How to Build a Healthy Brain * Kimberley Wilson

 

Lugesin 9. märts - 7. aprill 2023

Autor on varajasest noorusest alates olnud perekondlikel põhjustel väga teadlik erinevatest vaimsetest tervisemuredest. Nagu ta ise tunnistab, hakkaski ta tänu sellele omandama haridust antud alal ning tundma järjest rohkem huvi erinevate aspektide vastu, mis meie ajutegevust ja vaimset tervist mõjutavad. Kuna viimaste aastate jooksul on depressioon nii noorte kui vanemate hulgas ning näiteks ka haigestumine Alzheimeri tõppe plahvatuslikult suurenenud, otsib ta selgitusi sellele, miks nii on juhtunud ning kuidas üldse oma aju paremini hoida, et elada õnnelikumat ja täisväärtuslikku elu. Kuigi aju tervis ning õige töötamine on väga olulised, toob autor välja, et veel senimaani peetakse vaimse poole ja ajuga seotud terviseprobleeme vähemolulisteks füüsiliste probleemide kõrval. Ometigi on peamiseks surmade ning toimetulematuse põhjuseks viimastel aastatel saanud just aju ja vaimse tervisega seotu.

"One of the reasons for the disparity between how mental health conditions are treated in comparison to physical illness is the erroneous belief that mental health conditions are not "real", that they are solely a problem of psychology and not biology. It's so important to remember that the brain is an organ; it's just an incredibly complicated one with some very special functions. For example, we all know that for our heart to work properly we have to look after it by eating well, excercising, avoiding smoking, and so on. A heart that is not properly cared for will begin to show impairmengts in its function through changes in blood pressure, palpitations and pain. These are the clues that our heart needs some extra attention. The same principle applies to the brain. A brain that is struggling will begin to show impairments in its functions; it just so happens that the brain's functions are mood, personality, planning, decision-making, information processing and memory. These are the clues that the brain needs some extra attention, but too many people brush these symptoms off as incidental, or worse, something to be ashamed of and ignored.

The idea that mental illness is somehow "less real" than physical illness, doesn't make us stronger. In fact, quite the opposite. We know that recovery from mental healt conditions is best if you intervene as early as possible, during the first episode or when symptoms are mild. However, the misunderstanding and stigma around mental illness means that people sit on their symptoms of brain distress for weeks, months, and sometimes years. By the time the symptoms are bad enough for them to seek professional help, the illness is much more entrenched and more difficult to treat."

Autor kirjutab väga huvitavalt ning selgelt, rääkides nii tehtud uurimustest, ajakirjanduse ning blogijate kaudu edastatud informatsioonist, aju ehitusest ja toimimisest, haiguste ja immuunsüsteemi toimimise seotusest depressiooni ja psüühiliste probleemidega, une tähtsusest aju jaoks.

Unega seotud osa on väga konkreetne, andes häid nõuandeid neile, kel une kvaliteedi ja uinumisega probleeme on. Autor leiab, et kõikidele ei toimi samad lahendused ning igaühel on oma päevarütm, millega peaks ka une puhul arvestama, samas on teatud eeldused, mis toimivad kõikide puhul, aidates paremini uinuda ja sügavamalt magada. Kui magama minnes või öösel ärgates vaevavad muremõtted, on tal ka selle kohta hea soovitus:

"Everyday anxieties (a task you have to do the next day, items you need to remember) can be effectively managed with a worry book - keep a notebook beside your bed and write down any last-minute tasks or reminders that have a habit of cropping up just as you decide to go to bed. This way you can be reassured that you won't forget them but they won't be turning over in your mind all night."

Autor leiabki, et kui psüühiliste probleemidega inimesel on ka uneprobleemid, tuleb esmalt püüda just nendega tegeleda, sest uni on aju normaalsele toimimise jaoks ülioluline. Lisaks hoiatab ta, et hommikul peaks vähemalt 20-30 minutit jääma tõeliseks ärkamiseks, sest sel ajal võib inimene olla veel liiga inertne ning kiire tegevusse sööstmine võib olla otseselt ohtlik. Hommikupoolikul või päeval soovitab ta viibida ka vähemalt pool tundi loomulikus päevavalguses, et toetada keha loomuomast päevavalgusele reageerimist. Neile, kes üle muretsevad, ei pea ta heaks unega seotud äppide kasutamist, sest tulemus võib olla soovitule vastupidine - nii muretsetakse oma une/unetuse pärast veelgi enam ning magatakse varasemast halveminigi.

Põnev osa on muidugi toidu mõjust ajule, sest hoolimata suurest infoküllusest on siiski palju asju, mida üldiselt ei teata. Aju nimelt nõuab töötamiseks päris palju toitaineid - lausa 20-25 protsenti meie päevasest energiavajadusest ning samuti on talle tarvis õigeks töötamiseks vitamiine ja mineraale. Autor pakub välja variante, kuidas näiteks oma toiduvalikusse kala lisada - nimelt on rasvane kala ideaalne toit aju toetamiseks. Kuigi uurimustes on soovitatud liha söömist vähendada, leiab autor, et kõige tähtsam on koguse asemel jälgida toidu kvaliteeti, süüa mitmekülgselt ning võimalusel oma toiduvalikut mitmekesistada, võttes punase liha asemel menüüsse linnuliha vms. 

Iga päev väike kausitäis tooreid või 4 supilusikatäit kuumtöödeldud rohelist (peedivõrsed, brüsseli kapsas, endiiv, kale, rucola, rooma kapsas, savoy kapsas, nori, spinat, vesikress jne) kaitseb aju, sest neis sisaldub mitmeid bioaktiivseid toitaineid: beetakaroteeni, folaate, vitamiini K, luteiini, magneesiumi, kaaliumi. Neile, kes pole suured rohelisesõbrad, soovitab autor näiteks külmutatud spinatit, mida võib tema ettepanekul vabalt lisada pea ükskõik kuhu (smoothied, supid, pastad, kastmed, riis, karrid, hummus jne), ilma et see oluliselt toidu maitset muudaks, ent samas oleme oma ajule head teinud. 

Pähklid on olulised, ent autor toonitab, et soolamata-röstimata kujul, ning mitte ka "piimajookidena", kus pole enam alles kõike vajalikku. Nad sisaldavad alfa-linoleenhapet ja polüfenoole, mis aitavad organismis toota fenoolhappeid, mis vähendavad põletikke ja oksüdatsiooni. Sisaldavad ka E-vitamiini. Autor soovitab ka erinevaid pähklivõisid (mandli, metspähkli, india pähkli), mida saab kasutada salatites, kastmetes, suppides ning seemnete lisamist putrudele, küpsetistele, salatitele jne.

Marjade kohta tuuakse näiteid mitmest uurimusest, kus need parandasid näiteks juba tund pärast tarbimist (200g mustikaid) tähelepanuvõimet ning lühiajalist mälu. Sarnaseid tulemusi on saadud näiteks mustsõstardega (tähelepanuvõime, vastupidavus), kirssidega (paranenud vaimne paindlikkus ning sujuvam üleminek ülesandelt teisele) ning granaatõunaga (parem pikaajaline mäletamine, mäluaukude vähendamine).

Vürtsid ja maitseained - on tähele pandud, et maades, kus neid rohkem kasutatakse, esineb oluliselt vähem dementsust ja Alzheimeri tõbe. Ajutegevusele mõjub hästi nende igapäevane kasutamine toitudes - kollajuur ehk kurkum, rosmariin, safran, pipar, ingver, kaneel, kardemon, nelk, koriander, tshillimaitseaine, cayenne pipar, sidrunirohi, sinep, muskaatpähkel, paprika, tähtaniis, vanilje, wasabi jt. Taimedes ja vürtsides on tuhandeid koostisaineid, mis võivad tõsta tuju, aeglustada aju vananemisprotsessi, ergutada verevarustust, vähendada põletikke, ergutada uute ajurakkude loomist. Lisaks salatitele, toitudele, kastmetele lisamisele soovitab autor teha teetõmmiseid, lisada sobivaid vürtse oma kohvisse ning võtta igal kuul ette katsetus mõne uue idamaise retseptiga, et leida oma menüüsse uusi, põnevaid ja tervislikke toite vürtsidega.

Oad, laugud, täistera ning külmad süsivesikud - nende puhul on oluine, et kiudainerikastena nad toetavad seedesüsteemi tööd ning seega ka immuunsüsteemi ning aju tööd. 

Tee, kohv ja kakao - fermenteeritud toiduainetena kaitsevad aju, nendes olevad polüfenoolid teevad veresooned elastsemaks, aitavad samas ka seedesüsteemi. Kohv tõstab ajus teatud ensüümi taset, kaitstes dementsuse vastu. Tume shokolaad parandab aju verevarustust, parandab töömälu ning visuaalseid funktsioone.

WATER - It would be remiss not to also mention hydration. Your brain is around 80 per cent water and even small percentage drops in hydration are associated with increased fatigue, poorer cognitive function and worse mood. Pewople often do not notice how thirsty tehy are, so a visual cue can be helpful. Place a refillable bottle on your desk, or wherever you spend most of your time. Having water in easy reach will help you to keep you effortlessly hydrated.

Autor mainib, et viimased uurimused on näidanud, et mitmekülgselt toituvad inimesed ei pruugi lisaks toidule vitamiine võtta, ent erandiks on D-vitamiin, mida heledama nahaga inimesed peaks võtma sügisel ning kevadel 10 mikrogrammi päevas ning tumedama nahaga inimesed aastaringselt. 

Autori äratoodud ajule kasu toov toitumissoovitus, 1 portsjon = kaks kuhjaga supilusikatäit:

• täisteratooted: 5-8 portsjonit päevas
• köögiviljad: 6 portsjonit päevas
• puuvili: 3 portsjonit päevas (eriti soovitavad on marjad)
• oad/laugud: 3-4 portsjonit nädalas
• väherasvased ja magustamata piimatooted: 2-3 portsjonit päevas
• soolamata ja röstimata pähklid: 1 portsjon päevas
• kala: vähemalt 2 portsjonit nädalas
• väherasvane punane liha: 3-4 portsjonit nädalas
• kana: 2-3 portsjonit nädalas
• munad: kuni 6 tk nädalas
• oliivõli: 3 spl päevas
• vein: kuni 2 keskmist klaasi päevas, eelistatavalt punast
• extra(d): magus, rafineeritud teraviljatooted, friteeritud toit, kiirtoit, töödeldud lihatooted ja magusad joogid: 3 portsjonit nädalas

Nii. Siinkohal sai minu konspekteerimise jaks otsa, et ikkagi kunagi jõuaks ka raamatu läbi lugeda. Väga soovitatav teos kõigile, kes oma tervisest huvitavad. Ning uurimused näitavad, et isegi vanas eas on veel võimalik oma aju seisukorda parandada. Muidugi mõista just kõigi nende asjadega, mis meie tervisele ka muidu kasuks tulevad! Nii et tegelikkuses siin mingit raketiteadust pole, peab lihtsalt väikeste sammude kaupa toimetama ning jaksama - toitumine, uni, füüsiline aktiivsus, kognitiivne treening / uute asjade õppimine ja sotsiaalne suhtlemine - need ongi kõik abiks. Autor soovitab kindlasti planeerida ja ette mõelda, ning teha plaanid sellised, mida suudad järgida ka siis, kui oled väsinud, motivatsioonipuuduses või pahas tujus. Plaanid ei tohiks olla liiga suured ning endale tuleb muidugi andeks anda kui kõik ei õnnestu, sest uute harjumuste omandamine tähendab automaatselt, et ikka tuleb plaanidesse sisse ka kõrvalekaldeid. 

Internetist leiab ka Kimberley Wilsoni koostatud tabeli, mis pakub välja väikesi igapäevaseid samme (kolm tükki, valida erivatest kategooriatest), mida tehes saab oma harjumusi jälgida ning tasapisi muuta. 

Vestlused sõpradega * Sally Rooney

 

Lugesin märts 2023

21-aastase Francese vanemad on lahutatud, ta käib neil aeg-ajalt eraldi külas, on ühes firmas praktikant koos Philipi nimelise noormehega ning suhtleb oma sõbranna Bobbiga, kellega nad kooli lõpus on mõnda aega paar olnud. Bobbi on värvikas ning enesekeskne, Frances mõtlikum, tagasihoidlikum ning endas kahtlevam. 

Tüdrukud tutvuvad kirjaniku-fotograafi Melissa ning tema näitlejast abikaasa Nickiga. Tekib huvitav suhtenelinurk, sest Bobbi näib algusest peale olevat üsna huvitatud Melissast ning pigem kehval arvamusel Nickist. Uued tuttavad on heal järjel, samas kui Bobbi ja Frances on noored, kes esinevad luuleõhtutel Francese luuletustega, ent kumbki pole veel püsivat töökohta otsinud. 

Paistab, et ka Melissat huvitab pigem Bobbi, kuid Frances leiab end eelarvamustest hoolimata tundmas sümpaatiat Nicki vastu. Uued sõbrad kohtuvad tihtipeale luuleõhtutel ning nende vahel toimuvad vestlused on veidi nagu omapärane pallimäng või üksteise pihta visatud nooled, kus igal sõna on omaette proovilepanek. Nicki ja Francese hakkavad suhtlema ka meili teel, tihtipeale öötundidel. Esialgu on see pigem muhe üksteise tögamine ja sõnamängud kuid Frances leiab end järjest enam Nickile mõtlemast ning tema seltskonnas viibides tabavad teda üllatuslikud tunded.

"Tol hetkel tekkis mul enese tunnetamises veider tõrge ning taipasin, et ma ei suuda omaenda nägu ega keha üldse visualiseerida. Justnagu oleks keegi kergitanud nähtamatu pliiatsi otsa ning tasakesi kogu mu välimuse lihtsalt ära kustutanud. See oli veider ja tegelikult üldse mitte ebameeldiv, kuigi olin teadlik ka sellest, et mul on külm ning võib-olla ma värisen."

Sümpaatiad ning nende arenemine ühes või teises suunas muutub keerukaks mänguks ning keegi saab kõrvetada. Kui avatud südame ja silmadega vaadata, võib näha, et abielu või suhte purunemisel võivad kõik pooled haiget saada - ka need, kes on nii-öelda "süüdi". Neil pole tihtipeale ka rääkida kellegiga ning võib olla tunne, et süüdistada saabki vaid iseend, ehkki suhtes on alati ju kaks poolt. Ja kui tihti me soovime enda lähedasi kuulata - ikka on ju enamasti midagi muud, mis meie tähelepanu köidab...

"Läksin elutuppa, kus Bobbi vaatas mingit dokfilmi Alzheeriast. Ta patsutas diivanipadjale enda kõrval ja ma istusin maha. 
On sul kunagi selline tunne, et sa ei tea, mida eluga pihta hakata, küsisin.
Ma päriselt ka vaatan, ütles Bobbi.
Vaatasin ekraanile, kus vanadele sõjaaegsetele kaadritele rääkis peale hääl, mis seletas Prantsuse relvajõudude rolli. Ütlesin: vahel ma lihtsalt tunnen. Ja Bobbi asetas sõrme huultele ja ütles: Frances, ma vaatan."

Igal juhul on see tuttav lugu, ühelt või teiselt poolt vaadatuna. Eks iga armumine tundub ilus, ükstaskõik, kas sellest kasvab välja midagi suuremat või mitte. Ning iga petmine teeb kellelegi haiget ja iga otsustamine on raske, samuti nagu ülestunnistused, pettumus ning valu, mis võib järgneda. Minu isiklik kogemus lõppes valuga kuid kas võib juhtuda ka, et inimesed leiavad uue viisi ning suudavad leppida ka suhtekolmnurga või lausa -nelinurgaga? Kui me soovime, et meie partner oleks õnnelik ning kõik osapooled suhtuksid üksteisesse sõbralikult ja austavalt, kas suudaksime siis leppida sellise suhtega? Mina olen ilmselt oma perelt kaasa saanud kasvatuse, mis ei suudaks sellisest olukorrast läbi närida, aga ehk oleks vabama kasvatusega inimestel lihtsam selliseid väljakutseid vastu võtta?

Alati jääb ka küsimus kui palju me teisest inimesest teame ning kui suur osa on oletustel, mis tunduvad loogiliste või mõistlikena. Laseme omaenda mõistlusel luua pildi sellest, mida teine võiks mõelda, tunda või tahta, tegelikkus aga võib olla sellest täiesti erinev. Sinu lähedased või heatahtlikud kõrvalseisjad võivad sinu lugu jutustada täiesti erinevalt.

"Mõne aja pärast ütles Nick, et ta pole seda lugu tollest aastast ja kõigest juhtunust mitte kunagi varem rääkinud. Ta ütles, et ta polnudki seda lugu tegelikult omaenda seisukohast kuulnud, sest ta oli harjunud, et rääkijaks on Melissa, ja muidugi olid nende versioonid erinevad. Imelik tunne on kuulda, ütles Nick, kuidas ma ise sellest räägin, nagu ma oleksin peategelane. Mul on peaaegu selline tunne, et ma valetan, kuigi kõik, mis ma rääkisin, on vist tõsi. Aga Melissa räägiks seda teistmoodi."

Lõppkokkuvõttes võiks kõige selle kohta öelda "ameerika mäed", sest selle raamatu suhetes käib kõik üles-alla ning see, mis tundub täna kindel, on homseks midagi muud ning võib-olla ongi armastuses kõik lubatud. Kõik see on nauditavalt kirja pandud ning liigse halamiseta, sümpaatselt, huvitavate kujunditega kaunistatult.

Sammu võrra maas * Henning Mankell

 

Lugesin 2. märts - 23. märts 2023

Lugeja saab selles raamatus vähem vihjeid, nii et tuleb koos Wallanderi uurimisrühmaga pimedas kobada, jälgides julma kassi-hiire mängu, mis üha uusi ohvreid nõuab. Raskeks teeb juhtumi see, et kokku põimuvad uurimisrühma liikme, politseinik Svedbergi mõrv ning kolm kadunud noort, kelle uurimine pole senini edenenud kuna on loodetud, et nad siiski läksid pärast jaanipäeva koos reisile Euroopasse. Kuid ühe tüdruku ema käib siiski järjekindlalt politseis rääkimas, et saadetud postkaardid on võltsitud ning pärast surnukehade leidmist on selge, et nii see ongi.

Kurt Wallander tunneb end ka pärast suvepuhkust väsinuna ning selgubki, et tema väsimusel (lisaks tööstressile) on päris konkreetne põhjus - liiga kõrge veresuhkur. Wallander võitleb väsimuse ja raske juhtumiga, lisaks ka uue, ülbena tunduva prokuröriga kes teda süüdistab juhtumi aeglases edenemises, ehkki uurimisrühm teeb tegelikult ebainimlikke pingutusi ning tihtipeale jääb uneks aega vaid paar tundi kui sedagi. Wallander tabab sageli end mõttelt, et ta enam ei jaksa kuid ometi veab uute juhtlõngade ilmnemine ta jälle käima ning südamepõhjas ta teab, et ei usaldaks seda uurimist kellelegi teisele.

Svedberg oli hea politseinik, ehkki veidi aeglane ning algul vaevab kõiki töökaaslasi mõte, et ta ehk oli noorte kadumise ja mõrvaga kuidagi seotud. Surnud kolleeg oli piisavalt eraklik, nii et ei töökaaslastel ega ka tema vähestel sugulastel õnnestunud teda eriti põhjalikult tundma õppida. Õnneks selgub, et pigem oli ta uurimisrühmast sammukese ees. Ent miskipärast ei teavitanud ta kedagi oma kahtlustustest ning küllap seetõttu sattuski tõele liiga lähedale jõudes mõrvari ohvriks.

Surmatud noori ühendasid kohtumised, mille jaoks nad riietusid kokkulepitud ajastule vastavalt. Pikemaajalisest sõprusest hoolimata ei teadnud isegi nende vanemad ei asjast kuigivõrd, mistõttu mõtiskleb Wallander, millisel inimesel võiks olla ligipääs nende vahel liikuvale infole. Ta tajub, et see on oluline, sest seni pole neil otsingutest hoolimata mingit arusaama põhjusest, miks keegi noori surmata soovis. Üks noortest on just enne sündmust haigestunud ning tänu sellele ellu jäänud ning Wallander loodab tema käest rohkem teada saada. Uurimisrühma koos Wallanderiga kihutab pidevalt taga teadmine ja aimdus, et oodata on järgmist katastroofilist sündmust... Ja juhtlõngu on vähe.

Märksõnu: Svedberg, Martinsson, Hansson, Ann-Britt Höglund, Nyberg, Ylva Brink, Isa Edengren, postivedaja Westin, Louise, prokurör Thurnberg, Ake Larstam

Domineeriv värv * Must * 2 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 20. veebruar -1. märts 2023

Jätsin esimese ja teise osa lugemise vahele parajalt aega ning püüdsin vahepeal teisi raamatuid lugeda, et saaks midagi vahelduseks raamatukokku tagasi ka viia. Sarja teises osas jõuab peategelane Cordevia Luna-nimelise apanusa seljas tagasi oma kodubaasi ning sestpeale kihutab tegevus metsikult edasi, võttes aina üllatavamaid pöördeid.

Vaevu tagasi jõudnud, nõuab baasi reeglite järgi temaga geneetiliselt parimaks sobivaks kandidaadiks tõestatud Bevis Oxley, et Cordevia nõustuks koheselt tema last kandma. Et mitte liigset paanikat tekitada, ei soovi Cordevia aga isegi oma vennale Alecile, kes samuti on kogenud elu teepiate maailmas, avaldada kõike, mis temaga seal juhtus. Nimelt on suur osa sellest lihtsalt liiga fantastiline, et keegi seda uskuda suudaks - sealhulgas fakt, et Cordevia sünnitas vaid paar päeva varem Clay poja, keda ta teepiate maailmas enese teadmata 2 kuud kandis. Selge on see, et oodates ja igatsedes Clay saabumist ning oma poja Alrickuga taaskohtumist, pole tal enam mingit huvi ega tahtmist teha kõike Nancy baasi reeglite järgi. Kuid tema isa Cherley on baasi juht ning käitub tütre suhtes pigem juhina, jättes toetava isarolli tähelepanuta. Samas ilmneb, et ka tema on olulisi reegleid rikkunud ning see annab  Alecile ja Cordeviale võimalusi tema mõjutamiseks.

Ning selgub, et ega elu baasis enam samamoodi edasi minna ei saagi, sest kuidagi on ka üks teine teepiate kogukond aimu saanud baasi olemasolust ning otsib võimalust sinna sisse murda. Cordevia saab teada, et lähedalasuv Hanco baas häviski just nimelt teepiate rünnakus, kes baasist enda tarbeks naised kaasa võtsid ning kõik ülejäänud elanikud hävitasid. Õnneks on apanusadest (Luna ning tema poeg Sol) Nancy baasi ümber toimuva jälgimisel palju abi ning nii jääb lootus, et suudetakse baas sarnasest saatusest päästa.

Jätkub Clay ning Cordevia võitlus selle nimel, et nad saaksid rahulikult omavahel ja koos poeg Alrickuga koos olla. Alrick kasvab teepiatele omaselt inimlastest palju kiiremini ning on juba paarikuuselt väga võimekas ning ilmselgelt kannab endas alfa omadusi. 

Nii nagu on ranged reeglid kehtestatud inimeste maailmas, on palju reegleid ka teepiate kogukonnas ning endiselt ei tea ja mõista Cordevia neist paljusid. Oluline osa on teepiate puhul instinktidel, mida nad pool-loomade, pool-inimestena palju rohkem järgivad, ent suudavad vajadusel ka ohjeldada. Selge on see, et ilmselt on mõlemas maailmas toimumas muudatusi ning esialgu pole kindel, kas need on head või halvad ning kes sellest võidab või kaotab. 

Märksõnu: apanusad, Luna, Sol, Alec, Eva, Genette, õde Annabel, koliganimürk, Cordevia sõbranna Deanna, Hanco baas, Daly, Desirae ja Katlyn, teepiad Deodor ja Timo, alfa Larry, lapsehoidja Dara, Andy, Amandy, Clay sõbrad Patrick, Orval, Braian, Morty, alfaisased ja vennad Layton, Maniton, Jervis, alfaemane Claudya, nediisid, liisiamets.

Merineitsi * Fjällbacka sari * nr 6 * Camilla Läckberg

Lugesin 24.-28. veebruar 2023

On üks tore nali, mida jagame kitarristiga, kes mind tihtipeale kontsertidel saadab ning see on seotud olukordadega kui kõht on äkitselt väga täis saanud (vahel, ehkki õnneks pigem harva võib seda ikka juhtuda). Vahva on seda kohata ka mõnes raamatus ja tõdeda, et teisedki on selle meelde jätnud. Erica Falck meenutab seda kui ta peab oma õele Annale tunnistama, et kaksikute ootamise viimane etapp on tõsine katsumus.

"Niiviisi ei tohiks välja näha. Ma olen nagu ristsugutis Muumipapast ja tollest vanamehest Monty Pythony sketshis, kes piparmündiküpsist süües lõhki läks."

Just sedasorti naljad ning igapäevaelu toredad juhtumused ning huumor teevad Läckbergi raamatud õdusaks, nii et hoolimata õudustäratavatest kriminaalsetest sündmusest on tahtmine ikka ja jälle raamatu tegelaste juurde tagasi pöörduda. Tegelikult kirjeldab raamat väga palju ka perede igapäevaelu raskusi - lahkukasvamist, töökoorma kuhjumist ühele pereliikmele, armastuse kustumist või puudumist. Ning kuigi need pole asjad, mis teeksid raamatu meeleolu hubasemaks, on need samas kirjeldused, mis muudavad loo tegelased, nende elu ja mõtted lugejale mõistetavamaks, lubavad meil nendega samastuda. 

Seekordne uurimine saab alguse pereisa Magnus Kjellneri kadumisest, kelle kohta politseil igasugused vihjed puuduvad. Kuid nagu ikka, hakkab Erica abikaasa Patrick Hedström oma sisetundele toetudes asja lõpuks uurima uuest suunast, mis juhuslikult ilmneb. 

Märksõnad: Cia Kjellner, Ludvig ja Elin, Christian Thydell, Sanna, kirjastaja Gaby von Rosen, Kenneth ja Lisbet, Erik ja Louise

Naine valges kimonos * Ana Johns

Lugesin 21. veebruaril 2023

"Kurbus ja õnn ei möödu, Need kaevuvad sügavale ja neist saavad meie luud. Me seisame neist moodustunud ebakindlatel jalgadel, püüdes leida tasakaalu, mida ei tulegi.

On ainult armastus. Ainult tõde."

See raamat on Naoko lugu, ja Hajime lugu. Ning koos nendega veel tuhandete selliste paaride lugu, kes kohtusid ning armusid kuid ei saanud kokku jääda. See on ka lugu tuhandetest lastest, kes sündisid sellesse raskesse aega. Ning lugu aegadest, kus kombed ja uskumused ei lasknud inimestel vaba olla ning perekonna surve ei lubanud noortel oma südame häält järgida.

"Ka tõel on oma aeg. Liiga vara või liiga hilja räägituna on see samuti vale."

Nii ütleb 18-aastase Naoko vanaema. On 1950ndate aastate lõpp ning tüdruku perekond ootab kokkuleppeabielu tema ning rikka perekonna järeltulija Satoshi vahel. Kuid Naoko on armunud ameerika sõdurisse Hajime'sse. Noormees on talle abieluettepaneku teinud ning otsustanud tema pärast Jaapanisse jäädagi. Naoko pere keeldub aga Hajimega kohtumast, ehkki tüdruk on kõvasti vaeva näinud, et poisile teetseremoonia selgeks õpetada.

Unenäod, vestlused, mõtted - sõnad, millest need siin koosnevad, on luulelised ja ilusad. Ja ometigi on selles kaunis kultuuris ja pereelus julmust, sest tüdruk peaks kokkulepitud abielu sõlmides perekonna majanduslikest raskustest välja upitama ning tema tundeid Hajime vastu ei soovi mõista keegi peale tema ema. Kummaline, et kultuur, kus isegi hommikune vestlus söögilauas on luuleline ja kaunis, on samas oma kommetelt nii karm, et võib südametult purustada nendesamade armastatud inimeste elusid, kes sinu kõrval istuvad.

Tänapäeva Ameerikas veedab hoolitsev tütar Tori Kovač vähki haigestunud isaga tema viimaseid elupäevi - Taussig'i haiglas, mis uskumatu kokkusattumusena kannab sama nime kui esimene alus, millel tema isa noorena merd seilas. Enne surma annab ta tütrele üle Jaapanist tulnud kirja ja palub tal seda lugeda. Tori loeb kirja alles pärast isa surma, avastades, et on asju, mida ta oma isa kohta ei teadnud. Või siiski asju, mida isa jutustas talle kui müütilisi lugusid, ent mis tegelikult käisid tema enda varasema elu kohta.

Kordamööda kohtume Toriga, kes püüab oma isa varasema elu kohta informatsiooni leida ning 1950ndate lõpus elava Naokoga, kes satub oma armastuse tõttu kirjeldatamatult rasketesse olukordadesse, samuti nagu paljud teised noored naised sel ajal. Ja ometigi soovisid paljud neist vaid õnnelikuks saada, olla koos oma armastatuga, ei muud. 

"Ah, näed seda? See on õnne märk, Naoko." Ema osutab mu varrukale, mille roosale lilleõiekaunistusele on puhkama laskunud valge liblikas. Selle pabertiivad õõtsuvad tuules, kohemaid meenub mulle hommikune nägemus ja ma saan jälle hingata.

"Ma nägin sinust und, väike liblikas." Naeratan, tagasi pöördunud sõbrakest jälgides muutun rahulikumaks. "Me sõitsime tuulega, sina ja mina. Kas tood mulle lootust?"

"Võib-olla magad sa endiselt, just nagu Zhuangzi liblikaunenäos," tähendab vanaema, kui Taro aitab tal matile istuda.

Keskendun väikesele külalisele, hoides kätt nii, et ta saaks siidist kangast uudistada. Suur taoismi õpetlane nägi unes, et on liblikas, kes ei mäleta midagi oma inimlikust olemusest. Ärgates oli ta endine. Jälle inimene. Oli ta siis inimene, kes nägi und, et on liblikas? Või oli ta liblikas, kes nägi und, et on inimene? Mis on tõeline?

"Võib-olla takerdus Zhuangzi vale mõtte külge, obaachan," ütlen vanaemale. "Võib-olla ei peaks arutlema selle üle, kumb on tõelisus, sest see on mõlemat? Tõeline õnn asub nende vahel." /.../

Liblikas ajab valged tiivad laiali ja lendab minema. Jälgin selle graatsilisi lennusilmuseid, kuni mu vaateväli täitub uue nägemusega. Minu tulevikuga.

Hajime on kohal.

Liblikas laskub teda tervitades madalale, hõljub hetke ühe koha peal, just nagu sosistaks õnnistussõnu ja laperdab siis temast mööda. Minu kõhus lendlevad liblikad pole pooltki nii graatsilised. Need põrkavad metsikus tantsus kokku ja üksteisest eemale.

Kui ta lähemale jõuab, kohtuvad me pilgud."

Märksõnu: Taro, Kenji, Satoshi Tanaka, Yokosuka sinine tänav, Bambusekodu emadele ja lastele,  majaema Sato, Jin, Hatsu, Sora, Chiyo, Aiko, veelaps mizuko, Jizò-kujukesed, Ojizò-sama, Väike lind, Kilgike

Sõnu:
okaasan - ema
omiai - kohtumine korraldatud abielu jaoks
obaachan - vanaema
shiromuku - traditsiooniline pruudi kimono
veelaps mizuko - surnult sündinud, iseenesliku abordi või abordi tõttu surnud laps
Ojizò-sama, Daigan - munk, kes aitab laste hingi teistpoolsusesse
burakumin - sotsiaalmajanduslik vähemus jaapanlaste suuremas etnilises rühmas, Jaapani feodaalajastul loeti nende hulka inimesi, kes pidasid ebapuhtaid ameteid (lihunikud, parkalid, timukad, hauakaevajad). Kannatasid ränga diskrimineerimise all, väljatõugatud
eta-küla - väljatõugatute küla, eta'd e. väljaheidetud
gaijin - mitte-jaapanlane, välismaalane
chisai tori - väike lind

Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused * Leslye Walton

Lugesin 22. veebruar - 10. märts 2023

Üks kummaline raamat fantaasiarikaste kirjeldustega. Alguse saab see Prantsusmaal ühes väikeses kohakeses elavast Roux perekonnast, mille perepea Beauregard otsustab, et neil on siiski suuremat ja huvitavamat elukohta vaja. Niisiis sõidab kogu pere - kaks täiskasvanut ning neli last tükkis täiega Ameerikasse. Seal selgub, et nad kõik on üsnagi kummalised tegelased ja pärast tormilisi juhtumusi jääb neist alles vaid üks tütar - Emilienne. Naine otsustab abielluda lombaka pagariga, leppides temaga kokku, et nad kolivad Manhattani kandist ära. Kuna Emilienne on märganud, et kellegi armastamine toob tema peres kaasa üksnes halba õnne, on ta otsustanud oma südame armastuse eest pigem sulgeda. 

Seattle'i kandis kulgeb elu edasi samuti piisavalt kummaliselt - Emilienne satub elama majja, mis on varemgi olnud kentsakate sündmuste keskpaigaks, ent tema ja ta abikaasa seda ei tea. Tegelikult jõuab lugeja peaaegu pool raamatut läbi saada, enne kui jutujärg jõuab Ava eluni. Kuna see seik on ka raamatu tagakaanel kirjas, pole mõtet varjatagi, mis selle noore tüdruku eriliseks teeb - ta on nimelt sündinud tiibadega, samas kui tema kaksikvend Henry on suure osa oma elust vaikinud. Hiljem selgub, et Henry räägib peamiselt siis kui tunneb, et tal on vaja midagi olulist öelda.

Noorematele lugejatele kindlasti ei soovitaks seda raamatut, sest Ava peab tõepoolest oma tiibade pärast väga ebaõiglaselt kannatama. Loo lennukad sündmused haaravad endasse, kuigi minu jaoks see stiil siiski pole see kõige-kõige, ja see ongi maitse asi. Võiks vast öelda, et nii nagu elus on igaühel oma tee, näeb elu ka iga inimese silmade läbi veidike erinev välja. Aga siin on siiski muudki, mitte ainult valu ja kurbust, on ka õdusat huumorit, hubasust, omamoodi otsekohesust ning kauneid kirjeldusi.

"Need, kes on sündinud riigi loodeosas Vaikse ookeani rannikul, on nagu nartsissid: kauniks muutvad nad alles pärast pikka ligunemist külma vihma käes. Henry, meie ema ja mina olime loodes sündinud. Niipea kui katuselt hakkas kostma vihmapiiskade pladinat, lasus majale õdus melanhoolia. Veetsime kolmekesi need hämarad, vihmased päevad vanadesse vatitekkidesse mähituna, istudes ja ohates vesise taeva poole.

Viviane oma terava lõhnameelega võis silmad sulgeda ja vaid vihmahõngu järgi öelda, mis aastaaeg parasjagu oli. Suvevihm lõhnas värskelt niidetud muru ja marjade - mustikate, vaarikate, mustade sõstarde - mahlast punaseplekiliste suude järele. See lõhnas nagu hilisõhtud, mil võis tähistaeva segadikust tähtkujusid otsida, nagu õues nööril kuivav puhas pesu, nagu grillipeod ja salasuudlused 1932. aasta Ford Coupes.

Esimene rohketest sügisvihmades lõhnas suitsuselt nagu vettinud lõkketuli, nagu oleks maapind ise kuumade suvekuude jooksul leekides olnud. See lõhnas nagu põlenud lehehunnikud, taas ellu ärganud korstna köhatus, röstitud kastanid, tundide viis itöökojas tegutsenud mehe käed.

Sügisvihm polnud Viviane'i lemmik.

Talvel lõhnas vihm lihtsalt nagu jää, külm õhk, mis näpistas kõrvaotsi, põski ja ripsmeid. Talvevihm oli selleks, et end tekkide ja suurrättide sisse mässida, nina ja suu villasesse salli peita - kähiseva hingeõhu niiskus lõhenenud huuli torkimas.

Sooja kevadvihma esimene valang sundis tavaliselt auväärt naisi sukki jalast kiskuma ja lastega koos läbi porilompide jooksma. Viviane oli veendunud, et põhjuseks oli see, kuidas kevadvihm lõhnas: nagu maapind, tulbisibulad ja daaliajuured. See lõhnas nagu muda jõesängi ääres, nagu võiks õhus mineraalide mekki tunda, kui suu piisavalt lahti teha. Viviane tundis sõrmede all vihma kuumust, kui  pärast tormi käe maapinnale surus."

Märksõnad: Beauregard Roux, Pierette, René, Margaux, Emilienne, SS France, Manhatine, Fatima Ines de Dores, Pinnacle Lane, Connor Lavender, Viviane, Wilhelmina Dovewolf, Beatrix ja John Griffith, Jack, Gabe, Laura Lovelorn, Ava ja Henry, koer nimega Trouver, Zeb ja Penelope Cooper, Cardigan ja Rowe, Marigold Pie, Nathaniel Sorrows.