Harry...

... ei, mitte Potter!

Aga kui kunagi olin üsna umbusklik kui keegi Potteri raamatuid lugeda pakkus, olin pärast ikkagi täiesti selle uue maailma lummuses. Viimast, näidendina kirjutatud raamatut ma siiski pole lugenud - ilmselt on mul selle koha pealt väike eelarvamus.

Jutt käib siiski hoopis teisest raamatust, nimelt "Harry Augusti esimesed viisteist elu", autoriks Claire North. Ma polegi päris kindel, millal ma seda lugesin, kas nüüd sügisel või juba suvel. Suvel teadupärast on raamatute lugemiseks kõvasti vähem aega kui saab viimase valguskiireni väljas toimetada. Nii et lugemiseks läheb peamiselt ikka siis kui õhtuti juba varem pimedaks hakkab kiskuma. Ma ei mäletagi, mida ma just enne seda raamatut lugesin, igatahes olin üllatunud, kui ruttu see raamat mind endasse haaras...

Ma olen liiga kiire lugeja ning see tähendab seda, et kui raamat osutub põnevaks, võin selle imekähku neelata. Harry Augusti puhul pidin seda otsapidi kohe uuesti lugema hakkama, sest raamatus on nii palju pisidetaile, millest ma oma neelamisega kiiresti üle libisesin. See, et tegelane sünnib üha uuesti, võimaldab neid ka õige rohkelt lugejale pakkuda.

Harry Augusti raamatut on raske käest panna. Minu elukaaslane juba teab, et kui tal on mõni põnev raamat siis peab ta seda minu eest vaat et salajas hoidma kui tahab seda kõigepealt rahulikult ise lugeda. Samas loen ma kõik põnevad asjad nii kiirelt läbi, et ega ta üle paari päeva tavaliselt ootama ei peagi, et oma varandust tagasi saada.

Mul on tunne, et selle teose peangi vist uuesti kätte võtma kui tahan selle kohta midagi täpsemalt kirjutada. Kuid samas - süzheed üles kirjutama ju ei hakka, sest tahaks, et ka teistel oleks põnev. Kui alustada hetkest, mil raamat on peos, siis mulle meeldis väga juba raamatu esikaas (raamatu kujundaja on Toomas Niklus), see on stiilne.

Ma arvan, et sellest raamatust tegelikult rohkem rääkida ei saagi, kes põnevust armastab siis tuleb raamat lihtsalt kätte võtta :). Tundub, et raamatupoest seda hetkel ei saa aga Varraku abil on võimalik esimese paarikümne leheküljega tutvust teha ning kindlasti on raamat ka raamatukogus olemas, isegi peaksin raamatukogu tihemini kasutama!

Raamatu tutvustus netist:

Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Mitte kunagi ei muutu mitte midagi. Vähemalt seniajani. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada. Claire North on omanäolise noore Briti kirjaniku Catherine Webbi pseudonüüm. Oma esimese raamatu kirjutas ta juba neljateistkümneaastaselt. Nüüdseks on tema sulest ilmunud arvukalt fantaasiaromaane nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ta on enda kohta eneseirooniliselt öelnud: „Kui ma lõpuks avastasin, et minust võibki kirjanik saada, oli selleks juba natuke hilja...“

Kõik saab korda

Nonii - selle blogiga on mul läinud just nagu teistegagi - ei edene see kirjutamine kuidagi! Lugeda võiksin alati rohkem ja ka harivamaid asju aga tegelikult on olnud palju toredaid lugemistunde, lihtsalt pole jõudnud nendest midagi üles tähendada.

Pealkirjas mainitud raamatud on Deborah Crombie sulest ja jutustavad Scotland Yardi peainspektori Duncan Kincaidi ja seersant Gemma James'i toimetustest. Näen nüüd tagakaane-tutvustusest, et oleks võtta veel mitu raamatut, mis on eesti keeles ilmunud (toredate pealkirjadega "Las haud haljendab" ja "Surmaosak", kirjastus Varrak).

Raamatu tutvustus: Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side…Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.

Ega raamatute tegevuskäigust polegi mul ju suurt mõtet kirjutada, sest kes ikka tahaks ette teada, mis ühe põneva loo lõpus juhtub ning kes mõrvariks osutub. Ja tegelikult - ehkki muidugi eelmainitud asjad mind ka põnevuses hoidsid - kõige rohkem paelus ikkagi peategelaste omavaheline suhe ja selle areng, ehkki see oli võrreldes juhtumites toimunud edasiminekuga parajalt aeglane. Nagu päris elus, mõtleksin.

Ma ei oskagi tagantjärele nimelisi näiteid tuua kuid mulle tundub, et mitmed põnevatena tundunud raamatud on mul jäänud lugemata kuna autorite stiil pole mulle sobinud. Deborah Crombie raamatud on väga hea näide sellest kuidas veriseid ja hirmsaid asju saab esitada ka nii, et lugemuselamuse saavad ka nõrganärvilisemad inimesed. Mulle väga ei meeldi lugeda raamatuid, mis kirjeldavad väga realistlikult vägivalda ja veriseid situatsioone kuid ma saan aru, et mitmete raamatute puhul on see põhjendatud ja õigustatud... Veretöö ei saa ju olla midagi ilusat kuid Crombie raamatutes on kõik verisemad hetked (näiteks surnukeha leidmine) kirjeldatud paraja delikaatsusega. Autor ei tegele sellega, et lugejas kunstlikult õudust üleval hoida.

Kuigi raamatute teemad on tõsised, kulgeb lugu ka hirmsatest hetkedest hoolimata väga õdusalt edasi, lugeja saab sellesse süveneda kordamööda ühe või teise peategelase silme läbi vaadatuna. Ilmselt see ongi võlunipp, mis need raamatud väga nauditavaks teeb, et on võimalik kaasa elada ka tegelaste isikliku elu arengutele, nende vaiksele aga kindlale lähenemisele, sümpaatiale mis neid omavahel ühendab. See, et saame vaadata kõike seestpoolt, tegelaste enda mõttemaailma kaudu, teeb lugeja osaliseks nendes lugudes ning tekitab sõltuvuse - soovi, et võiks nendega kauemgi kaasas käia. Ja muidugi pole ka lõpplahendused midagi, mida annaks kuidagi ette näha, kõik saab päris selgeks alles viimasel hetkel!

Ilmselt tuleb jälle sammud raamatupoe poole seada, et järgmistest põnevatest juhtumitest osa saada!

Minu Tšiili

Läksin mõned päevad tagasi raamatukokku viima lasteraamatut, mis koos teistega varem tagastamata jäi. Mõtlesin küll, et ega ei tohiks endale midagi laenutada aga teisiti läks...

Kuna istun praegu iga päev mõnikümmend minutit magnetravis, tuli hea mõte see aeg raamatut lugedes ära sisustada. Nii võtsingi kätte laenatud raamatutest esimese ja ilmselt kõige lihtsamini loetava - "Minu Tšiili" ehk "Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused", mille on kirjutanud Liisi Lõo ja välja andnud Petrone Print.

Raamatut laenutades ma selle alapealkirja ei lugenud, niisiis mõtlesin, et saan selle huvitava maaga natuke lähemalt tuttavaks. Aga pigem läks nii, et sain hoopiski endaga natuke tuttavamaks. Mis võib-olla ongi sageli raamatute ja lugemise eesmärk - õppides tundma teisi, saame ka endast rohkem teada ning sedasi suudame inimest kui sellist paremini mõista.

Olen ise olnud vahetusõpilasena Eestist ära ning kuigi võrreldes Tšiilis viibinud Liisiga olin väga lähedal Eestile, kõigest Soomes, siis sel ajal see tegelikult nii ei tundunud. Ajad olid veidi vabamaks läinud, ent samas oli rahutu ning ärev aeg, mil Eesti iseseisvuse eest alles võideldi.

Liisi Lõo viibis vahetuses oma 20 aastat hiljem aga on asju, mis vahetusõpilastele jäävad alati ühiseks. Igatsus oma pere ja sõprade, eesti keele ning eesti toitude järele. Kuitahes sõbralikud on vastuvõtjad, tekib ikka mingeid arusaamatusi ja on asju, millega väga kiiresti ei harju. Tavaliselt just siis kui oled oma uue koduga harjunud ning leidnud häid sõpru, saabub aeg koju tagasi sõita. 

Minulgi õnnestus leida väga häid sõpru ning elada oma Soome perekonnas kenasti sisse. Tegelikult isegi kahes perekonnas, sest mulle võimaldati Soome jääda ka teiseks aastaks, et lõpetada seal keskkool. See tähendab, et erinevalt Liisist, tuli mul üsna konkreetselt õpitulemusi näidata ning sooritasin koos oma klassikaaslastega Soomes ka lõpueksamid. Boonuseks kahtlemata see, et eesti ja soome keel on üksteisele üpris lähedased. Samas hoolimata keelte sarnasusest pole soome keeles samavõrra rahvusvahelisi väljendeid ja sõnu, mis spetsiifilisemates ainetes aitaksid (matemaatika, keemia, füüsika jne). Aga meile täiesti kauge hispaania keelega võrreldes hakkas soome keelele ikkagi hammas peale.

Liisi raamatut oli väga mugav lugeda, see oli ladus ning raamat sai ruttu läbi. Ega midagi väga põhjalikku Tšiili kohta teada ei saanud, sest raamat räägibki ju ühe vahetusõpilase elust seal. Mis tuli kohati väga tuttav ette... Kindlasti võib raamatut soovitada kõigile, kes plaanivad vahetusse minna ning samuti nende vanematele. Vahetusaasta võib olla just see, mis inimese ellu uue suuna annab ning kindlasti õpetab ta kõike natuke teise pilguga ja suuremas plaanis nägema.

Sissejuhatus

Sattusin mõne blogiga tutvudes paarile toredale lugemiskogemust arutavale postitusele. Nende üle mõtiskledes tuli äkitselt pähe, et viimasel ajal olen jõudnud väga harva mõne raamatu lõpuni lugeda. Vaevalt, et blogi pidamine mind selles asjas just distsiplineeriks kuid samas võib ju ka pooleldi loetud raamatu puhul kirja panna, mis meeldis või ei meeldinud ning miks raamat ikkagi lõpuni lugemata jäi...

Lugemine oli kunagi üks minu lemmiktegevusi. Ilmselt olin enamasti üsna tagasihoidlik, võib-olla isegi arglik laps. Raamatusse süvenemine oli nagu minek tuttavasse ja sõbralikku maailma, selliste sõprade juurde, kes sind alati ootasid ning kelles kunagi pettuma ei pidanud.

Sügisel kooli minnes oli esimeseks oodatud hetkeks uue lugemiku kättesaamine - selle lugesin läbi kohe esimesel õhtul. Raamatu kallale asudes oli eelnevaks ettevalmistuseks käik aeda või maalt kaasatoodud õunakoti juurde, et lõikuda endale lugemise saateks suur taldrikutäis õunaviile. Ja siis isukalt raamatu ja õunte kallale! Illustratsiooniks sellele postitusele leidsingi esimese lugemiku kaanepildi - ent ise
lugenud ma seda paraku pole!

Praegusel ajal juhtub tõesti harva, et mõne raamatuga lõpule jõuan. Päeval on ju muid toimetusi ning kui saakski, ei luba südametunnistus raamatu taha istuma jääda. Õhtul aga on raamat parim abiline kui on soov kohe magama jääda - juba paari lehekülje pärast vajuvad silmad tavaliselt kinni. Ning veel halvem kui ei vaju - siis on ilmselt tegu nii põneva raamatuga, et vast alles keset ööd saab selle käest panna!

Järgmiseks mureks on see, et kui mõni raamat loetud saabki, ei püsi peas ei pealkiri ega autor, rääkimata mõnusatest mõtetest ja tsitaatidest, mida kusagile mälusoppi talletada tahaks.

Nii loodangi, et sellest blogist saan omalaadse spikri, kust hea järele vaadata ja meelde tuletada. Ainuke mure, et nüüd tuleks siis ka lugemiseks endaks aega leida :)