peaaegu sama kiiresti kui valguskiirus, ja sellepärast nende valgus ei jõuagi meieni.
Mulle meeldib see fakt. See on asi, milles võid omaenese mõistusega arusaamisele jõuda, kui lihtsalt vaatad öösel taevast oma pea kohal ja mõtled, ilma et peaksid kelleltki järele küsima.
Ja kui universum on paisumise lõpetanud, siis võtavad kõik tähed kiirust maha nagu pall, mis on õhku visatud, ja nad jäävad seisma ja hakkavad kõik jälle universumi keskpaiga poole langema. Ja miski ei takista meid siis nägemast kõiki maailma tähti, sest nad liiguvad kõik meie poole, järk-järgult üha kiiremini, ja me saame aru, et maailma lõpp on varsti käes, sest kui me öösel üles taevasse vaatame, siis pole pimedust, üksnes lõõmav valgus miljarditest ja miljarditest tähtedest, mis kõik langevad.
Ainult et seda ei näe mitte keegi, sest maa peale pole jäänud ühtki inimest, kes seda näha saaks. Selleks ajaks on nad arvatavasti välja surnud. Ja isegi kui inimesi siis veel eksisteerib, ei näe nad seda, sest valgus on nii ere ja kuum, et kõik põlevad surnuks, isegi kui nad elavad tunnelites."
Lisaks oma põhjalikele teadmistele jõuab informatsioon ümbritsevast maailmast Christopherini väga üksikasjalikult, mistõttu kui seda saab liiga palju, ei suuda ta seda enam välja kannatada. Talle ei meeldi kui inimesed teda puudutavad ning tal on mõned värvid - kollane ja pruun - mida ta ei kannata ning seetõttu ei söö ka toitu, mis on seda värvi. Oma iseärasuste tõttu on poisil väga kerge sattuda konflikti inimestega, kes ei tea temast midagi.
Värvide puhul on Christopheril mitmeid põhjendusi, mis talle teatud värvid ei meeldi. Üks hea põhjendus, miks ta nii on otsustanud on järgmine: "Aga elus pead sa kõiksugu otsuseid tegema ja kui sa otsuseid ei tee, siis sa ei teekski kunagi midagi, sest sa kulutaksid kogu oma aja nende asjade vahel valimisele, mida sa võiksid teha. Nii et on hea, kui sul on põhjus, miks sa mõningaid asju vihkad ja miks teised sulle meeldivad."
Tapetud koer Wellington kuulub Christopheri ja tema isa naabrile, proua Shears'ile. Kuna Christopher hoolib koertest - loomad on tema jaoks kergemini mõistetavad kui inimesed - võtab ta tapetud koera sülle ning hoiab teda, ent see muudab saabunud politseinikud ilmselt tema suhtes kahtlustavamaks ning poiss jõuab alustuseks omadega politseijaoskonna kongi. Muidugi saab ta sealt üsna ruttu välja kuid saab siiski hoiatuse politseiniku löömise eest.
Hästi on kirjeldanud Christopherile seda, kuidas inimesed võivad paljusid asju öelda sõnu kasutamata, tema (ilmselt) tugiisik: "Siobhan ütleb veel seda, et kui sa paned suu kinni ja hingad valjult läbi nina välja, siis see võib tähendada, et sa oled lõdvestunud või et sul on igav või et sa oled vihane, ja see kõik sõltub sellest, kui palju õhku sul ninast tuleb ja kui kiiresti ja mis kujuga su suu on, kui sa seda teed, ja sellest, kuidas sa istud ja mida sa just enne ütlesid, ja sadadest muudest asjadest, mis on liiga keerulised, et neile paari sekundiga jälile jõuda.". Sellise selgituse puhul tekib endalgi mõte, et kuidas on üldse võimalik teistest ning nende mõtetest ja tunnetest aru saada... ja ega alati olegi.
Kuna Christopherile meeldis Wellington, otsustab ta välja uurida, mis koeraga juhtus ning kirjutada sellest. Tema isale see ei meeldi, ning ta ütleb: "Ära topi oma nina teiste inimeste asjadesse", kuid poiss ei tea, mida see peaks täpselt tähendama - tema jaoks on aga väga oluline, et kõik keelud ja käsud oleksid ülitäpselt sõnastatud. Nii asub ta siiski omal käel asju uurima ehk siis detektiivitama nagu ta ise ütleb. Detektiivitamine viib Christopheri lõpuks ka olukordadesse ja ootamatustesse, mis on tema jaoks päris suureks väljakutseks. Kuidas ta selle kõigega toime tuleb ning milliseid nippe ta kasutab selleks, et hakkama saada, laseb meil tema maailma kahtlemata paremini mõista. Usun, et selle raamatu lugemine võib päris hästi mõistma panna, miks autistlikud inimesed teatud moodi käituvad.
Väga toredad on Christopheri mõtisklused erinevatel teemadel, näiteks mõtlemisest ja ajust. Lõpetuseks siia üks selline pikem mõtisklus: "Aga mõistus on lihtsalt üks keeruline masin.
Ja kui me vaatame asju, siis me mõtleme, et me lihtsalt vaatame oma silmadest välja, nagu vaataksime välja väikestest akendest ja meie pea sees oleks üks inimene, aga tegelikult ei vaata. Me vaatame ekraanile oma peas, täpselt nagu arvutiekraanile. /.../
Ja inimesed erinevad loomadest, sest neil võivad olla pea sees ekraanil pildid, mida nad parajasti ei vaata. Neil võivad olla pildid kellestki, kes on teises toas. Või neil võib olla pilt sellest, mis juhtub homme. Või neil võivad olla pildid neist astronaudina. Või neil võivad olla pildid hästi suurtest arvudest. Või neil võivad olla pildid arutluskäikudest, kui nad proovivad midagi välja rehkendada.
Ja sellepärast võibki koer minna loomaarsti juurde ja läbida hästi suure lõikuse ja tal võivad jala seest välja turritada metallorad, aga kui ta näeb kassi, siis ta unustab, et tal turritavad orad jalast välja, ja hakkab kassi taga ajama. Aga kui inimene läbib lõikuse, püsib tal pilt sellest valust kuude viisi peas. Ja tal on pilt kõigist õmblustest tema jalas ja murtud luust ja oradest ja isegi kui ta näeb bussi, millele ta peab jõudma, siis ta ei jookse, sest tal on pea sees pilt kokku raksatavatest luudest ja katkevatest õmblustest ja veelgi suuremast valust.
Ja sellepärast arvavadki inimesed, et arvutitel pole mõistust, ja inimesed arvavad, et nende ajud on erilised ja arvutitest erinevad. Sest inimesed näevad oma pea sees ekraani ja mõtlevad, et nende pea sees on keegi, kes istub ja vaatab ekraani nagu kapten Jean-Luc Picard filmis "Star Trek: järgmine põlvkond", kes istub oma kaptenitoolil ja vaatab suurt ekraani. Ja nad arvavad, et see inimene on nende eriline inimmõistus, mida nimetatakse homunkuluseks, mis tähendab väikest meest. Ja nad arvavad, et arvutitel seda homunkulust pole.
Aga see homunkulus on lihtsalt üks järjekordne pilt nende pea sees ekraanil. Ja kui see homunkulus on nende pea sees ekraanil (sest see inimene mõtleb homunkulusest), vaatab üks teine jupp aju seda ekraani. Ja kui inimene mõtleb sellest ajujupist (sellest jupist, mis vaatab ekraanil olevat homunkulust), siis ta paneb selle ajujupi ekraanile ja üks teine jupp aju vaatab ekraani. Aga aju ei näe, kuidas see juhtub, sest see on sama, kui silm vilksatab ühest kohast teise ja inimesed on oma pea sees pimedad, kui nad lähevad üle ühe asja peale mõtlemiselt teise asja peale mõtlemisele.
Ja sellepärast ongi inimese ajud nagu arvutid. Ja mitte sellepärast, et nad oleksid erilised, vaid sellepärast, et nad peavad muudkui sekundi murdosadeks välja lülituma, sellal kui ekraan muutub. Ja kuna on olemas miski, mida nad ei näe, siis inimesed arvavad, et see peab olema eriline, sest inimesed mõtlevad alati, et selles, mida nad ei näe, on midagi erilist, näiteks kuu varjuküljes või musta augu teises otsas või pimeduses, kui nad öösel ärkavad ja kardavad.
Veel arvavad inimesed, et nad pole arvutid, sest neil on tunded ja arvutil pole tundeid. Aga tunded on lihtsalt see, kui sul on pea sees pilt sellest, mis juhtub homme või järgmisel aastal või mis oleks võinud juhtuda selle asemel, mis juhtus, ja kui see on rõõmus pilt, siis nad naeratavad, ja kui see on kurb pilt, siis nad nutavad."
Nojah, nüüd ei saa ma enam pidama - panen siia veel mõned pärlid. Puhkusereiside reklaame nähes mõtleb Christopher:
"Ja Siobhan ütles, et inimesed käivad puhkusereisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistades selle keha kujutust, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga all. Ja minu arvates on juba ühes majas nii palju asju, et kuluks aastaid, et nende kõigi peale põhjalikult mõelda. Ja pealegi teeb asja huvitavaks selle peale mõtlemine ja mitte see, et ta on uus."
Ning üks väga hea mõtisklus veel:
"Inimesed usuvad jumalat, sest maailm on väga keeruline ja nad arvavad, et on väga ebatõenäoline, et midagi nii keerulist kui lendorav või inimsilm või aju võiks tekkida kogemata. Aga nad peaksid mõtlema loogiliselt ja kui nad loogiliselt mõtleksid, näeksid nad, et nad saavad sed küsimust esitada ainult seetõtu, et see on juba juhtunud ja et nad eksisteerivad. Ja on miljardeid planeete, kus pole elu, aga nendel planeetidel pole kedagi ajudega, kes seda märkaks. Ja see on sama mis siis, et kui kõik maailma inimesed viskaksid kulli ja kirja, saaks keegi viimaks 5698 kulli järjest ja arvaks, et ta on eriline. Aga ei oleks, sest neid inimesi, kes ei saanud 5698 kulli, oleks miljoneid.
Ja Maa peal on elu juhuse tõttu. Aga see on hästi eriline juhus. Ja selleks, et see juhus saaks sellel erilisel moel juhtuda, peab olema 3 tingimust. Ja need on
1. Asjad peavad iseendast koopiaid tegema (seda nimetatakse paljunemiseks)
2. Seda tehes peavad nad tegema väikesi vigu (seda nimetatakse mutatsiooniks)
3. Vead peavad nende koopiates samasugused olema (seda nimetatakse pärilikkuseks)
Ja need tingimused on väga haruldased, aga nad on võimalikud, ja nad põhjustavad elu. Ja see lihtsalt juhtub. Aga tulemuseks ei pruugi olla ninasarvikud ja inimesed ja vaalad. Tulemuseks võib olla mis iganes.
Ja mõned inimesed näiteks küsivad, kuidas saab silm kogemata tekkida? Sest silm peab arenema millestki muust, mis on väga silma moodi, ja see ei juhtu lihtsalt geenivea tõttu, ja mis kasu on poolest silmast? Aga pool silma on väga kasulik, sest pool silma tähendab, et loom näeb poolt sellest loomast, kes tahab teda ära süüa, ja võib tee pealt eest ära minna, ja see teine sööb ära hoopis sellise looma, kellel on ainult kolmandik silma või 49% silma, sest see pole küllalt kiiresti tee pealt eest ära läüinud, ja see loom, kes on ära söödud, ei saa lapsi, sest ta on surnud.
Aga need inimesed, kes usuvad jumalat, arvavad, et jumal on pannud inimesed maa peale, sest nende meelest on inimesed see kõige parem loomaliik, aga inimesed on lihtsalt üks loomaliik ja nad arenevad teiseks loomaliigiks ja see loomaliik on kavalam ja paneb inimesed loomaaeda, nagu meie paneme shimpansid ja gorillad loomaaeda. Või jäävad inimesed mingisse haigusesse ja surevad välja või teevad liiga palju reostust ja tapavad ennast ära, ja siis jäävad maailma järele ainult putukad ja nemad on kõige parem loomaliik."
