Ürgne kutse * Jack London

 

Lugesin 22.-23. jaanuaril 2024

Kunagi lapsepõlves loetud raamat kütkestab endiselt kirjutaja oskusega näha toimuvat mitte üksnes inimese silmade läbi. Oma soojast kodupaigast Californiast röövitud uhke Buck satub Alaska karmidesse oludesse kelgukoeraks. Nähes nii näguripäevi kui ka paremaid aegu õpib Buck kiiresti reageerima oludele vastavalt, kaotamata siiski oma uhket olekut. Koer leiab sõpru nii oma liigikaaslaste hulgas kui ka inimeste seas, kuid looduse kutse on temas üha tugevam.

"Seda kutset kuuldes valdas koera suur rahutus ja kummalised ihad. See täitis teda ebamäärase magusa rõõmuga ning ta tajus pöörast igatsust ja tungi millegi järele, millele ta ei osanud nime anda. Mõnikord järgnes ta sellele kutsele metsa, otsis seda nagu mõnd käegakatsutavat asja, haukudes sealjuures õrnalt või väljakutsuvalt, nagu tal tuju juhtus olema. Ta surus koonu jahedasse metsaalusesse samblasse või musta mulda, kust kasvas pikk rohi, ning norsatas rõõmust rammusa maa lõhnu tundes. Teinekord lümitas ta tundide kaupa justkui ennast varjates mahalangenud puude seenetanud tüvede taga, silmad pärani ja kõrvad kikkis kõigele, mis ta ümber liikus ja häälitses. Võib-olla lootis ta niimoodi lamades seda kutset, mida ta ei mõistnud, ootamatult tabada. Kuid ta ei teadnud, mispärast ta seda kõike tegi. Ta lihtsalt pidi nii tegema ja ei arutlenud seejuures üldse. 

Teda haarasid vastupandamatud ajed. Ta võis lesida laagris, tukkuda sooja päikese käes, kui korraga kerkis ta pea, kõrvad läksid pinevalt kuulatades kikki ning ta hüppas püsti ja tormas minema, edasi, ikka edasi, tundide kaupa läbi metsavõlvide ja üle välude, kus kasvasid tumedad rohupuhmad. Ta armastas joosta mööda kuivanud ojasänge, roomata metsa all ning jälgida salamahti lindude elu. Ta võis terve päeva lamada metsaaluses võsastikus ja vaadata, kuidas tedred uhkeldades edasi-tagasi marssisid ning tiibadega põristasid. Eriti meeldis talle aga joosta suveööde hämuses videvikus, kuulata unise metsa tasast üminat, lugeda märke ja hääli, nagu inimesed loevad raamatut, ning otsida seda salapärast midagi, mis teda kutsus - kutsus, kui ta oli ärkvel või magas, kutsus teda kogu aeg."

Percy Jackson and The Lightning Thief * 1 * Rick Riordan

 

Lugesin 9.-14. veebruar 2024

Percy Jackson on poiss, kelle puhul midagi on pidevalt juhtumas - igal aastal on ta pidanud seetõttu minema uude kooli, tal on keskendumisraskused ja düsleksia ning vähe sõpru. Täpsemalt üksainuke, nimega Grover. Kuid nagu asjad polekski veel halvad, hakkab juhtuma järjest kummalisemaid asju ning Percy saab aru, et midagi imelikku on tema ümber teoksil. Nagu tema ajalooõpetaja talle on rõhutanud, selgub, et tema tulevases elus mängivad mõned koolist saadud teadmised vägagi olulist rolli. Need puudutavad nimelt kreeka mütoloogiat, millega Percy on palju enam seotud kui ta kunagi unistadagi oleks osanud... 

Ladus, humoorikas, mõnus lugeda.

Ladusalt kirjutatud ning paraja huumoriga, tore lugeda.

Juhtum 1569 * Jørn Lier Horst

 

Lugesin 4. - 5. veebruar 2024

Kuigi William Wisting on puhkusel, ei saa ta kuidagi asu kui tema isiklikku postkasti hakkab saabuma saatja nimeta ümbrikuid, mis sisaldavad vihjena vanade juhtumite numbreid. Tööl olevad kolleegid tegelevad parajasti kadunud naisega, kes on ilmselt tapetud. Wistingule saadetud numbrid kõnelevad samuti juhtumitest kus väärkohtlemise ja surma osaliseks said naised. Lugeja saab sündmusi kordamööda jälgida tänapäevas ning aastal 1999, mil sai surma töölt jalgrattaga koju sõitnud Tone Vaterland. Tema surmas mõisteti süüdi Tone endine poiss-sõber Danny Momrak, ent leidus inimesi, kes kahtlesid poisi süüs. Ka Danny kaitsja Cristian Bohrman tõi kohtus välja, et politsei ei tegelenud just kuigi laiapõhjalise uurimisega vaid keskendus Danny süü tõestamisele üsnagi algusest peale kui sündmuskoha uurimisel leiti tema DNA-d. Kuid advokaadi püüded näidata, et DNA olemasolu võis olla ka tõendite saastumise tulemus, jooksid tühja. Ka tol ajal kohtuprotsessi jälginud ning kajastanud nooruke ajakirjanik Ninni ei leia toetust, ehkki märkab, et mitmedki juhtumit puudutavad küsimused jäävad vastusteta.

Tegu on jälle kord ühe põneva looga ning meisterlikult kulgeva uurimisega, mida on raske käest panna. Erinevus on siin teiste juhtumitega selles, et alati pole sugugi kindel, kes neid niite siis ikkagi tõmbab. Võiks ju arvata, et Wisting ka ühel hetkel väsib ning korraks ta võibki endale mõne sellise mõtte lubada, ent selles juhtumis puutub ta kokku ka uuemate meetoditega, mis aitavad uurimise jaoks tõestusmaterjale leida ning ta mõistab neid ning suudab uurimises ära kasutada.

"Pärast hommikusööki läks Wisting aeda ja lõikas puid. Ilm oli jahe. Ta töötas aeglaselt. Kuskile ei olnud kiire. Sügiskollased lehed oli ta hunnikutesse riisunud, et need pärast ära viia.
Tulid Line ja Amalie. Lapselaps jooksis üle muru ja hüppas kõige suuremasse lehehunnikusse. Ta põtkis jalgadega ja viskas lehti üles. Wisting lõi kampa ning tõmbas rehaga lehed Amaliele üleni peale. Niipea kui tüdrukuke hunniku alla kadus, lõi ta jälle kõik laiali. /.../
"Näe!"
Amalie osutas ja hüüdis vaimustunult. Orav sibas oksal ja hüppas teisele, ronis mööda tüve üles ja kadus ladva tippu.
"Küll neid tuleb veel, kas tead," lausus Line.
Wisting ei saanud aru, mida tütar silmas pidas.
"Lehti," ütles Line ja osutas puude poole.
Oksad olid veel täis värvilisi lehti.
Wisting tõusis püsti, haaras reha ja naeratas tütrele.
"Ma tean," sõnas ta ja läks tagasi tööle. "Järgmisel aastal tulevad uued lehed ka. See töö ei saa kunagi tehtud. Teen lihtsalt, mis võimalik.""

Kaldajärsaku maja * Ruth Galloway 3 * Elly Griffiths

Lugesin 14.-16. detsember 2023

Tänu mugavale ELLU laenutussüsteemile krabasin lugeda enda jaoks seni tundmatu krimiautori, kes on järjekordselt meister kirjeldama asju omal humoorikal ja inimlikul moel. 

Kohtuarheoloog Ruth Gallowayl on vaja korraga toime tulla nii töiste kui isikliku elu väljakutsetega, sest väikelapse üksikemana pole just lihtne kõike kokku sobitada. Pealegi on tema lapse isa peainspektor Harry Nelson, kes on abielus ning kahe täiskasvanud tütre isa. Nelsoni kaunis abikaasa Michelle muidugi asjade seisust ei tea ning Ruth on otsustanud ise hakkama saamata, nõudmata mehelt midagi. Ent siiski hõõgub nende vahel säde, mida kumbki päriselt eirata ei suuda.

Ruth koos oma meeskonnaga leiab rannaala arheoloogilise ülevaatuse käigus koopa, milles on inimluud, mille laborianalüüs näitab, et need on kuulunud Saksamaa aladelt pärit inimestele. Tundub, et ammu toimunud sündmustel võib olla seos mehega, kes kunagi on kaljujärsakul asuvas majas peremees olnud ning juhtinud Kodukaitse rühma. Nüüd on see maja hävimisohus kuna iga aastaga nõuab meri jõudsalt endale mõne uue tükikese kaldast ning praegune perepea Jack Hastings ei saa seda kuidagi takistada. 

Vaikselt hakkab hargnema sündmuste ahel, mille käigus kahjuks surevad veel mitmed inimesed. Kuid pole sugugi selge, kes võiks olla see, kes veel tänapäevalgi soovib mõnd vana saladust iga hinna eest peidus hoida. Omal moel tegelevad selle mõistatusega nii Ruth kui ka peainspektor Nelson. 

Ehkki emadus ning kohtuarheoloogia ei klapi alati just ideaalselt kokku, on Ruthil õnneks sõpru, kes teda aitavad ning tal silma peal hoiavad - sõbranna Shona ning naise noorusaja keeruliselt Bosnia lähetuselt lähedaseks saanud Tatjana, lisaks vaimsete praktikatega tegelev sõber Cathbad. Palju puutub Ruth kokku ka Nelsoni töökaaslastega politseist - seersantide Judy Johnsoniga ja David Clough'ga. 

Ainsuse esimene isk * Haruki Murakami

 

Lugesin 1.-6. jaanuar 2024

Siin on lood, mis on punutud mõne puudutava sündmuse, hetke või inimese ümber. Ma arvan, et järele mõeldes leiaks igaüks oma elust midagi sarnast, mille ümber võivad ringidena või viirgudena põimuda eelmised-järgmised-tulevased seigad või inimesed, mida kõiki seob kohati kokku mingi tabamatu niit, või omaoodi kordused, mis hakkavad elus aeg-ajalt ette tulema. Need asjad-olukorrad-inimesed panevad meid millegi üle veidi sügavamalt juurdlema kui tavaliselt, viivad meid võib-olla mõnda veidi teistsugusesse maailma. 

Jutus, kus noormees läheb kuulama klaverikontserti, ent seda ei toimugi, leiab ta end n.ö keset eimiskit ja kohtub seal ühe vana mehega. Too annab talle ülesandeks kujutada endale ette ringi, millel võib olla mitmeid, isegi lugematu hulk keskmeid, ent millel puuduvad piirid. Vastust sellele noormees ei leiagi, ent see sündmus ning mõte jääb teda alatiseks saatma. "Elus tuleb selliseid asju ikka ette. Selliseid sündmusi, mida ei saa seletada ja mis on ebaloogilised, aga mis just sinu hinge sügavalt vapustavad. Siis tuleks ilmselt lihtsalt silmad sulgeda ja eluga edasi minna, midagi arvamata või mõtlemata, nagu sukelduks pea ees suurde ookeanilainesse."

Väga meisterlikult on autor kirjutanud muusikast loos, kus tema väljamõeldud artikkel fantaseerib Charlie Parkeri ehk Bird'i bossa-nova albumist, mis on salvestatud koos Antonio Carlos Jobimiga. Ka ühes teises loos on üsna põhjalikult kirjutatud tolleaegsetest raadiohittidest ehk siis peamiselt ansambli The Beatles lugudest.

Naljakas on vahel aru saada, et autoriga sarnaseid mõtteid oled isegi mõelnud. Järgnev mõte toetab minu arvates väga selgelt seda asjaolu, et isegi end peeglist vaadates näevad inimesed iseend tihtipeale nooremana kui nad tegelikult on. Miski meis jääb ikka samaks, mõtlemiselt nooruslikuks ning me ei oska end näha oma bioloogilises vanuses...

"Vananemise juures pole veider mitte see, et sa tunned, et oled vanaks jäänud. Asi pole selles, et mina, kes ma kunagi olin noor, olen märkamatult jõudnud eakasse vanusesse. Üllatab hoopiski see, et minuga üheealised inimesed on juba vanaks saanud...".

Erilisest, kirgastavast hetkest, mille kordumist autor jäi alatiseks igatsema, kirjutab ta: "Mu süda hakkas kiiremini taguma, ma ei saanud enam hästi hingata, helid mu ümber tundusid kostvat kusagilt kaugelt nagu siis, kui oled basseini põhja vajunud, ning kõrvus oli kuulda vaid tasast kellukesehelinat, nagu keegi üritaks mulle midagi tähtsat teatada. See kõik kestis ainult 10-15 sekundit. See algas äkki, aga kui ma seda tajusin, oli kõik juba läbi. Ja see oluline sõnum, mida helin oleks pidanud edastama, oli täpselt nagu unenäos mõeldud mõte kadunud mu teadvusest kusagile eksiradade rägastikku, nii nagu juhtub enamike oluliste sündmustega meie eluteel."

Seda, et Murakami on väga kodus näiteks klassikalises klaverimuusikas, näitab lugu pealkirjaga "Karneval", milles oleva informatsiooni põhjal saaks end kenasti harida, kuulates loos ära mainitud esitusi. Lugu ise räägib küll muust aga muusikateema on sinna osavalt sisse põimitud.

Toredalt fantaasiarikas lugu on "Shinagawa ahvi pihtimus". Sealt väike lõik:
"Mina leian, et armastus on kütus, ilma milleta me elada ei saa. Võib-olla saab armastus ükskord otsa või ei jõua selle viljad küpseks saada. Aga isegi kui armastus kaob, isegi kui ta ei jõua täiuseni, on siiski võimalik alles hoida mälestust, et sa kunagi kedagi armastasid või olid kellessegi armunud. Ja sellest saab sinu elupäevi soojendav väärtuslik soojusallikas. Kui sellist soojusallikat ei ole, muutub nii inimese kui ka ahvi süda jäiselt külmaks ja viljatuks tühermaaks. Seda maad ei valgusta päikesekiired ning seal ei kasva rahu rohukõrred ega lootuse puud."

Howli liikuv kindlus * Diana Wynne Jones

 

Lugesin 10. -11. jaanuaril 2024

Tänu ühele lahkele inimesele saime lastega koos juba õige mitu aastat tagasi vaadata samanimelist filmi eestikeelsete subtiitritega. Temalt õnneks tuli ka hoiatus, et kui lapsed just päris täiskasvanud pole, võiks filmi vaadata nendega koos. Tegu on tõepoolest nii fantaasiarikka looga, kus on ka sõjateema sisse toodud, nii et seda on tõesti hea koos vaadata, lastele üksi vaatamiseks oleks see arvatavasti liiga sünge olnud.

Tegelikult ei tulnud siis mulle üldse pähe otsida filmiga tutvudes ka sellenimelist raamatut, seda enam oli rõõm nüüd (uuesti) lugedes tõdeda, et raamatu meeleolu on filmis küll päris hästi tabatud - ka seda, mis seal on sõnadega väljendatud, on filmis õnnestunud kenasti pildikeelde panna. Aga muidugi on selle huvides, et film liiga pikk ei tuleks, tulnud üht-teist natuke ümber tõsta. Ning õnneks raamatus polnud ka sõjateemat ning Howli lind-koletiseks muutumise teemat.

Omaette müstika on küll see, et mulle piisab järelikult paariaastasest vahejätmisest - kui olen raamatu kiirelt "ära neelanud", võin seda südamerahuga paar aastat hiljem uuesti lugeda, nagu esimest korda ;)...

Filmi treileri leiab siit.

Filmirezhissöör Hayao Miyazaki on teinud ka teisi väga erilisi filme, ning ühe videolõigu tema filmide ja mõtete kohta leiab näiteks siit.

Elly Griffiths - Ruth Galloway sarja järjekord

Niisiis, jälle üks sari, millesse olen sukeldunud ning loodan mõnusasti edasi ujuda. Kui mulle sari meeldib siis lõpuks jõuan ma ikkagi ka selleni et tahaks ka autorist rohkem teada. Elly Griffiths'iga on näiteks võimalik kuulata mõnda päris värsket intervjuud. Kirjaniku pilti nähes tekib mul tihti kohe mingeid mõtteid või seoseid tema tegelastega, näiteks tundub Ruth Galloway kindlasti mingil moel tema endaga sarnane. Igal juhul jätab kirjanik ise väga muheda ja südamliku mulje. Ja tunnistab ka, et tegelastes võiks olla kindlasti mingeid omapärasid, huvisid, mis teevad neid isikupärasemaks. Nii et näiteks huvi ponide vastu, Agatha Christie raamatute vastu ning paljude muude asjade vastu on autor talle suhteliselt enda elust võtnud.

Griffiths'i kodulehe leiab siit, ning sealt selgub, et ta kirjutas esimese krimiloo juba 11-aastasena! Elly Griffiths on tegelikult tema autorinimi, ametlik nimi on hoopiski Domenica de Rosa. Huvitaval kombel idee esimese Ruth Galloway raamatu jaoks tuligi kirjaniku abikaasalt, kes õppis arheoloogiks. Kuna see raamat oli hoopis teistsugune kui autori eelmised, tekkis vajadus teistsuguse kirjanikunime jaoks, milleks saigi Elly Griffiths.

Röövin netist siia ühe foto ka:

Tegelikult on nii vahva, et sündmustel on hoopis huvitavad eellood. Elly ehk Domenica abikaasa Andy oli jurist, ent tal oli huvi arheoloogia vastu, niisiis alustas ta ühel hetkel hoopiski arheoloogiaõpinguid ning nakatas selle huviga ka oma abikaasa, inspireerides oma ütlustega sarja esimese raamatu sündi. Huvitav on kuulata ka autori mõtisklusi sellest, kuidas mõned tegelased mõnes mõttes ise kirjutavad ennast ja üllatavad sellega ka autorit. Kindlasti on siin seos sõnalise ja muusikalise loomingu vahel, kus tihtipeale võib samamoodi minna.

Eesti keeles on olemas vist ehk 4 esimest raamatut, pean järele vaatama. Aga inglisekeelsetes pealkirjades on sarja järjekord:

1. The Crossing Places - lugesin eesti keeles - "Koolmekohad"
2. The Janus Stone - lugesin eesti keeles - "Januse kivi"
3. The House at Sea's End - lugesin eesti keeles - "Kaldajärsaku maja"
4. A Room Full of Bones - lugesin eesti keeles - "Mao needus", ingl keeles olemas
5. Dying Fall - 
6. The Outcast Dead - "Äratõugatud surnud", lugesin eesti keeles
7. The Ghost Fields - inglise keeles
8. The Woman In Blue - inglise keeles
9. The Chalk Pit - inglise keeles
10. The Dark Angel - 
11. The Stone Circle - 
12. The Lantern Men - inglise keeles
13. The Night Hawks - 
14. The Locked Room - inglise keeles
15. The Last Remains - inglise keeles