 |
| Lugesin 1.-6. märts 2023 |
Ühel väga raskel hommikul 1989 aasta jaanuari esimestel päevdel heliseb leitnant Mario Conde laual telefon ja ta on sunnitud peojärgsest kehvast seisust hoolimata jaoskonda minema, et hakata uurima tööstusministeeriumi tegevdirektori Rafael Morin Rodrigueze kadumist.
Leonardo Padura kirjeldustes on muuga kõrvuti väga loomulikult kõik inimlik, mis Krahvi, ehk Mario Condet tabab - alustades hommikusest kehvast olekust, peavalust, pohmelusest ning pissihädast kuni erektsioonideni, mis teda tabavad meeldivaid naisi kohates. Kuid ometi pole see labane, see on lihtsalt elu, otsekohene kirjeldus sellest, mida peategelane näeb, tunneb või mõtleb. Koos noorema kaastöötaja, seersant Manuel Palacios'ega käib Mario Conde järjepanu läbi kõiki, kes võiksid kadunud isiku liikumistest ning viimase aja toimetustest midagi teada - töökaaslasi, abikaasa Tamarat, kes on olnud Mariole sümpaatne juba kooliajast. Conde teab ka Rafael Morin'i koolipäevilt ning seetõttu hakkab talle kohati tunduma, nagu kõik need erinevad kirjeldused ja mõtted käiksid hoopis kellegi kohta, kes on talle tundmatu.
"...see liiga pikk päev, mil jutt on keerelnud ainult selle mehe ümber, vajub väsimusena ta õlgadele. Rafael Morinist on kõnelenud nii paljud inimesed, et Krahv hakkab mõtlema, kas ta ongi temaga üldse kohtunud või on tegu tsirkuseartistiga, kellel on tuhat nägu, mida ühendavad samad päritud jooned, ent mis on ometi sootuks erinevad."
Tänapäevaste käikude vahele lipsavad mälestused Conde noorusest, kooliajast ja sõpradest, kes on miskitpidi seotud praeguse uurimusega. Neile, kelle teadlikust elust osa on moodustanud ka nõukogude aeg, on siin üht-teist sellele ajale viitavat või tuttavlikku, ehkki tegevuspaigaks on meile kauge kuum Kuuba. Tore on ka avastada uut (vana) muusikat, mida Conde koos oma sõbra Kõrendiga (pärisnimega Carlos) kuulab, näiteks Rubén Blades'i laulu "Letter". Conde lemmiklaul on biitlite "Strawberry Fields", mida ta võiks kuulata kümneid kordi järjest. Oluline sõber, kellega koos juua-süüa, maailma asju arutada ning muusikat kuulata on Conde jaoks Kõrend, kes kahjuks on õnnetu haavatasaamise tõttu ratastooli aheldatud.
Mis väga meeldib, on see, et muusika või kultuuriga seotud informatsioon, mis raamatus leidub, on tõene, ehk siis lugeja võib otsida üles Mario Conde lemmiklaule. Ja näiteks uurida lähemalt Ava Gardneri ja Ernest Hemingway sõpruse kohta.
Peategelane mõtiskleb saatuse üle, mis on teda lõpuks politseitööni toonud - tema kunagine unistus oli hoopiski kirjanikuks saada, ent õppima asus ta hoopis psühholoogiateaduskonda. Soovides sealseid õpinguid pooleli jätta, et pärast isa surma tööle minna, sattuski ta pärast talle tehtud ettepanekut politseinikuks õppima. Imetleda võib siin ka autori uskumatult pikki lauseid. Ometigi lugedes ei pannud ma nende pikkust tähelegi, kõik on väga ladus. Mulle tundus, et Padura stiili sisseelamine võttis küll veidike aega, ent seejärel on see sõltuvusttekitavalt ehe.
"...talle anti aega järele mõelda, kuid ta oli pikemalt mõtlemata nõus. Kas see ongi saatus, oli ta sestpeale mõelnud, sest ta polnud eales ette kujutanud, et temast saab politseinik, ja pealekauba hea politseinik, nagu talle väideti; vaja on taipu, kõvasti taipu, oli üks kolleeg talle selgitanud, teda ei suunatud kunagi ümberkasvatusosakonda, kuhu ta pärast akadeemia lõpetamist taotluse tegi, vaid üldteabeosakonda, liigitama juhtumeid, kurjategijate tegutsemisviise ja tüüpe, kuni ta oli leidnud ühe vana toimiku, sulgenud end sellega arvutiruumi, lugenud üha uuesti dokumente ja andmeid, mõelnud seni, kuni ta pea hakkas valutama, ja jõudnud erakordsele järeldusele, ühendades kaks seosetut niidiotsa, mis olid selles neli aastat uuritud mõrvajuhtumis lahtiseks jäänud. Kas see ongi saatus, küsis ta endalt nüüd, meenutades rahulolevalt oma algusaegu kriminaaluurimise osakonnas, mil ta oli võinud vormiriietuse seljast visata ja taas teksaseid kanda, kasvatada pärast Vana nõusserääkimist isegi habet ja vuntse, ja sinisilmselt arvata, et ta võitles õigluse eest maailmas. Need vaimustavad päevad, mis olid andnud maad üksluisusele, olid kaugele jäänud, seda see politseinik olemine peamiselt tähendabki, selgitati talle, taipu ja üksluisust, nagu ta Jorrini juhtnööre korrates ise hiljem uutele toonitas, ja oskust alustada iga päev otsast peale, olgugi et sa ei taha sugugi uuesti pihta hakata. Ilma saatuseta poleks ta avastanud juhtumit, mis ootas just seda, et tema selle ära lahendaks, seda poleks juhtunud, kui ta poleks kapten Aostale oma nõusolekut andnud, kui isa poleks surnud enne tema ülikooliõpingute lüppu ja pärast keskkooli oleks teda võetud õppima kirjandust, mitte psühholoogiat, kui ta poleks tundnud nii suurt rõõmu Hemingway raamatutest, kui ta poleks nakatunud hilistesse tuulerõugetesse, mille ta oleks pidanud juba paoju aastaid varem ühes kõigi naabrilastega läbi põdema, kui ta oleks ikka veel tahtnud lenduriks saada ja teda poleks sõjakoolist välja visatud, kui ta poleks füüsiliselt ja vaimselt rünnanud klassikaaslast, kes oli tema lenduriunistuse üle halastamatult irvitanud, ja nii kõige kaugemale välja, mil ta polekski võib-olla sündinud või kui esimene Conde, vanaisa Teodoro, poleks olnud varas ega oleks kunagi Kuubale maandunud. Sellepärast saigi temast politseinik ja saatus segas teda Rafael Morini ja sinu ellu, Tamara, sellesse ellu, mis oli tema omast juba nõnda erinev, et oli raske ette kujutada, et nad olid teineteist kunagi võrdseks pidanud. Aga elu muutus, nagu muutub kõik, ta polnud enam vastutustundetu ega pöörane, ainult parandamatult närviline nagu ikka; kurb, üksildane ja tundeline inimene, kes pidi võib-olla alatiseks jääma naise ja lasteta; kes teadis, et tema parim sõber võib surra ja et tema heaks ei saanud midagi teha, kes kandis püstolit, mis vajus raskelt ta vöäle ja millest ta oli väljaspool polügooni tulistanud vaid ühe korra, olles üpris kindel, et laseb mööda, sest ta ei suutnud kedagi tulistada, aga ometi tulistas ja sai pihta. Talle meenus, kuidas ta oli päeval, mil oli muutunud ta elu, endalt küsinud, mis on saatus, ja saanud üheainsa vastuse: öelda jah või öelda ei. Kui sul on selleks võimalus."
Märksõnad: Carlos ehk Kõrend, tema ema Josephine, Major Rangel ehk Vana, Patricia Wong ehk Pilusilm, René Maciques, Zoila Amaran Isquierdo, tapluskala Rufino.
