Superkoomik * Jenny Jägerfeld

 

Lugesin 2. jaanuaril 2023

Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: "Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu."
Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.
Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade "Kui ema on" kirjutamiseks. 
Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks. 
Kustutan sõnad ära. Kustutan ära "Kui ema on". Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.

Sasha on just 12-aastaseks saav tüdruk, kes elab koos oma isaga, lisaks on tal vanaema ning isast noorem Elvisesoenguga onu Ossi ning hea sõbranna Märta. Tüdruk on teinud endale nimekirja, mille abil ta loodab minna elus teistsugust teed kui tema ema, kes depressiooni põdedes valis 36-aastasena elu asemel surma. Lühidalt kõlab ellujäämise nimekiri nii:

"1. Lõika juuksed maha. 2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest. 3. Ära loe raamatuid. 4. Kanna ainult värvilisi rõivaid. 5. Ära Jaluta. 6. Ära käi metsas.7. Ära mõtle liiga palju. 8. Hakka koomikuks."

Nimekirjas olevad punktid valis tüdruk just selle järgi, et talle tundub, nagu oleks ta emaga liiga sarnane ja loodab erinevalt elades oma eluga paremini toime tulla. Kuigi just Sasha emalt pärineb väljend funny bones, mis tähendab inimesi, kes on juba sünnipäraselt andekad, kerkivad tüdruku silme ette pildid depressioonis emast, kes võis keset igapäevaelu tarduda ning kaduda kusagile oma maailma. 

"Ma mäletan, kuidas ta võis istuda köögilaua taga ja lihtsalt enda ette põrnimtseda. Ema. Kuidas ta võis poolelt liigutuselt tarduda. Justkui keset liigutust ja niimoodi istuma jäädagi. Üks kord oli tal käes muna, mida ta oli just hakanud koorima, ja siis jäi ta äkki liikumatuks, tardus üleni, muna ühes käes ja väike valge kooretükk teises. Nagu oleks ta filmis ja keegi oleks filmi pausi peale pannud, stoppkaadrisse. Ta ei näinud mind, kuigi istusin otse tema vastas. Tema silmad olid tühjad. Ei tajunud midagi. Need oleksid nagu valele poole sunatud, ta silmad. Sissepoole."

Sasha tahab olla rõõmus ja normaalne, sest pärast ema surma ei oska paljud ümbritsevad inimesed tema olukorda kuidagi suhtuda. Kuid tüdruku isa Albert ehk Abbe muretseb tema pärast, sest on näha, et Sasha on otsustanud oma leina ja kurbusega igal moel võidelda. Seda joont aitabki tal ajada nimekiri, mida ta vapralt järgib. Sasha on tõesti vahva ning humoorikas ja oma plaanidega õnnestub tal jõuda niikaugele, et ta astub edukalt lavale koos kogenumate stand-up koomikutega. Seda kõike isegi pärast esimest totaalset läbikukkumist, mis teda tabab klassikaaslastele maakera ehituse teemal stand-up stiilis ettekannet tehes... Kuid ühtlasi on Sasha pärast edukat stand-up klubis esinemist ka kõikide oma nimekirja punktidega äkitselt toime tulnud. Ning sinnamaale jõudnult tabab teda lõpuks kurbus, mida ta on nii kaua tagasi hoidnud...

Ilus, südamlik ja naljakas raamat leinast ja sellega toimetulekust. Sasha huumoritaju ning sõnaleiutised on väga vahvad, näiteks kutsikainfarkt, mille selgitus oleks: "Kutsikad on nii juba armsad, et mul tekib südames mingisugune suhkrushokk, nagu südameinfarkt, ainult et hea." Lein ja kurbus, mida Sasha lõpuks on lubanud endal tunda, aitavad uuesti jõuda rõõmu ja armastuseni, mis pole kusagile kadunud. Sasha meenutab oma terapeudi Linn'i öeldut ning mõistab, et kuigi emal olid elu lõpus depressiooni tõttu väga rasked ajad, oli ta varem alati tütre jaoks olemas: " Ema armastus on minu sees, see on minu südames alles, särab seal nagu päike."

Autor Jenny Jägerfeld on psühholoog ja kirjanik ning oma tänusõnades on ta hästi kokku võtnud selle, miks nii keerulistest asjadest rääkima (ja muidugi ka kirjutama) peaks.

"On asju, millest on paljude meelest nii südantlõhestavalt raske rääkida, et ollakse pigem vait. Enesetapp on üks neid teemasid. Vaimne tervis teine. Ma nii väga sooviksin, et see poleks nii. Sest ma arvan täpselt samamoodi nagu psühholoog Linn selles raamatus, et ohtlik pole mitte olla kurb, vihane või mures, vaid oht peitub pigem kõikide nende raskete mõtete ja tunnetega üksi jäämises. Sest siis võib-olla arvad, et su probleeme ei saagi lahendada, et jäädki ennast halvasti tundma ja oled maailmas üksi. Siis ei suuda äkki endale meelde tuletada, et asjad muutuvad, et ükskord naeratad jälle, isegi kui sel hetkel tundub see võimatu. Üks põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, oli see, et tahtsin muuta enesetappudest ja vaimsest tervisest rääkimise lihtsamaks. Sest sellest rääkimine on elutähtis."

Kui koletis kutsub * Patrick Ness

 

Lugesin 1.-2. jaanuaril 2023

"See on ainult uni," ütles Conor uuesti.
Aga mis on uni, Conor O'Malley? küsis koletis ja kummardus nii madalale, et ta nägu oli Conori näo lähedal. Kes saab öelda, et hoopis kõik muu ei ole unenägu?

Conor on äsja 13-aastaseks saanud poiss, kes ärkab peaaegu igal ööl õudusunenäo peale. Ning siis hakkab teda külastama väga reaalsena tunduv jugapuukoletis, kes jutustab Conorile lugusid, mis pole poisi jaoks kõige lihtsamini mõistetavad. Ning nõuab, et pärast kolme lugu peab Conor ise jutustama neljanda, oma loo.

Ilus ja valus lugu.

Mõrv mõisahotellis * Betty Rowlands

 

Lugesin - 27. detsember 2022

Melissa - kirjanikunimega Mel Craig - on lasknud end oma krimiraamatute kirjutamisele vahelduseks ära rääkida hoopistükkis näitekirjanduse kirjutamise teemal. Nimelt on kohalikule mõisaomanikule Richard Mitchell'ile tulnud pähe, et tema sünnipäeva puhul võiks talle kuuluvas Heishilli mõisas etendada üht korralikku krimijanti. Melissa nõustub heameelega ning võtab osa ka näitetrupi proovidest, kus osalevad mitmed huvitavad tegelased - sealhulgas mõisaomanik ise, kaunis raamatukogutöötaja Dittany ning Mitchi poolt välja pakutud vanemapoolne sõber Will Foley, kes näib põdevat tõsist rambipalavikku, ent ei soovi siiski rollist loobuda.

Asjad võtavad aga tõsise pöörde kui Will leitakse mõisa all asuvast keldrist surnuna. Ehkki Melissa ei plaani asja ise täpsemalt uurida, kaasab mõisahärra Mitch teda ikkagi üsna jõuliselt oma uurimisplaanidesse ning naisega liitub ka Mitchi parem käsi Chris, kes ei kohku eriti millegi ees tagasi. Kuigi Will'i surm näib esialgu õnnetusjuhtum olevat, tundub tõesti, et mõisas võib toimuda midagi kahtlast ning omajagu salapära lisavad jutud seal pesitsevatest vaimudest, kelle hääli ja kohalolekut väidavad mitmed tundnud olevat. Ehkki Melissa vaime ei usu, paistis ka talle, et Will Foley surma järgselt kuulis ta keldris hääli.

Kui keerulistesse olukordadesse Melissa end seekord mässib ning kas Willi surm oli tõesti õnnetusjuhtum või sihiti tema asemel hoopiski mõnda teist näitetrupi liiget? Ka see lugu kulgeb tempokalt ning sisaldab parajas koguses üllatavaid pöördeid.

Härra Gallet surm * Georges Simenon

 

Alustasin lugemist võib-olla 5. mai 2022 paiku,
uuesti lugesin 13. septembril 2022

Toon alustuseks ära lühikokkuvõtte Georges Simenonist:

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.
„Härra Gallet’ surm“ (1931) ilmub eesti keeles esimest korda.

Raamatu lõpust on näha, et see on kirjutatud 1930. aasta suvel ja kannab prantsuse keeles pealkirja "M. Gallet décédé". Olen Maigret' lugusid lugenud väga lünklikult ja paraku uus harjumus laenata raamatuid Ellu-süsteemi kaudu ei toeta just vanema kirjanduse lugemist - lihtsamini jõuavad sinna ikkagi uuemad teosed. Aga mitte ainult. Hea siiski kui saab kasvõi paari raamatu abil mõnest vanemast autorist aimu.

Ellu kaudu lugedes on küll lihtne raamatut laenutada kui ta parajasti saadaval on, ent samamoodi lihtne on laenutamisega liiga hoogu minna. Õnneks saab korraga võtta 5 raamatut, mitte rohkem. Ilmselt alustasingi maikuus selle Maigret-looga samaaegselt mitme teise raamatuga ning nii ta mul paistab pooleli jäänud olevatki, sest umbkaudu raamatu keskpaika jõudes ei tulnud sealt enam midagi tuttavat ette.

Maigret on saadetud Pariisi külje alla uurima proovireisija Émile Gallet mõrva. Kuigi ohvri elu puhul hämmastab kogenud uurijat keskpärasus, mis Gallet'd ning tema peret näib iseloomustavat, ei anna mõrva asjalud talle sugugi asu. Paremaks ei tee asja Gallet ning tema poja Henry tüli mõrvapäeval ning ka mõni muu kohtumine, mis sel päeval aset leidis, näiteks hotelli kõrval paikneva väikese lossi omaniku Tiburce de Saint-Hilaire'iga. Välisest keskpärasusest hoolimata avastab Maigret, et Émile Gallet oli osanud elada tervelt 18 aastat topeltelu, mis tema pere eest varju on jäänud. Miks ja mille nimel?

Maigret hakkab aru saama, et Émile Gallet polnud ehk sugugi selline inimene nagu talle esmapilgul näis. Mehe vana sõber räägib tema naljadest, armulugudest ning kokkupandud jalgpallimeeskonnast. Mõrva kohta koguneb aukartustäratav kogus erinevaid tõendeid ja informatsiooni, mis aga teevad kogu loo järjest segasemaks. Kuid Maigret ei anna järele, sest järjest rohkem hakkab talle tunduma, et segadusest hoolimata peitub lahendus kusagil õige lähedal...

Surm Hazel House'is * Betty Rowlands

 

Lugesin 13.-23. detsembril 2022

Autori järgi valitud raamatus ootas peategelasena ees mitte varasemast tuttav krimikirjanik Melissa Craig vaid politseis kriminalistina töötav Sukey Reynolds. Kuid Sukey tundus lõppeks isegi reaalsemana, küllap oma elu-olu tõttu: lahutatud naine, koos just täiskasvanuikka jõudva pojaga. Kuigi ameti poolest peamiselt politseile kuriteojuhtumitest fotosid tegev, on Sukey ka väga tähelepanelik ning avastab juhtumites tihtipeale asju, mis teistel kahe silma vahele on jäänud. Muidugi mõista on tal sarnaselt Melissa Craigiga oskus sattuda olukordadesse, mis kuritöid mingi uue nurga alt avavad ja paraku võivad seega naise enda elu ohustada...

Sukey on jäänud koos poeg Fergusega üksinda kui abikaasa Paul nad ligi 6 aastat varem maha jättis ning naine oli sunnitud karjäärist politseis loobuma, et Ferguse eest hoolitseda. Nüüd on poeg peaaegu 16-aastane ning äkitselt täiskasvanuks saamas. Õnneks on ta üpris iseseisev, viisakas ja tähelepanelik, mis Sukey'le tõsist rõõmu teeb. Muret teeb uudne seis, kus pojale on tekkinud tüdruksõber ning Sukey ei oska uuele olukorrale kuidagi läheneda. Naine ise on taaskohtunud kallimaga, kellega ta enne abiellumist suhtles, kes juhtumisi on Sukey ülemus, inspektor Jim Castle. Kuigi Sukey ja Jim'i vahel on ilmselgelt tõmme, on naine endiselt mõjutatud tunnetest, mis teda tabasid pärast abielu lagunemist Pauliga.

Selles juhtumis teab ja näeb lugeja politseiuurijatest algusest peale palju enamat kuid siiski mitte kõike.  Kohtume äri- ja naistemehe Hugo Bayliss'iga, kel näib olevat must minevik ning samuti töömehe Terry Hollandiga, keda püütakse mässida mõrva, millega ta seotud pole. Nimelt leitakse tapetuna rikka ärimehe Arthur Chanti noor abikaasa Lorraine Chant, ja Terry Hollandi ebaõnneks on ta käinud Chantide majas tellimustöid tegemas, näiteks paigaldamas töötoa põrandasse seifi, mis pärast Lorraine'i tapmist tühjana leitakse... Kuid küsimusi tekitab samuti kohe raamatu alguses kirjeldatud kuritöö, milles ühe osalisena mõistetakse süüdi ka eelmainitud Terry Holland.

Järjekordne põnev ja tempokas uurimine ning kirjeldused mis avavad parajal määral raamatu tegelasi. Betty Rowlands'i kirjeldustes saavad nii kurikaelad kui ka politseitöötajad oma mõttemaailmaga tuttavamaks ning tänu sellele tundub erinevatele osapooltele kaasaelamine väga loomulik.

Mõrv mäeharjadel * Betty Rowlands

 

Lugesin 17.-21. detsembril 2022

"Murder on the Clifftops" on algse pealkirjaga "Over the Edge" (1992) ning selle tegevus leiab aset maalilises prantsuse külakeses kuhu krimikirjanik Melissa Craig on koos oma kunstnikust sõbra ja naabri Iris Ash'iga tööd tegema tulnud. Iris nimelt annab siin asuvas Cévenol'i koolituskeskuse kursust ning Melissa on otsustanud tutvuda lähemalt kohaliku ajalooga, mis tähendab peamiselt tutvumist kamisaaride ehk kohaliku vastupanuliikumisega. Irisel paistab olevat lisaks nõrkus keskuse juhataja, stiilse prantsuse härrasmehe Philippe Bonard'i vastu.

Asjalood kisuvad aga kiirelt tõsiseks, sest leitakse ühe õppetöös osalenud noormehe surnukeha. Ehkki politsei jõuab pärast asjaoludega tutvumist seisukohale, et tegu oli õnnetusjuhtumiga, ei paista kõik korras olevat. Pinged kasvavad õpilaste seltskonnas nii mõnede sõprade vahel (näiteks inglannad Dora ja Rose) kui ka keskuse abijuhataja Alain Gebrec'i ning keskuses prantsuse keelt õppiva sakslase Dieter Erdle vahel. Viimane on ka Dora ning Rose'i vaheliste lahkhelide põhjuseks kuivõrd tundub, et ta kavatseb varaka Rose'i pimedat kiindumust enda vastu kurjasti ära kasutada. 

Melissa ei plaani uurimisse sekkuda, ent ikka ja jälle sattub ta olukordadesse, kus ta sündmuste tagamaadest rohkem aimu saab. Ka kohalik politseiinspektor Hassan on tema suhtes väga postiivselt meelestatud, ning Melissa avastab end ühel hetkel ikkagi uurimuse keskpunktist, kaalumas poolt- ja vastuargumente pea kõikide kursuslaste suhtes, kellel õõvastavate sündmustega võiks oma seosed olla.

Järjekordne õdus krimijutt, kus võib raamatut lugedes nautida hubaseid restoraniõhtuid, vestlusi ning ümbritsevaid meeleolusid ning põgusaid vaateid keerukatesse minevikusündmustesse.

Postkaart Pariisist * Alex Brown

 

Lugesin 16.-17. detsembril 2022

Jälle üks neist raamatutest, kus kordamööda jookseb lugeja silme eest läbi lugusid erinevatest inimestest ning aegadest - selleks, et lõpuks põimuda üheks tervikuks.

Sõprade Beatrice'i ning Queenie juurest jõuame sajand hilisemasse aega, kus ükskikuna elav Annie peab aru andma oma ülihoolitsevale tütrele Phoebe'ile... Oi-oi, see lõik ajas mind kohe päris pahaseks kuivõrd Annie on minust vaid aasta vanem ning tema tütar kohtleb teda kui nõrka ja abitut pensionäri... Naine on redelit mööda pööningule minnes sattunud väikesesse õnnetusse ning seetõttu on tema jalas mõra - tütar näeb selles ideaalset võimalust seada küsimuse alla Annie paljuoodatud reis Pariisi. Kuid samas, elu näitab, et midagi must-valget pole olemas ning pole kuigi lihtne inimeste käitumise tagamaid lõpuni läbi näha.

Annie on elanud keerulist elu - pärast ootamatut lahkuminekut oma abikaasast Markist on ta kasvatanud suureks kaks last ning üksijäämise tõttu pidanud loobuma loomingulise sisekujundaja ametist, valides selle asemel praktilisema ja tulutoovama raamatupidaja oma. Annie hea sõbranna Beth on just läinud aastaks tööle Austraaliasse ning naine tunneb tema järele suurt igatsust. Pariisi läheb Annie oma hea sõbra ja naabri Joanie palvel, kes üllatuslikult saab temale tundmatult naiselt päranduseks uhke korteri Pariisi väljapaistvast linnaosas ning murrab pead selle üle, kuidas ta võiks olla lahke võõraga seotud.

Mõne sõnapaariga on nii, et kui seda loed ühe või kaks korda, tundub veel mõistlik - aga kui juba lühikese aja jooksul loed 4-5 korda (ja seejärel veel kümmenkond korda), kuidas keegi teeb endale "vaimse märke", hakkab tõsiselt häirima. To make a mental note - to make a special effort to remember something; to try to remember to do something, to make a particular effort to pay attention to something so that you will remember it later, to make an effort to remember something you don't write down on paper - sellised seletused võib leida internetist.  Eesti keelde panduna võiks see olla kasvõi "ta püüdis endale meelde jätta" või muud sarnast - kõlab küll tavalisemalt, aga igatahes rohkem eesti keele moodi...

Tore lugu enese leidmisest, keerulistest aegadest ning vaprusest, sõprusest ning uutest algustest. Aga need mõned agad siiski jäävad, mis segavad. Kasvõi see, et peategelane, kes kohtab oma Pariisi-reisil võluvat prantslast Etienne'i, on aasta hiljem ikka veel alles armumas temasse, kuigi nad on juba aasta jagu koos olnud?... Ei kõla väga usutavalt.