teisipäev, 9. veebruar 2021

Narnia kroonika - Chronicles of Narnia



Postituse pealkiri kõlab küll uhkelt, ent praegusega ma siiski pole Narnia kroonikaid läbi lugenud. Küll aga võtsin ette need osad, mis said raamatukogust kaasa krabatud - neelasin need läbi üsna kiiresti, nii et raske on nüüd, veidike hiljem, mingit asjalikku kirjeldust tekitada. Parem ongi ilmselt mitte liiga põhjalikult kirjeldada. Kuigi tegu on lastekirjanduse klassikaga ning raamatute peategelased on suuremas osas lapsed, meeldib mulle, et raamatutes pole lapsikust. Raamatu peategelased on lapsed, kes on tõsised ja ettevõtlikud ning kui ongi midagi, mis neile hirmu tekitab või leidub neis vähem häid iseloomujooni, astuvad nad sellele vastu ning lõpuks leidub alati ka vastus. Ehk siis kõik pole ainult särav ja hiilgav, ideaalne... 

Muidugi ongi keerulised olukorrad selleks, et lapsed nendest õpiksid ja seda nad ka teevad. Õnneks, kuna on tegu võlumaailmaga, on neil ka abi - nii võluesemetest kui ka võluolenditest. Mul on südamest kahju, et ma ei saa oma lapsi kuidagi neid raamatuid lugema, sest nad on samaaegselt nii õpetlikud kui ka põnevad.

Esimeseks lugesin läbi raamatu "Imetegija õepoeg", mis on küll teistest hiljem kirjutatud, ent mida autor soovitas sarja esimeseks raamatuks. Järgmiseks lugesin läbi "Lõvi, nõid ja riidekapp"  ning seejärel raamatud "Prints Caspian" ning "Koiduränduri teekond". Vaatasin ühest Osta.ee -nimekirjast järele, et inglisekeelne raamatuseeria oleks selline:

  • The Magician's Nephew
  • The Lion, the Witch and the Wardrobe
  • The Horse and His Boy
  • Prince Caspian
  • The Voyage of the Dawn Treader
  • The Silver Chair
  • The Last Battle

Eesti keeles on raamatud sellised:

  • Imetegija õepoeg
  • Lõvi, nõid ja riidekapp
  • Hobune ja tema poiss
  • Prints Caspian
  • Koiduränduri teekond
  • Hõbedane tool
  • Viimane lahing

esmaspäev, 8. veebruar 2021

SKELLIG - David Almond



Jälle üks eriline lasteraamat. Imelikul kombel sarnanes see veidi ühe üsna õõvastava täiskasvanute raamatuga, mida mõnda aega tagasi lugesin, see on "Sosinamees", mille kinkisin oma äiale ära ning jäi selle kohta ülestähendus tegemata....

Aga "Skellig" õnneks ikkagi on pigem helge, hoolimata sellest, et selles tuleb ette sündmusi, mis on väga rasked ja keerulised. Kaalukauss on veel ühele või teisele poole kaldumata, olukord on raske, ent siiski pole ka lootus päriselt kadunud.

Sellises olukorras ongi Michael - poiss, kes on oma perega kolinud uude majja, mis vajab kõvasti remonti. Pere olukorra teeb raskeks väikeõe tervis, mille pärast kõik südamest muretsevad. Sellises kummalises olukorras leiab poiss maja kõrval olevast garaazhist erakordse olendi. Ja tema sõbraks saab ka kõrvalmajas elav teistsugune ning kartmatu tüdruk. 

Raamat on südamlik ja hästi kirjutatud, samaaegselt nii karm kui ka õrn, realistlik ja unenäoline. 

JAHIPENID - Jørn Lier Horst

 


Politseiinspektor Wistingu sarja raamatutega olen tuttav mõned aastad ning alguses ei arvanud ma, et nad võiksid sõltuvust tekitada. Ostsin mõned, lugesin läbi ning kinkisin edasi, nüüd on aga kahju, et ei saa neid kohe kui tahtmine tekib, omaenda riiulist võtta. 

Kõige rohkem sõltuvust tekitav ilmselt ongi see, et Jørn Lier Horst suudab oma peategelase kirjutada väga sümpaatseks, näidates nii tema mõtteid kui ka pereelu, sukeldumata neisse siiski ülearu, nagu austades lugeja aega ja tähelepanu. Kusagil pole selliseid kirjeldusi, mis näiksid kohatäitena. Mõtted ja juhtumused, mis alguses võib-olla näivad juhuslikud, põimuvad tavaliselt alati kuidagi raamatu sündmustega ja võivad aidata jõuda lõpplahenduseni. 

Mitmes raamatus kerkib üles, miks politseiinspektor seda rasket tööd teeb, tuues sageli ohvriks kogu oma aja ja energia. Kuigi William Wisting otsib õiglust ning püüab leida üles need, kes kuritegudega on toime tulnud, ei ole tema olekus viha või agressiivset hukkamõistu. Ta püüab aru saada ka kurjategijatest. 

"Oma töös uurijana oli ta rääkinud paljude inimestega, kes olid korda saatnud tõsiseid kuritegusid. Olnud neile lähedal ja lasknud neil rääkida, mida nad teinud olid. Need teadmised ja arusaamine, mis see talle andnud oli, oli ka paljastanud palju selle kohta, mida tähendas olla inimene, Ta oli avastanud, et kõik inimesed kardavad sügaval sisimas üksi jääda. Kardavad üksindust. Kõigil oli vajadus, et neid kuulataks."

"Jahipenid" on kindlasti sünge selles uuritavate kuritegude poolest kuid autor ei rõhuta seda süngust. Soojust lisavad Wistingu ja tema tütre Line usalduslikud suhted ning raamat on mõnusalt loetav. Esile kerkib esile üks vana juhtum, millele omakorda järgneb sellele sarnanev uus sündmus - noore neiu kadumine. Lugeja, kes on mõistagi Wistingu poolt, saab siin kõvasti põnevil olla, sest selle asemel, et sümpaatne politseiinspektor saaks rahulikult keskenduda uuele juhtumile, süüdistatakse hoopiski teda ennast. Nimelt paistab, et vana juhtumi uurimisel on tehtud vigu, mis lubavad ammu toimunud kuriteos süüdi mõistetud mehel nüüd omakorda politsei peale kaebus esitada... Autor suudab jällegi näidata Wistingu süüdistusega kaasnevaid tundeid ja mõtteid väga ehedalt ja nii on raamatu algust võib-olla raske lugeda. Ent nagu ikka, hakkavad asjad tasapisi arenema ning põnev lugu haarab kiirelt kaasa!

TABAMATA IME

Teatriskäigud on kahjuks meie peres olnud väga harvad - kuidagi on neid väga keerukas ette planeerida. Seekord sõitsime Tallinnas ärajäänud etendust aga vaatama Tartusse, ERMi. Oli väga hea meel, et seda tegime. Etendus on pikk - 4 ja pool tundi koos vaheaegadega - aga tänu kodust äraolekule sai veel ka pärast rahulikult selle üle mõelda ja arutleda, argipäev ei sõitnud kohe peale.

Vilde kirjutas "Tabamata ime" juba 1912. aastal ning see etendus 1913. aastal Estonias. Ta olevat olnud pettunud, et seda Estonia avamise puhul ette ei kantud, ent ilmselt oli see hea kuivõrd "Hamletiga olevat juhtunud ikka väga palju äpardusi!...". Nii ütleb Varius Teatri etenduses "WILDED" tema elukaaslane Linda, lohutades Vildet tema nördimuses.

Lavakunstikateedri XXX lend on ette võtnud tõsise töö ning meile meeldis see, mida nägime ja kuulsime. Tegelikult tahaks nüüd väga näha ka teist koosseisu, sest kindlasti on nendega näidend jällegi teistsugune. Väga hea, et lõputööks selline oluline ja suur asi valmis saadi ja nii üldmulje kui ka üksikud osatäitjad olid head, samuti kujundus, kostüümid jne. Minu jaoks tundub sageli, nagu oleks kõige raskem nendel esimestel lavale tulijatel, kuna nemad peavad publiku endaga kaasa haarama. See jäigi minu arvates veidi kohmakaks, ent mitte kauaks, teatri ime oli olemas ja nähtav. 

Lisan siia illustratsiooniks Theatrumi kodulehelt ühe Gabriela Liivamägi foto I koosseisu Leo ja Lilliga.

Info Theatrumi lehelt leiab siit: https://www.theatrum.ee/events/tabamata-ime/

Etenduse üle võib jääda pikalt arutlema, sest Vilde räägib teemast, mis jääb alati aktuaalseks. Vähemasti nende jaoks, kes miskit otsa pidi kultuuri, kunsti, muusika - kõige loovaga seotud on. Mina väidaksin kindlasti, et kõik loov on samas ka isiklik, nii et teda tihti on raske arvustada või kuidagiviisi lahterdada. Ometigi seda tehakse ning on keerukas otsustada, mis on siis õige või vale. Aga kõige parem ehk ongi selle temaatika juures kui see arutlema paneb. Mitte tingimata vaidlema, sest mul on tunne, et nii isiklikul teemal selles vaidluses küll tõde ei pruugi esile kerkida. Aga arutleda on kindlasti hea, eriti kui sealjuures avatud meelt püütakse säilitada. 

Näidend keerleb klaverikunstnik Leo Saalepi ning tema suhete ümber. Üks küsimus on kindlasti tema anne ning kunst, mida pärast välismaalt kiitusega saabumist esile tõstetakse ja ülistatakse. Teine oluline teema on tema suhe Lilliga, kes väga põhjalikult on toetanud Leo ande arendamist ning püüdlusi, ent pole kindel, kas just suurest armastusest või ehk pigem oma auahnuse ja täitumata unistuste tõttu.

Päris hea on lugeda ka Vilde enda mõtteid oma näidendi ning selle ilmumise kohta: 

http://www2.kirmus.ee/erni/rmtk/vild/taba_ftx.html

Ja siis võib veel vaadata "Tabamata ime" telelavastust:

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-1

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-2

https://arhiiv.err.ee/vaata/tabamata-ime-3/same-series

Küll oleks hea ikka tihemini teatrisse sattuda!...

pühapäev, 7. veebruar 2021

SALATUBA - Jørn Lier Horst




Tellisin veidi aega tagasi veel viimased eestikeelsed Jørn Lier Horsti raamatud, mida ma lugenud polnud ning lugesin mõnuga, kuni... jõudsin raamatuni "Salatuba". 

See peab vist olema nagu kiuste, et just ühes oma postituses olin kriitiline ja leidsin, et tõlkijad teevad üldiselt tublit tööd ning pole põhjust pisiasjade kallal nuriseda. Ja suures osas kindlasti teevadki head ja põhjalikku tööd, ent see raamat on kahjuks erand, sest nii paljude vigade ja ebatäpsustega tõlget pole ma juba ammu kohanud. Teeb kohe kurvaks, sest iga natukese aja tagant katkestab see raamatusse süvenemist. Ning samuti ajab pahaseks, et rikutakse ära raamat, mis originaalkeeles on kahtlemata hästi kirjutatud. Mina ei näe kahjuks sellele mingit vabandust, et teise inimese töö sedasi ära rikutakse. Tegu on selgelt pooliku tõlkega, mille puhul tahaks teada ka, kas toimetaja selle üldse läbi lugeski ning kui luges siis kas tõesti nii pealiskaudselt.

Kahju on nii kriitiline olla aga pettumus oli suur. Autori fännidele ei soovita seda raamatut kindlasti mitte ning nendele, kes veel Jørn Lier Horsti raamatutega tuttav pole, veelgi vähem... Ükskõik milline teine tema raamat on parem. Ausalt öeldes ei mäleta, et üheski varasemas teoses oleks kasvõi üheainsagi trükivea leidnud, ent siin on nii trüki-, hooletus- kui ka otseselt tähendusega seotud vigu, nimede äravahetamist, arusaamatuid lauseid...

Aitab aga küll juba. Ühesõnaga - valigemõniteineraamat! Iseenesest on lugu endiselt põnev, nagu varasemad Wistingu sarja raamatud, nii et teisest küljest, kui olla vigade suhtes paksu nahaga, võib ikka lugemise ette võtta. Aga siis vast pigem laenata raamat, sest mul on ausalt öeldes selle puhul küll rahast kahju - tunnen, et selle tööga jooksid küll mitmed tegijad "lati alt läbi" ning nii ikka ei tohiks! Just see soojus, mis varasemates raamatutes on, kaob ka ära... pole seda mõnusat, äratuntavat isiklikku õhkkonda.

Duncan Kincaid ja Gemma James - sari DEBORAH CROMBIE sulest

Sedakorda postitus, kus esialgu ühegi raamatu lugemise kohta veel kirjeldust pole... Aga hea kui mul on väike ülevaade, seega järgneb link Deborah Crombie raamatutega:

https://mysterysequels.com/deborah-crombie-books-in-order

Kõiki, mis Eestist on olnud kättesaadavad, olen lugenud, ostnud või ära kinkinud. Sealhulgas ka üks inglisekeelne osa, "No Mark Upon Her". Nüüd tellisin juurde 6 raamatut, saab näha, kuidas nende seisukord on. Terve kogu omamise plaanis oleks siis veel kümmekond raamatut tellida. Saab aga näha kui hästi mul inglisekeelsete variantide lugemisega läheb. Seni olen lugenud ainult ühe, ent see oli üsnagi hästi loetav, hoolimata spetsiifilisematest terminitest.


Duncan Kincaid & Gemma James Series


  1. A Share in Death (Duncan Kincaid #1), 1993   -   Surmaosak, 2013, Varrak, Juhan Habicht
  2. All Shall Be Well (Duncan Kincaid #2), 1994   - Kõik saab korda, 2013, Varrak, t. Anne Kahk
  3. Leave the Grave Green (Duncan Kincaid #3), 1996
  4. Mourn Not Your Dead (Duncan Kincaid #4), 1997  -   Ärge leinake oma surnuid, 2014, Varrak, t. Peeter Villmann
  5. Dreaming of the Bones (Duncan Kincaid #5), 1997
  6. Kissed a Sad Goodbye (Duncan Kincaid #6), 1999
  7. A Finer End (Duncan Kincaid #7), 2001   -   tellitud 27.01.2021
  8. And Justice There is None (Duncan Kincaid #8), 2002   -   
  9. Now May You Weep (Duncan Kincaid #9), 2004
  10. In a Dark House (Duncan Kincaid #10), 2005
  11. Water Like a Stone (Duncan Kincaid #11), 2007   -   tellitud 27.01.2021
  12. Where Memories Lie (Duncan Kincaid #12), 2008   -   tellitud 27.01.2021
  13. Necessary as Blood (Duncan Kincaid #13), 2009   -   tellitud 27.01.2021
  14. Nocturne (Duncan Kinkaid #13.5), 2012 (short ebook)
  15. No Mark upon Her (Duncan Kincaid #14), 2011   -   olemas
  16. The Sound of Broken Glass (Duncan Kincaid #15), 2013   -   tellitud 27.01.2021
  17. To Dwell in Darkness (Duncan Kincaid #16), 2014   -   tellitud 27.01.2021
  18. Garden of Lamentations (Duncan Kincaid #17), 2017
  19. A Bitter Feast (Duncan Kincaid #18), 2019
  20. A Kiling of Innocents (2023)
Väike täiendus 8. veebruaril - nüüdseks on kõik 27. jaanuaril tellitud raamatud kohale jõudnud - viimane oleks muidu jõudnud juba 5. veebruaril, ent kuna mind polnud siis sobival hetkel kodus, sain selle täna DHLi automaadist kätte... Koos postikuludega tuli iga raamatu hinnaks umbes 11 eurot, aga selline DHLiga suhtlemise tihedus oli muidugi üllatav. Lootsin ise mingil müstilisel kombel, et kui saan valida kõik raamatud enam-vähem sama kohaletoimetamise ajaga, siis panevad nad mingid saadetised kusagil kokku. Kuid ikkagi tulid peaaegu kõik raamatud ükshaaval, kasvõi poolepäevase vahega...

Ja kuna tahtsin ikkagi võimalikult soodsama hinnaga versioone saada siis ei jälginud ka raamatute formaati jms, nii et mulle saabus parajalt kirju seltskond... Kaks tükki pigem taskuversioonid, kolm sellised normaalsed ning üks sutsu suurem kõvakaaneline...





neljapäev, 4. veebruar 2021

ROOTSI KUMMIKUD - Henning Mankell

 





Iseseisev järg Henning Mankelli raamatule "Itaalia kingad", tegevus toimub 8 aastat hiljem. See raamat kulgeb minu jaoks teistmoodi, siin on rahutust ja muret. Võib-olla tekitas eelmine raamat kuidagi ootuse, et selles osas oleks juba mingi rahunemine, pigem on aga just vastupidi, lugu läheb keerulisemaks...

Peategelane Fredric, keda varasemast elust jälitab mure arstina tehtud suure eksimuse pärast, elab jällegi saarel, kuhu ta kunagi oma murega põgenes. Nüüd pole ta elu siiski enam sama üksik, sest enne oma surma tutvustas tema kunagine armsam Harriet teda Louise'iga, kes on Fredriku tütar. Ent seekord tabab peategelast uus suur õnnetus kui tema maja äkitselt maha põleb ning ta jääb kõigest ilma. Lisaks selgub, et politsei kahtlustab teda ennast tule süütamises... Tulles politseist ülekuulamiselt, otsustab ta äkitselt sõita autoga väikese asula suunas, kuhu ta pole kunagi varem sattunud. Segadus tulekahju ning süüdistuste pärast pole ainuke, mida ta tunneb, lisaks on tekkinud hirm vanaduse, haiguste ja surma ees.

"Kõrvalteid oli vähe. Õigupoolest ainult üks, mis viis põhja poole. Silt, mida polnud ilmselt kunagi pestud, viitas kohale nimega Hörum. Sinna oli seitse kilomeetrit. Olin seda silti lapsest saadik näinud, kuid kunagi ei olnud põhjust sinna sõita. Põhjust ei olnud ka nüüd. Kuid ilma igasuguse ettevalmistuseta pöörasin sinna. Otsus tuli nii järsku, et ma ei jõudnud pidurdadagi. Kruusa lendas rataste alt. Oleksin äärepealt metsa sõitnud.

Sõitsin Hörumi poole, isegi teadmata, miks. Lapsena unistasin teest, mis viiks eikuhugi, lihtsalt jätkuks lõputult. Nüüd tuli see tunne tagasi. Hörum oli koht, mida polnud olemas. Aeglustasin, kuid ei pööranud ümber. Nüüd tegin ometi teoks selle sõidu tundmatusse, mida olin alati ette kujutanud.

Jätsin auto seisma ja lülitasin mootori välja. Avasin ukse ettevaatlikult, nagu võiksin kedagi segada. Väljas oli kõik vaikne. Paksu metsa vahel ei olnud tuuleõhkugi. Ma ei tea, kaua ma seal seisin. Tean ainult, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et varsti ei ole mind enam olemas. Ees ootas vanadus. Siis saab ka see läbi ja ongi kõik."

Selles raamatus avaneb peategelane põhjalikumalt ning kõik sellest ei pruugi meeldida. Nii nagu me ilmselt sageli ei meeldi ka iseendale ning peame otsima endas leppimist oma isikuomaduste, otsuste ja elusündmuste suhtes. Saame palju rohkem teada Fredriku tütre Louise'i ning tema elu kohta. See pole raamat, kus kirjeldatakse elu, mis on nagu klantspilt. Nii oleks lihtsam kuid see pole paraku tõde. 

Siiski on raamatus ka väikene armastuse liin, samas see just rõhutab sedasama, mis kordub teistegi tegelaste vahel - et miski pole täiuslik, inimestes on külgi, mis meile ei meeldi kuid mis tasapisi saavad ehk tuttavamateks ning harjumuspärasemateks. 

Minu ootused selle raamatu suhtes olid küllap veidi teistsugused, sest eelmine raamat jättis sujuvama, pehmema mulje, kuigi ka seal oli ootamatusi ning tegelaste omavahelist ebakõla. Aga tasapisi hakkavad tegelased erinevustest ja ebakõladest hoolimata kokku sulanduma, üksteisele lähenema, nende vahele tekib rohkem soojust. Lootus ei kao kunagi - uue armastuse või uue alguse lootus, isegi siis kui inimene on nii üksi, et püüab iseendaga pokkerit mängida.

"Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu üksindust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha. / Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda."

Nii või teisiti pakub raamat mitmeid erinevaid liine ning ka põnevust ja omamoodi kuiva huumorit. Kui autori stiil istub, tasub kindlasti lugeda.