 |
| Lugesin 23. - 25. jaanuaril 2024 |
Isa ja ema surma järel Uue-Kaarli talukohta vanema vennaga kahekesi jäänud noor Martin saadetakse Siberisse, ilma, et oleks aimu, mispärast. Kuna venda parajasti kodus pole, on ta päris üksi ning abi paluda pole kelleltki. Külmal maal pannakse ta karja valvama ning Martin veedab väga suure osa ajast üksinda. Siiski hakkab ka rohkem oma kaasmaaslastega suhtlema ning päevadesse tekib tasapisi ka rõõmsamaid hetki. Kuid ikka näeb ta pidevalt unes oma kodu Eestimaal ning tihtipeale ka lähedasi, kellest mitmed juba surnudki. Siberi elu on hoopis teistsugune kuid Martin leiab ka seal oskusi toime tulla ning ebaõiglusest hoolimata jääb noormees südamlikuks ja tagasihoidlikuks.
Kuigi Martin ootab Eestisse naasmist väga, pole kojujõudmine selline nagu ta on lootnud ning tagasitulnud peavad tõdema, et "Siber on jõudnud Eestisse" - kõikjal valitseb lagunemine ja vaesus. Ent samuti kaugele Siberisse saadetud vend Hendrikul õnnestub pikapeale saavutada otsus, mis tühistab vendade sunnitööle saatmise ning nii tekib ka lootus lõpuks kodutallu tagasi saada... Kuna Hendrikul on nüüd kokkuhoidev pere kaugel Siberimaal, kirjutab ta talu heal meelel Martini nimele. Äraminekust alates on Martinil koju tagasi jõudmiseks kulunud kaksteist aastat ning suur osa talust on vahepeal hävinud, nõnda peab enne päris palju vaeva nägema kui tema abikaasa ja pisipoeg samuti sinna tulla saavad. Eestimaale tagasi jõudnuna kipub Martin aga nägema nüüd rohkem und kaugest Siberimaast.
Ilus ja valus lugu inimesest, kes kõikidest katsumustest hoolimata jäi tundlikuks, hoolivaks ja õppimisvõimeliseks kuid samas püüdis ikka seista kahe jalaga maa peal. Elu nõukogude Eestis tõi aina uusi ja pigem ikka ebameeldivaid arenguid kuid ka neile suutis Martin võimaluse korral rahulikult ja kindlalt vastu seista.
"Oma asemelt oli üles tõngutud ka Uue-Kaarli karjamaalt Kivikuningas, nende maadel kõige suurem teadaolev graniidirünk. Martin juhtus peale, kui buldooser rügades seda rahnu kivihunniku poole surus nii, et vagu oli järel. Nüüd alles nägi ta, kui suur Kivikuningas õieti on - temal täismehena rinnakõrgune ja ümbermõõtu ei osanud üteldagi. Ta jäi seda vaatama, kuidas suur, hirmsa jõuga masin tõukas kivi nii, et rauast lendas tulise jutina sädemeid. Ja äkitselt käis tal endalgi hingest sähvatus nagu tuline säde läbi. Martin tundis, et aetakse maa pealt minema tema ja külalaste karjapõlveaegsete mängude kivi. See tundus nii ülekohtune, naguoleks koos kiviga vägisi midagi väga tema oma - mälestused karjasuvedest ja mängukaaslastest - käest võetud.
Hetkel ta ei mõelnud, et seda kivi mäletasid meie kauged esivanemadki, see oli ka neile, samuti lapsepõlvest saati, kuningas teiste kivide hulgas. Martinile ei tulnud meelde, et sellise rahnu oli jääaja võimas liustik kaugelt Põhjamaalt lõuna poole libisedes kalju küljest lahti murdnud, kukile võtnud ja pikal teekonnal kaasa kandnud. Ilma soojenemisel, enam kui kümne tuhande aasta eest, jää sulamisel ja taganemisel siiapaika maha jätnud. Ta ei mõelnud ka, et vaid ürgne loodusjõud võis sellise kivi kohale toimetada, missugust rändrahnu pole meil ega meie lastel tulevikus samuti tuhanded aastad tulevastel põlvkondadel enam kusagilt võtta. Võib-olla siis, kui uus jääaeg kohale jõuab. Martinil olid meeles vaid mängud, mida nad karjalastena Kivikuninga ümber mängisid ja seegi, kuidas nad vihma ja tuule eest tema kõrval kükitades varjul olid. Ta oli korraga selle kiviga seotud lapsepõlvemälestuste lummuses.
Ta läks hiigelmasina juhtimiskangide taga istuva mehega kaupa tegema: lükaku see punakat värvi ja vilgukivist sätendav graniitrahn otse üle aasa talle koduväravasse. Too oli tuttav, arusaaja mees. Ta ütles endalgi kahju olevat sellist teistega ühte hunnikusse ajada, veel vähem lasta kivipurustajasse viia.
Sellest ajast seisab lapsepõlve Kivikuningas, nüüd juba mitukümmend aastat - võrreldes eelmise asupaigaga karjamaal küll imelühikest aega - Uue-Kaarli õueväravas. Haljas roheline sammal on selga kasvanud ja tänu sellele paistab kivi auväärne ja põline. Järgmisel kevadel pärast kohaletomist tärkas ja pistis tal külje alt esimesed lehed välja punapäine vahtrataim - seeme oli kiviga ühes tulnud. Vahtrale paistis kivi kõrval meeldivat, sirgus paari suvega ligi meetripikkuseks vahtravõsuks. Kooldus kivi kumeruse järgi ja on tänaseks kasvanud kõrgeks puuks, kellel sülega tüve ümbert kinni võtma vaevalt ulatab. Varakevadel annab vaher mahla ja õitsemise ajal sumiseb ta lai, haralioksaline kroon mesilastest.
Rändrahn vahtra all seisab nagu muistsest ajast paigal, aga aegajalt, kui Martin koju tuleb või õueväravast välja läheb ja pilk kivil peatub, meenuvad talle hetkeks Kivikuningas ja külalapsed, kelle seltsis ta karjas tema ümber jooksis ja kellest paljusid enam pole. Kivi aga hoiab mälestuse nendest alles."
