Minu sõbrad * Emmanuel Bove

 

Lugesin - 18.-20. veebruar 2023

Kuna teos ja autor olid mulle täiesti võõrad, otsisin natuke infot ning leidsin ühe raadiotutvustuse. Seal öeldi välja, et tegu on mõnes mõttes ängistava ja kummalise teosega. Võib-olla ongi ängistus täiesti õige sõna, ent samas on teose meeleolus ka palju muud. Raamatu tõlkija on Indrek Koff ning tõlge on ladus ja tabab ilmselt hästi originaalteose meeleolu (küll oleks hea, kui jaksaks vahepeal ka prantsuse keeles lugeda!). Peategelane Victor Baton elab üksinda, pensionist, ta on sõjas haavata saanud. Mees otsib kaaslasi, sõprust, lootes et just see teeks teda õnnelikuks. Ta on tundlik ning kujutleb paljut ette. Seesama kujutlusvõime võib ju oma aja sisustamiseks tore olla, ent see võib olla ka väga kahjulik.

"Asjad ei olnud läinud nii, nagu mina olin seda endale öösel ette kujutanud. See on alati nii. Ma tean seda ja võin küll endale selgeks teha, et ei tohi midagi eeldada, aga kujutlusvõime jääb lõpuks ikkagi peale."

Ka siis kui Victor on lõpuks rahul, ei suuda ta seda nautida vaid laseb oma kujutlusvõimel ja mõtetel ikka tormi joosta.

"Olin õnnelik. Ometi tuli pähe naeruväärseid mõtteid, mis mu rõõmu rikkusid.
Mida Blanche teeks, kui tema parim sõbranna meile vastu tuleks? Kas ta jätaks mu sinnapaika? Või kui tal äkki kuskilt valutama hakkaks, nii et ta enam kõndida ei saaks? Või kui ta mõne vaateakna ära lõhuks, seeliku lõhki rebiks või mõne möödujaga kokku põrkaks?
Vahel mõtlen, et ega ma viimati hull ei ole. Mul oli kõik olemas, et õnnelik olla, aga ikka pidid mingid tobedad mõtted mind häirima."

Kes soovib autorist veidi rohkem teada, võib kuulata lühikest tutvustust Peeter Helmelt, salvestatud 2015. aasta maikuus. Õnneks on ka raamatu lõpus Indrek Koff'ilt saatesõna, mis aitab autorist rohkem teada saada ning rohkem aru saada tundest, mis meid tema teost lugedes tabab. Loetletud on ka mõned tema teosed - "Kasupoeg" (Le Beau-Fils), "Armand", "Mees, kes teadis". Koff on selgitanud ka, kuidas Bove, kes küll oma 47 eluaasta jooksul jõudis parajalt palju kirjutada, isegi prantslaste jaoks tükiks ajaks unustusehõlma vajus. Kirjanik ise on ühes intervjuus öelnud: "Kui üritad kirjandusse pääseda, siis ei tohi võtta kirjanduslikku poosi. See saab õnnestuda üksnes elu mõjul. Balzac, Dickens, Dostojevski. Vaadake, need suurmehed ei ole literaadid. Nad on inimesed, kes kirjutavad. Elu ei ole kirjanduslik. Elu jõuab kirjandusse, kui suur kirjanik selle kirjandusse toob, kuid ilma, et autor oleks tahtnud midagi kirjanduslikku korda saata." 

Peategelase kummalisus mõjub natuke nagu medikamentide infolehtede lugemine - alati hakkab tunduma, et mingi nendest kirjeldatud sümptomitest meid tababki. Raamatut lugedes tunduvad mingid nüansid ja mõtteviis tuttavad kuigi ma arvan, et päriselus ei tunne ma vist kedagi, kes raamatu peategelasega sarnaneks. Ja ometi on tema käitumises ja mõtteviisis midagi üldinimlikku, lihtsalt üsnagi liialdatud moel. Küllap tänu sellele liialdatusele ongi ühel hetkel võimalik kogu seda asja ka hoopiski huumori prisma kaudu vaadelda.

Peategelane märkab väga teraval pilgul kõiksugu pisiasju, samas omandavad need teinekord tema jaoks väga suure kaalu - näiteks lihtsalt pilve taha kadunud päike kaotab ühtäkki kogu hea tunde, mis teda seni valdas. Ta ketrab mõttes läbi juhtunut, arutleb, muretseb. Kui keegi teda ei märka või teeb otsuse, mis talle ei meeldi, tunneb ta, et teda on rängalt solvatud. Tema elu näib tühjavõitu ning ehk seetõttu täidab ta seda kõige sellisega, mis tundub mõttetu närvide kulutamisega. Ta soovib, et ka teised näeksid teda õnnetuna ning tunneksid talle kaasa. Ometigi on ta mõnikord (küll harva) sunnitud ka iseendale möönma, et seda tehes etendab ta omamoodi komejanti.

"Ühel päeval, kui ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata, otsustasin veeta mõne tunni Lyon'i jaamas. /.../ Mind ei märganud mitte keegi. Olin kurb. Üritasin kurvaks jääda. Tahtsin, et reisijatel tekiksid lahkudes süümepiinad, et nad mõtleksid teiste maade poole sõites minust.

Kõndisin, pea maas, ja kui mõni ilus naine vastu tuli, siis vaatasin teda nukralt, et tema südant liigutada. Lootsin, et ta aimab, kui väga ma armastust vajan.

Kui ma kodust välja lähen, loodan alati, et juhtub midagi, mis mu elu täielikult muudab. Ootan seda kuni kojujõudmiseni. Sellepärast ma oma toas püsida ei tahagi.

Kahjuks ei ole seni midagi niisugust juhtunud."

Victor tunneb, et ta on üksinda. Ilmselt on ta sellega ka harjunud, sest tundub, et ta ei annagi alati teistele võimalust, ega endale - võimalust lasta suhtel kasvada, areneda. Enne jõuab ta juba solvuda, teha mingi otsuse, toetudes oma omapärastele mõtetele ja arusaamadele.

"Oh üksindus, see ilus ja kurb asi! Kui ilus see on, kui oleme ta ise valinud! Kui kurb see on, kui oleme pidanud seda pikki aastaid vastu tahtmist taluma!
Mõni tugev mees ei olegi oma üksinduses üksi, aga mina olen nõrk - olen üksi, kui mul sõpru ei ole."

Stockmann Yard * Antto Terras

 

Lugesin 15. jaanuar - 20. veebruar 2023

Kes vähegi on Helsingis või Tallinnas Stockmanni kaubamajas shopanud, sellele tuleb tuttav ette raamatukaanel kasutatud Stockmanni-kollane värv ning silmad, mis reklaamivad hästi selle hinnatud poe Hullude Päevade aegset meeleolu ja poekotte. Kuid nagu selgitab poedetektiiv Terras, on Stockmann ka igapäevaselt nii hinnatud, et kui poest pole parajasti võimalust soodushindadega kaupa ausal teel koju viia, tehakse seda ebaausal teel. Kõiki pahategusid ei avastatagi, aga numbreid vaadates toimub neid ikkagi äärmiselt palju. Seda illustreerib kasvõi see, et Terrase 18 tööaasta täitudes sai tal täis ka 10 000 kinnipidamist. Vargustest võib autor kõneleda lausa poeetliselt.

"Kurjategija jaoks on poevargus põld, mille kündmisetarve ei lõpe iialgi. Iga nurga peal on mingi kauplus või pood, on marketeid ja kaubamajasid, seega töödele ei paista lõppu ja lisaks elatab südi kündja end ka suurepäraselt ära."

Terras selgitab oma 2015. aastal ilmunud raamatus pikalt, põhjalikult ning sadadele näidetele toetudes, milliseid erinevaid poevarguste variante ta on oma töös kohanud ning mida oleks vargile minejal vaja kindlalt teada. Jääb lausa mulje, nagu oleks tema missiooniks koolitada meistervarasteks veel mõned asjast huvitatud lugejad ning autor leiab, et hästi sooritatud vargust hindavad omal moel nii poodide turvapersonal kui ka politsei. Terras ei hoia end tagasi ning pruugib päris krõbedat sõnavara, mis paraku sobib samas teemaga kokku küll. Tema kirjelduse järgi leidub vargusjuhtumite hulgas kuhjade kaupa kurioosumeid, mille puhul ehk ei mõista lõpuks isegi asjaosalised ise, mis põhjusel ja kelle jaoks oli vaja vargilkäik üldse ette võtta...

Üks kõige lemmikumaid kohti raamatus on minu jaoks Stockmanni kirjeldavad tekstilõigud.

"Stockmann tõi inimeste ellu stiili ja glamuuri, samuti riigi esimese eskalaatori. Kauplemine on jätkunud tänaseni. Kaubamaja püsis avatuna viimases sõjas isegi pommirünnakute ajal, kuigi valgusõu sai kaks korda pommitabamusi ja pool selle klaasilaest kukkus keset hommmikust tipptundi alla.

Stockmann on kahtlemata ainus kaubamaja Soomes, mis näeb välja nii, nagu üks õige kaubamaja välja nägema peabki. Turuliidri positsiooni on korduvalt ohustatud, kuid vaimsel tasandil pole sellesarnast institutsiooni olemas isegi Soome naaberriikides.

Stockmannis ollakse ja sinna minnakse selleks, et ennast näidata. Pirukat ja paremat pasteeti saab nüüdsel ajal ka mujalt igalt poolt, aga inimeses peab olema stiili, et osta seda just Stockmanni Gurmeest ja mitte mingist tatisest S-Marketist.

Põlvkonnad vahetuvad, Stocka jääb. Isegi kui kliendiprofiil on aastakümnete jooksul pisut muutunud, pole glamuurne ärihõng kusagile kadunud. Iidsetel aegadel kuldmüntide eest koloniaalkaupu ostnud seltskond on tänaseks kadunud sinnasamasse, kuhu kuldmündid ja koloniaalkaubadki. Lavale on astunud uus ja paindlikuma meelega seltskond, kes muudab omi unistusi tõelisuseks, makstes ostude eest krediitkaardiga.

Tänased vikondid kannavad kevad-sügiseti tepitud jopesid, suviti purjekingi ja Polo Spordi polosärke. Kõik näevad välja, justkui oleks nad äsja saabunud faasanijahilt või Hanko Regatilt. Ja lõppude lõpuks, endiselt püsivad vee täie tervise juures ka umbes 500 täispikka naaritsanahkset kasukat kandvat daami, kes suurema osa oma ärkvelolekuajast veedavadki Stockmannis.

Paljudes peredes on kombeks hommikuti tõmmata jalga punased sametpüksid ja minna Stockmanni ennast näitama. Kaubamaja edu retsept on salajane, aga lihtne: esiteks tulevad Stockmanni huvid, siis kliendi vajadused ja lõpuks Soome seadused. Aga samamoodi on see igas heas ja edukas ettevõttes.

Kui Stockmann peaks ootamatult üheks päevaks uksed kinni panema, siis jääks elu Helsingis ilmselt seisma. Tõeline helsinglane peab vähemalt korra päevas Stockast läbi astuma, isegi kui selleks pole päriselt mingit vajadust. Stockmann on osa linnaelust, see on enese näitamise koht, place to be. Vaevalt, et keegi laupäeva hommikul ärkab üles mõttega, et nüüd löön enda üles ja siis lähen KappAhl'i kohvile.

Stockmann on klientidele ja ka selle töötajaile ühtaegu nii kaubamaja kui ka legend. Selles on midagi peent, elegantset ja mahedalt feodaalset. Kuulus kodanluse vaoshoitud võlu saabki lihaks aadressil Aleksanterinkatu 52. Aga sisuliselt pole seegi midagi muud kui üks tavaline vürtspood teiste samasuguste seas, võib-olla vaid pisut suurem ja haruldaselt heas asukohas.

Stockmanni kuvand toetub ideele kvaliteedist ja paremusest - tema kliendi kvaliteedist ja paremusest. Tulge meie juurde ja te saate hetkeks olla Keegi. Stockmann mõjub õndsakstegevalt ja siit pole võimalik leida midagi sellist, mida rahaga ei saaks lepitada. Vähestel ettevõtetel, mis ise midagi päriselt ei tooda, on põlvest põlve õnnestunud inimeste teadvusesse kinnitada midagi nii kindlat ja vaieldamatu positsiooniga olevat. Stockmanni äriideeks on lubada inimestel mõelda endast mida iganes soovivad. Iga kliendi nägemust iseendast püütakse igapidi toetada, et seejärel nägemus tooteks muuta, siis raha ära võtta ja seejärel jalust minema saata. Ilma inimese edevuseta oleks see äri omadega korralikus miinuses. Stockmanni parim toode on Stockmann ise."

Soov pikanäputööd harrastada peab ilmselt inimese jaoks mingil moel loomulik või hästi sisse harjutatud olema ning nende jaoks, kes seda loomulikuks peavad, leidub siin kuhjade kaupa häid ning loogilisi soovitusi. Näiteks soovitus külastada poode varguse eesmärgil siis, kui ka teisi külastajaid palju on; välimusega mitte silma paista, proovida koguse poolest mõistlik olla, mitte kelkida oma vargusega ning vahelejäämise korral ausalt karistus vastu võta. Kahjuks on eestlastest paraku palju juttu, kiita saavadki nad peamiselt selle eest, et võtavad ärateenitud karistuse vapralt vastu.

Tegelikult selgub raamatu lõpus, et Antto Terras on end esimesed 16 eluaastat eestlaseks pidanud, kuid 1991. aasta juunis Soome jõudes tema "eestlaseks olemine lakkas", ehk siis ilmselgelt peab ta end nüüd soome kodanikuks, igal juhul ta Eesti järele ei igatse ning kaasmaaslaste kinnipidamine teda ei häiri. Eestlasele ongi võib-olla kõige huvitavam lõik see, kus Terras kirjeldab ja arutleb eestlaste üle.

"Eestlasi peetakse sageli pisut naljakalt kõlavat keelt kõnelevaks sümpaatseks rahvaks, kelle peamisteks hobideks on "Saaremaa valssi" ümisedes seinu krohvida. Soomes elab praegu kas alaliselt või ajutiselt ligi 50 000 eestlast, seega arvatavasti leidub nende seast ka eelpoolkirjeldatuid. Suurem osa on siin ikkagi praktilistel kaalutlustel ja täiesti konstruktiivselt, sageli näiteks teenindussektoris, kus eestlane saab palka tunnis ikkagi kümmekond eurot soomlasest vähem. Tallinnas saab Prisma kassast umbes 3,75 eurot tunnis, Helsingis umbes neli korda rohkem./.../

Puhtalt halvasti mõeldes teevad kõige edukamaid vargusi just eestlased. Neid on ühelt poolt kõige rohkem, kuid nende edu teiseks suureks põhjuseks on euroopalik välimus ja teatud määral ka normikohane riietumisstiil. Kõigile pole võimalik siiski anda asjalikku välimust, isegi kirvega mitte, kuid igasugu potisoengud, mustad spordipüksid ja teksajakk koos fliissärgiga reedavad selliste päritolumaa igasuguse eksimisvõimaluseta. /.../ 

Tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumine Soome ja Eesti vahel on alati olnud mõneti ühekülgne. Neile kõlbab küll töö ja kraam, aga õnneks jääb maksutulu meil vastukaaluks saamata. Kui liita kokku kõik meie ilmajäämised näiteks viimase kahekümne aasta jooksul, siis oleks õige ja õiglane, kui Eesti annaks Stockmannile sõjareparatsioonina vähemalt poole Hiiumaast või terve Pirita ranna."

Üsna lihtsalt loetav raamat, natuke kohati ehk liiga mahlase keelekasutusega, huvitavate tähelepanekutega. Kuna on palju näiteid elust enesest siis sellist pikka arenguliini siin olla ei saa, ehk siis lihtsam on ehk raamatut lugeda parajate juppidena.

Sõprade linn * Joanna Trollope

 

Lugesin 16.- 19. veebruar 2023

Esialgse mulje järgi võiks raamatul olla teistsugune pealkiri - näiteks "Lahkukasvamine". Esmalt on paras jupp kirjeldust, kuidas inimesed oma praeguse eluetapini jõudsid. Küllap on sedagi vaja, aga tundub ka sutsuke igav, sest kas peaks uskuma, et kui teatud inimese/paari eluolu oleks mingil määral erinev olnud, oleks nad lõpuks mingisse teistsugusesse punkti jõudnud? Ei tea. See pole ainult Stacey lugu, kes kaotab loo alguses töökoha ning siis selgub hiljem, et sõpruskonna ühe liikme juurde on tööle võetud keegi, kes seal ei pruugiks olla. Siin on ka üliedukas Gaby, abikaasa ning kolme lapsega, üksikema kuid väljapaistva firma omanik Melissa Hathaway koos poja Tom'iga ning professor Beth oma armsama Claire'iga. 

Stacey olukord on keeruline, muidugi esmalt töökaotuse tõttu kuid suures osas ka sellepärast, et ta otsustab võtta enda juurde elama ema, kes on järjest dementsem ning vajab tõsist hoolt. Ehk siis Stacey jaoks on tegu kukkumisest täiesti teise äärmusesse, võrreldes tema aktiivse ja eeskujuliku tööeluga, mis nüüd asendub väsitava ja depressiivse hooldustööga kodus.

Sõprade seltskond on olnud ülimalt eesrindlik, ehkki omavahel on nad üsnagi erinevad - kõikidel on senini olnud prestiizhikad töökohad ning ühel või teisel moel rahulduspakkuvad suhted, nüüd aga on hakanud asjad kiiva kiskuma ning konfliktsed olukorrad tekivad ka pereliikmete või endiste kallimatega seoses.

Pärast raamatu alguseosa, mis mõnede tegelaste puhul tundus liiga glamuurne ja toretsev, jõuab lugeja punkti, kus kõigil on tekkinud tõsiseid muresid. Ja mis kõige keerulisem, need mured keerduvadki mingil hetkel suures osas justnimelt nendesamade seni üksmeelsete ja üksteist toetavate sõprade ning nende perede ümber. Nagu selgub, ei pruugi mitmedki reeglid, millest tegelased kõva häälega jutlustavad, sugugi kehtida kui tegu on enda ja oma lähedaste eludega.

See raamat on leppimisest, minna ja lahti laskmisest, muutustest, edasiminekust kõige kiuste. Sellest, et elus on palju asju, mida kontrollida ei saa, ent samas ka neid, mille puhul tuleb teha mingi otsus, leida lahendus, selgus iseenda jaoks ning lubada endal edasi minna, valida uus tee. Enamus raamatu tegelasi leiavad, et kui väga neile muutused ka ebamugavad või rasked tundusid, ei soovi nad enam naaseda oma endise elu juurde, isegi kui see varem neile sobis ja isegi kui uus elu tähendab riskide võtmist. 

Mul on hea meel, et sain end raamatu alguse loenduslikust osast läbi näritud, sest raamatu teine pool näeb rohkem päris elu moodi välja ning tegelased jätavad ikkagi päris inimeste mulje, mitte pole lihtsalt üliedukad nukud, millisena raamatu algus neid näitab.  

Hea nõuanne on esinemise/kõnepidamise kohta, ühelt selles asjas rohkem kogenud sõbrannalt teisele:
"Jää lihtsalt iseendaks. Nii vähe märkmeid kui võimalik, ära vehi liiga hoogsalt kätega ja ära puuduta oma juukseid, mitte kunagi. Käsitle ühte suuremat teemat ja kaht väiksemat - see on kõik, mis sul õnnestub neile selgeks teha, isegi erksa taibuga publiku puhul. Ja nad kõik, nii mehed kui ka naised, panevad tähele, mis kingad sul jalas on."

Tabavalt ütleb üks professor Bethi intervjueeriv tudeng:
"Mu ema ütleb, et raha ja sõpru ei tohi kunagi käest lasta, sest sa ei tea kunagi, millal sul emba-kumba vaja läheb." Hea on, et vahepealsetest hõõrumistest hoolimata ei lase sõbrad üksteisest lahti ning ilmselt lõpuks loovad üksteisega varasemast hoopis tugevamad sidemed.

Lihtsalt kuula * Sarah Dessen

 

Lugesin 15.-17. veebruaril 2023

Esialgu on raske tabada, mis võis juhtuda varem populaarse ning modellinduses tegutseva, eduka perekonna noorima tütre Annabeliga. Selge on aga see, et tal on nii kodus kui ka koolis raske. Üllatavalt leiab ta endale koolis kaaslaseks omapärase Oweni, kellega maailma ja muusika(!) üle arutleda. Nimelt on Owen samasugune üksiklane nagu tema, keda on sildistatud ja kõrvale jäetud oma varasema vägivaldse käitumise tõttu.

Annabel on olnud mitmeid aastaid lähedane 6. klassis kooli saabunud uue tüdruku Sophie'ga, kes tundus põnev ja uudne võrreldes Annabeli varasema sõbranna Clarke'iga, kellega tal nüüd suhtlus lausa päevapealt katkeb. Kuid ühel hetkel langeb Annabel ise Sophie kiusamise ja rünnakute alla. 

Kodus on parajasti suurimaks mureks keskmine õde Whitney, kes peaaegu tervele perele märkamatult on libisenud söömishäire küüsi. Vanim tütar, elavaloomuline Kirsten on püüdnud kõiki selle eest hoiatada, ent teda ei võetud tõsiselt ning nii jõuab olukord juba väga kriitiliseks minna. Üliaktiivse Kirsteni ning sissepoole elava Whitney kõrval tunneb noorim õde Annabel end tihtipeale nähtamatuna või arvabki, et parem on mitte silma paista ning oma arvamust avaldada, et olukorda mitte hullemaks teha. Oweniga kohtumine paneb teda mõistma, et ta polegi eriti oma arvamustest ausalt rääkinud vaid püüab pigem kedagi häirimata toime tulla.

Tänu Owenile kohtub Annabel teistega, kes tema maailma muudavad, kuid ometigi keerab üks sündmus uuesti kõik pahupidi ning tüdrukule tundub just nagu oleks kogu vahepealne paremuse poole liikunud aeg olemata olnud. Võib-olla ei ole alati mõistlik jätta asju enda teada, isegi kui tegu on millegi raske ja keerulisega, mis sulle teiste silmis märgi külge võib jätta. Kuid see halb, mis kunagi tabas Annabeli ning millest ta teiste ees vaikib, tabab nüüd Sophie teist sõbrannat Emily't. Annabel mõistab lõpuks, et unustada püüdmine ei aita asjadega toime tulla ja lahendusi leida.

"Ma olin alati tahtnud seda unustada. Kuid isegi siis kui hakkasin enda meelest juba unustama, ujusid ikka ja jälle mälukillud välja naagu veepinnal hulpivad puupilpad, mis uppunud laeva asukohast märku annavad. Roosa pluus, minu nimest tehtud värss, kellegi käsi mu kaelal... Just niiviisi juhtubki, kui sa proovid mineviku eest ära joosta. See mitte ainult ei jõua sulle järele, vaid võtab su üle võimust, rikub su tuleviku, võtab ära maa ja taeva, kuni sul pole enam muud teed, kui sellest otse läbi minna, sest see on ainus rada, mis võib su koju viia.
Mõistsin seda nüüd. Hääl, mis kogu aeg mu tähelepanu püüdis, kutsus ja anus, et ma teda kuulaksin, polnud üldse Willi hääl. See oli mu enda oma."

Hästi kirjutatud raamat, minu rõõmuks on siin üheks oluliseks tegelaseks ka muusika.

Teise ringi süda * Tamsyn Murray

Lugesin 16. veebruaril 2023

"Armastus ei ole kraanivesi, mille saad kinni keerata, kui ei taha enam hoolida. See imbub su hinge, tallab raja su südamesse ja lahkudes jätab maha väljakannatamatu tühjuse."

Raamat, mida ei tasu ette võtta kui oled hella südamega, ent ei soovi parajasti pisaraid valada. Nutsin lahinal ja sain aru, et ega ma vist pole senimaani üle saanud oma vanemate minekust. Ja et see hoiab minus alati stardivalmis kurbuse ja leinatunde - mõnikord piisab vähesest, et see sealt vallandada. Peale vanemate lahkumise ilmselt ka minu tütre diabeedidiagnoos on selline, mida ma pole lõpuni suutnud läbi leinata. Või siis võib-olla üldse mitte, sest diagnoosidega tuleb tavaliselt elama hakata ning aega nende läbielamiseks ei jäeta. Seda ma igal juhul mäletan, et viha tundsin küll ühel hetkel, pool aastat pärast diagnoosi teadasaamist. Viha... ja ikkagi kurbust, et haigus tabab täiesti teenimatult kedagi, kes oleks väärt oma elu tervena elama.

See lugu on samuti paratamatustest. Kuigi ka surma puhul me ju tihtipeale küsime ja mõtleme, kas oleks saanud ka teisiti. Minu vanemate puhul oli see igatahes nii. 

Leo - Niamh'i edukas kaksikvend - sureb, tehes õega sõlmitud kihlveo võitmiseks ulja hüppe kaljudel. Kuigi algul loodab pere, et on veel lootust, maandub Leo kukkudes nii pahasti, et ehkki tema keha saab veel elus hoida, on ta ise tegelikult juba läinud. 

Samal ajal on juba pikemat aega haiglas Jonny, kes on sama vana kui Leo, ent põhimõtteliselt ootab surma, sest tema enda süda ei tööta - elus püsib ta ainult tänu masinatele. Jonny lootus doonorisüdamele on väga väike, sest talle ei sobi iga veregrupp ning ta ise on pigem jõudnud arusaamani, et tema aeg saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuid siis päästab Leo süda tema elu.

Sündmus, mis ühes peres tähendab tohutut leina, tähendab Jonnyle uut algust kuid ta ei suuda lakata mõtlemast, kellelt ta oma südame sai ning jõuabki oma otsingutes Leo perekonnani. Niamh'iga suhtlema asudes muutub olukord varsti keeruliseks, sest ta tõesti meeldib poisile kuid samas ei suuda Jonny tüdrukule tõde paljastada. Ta tunneb sisimas, et kui tema sees on Leo süda, ei või ta alustada suhet tema kaksikõega. Ja ometigi on noored juba suutnud omavahel luua romantilise ja südamliku sideme ja nad mõlemad tajuvad, et võivad oma suhtluses puudutada ka teemasid, mis teiste lähikondsetega suheldes kõrvale jäävad.

Väga valus lugu leinast, eitusest, enesesüüdistustest ja paranemisest, mõistmisest ning andestamisest. Leo perel läheb kaua aega, enne kui nad nõustuvad iseendale ja üksteisele tunnistama, kui raske neil on.

"Lugesin netist üht artiklit selle kohta, kuidas uppuv inimene ei paista üldse uppuja moodi välja - ta ei vehi kätega, ei pladista ega karju, sest hingamine on ainus, mida ta teha püüab. Uppuda võib isegi tugev inimene, vaikselt, rapsimata, ümberolijad aga arvavad samal ajal, et temaga on kõik korras. Nüüd ma tean, et minuga toimus sama asi: ma kulutasin kogu jõu vee peal hoidmisele, abi palumiseks ei jätkunud mul enam võhma. See ei olnud Leo surmaga leppimine ega toimetulek. Ma olin uppumas tema kaotusesse. Me kõik olime."

Ilus ja südamlik raamat - teemal, millega paratamatult käib kaasas palju pisaraid.

Hiirtest ja inimestest * John Steinbeck

Lugesin 16. veebruaril 2023

Hiirte ja inimeste parimad kavatsused nurjuvad sageli ja jätavad meile tõotatud rõõmu asemele üksnes nukruse ja valu. (Robert Burns)

George ja Lennie on kaks meest, kes rändavad töö otsinguil siia-sinna. Üks väiksem, teine hiiglaslikku kasvu - üks parajalt nupukas ning sõnaosav, teine aga lihtsameelne nagu suur laps, ent ka tugev nagu karu. Kahjuks kisub Lennie lihtsameelsus mehi pidevalt uutesse probleemidesse, mistõttu Georg koos Lenniega tihtipeale ühest kohast järgmisesse põgenema peab. Ometi püsivad mehed koos ning Georg jutustab Lennie'le väikesest majakesest, kuhu nad võiksid kunagi koos kolida, kui neil tööga piisavalt raha on teenitud. 

Väike majake koos aia, maalapi ning küülikutega on Lennie suur unistus ning ta ei väsi rõõmustades kuulamast kuidas George sellest juttu vestab. Päriselu pole aga kahjuks sugugi nii rõõmustav ning inimene võib siin maailmas olla sama haavatav kui hiir, kelle pesa põllu peal kogemata lahti küntakse...

John Steinbeck'i "Of Mice and Men" jõudis trükki aastal 1937. Koos mitmete teiste Steinbecki teostega kuulub see ameerika klassika hulka. Järelsõnas äratoodud teised teosed on näiteks romaanid "Vihakobarad" (The Grapes of Wrath) ja "Hommiku pool Eedenit" (East of Eden) ning jutustused "Tortilla kõrgendik" (Tortilla Flat), "Karbitänav" (Cannery Row). Lisaks on Steinbeckil jutustus "Pärl", raamat "Teekond Charley'ga" ning romaan "Me tusameele talv".

Talvesepp * Terry Prachett

 

Lugesin 15.-16. veebruaril 2023

Nagu mõne teise Prachetti raamatu puhul, on ka siin alguses väikeseks künniseks sõnade loend alguses ning huvitava kõnepruugiga Feegle'ide (ehk piktide?) vestlus raamatu alguses. Kuid kohe seejärel hakkab lugemine ladusamalt kulgema, sest lugu jätkub noore nõia Tiffany eluga, kes peab päästma oma küla inimesed neid tabanud võlulume uputuse käest. Ma pole kindel, kas tõesti just nii palju, aga tundub, et tema külas on maha sadanud vähemasti 4 meetrit lund ning tüdruk peab suutma päästa nii loomi kui inimesi, kes selle alla on jäänud.

Tiffany on õpetust saanud tuntud nõialt vanaema Weatherwax'ilt ning preili Eumenides Treasonilt. Lisaks tunneb tüdruk veel mitmeid teisi, üsnagi imelikke nõidasid. Kuid preili Treasoni juures õpib ta pikemalt, pidades paremini vastu kui teised õpilased. 

Prachetti sooja huumoriga kirjutatud lugu on muhe ja õdus, isegi kui parajasti kirjeldatakse mõne nõia hirmuäratavat elamist või õudustäratavat tormiööd. Ja Feegle'ite tore maameeste kõnepruuk on vahva ning paneb kahjatsema, et tänapäevane keelekasutus on suures osas väga ühtlustunud. Vähemalt pealinna elanikuna tundub nii.

"Õige nõid ei tohi teha midagi lihtsalt sellepärast, et see tundub sel hetkel hea mõte olevat! /.../ Nõidadel tuleb iga päev tegemist teha inimestega, kes on rumalad, laisad, ebaausad ja otse öeldes ebameeldivad, nii et muidugi võid sa hakata arvama, et maailm muutuks oluliselt paremaks, kui sa neile kõrvakiilu annaksid. Aga nii ei tehta, sest nagu preili Tick kunagi seletas: a) see muudaks maailma paremaks väga lühikeseks ajaks, b) pärast oleks maailm natuke halvem ja c) nõid ei tohi olla sama loll kui teised."

Tiffany läheb koos preili Treasoniga vaatama tantsu, millega suvi vahetub talveks, ent ta ei suuda jääda pealtvaatajaks ning järgneb oma jalgade kutsele. Nii juhtub, et Talvesepp peab teda ekslikult Suvenaiseks, mispeale hakkavad juhtuma kummalised asjad ja kogu maailm satub ohtu jäädagi igavese talve võimu alla. Ainus, kes seda päriselt muuta saab on Tiffany ise kuid õnneks on tal ka tarku toetajaid-suunajaid.

Märksõnu: Talvesepp, Suvenaine, morrisetants, kassipoeg Kuule, Boffo, juust Horace, Roland (de Chumsfanleigh), tädi Danuta, tädi Araminta, gonnagil, Kriidikünka Feegle'id, Rob Igaüks, Juhm Wullie, Billy Suurlõug, Jeannie, Suur Yan, Nanny Ogg, küllusesarv