 |
| Lugesin 11. märtsil 2023 |
Jonasest saab kohe-kohe Kaheteistkümnes - see on hetk, mil noortele öeldakse Tseremoonial aitäh nende lapsepõlve eest ning antakse ülesanne, millega nad tegelema hakkavad. Kogukonnas on kõik täpselt paika pandud ning Vanemate komitee otsustab pärast pikaajalist jälgimist, mis on iga noore jaoks parim amet. Kogukonnas on näiteks Hooldajad, Tänavapuhastajad, Maastikutöölised, Toidu kättetoimetamise meeskonnad, Doktorid, Insenerid, Emad jne. Lapsed on jagatud Ema ja Isaga peredesse kahekaupa, igas peres on poiss ja tüdruk. Uuslapsi ehk vastsündinuid kasvatavad Hooldajad, misjärel nad umbes aastavanustena jagatakse peredesse. Seejärel on nad Ühed, Kahed... jne. Lapsed teevad ka vabatahtliku tööd ning tihtipeale on see seotud tegevusega, mis neile kõige paremini sobib või meeldib ning osutub hiljem ka nende tulevase tööga seonduvaks.
Selles hästikorraldatud maailmas on aga asju, mis pole nii nagu nad näivad. Jonast ootab ees suur üllatus, sest tema Kaheteistkümneks saamise tseremoonial määratakse talle vastutusrikas ülesanne saada Mälestuse Vastuvõtjaks. Selleks õpetab teda vanem mees, kes on seni seda ülesannet täitnud ning kes palub Jonasel end nüüd nimetada Andjaks. Mida Mälestuse Vastuvõtja teeb, miks on see töö eriline ning nõuab julgust, vaprust ning ausust, seda hakkab Jonas nüüd õppima. See mida ta õpib ja näeb võib teda muuta ning panna asju nägema senisest hoopis teise nurga alt. Temale antud ülesanne tähendab ka üksinduse, ängistuse, eraldatuse ja valu talumist, mida teised kogukonna liikmed ei koge.
Raamatu tõlkija on Kattri Ezzoubi, tegu on äärmiselt haarava ja mõtlemapaneva looga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar