 |
| Lugesin 3. mai - 2. august 2023 |
Sellist raamatut võiks lugeda igapäevaselt, jupikesehaaval, tõeliselt nautides. Ma ise nii tegingi, raatsimata raamatut kiirelt läbi ahmida lugesin aeg-ajalt mõned lõigukesed ning panin siis raamatu jälle kõrvale. Võib-olla kõik kirjeldused ei lähe minu jaoks päris täkkesse kuid siiski enamus mõtteid, arutlusi, silme ette kerkivaid nägemusi ja pilte... on lummavad, mõnusad, ühtaegu nii koduselt äratuntavad kui samas ka veidike uudsed. Mida edasi, seda enam tundub lugudesse lisanduvat müstikat, veidike ka nukrust ning hirmuäratavustki, ent see teeb kõik ainult mitmetahulisemaks. Nagu elu enese. Või ühe suve, selle helgest ja ootusrikkast algusest alates kuni rohkem või vähem nukrameelse aga siiski vast lootusrikka lõpuni.
Douglasel on algamas suvine koolivaheaeg koos kõige mõnusa, korduva ja uudsega, mida see sisaldab. Koos oma pere, venna Tom'i ning sõpradega ja teiste tähelepanuväärsete linnaelanikega kogeb ta suve selle täies hiilguses ning suudab märgata imepäraseid asju, mida ta asub ka enda jaoks üles tähendama. Ühel päeval isa ja vennaga metsas käies aimab ta juba hommikust alates, et midagi suurt on juhtumas ning äkitselt, vend Tomiga maadeldes, jõuabki see miski temani.
"Talle vaatas vastu maailm, mis, nagu tohutu vikerkest veelgi hiiglaslikumas silmas, oli just avanenud ja ajas end pärani, et kõike pilguga haarata.
Ja nüüd ta teadis, mis see on, mis talle kallale oli karanud, et tema juurde jääda ja mitte enam plehku pista.
Ma olen elus, mõtles ta. /.../
Rohi tema all sosistas. Ta laskis käe alla, tajudes seda katvat ebemekihti, ja kaugel allpool oma varbaid kingade sees rudisemas. Tuul sahises ta merikarbikujuliste kõrvade kohal. Maailm libises säravana, nagu kristallkeras sädelevate kujutistena üle ta silmamuna klaaskehade. Lilled olid metsa alla laiali puistatud päikesed ja tulised taevakillud. Linnud lendlesid nagu lutsukivid üle kummulipööratud taevatiigi. Õhk vilises läbi ta hammaste: jääkülm - sisse, tulikuum - välja. Putukad tekitasid õhus värinaid nagu elektrilöögist. Kümme tuhat juuksekarva tema peas kasvasid miljondiku tolli võrra. Ta tundis üht südant peksmas kummaski kõrvas, kolmandat südant kurgus, kaht südant tuksumas rannetes, tõelist südant tagumas rinnas. Miljon poori tema kehapinnal avanes.
Ma olen tõepoolest elus! mõtles ta. Varem ma seda ei teadnud, või kui teadsingi, siis ei mäleta!
Ta hõiskas seda valjusti, kuid hääletult, tosin korda! Sa mõtle vaid, mõtle vaid! Juba kaksteist aastat vana ja alles nüüd! Alles nüüd avastas selle haruldase ajanäitaja, selle säravkuldse kella, mille garantiiaeg on seitsekümmend aastat, mis on jäetud ühe puu alla ja mille ta nüüd maadeldes oli leidnud."
Raamatu nimi jäi pähe kummitama ning nii korjasin esmalt koos tütrega paar liitrit võilille kollaseid kroonlehti võilillemee tegemiseks ning seejärel 3 liitrit kroonlehti võililleveini katsetamiseks. Selgus küll, et veiniteoks on retsepte päris palju ning hetkel ma veel päris kindel polegi, mis sellest kõigest saama hakkab. See tähendab, võilillemeega saabub selgus juba peatselt - tunnikese pärast on 2 potikest mulksunud pliidil oma aja täis - aga võililleveini suhtes pole ma ikka veel otsusele jõudnud, kuidas seda siis teha... (Peab ausalt tunnistama, et üks mee versioon läks mul metsa, sest kasutasin erilist suhkrut, mis lõpuks otsustas lausa kõvaks karamelliks tõmbuda. Teine versioon tuli maitse poolest hea, ent pigem vedel siirup, mitte mesi...). Eks näis, mis sellest välja tuleb. Bradbury raamatus on võilillevein see, mis kogub endasse kokku terve suve oma sündmustega. (Nüüd, pool aastat pärast tegemist võin tunnistada, et minu vein tuli joodav, aga kui palju seal promilli või muud on, kes teab, sest tegemismeetodid polnud just ideaalsed.)
"Kuldne juga, selle ilusa päikesesooja kuu loodud mahl voolas, lausa purskas nüüd pressi alt torust savinõusse, kus see pärast käärimisvahu eemaldamist villitakse puhastesse ketshupipudelitesse, mis paigutatakse sädelevate ridadena keldripimedusse hoiule.
Võilillevein.
See sõna tõi suve maitse keelele. See vein oli kinni püütud ja pudelisse suletud suvi. Ja nüüd, mil Douglas teadis, tõesti teadis, et ta elab, ja katsus maailma olemuses selgusele jõuda, kõike kompides ja näha püüdes, oli õige ja igati kohane, et osa tema värsketest teadmistest, osa sellest erilisest veinitegemispäevast pitseeritaks kinni, et see jälle avada mõnel jaanuaripäeval, mil sajab paksu lund ja päikest pole enam nädalaid või kuid näha olnud, ja mil see ime on juba pisut ununema hakanud ja vajab uuesti elustamist. Et tänavuselt suvelt oli oodata ettearvamatuid imesid, tahtis ta, et kõik see päästetaks hävingust ja varustataks siltidega, nii et igal ajal , kui tal selleks tahtmine tuleb, võiks kikivarvul laskuda trepist alla siia rõskesse hämarusse ja sirutada sõrmeotsad üles riiuli poole.
Ja seal, rida rea kõrval, hommikul avanenud õite maheda helgiga, selle juunipäikese valgusega, mis kumab läbi kerge tolmukorra, seisavad võililleveini pudelid. Läbi nende talvepäeva vaadates sulab lumi, andes maad rohule, puid asustavad jälle linnud, lehed ja õied, nagu tuules lendlevate liblikate maailma. Ja läbi pudelite vaadates saab halli taeva siniseks värvida."
