Iseseisev järg Henning Mankelli raamatule "Itaalia kingad", tegevus toimub 8 aastat hiljem. See raamat kulgeb minu jaoks teistmoodi, siin on rahutust ja muret. Võib-olla tekitas eelmine raamat kuidagi ootuse, et selles osas oleks juba mingi rahunemine, pigem on aga just vastupidi, lugu läheb keerulisemaks...
Peategelane Fredric, keda varasemast elust jälitab mure arstina tehtud suure eksimuse pärast, elab jällegi saarel, kuhu ta kunagi oma murega põgenes. Nüüd pole ta elu siiski enam sama üksik, sest enne oma surma tutvustas tema kunagine armsam Harriet teda Louise'iga, kes on Fredriku tütar. Ent seekord tabab peategelast uus suur õnnetus kui tema maja äkitselt maha põleb ning ta jääb kõigest ilma. Lisaks selgub, et politsei kahtlustab teda ennast tule süütamises... Tulles politseist ülekuulamiselt, otsustab ta äkitselt sõita autoga väikese asula suunas, kuhu ta pole kunagi varem sattunud. Segadus tulekahju ning süüdistuste pärast pole ainuke, mida ta tunneb, lisaks on tekkinud hirm vanaduse, haiguste ja surma ees.
"Kõrvalteid oli vähe. Õigupoolest ainult üks, mis viis põhja poole. Silt, mida polnud ilmselt kunagi pestud, viitas kohale nimega Hörum. Sinna oli seitse kilomeetrit. Olin seda silti lapsest saadik näinud, kuid kunagi ei olnud põhjust sinna sõita. Põhjust ei olnud ka nüüd. Kuid ilma igasuguse ettevalmistuseta pöörasin sinna. Otsus tuli nii järsku, et ma ei jõudnud pidurdadagi. Kruusa lendas rataste alt. Oleksin äärepealt metsa sõitnud.
Sõitsin Hörumi poole, isegi teadmata, miks. Lapsena unistasin teest, mis viiks eikuhugi, lihtsalt jätkuks lõputult. Nüüd tuli see tunne tagasi. Hörum oli koht, mida polnud olemas. Aeglustasin, kuid ei pööranud ümber. Nüüd tegin ometi teoks selle sõidu tundmatusse, mida olin alati ette kujutanud.
Jätsin auto seisma ja lülitasin mootori välja. Avasin ukse ettevaatlikult, nagu võiksin kedagi segada. Väljas oli kõik vaikne. Paksu metsa vahel ei olnud tuuleõhkugi. Ma ei tea, kaua ma seal seisin. Tean ainult, et sulgesin silmad ja mõtlesin, et varsti ei ole mind enam olemas. Ees ootas vanadus. Siis saab ka see läbi ja ongi kõik."
Selles raamatus avaneb peategelane põhjalikumalt ning kõik sellest ei pruugi meeldida. Nii nagu me ilmselt sageli ei meeldi ka iseendale ning peame otsima endas leppimist oma isikuomaduste, otsuste ja elusündmuste suhtes. Saame palju rohkem teada Fredriku tütre Louise'i ning tema elu kohta. See pole raamat, kus kirjeldatakse elu, mis on nagu klantspilt. Nii oleks lihtsam kuid see pole paraku tõde.
Siiski on raamatus ka väikene armastuse liin, samas see just rõhutab sedasama, mis kordub teistegi tegelaste vahel - et miski pole täiuslik, inimestes on külgi, mis meile ei meeldi kuid mis tasapisi saavad ehk tuttavamateks ning harjumuspärasemateks.
Minu ootused selle raamatu suhtes olid küllap veidi teistsugused, sest eelmine raamat jättis sujuvama, pehmema mulje, kuigi ka seal oli ootamatusi ning tegelaste omavahelist ebakõla. Aga tasapisi hakkavad tegelased erinevustest ja ebakõladest hoolimata kokku sulanduma, üksteisele lähenema, nende vahele tekib rohkem soojust. Lootus ei kao kunagi - uue armastuse või uue alguse lootus, isegi siis kui inimene on nii üksi, et püüab iseendaga pokkerit mängida.
"Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu üksindust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha. / Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda."
Nii või teisiti pakub raamat mitmeid erinevaid liine ning ka põnevust ja omamoodi kuiva huumorit. Kui autori stiil istub, tasub kindlasti lugeda.
