Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."

Püramiid * Henning Mankell

Lugesin 29. -31. märts 2023

Eel-eel-eelviimane Kurt Wallanderi raamat, kus lugeja saab uurijast teada palju kaugema aja kaudu - nimelt just enne seda kui Wallanderist on kriminaalosakonna töötaja saanud. Juhtumisi on Wallanderil vaba päev kui miski teda tukastusest äratab ning selgub, et vastaskorteris omaette hoidev endine meremees Artur Halén on surnud. Wallander kutsub politsei välja ning kuigi juhtum näib enesetapuna, närib noort politseinikku kahtlus, et kõik pole päris nii nagu peaks.

Raamat koosneb tegelikult viiest juhtumist, mis kulgevad Wallanderi noorusest hilisema ajani (aastatel 1969, 1975, 1987, 1988 ja 1989/90). Ei saa öelda, et need oleks tingimata lihtsamad juhtumid, aga igal juhul on neli esimest sellised, mille tegevusliin mahub väiksema koguse lehekülgede peale ning viimane on pikem. Lugude pealkirjad on: "Noahoop", "Lõhe", "Mees rannal", "Fotograafi surm" ja "Püramiid". Vahel meeldivad mulle mõned vestlusekatked, mis väga hästi annavad edasi inimesi ja meeleolusid.

"Skanes on ilus," ütles Rydberg järsku.
"Vähemalt sellisel päeval küll nagu täna," vastas Wallander. "Aga sügiseti on siin mõnikord ikka kuradi sant elada. Siis kui pori on ukseläveni. Või tungib lausa naha alla."
"Kes tahaks praegu sügise peale mõelda?" ütles Rydberg. "Miks halbade ilmade pärast ette muretseda? Need tulevad ju nagunii."

Või näiteks:

"Ta oli pärast halvasti magatud ööd väsinud ja läks sellepärast Püha Gertrudi väljakule jalgsi. Uduvihma sadas ikka veel. Ta mõtles, millal küll kevad tuleb. Üleüldine kannatamatus on Rootsis aprillikuus väga suur, mõtles ta. Tundub, et kevad ei saabu kunagi õigel ajal. Talv tuleb alati liiga vara ja kevad liiga hilja."

Wallander on nagu ta ikka on, suudab märgata pisiasju ning neid omavahel seostada, otsida põhjalikult ning alustada aina uuesti algusest kui mõni uurimissuund liiva jookseb. Siin on talle toeks veel Rydberg, kellelt ta on oma uurijatöö jooksul palju õppinud. 

Hea lugemine, kui pole aega pikalt ninapidi raamatus olla, kuna esimesed 4 lugu on lühikesed. Vaatasin oma Wallanderi-sarja nimekirjast, et õnneks mul siiski on veel raamatuid, mida lugeda. Raamatu tagakaas ütleb siin küll selle teose kohta "eelviimane", ent oma nimekirjast leidsin veel mõned raamatud, mille tegevus toimub pärast "Püramiidi". Need on mul vist pigem läbi loetud, aga õnneks mõned varasemad nõuavad veel avastamist! Selle üle on mul väga hea meel, sest ei tahaks veel sugugi, et Wallanderi-lugudega kõik oleks!

Ernesto küülikud * Piret Raud

 

Lugesin 26. märtsil 2023

Üks armas lugu sellest, kuidas head inimesed kõikdest katsumustest läbi tulevad ning iga mure leiab oma lahenduse. Mustkunstnik Ernesto ning tema töökaaslased kaotavad ööpealt oma varanatukese ning töökohad ja on sunnitud laiast maailmast endale uut tegevusala ja sihti otsima. Tundub, et Ernesto on õnnega koos, sest ta leiab endale kohemaid küülikutalitaja koha, millega ta ülimalt rahul on. Kuid kõik ei lähe siiski nii libedalt kui alguses näib...

Nemesis * Isaac Asimov

Lugesin 7. - 25. märts 2023

Asimov kirjutab oma lugejale väga soojalt ja humoorikalt raamatu alustuseks lõigu AUTORI MÄRKUS:

"See raamat ei kuulu Asumi sarja, Robotite sarja ega Impeeriumi sarja. See on täiesti omaette. Mõtlesin lihtsalt, et hoiatan teid vääritimõistmise ärahoidmiseks. Muidugi võiksin ühel päeval kirjutada romaani, mis seob selle raamatu teistega, aga teisest küljest - võiksin ka mitte. Lõppude lõpuks, kui kaua ma suudan sundida oma mõistust nende tulevikuajaloo keerukate küsimustega tegelema?

Järgmine punkt. Olen juba kaua püüdnud järgida kõigis oma kirjutistes üht täitsaimat reeglit - olla selge. Olen loobunud igasugustest mõtetest kirjutada poeetiliselt, sümboolselt, eksperimentaalselt või ükskõik millisel muul viisil, millega oleksin võinud saada (kui olnuksin piisavalt hea) Pulitzeri auhinna. Kirjutan lihtsalt ja selgelt ning loon sellega sooje suhteid oma lugejatega. Ja professionaalsed kriitikud... Noh, nemad võivad küll teha, mida nad iganes tahavad.

Kardan siiski, et mu lood kirjutavad ennast ise, ja selle loo puhul olin üpris kohkunud, leides, et kirjutan seda kahes harus. Üks sündmuste liin toimub jutustuse olevikus, teine aga minevikus, kuid läheneb järjekindlat olevikule. Olen kindel, et teil ei teki raskusi mustri järgimisega, aga kuna me kõik oleme sõbrad, siis mõtlesin, et võiksin seda teile teada anda."

Muistsel ajal hävines suur osa ülekäte läinud inimkonnast müüdi kohaselt veeuputuses, kust pääsesid vaid üksikud Ark'i pardale (Noa laev) jõudnud. Maa elanikkond on 23. sajandil taas alla käimas ning põgenenud on vaid vähesed, kes viibivad nüüd punase kääbustähe Nemesis ümber tiirleval Rootoril.

Rootoril elav 15-aastane Marlene ei mäleta Maad, kust ta väikesena koos ema Eugenia Insignaga ära tuli. Rootor, Erythro ja Megas pöörlevad ümber Nemesise, ent Marlenet huvitab kõige rohkem Erythro. Teda huvitab ka 17-aastane Aurinel, kuid omades erilist võimet, teab Marlene, et Aurineli huvitab hoopiski pikajalgne Dolorette. Isegi ema Eugenia pole senini kindlalt seda mõistnud, ent nüüd ta saab aru, et Marlenel on "anne lugeda ilmet, intonatsiooni ja muidu nähtamatuid kehaliigugtusi, nii et ükski saladus polnud tema ees turvaline."

Nüüd, kui Eugenia ja Marlene omavahelises vestluses on tütar möönannud oma annet ning esitanud emale mõned küsimused, ei suuda ka Eugenia ise vältida mõtisklust teemal, miks ta ise pakkus uue, Maale arvatust lähemal avastatud planeedi nimeks kätemaksujumalannale viitava Nemesise. Kui Rootor on Päikesesüsteemist teele asunud, hakkavad Eugeniat vaevama mõtted Nemesise ohtlikkusest ning ta soovib täpsemaid vaatlusi ja arvutusi teha, ent Janus Pitt keelab sellega tegeleda, et mitte asjatult ümberasumisele kuluvat aega ja energiat mitte kulutada. Tütar Marlene tunneb, et ema mõtleb ka Päikesesüsteemi naasnud Crile Fisherile - tema isale, kes enne Rootori lahkumist Maale tagasi pöördus kuid keda tüdruk ei mäleta.

Kolooniaülem Pitt usub ja loodab, et rootorlastel on aega oma maailma ehitada ning olla valmis teisi Päikesesüsteemist tulnuid tagasi hoidma kui nad kord tulevad. Ta ei tunne kahetsust, et Nemesis võiks kunagi Maale ohtlikuks osutuda ning ei leia, et Maale ja Maa kolooniatesse jäänuid tuleks hoiatada. Nii ei võta ta Eugenia aimdusi tõsiselt ja ajab edasi oma rida, saates Eugenia hoopiski koos tütrega Erythrole uurimusi tegema, et naine tal jalus poleks. Või siis tegelikult on ta taibanud Marlene kohta midagi, mida ta ohtlikuks peab ning loodab ema-tütart Erythrole saates neid niipea mitte uuesti kohata...

Muidugi on Maa peal mõeldud sellele, kuhu kadus Rootor ning Maa juhtkond on pärast rootorlaste lahkumist asja edasi uurinud ning püüdnud aru saada, kuhu koloonia lahkus.

Asimov kirjeldab huvitavalt tegelaste erinevaid tulevikunägemusi ning lugu jõuab ootamatu, ent omamoodi loogilise lõpplahenduseni. Järelsõnas viitatakse ka sellele, et Erythro näol on tegu algupärase versiooniga Asimovi poolt hiljem kasutatud loost ühisteadvusega planeedist Gaia. Nemesise loos tõstab autor esile ka rassi- ja rahvusküsimusi ning oluliste tegelaste hulgas on rohkem naistegelasi kui Asimovi teistes raamatutes.  

Märksõnu: Aurinel Pampas, Janus Pitt, Kauge Sond, hüperajam, Crile Fisher, Garand Wyler, Kattimoro Tanayama, Semyon Akorat, Kuppel, Siever Genarr, Tessa Anita Wendel, Adelia, supervalguskiirusalus, Erythro katk, doktor Ranay D'Aubisson, Chao-Li Wu, Saltade Leverett. 

Kadunud õde * Lucinda Riley

 

Lugesin veebruaris 2023

Erilise saatusega tüdrukud, kelle on maailma igast kandist lapsendanud rikas heategija Pa Salt, otsivad viimast, seitsmendat õde, kes nende juurde Shveitsis asuvasse Atlantiseks nimetatavaks kodusse elama ei jõudnudki. Kuigi tüdrukud on väga erinevad ning kogenud nii omavahelisi vastuolusid kui ka raskusi oma isikliku elu ja tasakaalu leidmises, on nüüd kõik teel uutmoodi harmoonia poole, kus nad ka üksteist paremini mõistavad.

Selles toetavas õhkkonnas on nad otsustanud ka viimase, seitsmenda õe üles leida. Kuid selgub, et Mary-Ann ehk Merry, kes nende arvates on kõige noorema õe lapsendanud, aina põgeneb nende eest. Lisaks d'Aplièse'i õdedele näib ta aga põgenevat veel millegi või kellegi eest. Tundub, et sellele kõigele saab valgust heita vana päevik, mida Merry senini ilma lugemata on kaasas kandnud ning mis sisaldab väärtuslikku informatsiooni tema iiri juurte kohta.

Nagu vist enamuse sarja varasemate raamatute puhul viib vana päevik lugeja täiesti erinevasse maailma, millesse sisse elada. Ilmselt ma esimesel lugemiskorral vist kõigepealt sellesse takerdusingi - kohavahetus on lihtsalt nii täielik, et on raske ennast ümber lülitada... ja pärast omakorda tagasi lülitada, kui oled juba uude (ehk siis antud juhul vanemasse) lukku sisse elanud.

Näeme kuidas noor iiri naine Nuala kasvab üles keset pidevat võitlust, kus ka tal endal on oma oluline osa täita vabadusvõitlejate toetamisel ja varustamisel. Nuala tulevane abikaasa Finn kuulub samuti lendsalka, ehkki igapäevaselt töötab ta õpetajana. Äkitselt kutsutakse Nuala tööle kohaliku briti perekonna juurde, kus ta peab hoolitsema lahingus tõsiselt viga saanud Philip'i eest. Nende vastandlikust päritolust hoolimata tekib Philipi ja Nuala vahele sõprus ning neiu suudab veenda noormeest vaatama tulevikku lootusrikkamalt. Kuid Nuala ülesanne hankida iirlastele majast ka võimalikku kasulikku informatsiooni ei pane teda just lihtsasse olukorda...

Kõige rohkem käib tegevus selles raamatus Merry ümber ning sarnaselt eelnevatele osadele on tegevusliinid keerukad, traagilised ja kaugeleulatuvad, nii et ega nendest väga rääkida ei saagi, et raamatust mitte liiga palju paljastada. Muidugi leidub siin suurejoonelisust, just nagu sarja eelmistes raamatutes, kus pidevalt nagu muuseas siia-sinna, ühest maailma otsast teise sõidetakse.

Lõppkokkuvõttes võib tunnistada, et nii nagu sisetunne hakkas juba raamatu teises pooles aimama, ei õnnestunud autoril selle raamatuga kõiki otsi kinni siduda. Ehk siis üks raamat lisandub sarja veel, et tuua selgust sellesse keerukalt kokku põimitud lukku. Kui seitsmes oli esmajoones Merry, ehk kadunud õe lugu siis viimane loodetavasti toob sellesse rohkem selgust, avaldades ka tüdrukute isa Pa Salt'i loo.

Kõige väärtuslikem ehk ongi siin see, mida saame teada iirlaste ning nende vabadusvõitluse kohta. Ning väheväärtuslik pole ka vaade vimmale ja kangekaelsusele, mis võib kanduda läbi väga mitme põlvkonna - kindlasti on see mõtlemapanev ka eestlaste kangekaelsust arvesse võttes.

Veel märksõnu: Maia, Ally, Star, CeCe, Tiggy, Elektra, Uus-Meremaa, Jock McDougal, Jack ja Mary-Kate, Lääne-Cork, John ja Maggie O'Reilly, Ellen, John, Katie, Bill, Nora, Pat, Bobby ja Helen Noiro, Nuala ja Hannah, Ambrose Lister, isa James O'Brien, Cumann na mBan, Mick Collins, Argideen House, Maureen Cavanagh, Philip.

Lugusid jutustades * Vera Stanhope# * Ann Cleeves

 

Lugesin 2. märts 2022 - 20. märts 2023

Uskumatu küll aga see raamat sai mul lõpuks ometigi loetud. Krahmasin ilmselt aasta tagasi liiga palju kokku ning siis jäi osade lugemine unarusse, võib-olla väsitas ka netist raamatute lugemine, ehkki see on samas väga mugav, sest Ellu süsteemi kaudu on nii lihtne raamatuid võtta ja tagastada. Võib-olla isegi liiga lihtne, sest siis jäävad mitmed ikkagi pooleli kui korraga liiga palju ette võtta. 

Lõpuni jõudsin raamatuga ikkagi alles tänu sellele, et laenutasin ta ikkagi päris füüsilisel kujul ning seekord oli siis sellesse lihtsam süveneda. Ju on igal raamatul oma meeleolu ja selle loo puhul kippus see olema säärane, millesse mul oli raskem sisse minna. Siin tõepoolest jutustatakse lugusid, endale iseendast, teistest, oma lapsepõlvest, seljataha jäänud sündmustest. Lood aitavad edasi minna, edasi elada, minevikusündmustest sedavõrd pääseda, et oleks võimalik elada igapäevaelu.

Emma elab koos oma mehe Jamesi ning pisikese pojaga vanas kaptenimajas, ent unistab naabruses töötavast pottsepast Danist. Naine meenutab kümme aastat tagasi juhtunut, mil ta leidis oma parima sõbranna Abigail Manteli surnuna. Nüüd on selgunud, et Abigaili mõrva eest süüdi mõistetud Jeanie Long oli süütu, sest leitakse tunnistaja, kes on aastaid kodumaalt eemal viibinud. Ent enne kui uued asitõendid avalikuks said ning Jeanie't sellest teavitada oleks jõutud, tegi ta vanglas otsuse elust lahkuda.

Väikeses kohakeses Elvetis selgub olevat palju varjatud lugusid, saab teada inspektor Vera Stanhope, kes saadetakse vana lugu uuesti uurima. Kahtlusalustena paistavad pea kõik asjaosalised - toona uurimisega tegelenud Caroline, tema tookordne abi Dan Greenwood, Abigaili isa Keith Mantel, lapsepõlvesõbranna Emma Bennett ning tema perekond, kaasa arvatud Emma abikaasa James...