Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Domineeriv värv * Kastanpruun * 3 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 23. märts - 3. aprill 2023

Cordevia on tagasi teepiate maailmas, ent selleks, et teda ei saaks sundida hõimu nõudmisel sünnitama üha järgmisi teepiabeebisid, tuleb Clayl võidelda oma isaga ja saada uueks alfaks. Cordevia ja Clay poeg on kiiresti kasvanud ning näitab end tõeliselt võimeka tulevase alfana, keda peaaegu mitte keegi käsutada ei suuda. Selleks, et Clayl oleks mingisugunegi võimalus karja juhtimine enda kätte saada, tuleb tal veenda teisigi hõime temaga liituma ning see pole just lihtne. Cordevia veenab teda pöörduma ka Larry poole, kes tegelikult soovis ise Cordeviat enda kõrvale ning ka tüdruk ise tundis tema vastu tõmmet, mis senimaani kadunud pole.

Paraku on võimalik, et just käik teise hõimu juhtiva alfaisase Larry juurde käivitab sündmusteahela, mis teeb Cordevia ja Clay tuleviku väga keerukaks. On siiski veel paljusid asju, mida Cordevia teepiate kohta ei tea ning Larry mõjuvõim tüdruku üle võib osutuda palju suuremaks kui ttüdruk ise arvab. Clay on juba korra pidanud kõrvalt jälgima Larry katseid Cordeviat enda poole võita. Kas ta suudab seda veelkord välja kannatada ning kas tema ja Cordevia armastusel on üldse võimalus? Ka kiirelt sirgunud Alrick näeb toimuvaid arenguid, püüab oma ema kaitsta ning tihtipeale ei suuda end sündmustest kõrvale hoida. Sarja selles osas külastatakse mitmeid teepiate hõimusid ning kõigil neil on üksteisest veidi erinev elukorraldus, vastavalt oma asukoha kliimale ja teistele looduslikele tingimustele.

Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju * Jonas Jonasson

 

Lugesin 27. märts -  5. aprill 2023

Kaks vintsket vanahärrat puhkavad Bali saarel, kuid kuna neil on seal igav hakanud ja ka raha hakkab otsa saama, juhtub nii, et sünnipäev tähistamiseks tellitud kuumaõhu balloon kannab nad "kogemata" saarelt minema. Nagu nende seni absurdsest käekäigust vähe oleks, korjab neid üles üks korea alus, mille kapten tegelikult mehi sugugi oma laeva pardal näha ei sooviks. Kuid 101-aastasel Allanil õnnestub teda veenda, et ta on tuumapommide ehitamise alal ekspert ning et ta soovib Põhja-Korea riiki aidata.

Autor on lukku põiminud mõned põnevad faktid, mida on raske uskuda, kuid mis ometigi päriselt nii ongi. Näiteks see, et Põhja-Korea ei tasunud Rootsile tarnitud Volvode eest. 

Poliitikud ning sündmused, mis raamatus ette tulevad, loovad tõepäraselt kurbnaljaka pildi. Olukorrad, millesse Allan ja Julius satuvad, on päris fantastilised ning nad suudavad neist hea õnne ja kavalusega alati välja tulla. Kuna Allan laseb endale ühe tahvelarvuti muretseda, saab ta äkitselt maailma asjadest palju rohkem teada ning üsnagi sukeldub sinna. Sellegipoolest jääb Juliusel tihtipeale mulje nagu tema 101-aastane sõber eriti ei mõtleks ega muretseks - Allani käitumine on otsekohene ja muretu. Julius seevastu ikkagi muretseb, ent samas jätab ta selgitused ja plaanide väljamõtlemise sageli Allani teha.

Rännakud viivad mehed Balilt Põhja-Koreasse, New Yorki ning tagasi Rootsimaale - oih, sellega sai vist osa põnevust nüüd küll maha jahutatud... Aga tegelikult jääb lugu ikka põnevaks, ka Rootsimaal, kus Allan ja Julius kohtuvad meeldiva Sabinega ning leiavad võimaluse midagi ühiselt teha. Kuid miskipärast kipuvad ka nende head ja edukad plaanid ikka lõpuks viltu vedama... nii et lõpuks ajab neid taga natsistliku duo noorem liige, kelle viha Sabine, Allan ja Julius on ära teeninud. Ei jää muud üle kui veelkord põgeneda. Reis viib kolmiku järgmiseks Tansaaniasse, kus nad tekitavad elevust ka saksa luureagentides, kellest üks neile sappa saadetakse.

Lõpuks ei tundugi sündmused enam ootamatud kuivõrd lugeja juba eeldabki, et harjumuspärasel kombel leidub igas asjas sobiv pööre, mis just asjaosaliste plaanidega kenasti klapib! Saksa luureagendi vanaisa kasvatab sparglit (teema, mis just Juliusele eriti südamelähedane on), Allanil on igasuguste ajaloosündmustega seoses sobivaid mälestusi, mida vestlusesse pikkida ning kõikjal leidub keegi või miski, mis tegelaste käekäiku kergendab. 

"Allan veetis oma päevi joomiskohale avaneva vaatega terrassil. Tema uus hobi oli Twitter. Vähe sellest, et ta mõistis, mis see on - ta sukeldus sellesse täienisti. Seevastu ei taibanud ta, et samal ajal teeb ta ka oma asukoha kogu maailmale teatavaks.

Tal oli hea meel näha, kui rahul noored oma eluga on. Samal ajal näris teda miski. Ta hakkas musta tahvli uudisvoos teatud mustrit aimama.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui  piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. Mõned on seda annet koguni nii palju lihvinud, et kordavad ennast lausa mõne sekundi jooksul. Lausa mõne sekundi jooksul.

Kõige rohkem muretses Allan aga sellepärast, et märkas oma muretseminst. On, nagu on, kas siis ei võiks lihtsalt tulla, mis tuleb, ilma suurema jamata?

Sabine läks mööda ja nägi, et taat on musta tahvli käest pannud. Ta istus, käed rinnal risti, ja vaatas tühja pilguga savanni.

"Millele sa mõtled, Allan?", küsis ta.
"Paljudele asjadele," vastas Allan. "Liiga paljudele."

 

Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."

Püramiid * Henning Mankell

Lugesin 29. -31. märts 2023

Eel-eel-eelviimane Kurt Wallanderi raamat, kus lugeja saab uurijast teada palju kaugema aja kaudu - nimelt just enne seda kui Wallanderist on kriminaalosakonna töötaja saanud. Juhtumisi on Wallanderil vaba päev kui miski teda tukastusest äratab ning selgub, et vastaskorteris omaette hoidev endine meremees Artur Halén on surnud. Wallander kutsub politsei välja ning kuigi juhtum näib enesetapuna, närib noort politseinikku kahtlus, et kõik pole päris nii nagu peaks.

Raamat koosneb tegelikult viiest juhtumist, mis kulgevad Wallanderi noorusest hilisema ajani (aastatel 1969, 1975, 1987, 1988 ja 1989/90). Ei saa öelda, et need oleks tingimata lihtsamad juhtumid, aga igal juhul on neli esimest sellised, mille tegevusliin mahub väiksema koguse lehekülgede peale ning viimane on pikem. Lugude pealkirjad on: "Noahoop", "Lõhe", "Mees rannal", "Fotograafi surm" ja "Püramiid". Vahel meeldivad mulle mõned vestlusekatked, mis väga hästi annavad edasi inimesi ja meeleolusid.

"Skanes on ilus," ütles Rydberg järsku.
"Vähemalt sellisel päeval küll nagu täna," vastas Wallander. "Aga sügiseti on siin mõnikord ikka kuradi sant elada. Siis kui pori on ukseläveni. Või tungib lausa naha alla."
"Kes tahaks praegu sügise peale mõelda?" ütles Rydberg. "Miks halbade ilmade pärast ette muretseda? Need tulevad ju nagunii."

Või näiteks:

"Ta oli pärast halvasti magatud ööd väsinud ja läks sellepärast Püha Gertrudi väljakule jalgsi. Uduvihma sadas ikka veel. Ta mõtles, millal küll kevad tuleb. Üleüldine kannatamatus on Rootsis aprillikuus väga suur, mõtles ta. Tundub, et kevad ei saabu kunagi õigel ajal. Talv tuleb alati liiga vara ja kevad liiga hilja."

Wallander on nagu ta ikka on, suudab märgata pisiasju ning neid omavahel seostada, otsida põhjalikult ning alustada aina uuesti algusest kui mõni uurimissuund liiva jookseb. Siin on talle toeks veel Rydberg, kellelt ta on oma uurijatöö jooksul palju õppinud. 

Hea lugemine, kui pole aega pikalt ninapidi raamatus olla, kuna esimesed 4 lugu on lühikesed. Vaatasin oma Wallanderi-sarja nimekirjast, et õnneks mul siiski on veel raamatuid, mida lugeda. Raamatu tagakaas ütleb siin küll selle teose kohta "eelviimane", ent oma nimekirjast leidsin veel mõned raamatud, mille tegevus toimub pärast "Püramiidi". Need on mul vist pigem läbi loetud, aga õnneks mõned varasemad nõuavad veel avastamist! Selle üle on mul väga hea meel, sest ei tahaks veel sugugi, et Wallanderi-lugudega kõik oleks!

Ernesto küülikud * Piret Raud

 

Lugesin 26. märtsil 2023

Üks armas lugu sellest, kuidas head inimesed kõikdest katsumustest läbi tulevad ning iga mure leiab oma lahenduse. Mustkunstnik Ernesto ning tema töökaaslased kaotavad ööpealt oma varanatukese ning töökohad ja on sunnitud laiast maailmast endale uut tegevusala ja sihti otsima. Tundub, et Ernesto on õnnega koos, sest ta leiab endale kohemaid küülikutalitaja koha, millega ta ülimalt rahul on. Kuid kõik ei lähe siiski nii libedalt kui alguses näib...