Mälestusteta suvi , Heli Künnapas

 

Seekord raamat, mida ma ilmselt oma 12-aastasele tütrele veel ei soovitaks. Ehkki alguse poolest oleks see küll just selline lugu, millega samastuda - neti- ja nutisõltuvuses noor saadetakse suveks elama maale, vanaema juurde... Linnas on ta silma jäänud looduskaitseteemalistes aktsioonides osalemistega ning vanemad loodavad teda sarnastest ettevõtmistest maale komandeerimise abil eemal hoida. Muidugi mõista on tüdrukul tunne, et see suvi kujuneb väga pikaks ja igavaks - isegi postitusi (#minumõttetudkuudmaal) ei saa teha, sest vanemad on telefoni interneti kinni keeranud - ent üsna ruttu õpib ta tundma teisi lähedal elavaid noori ning tema elu muutub iga päevaga järjest põnevamaks. Ka keerukamaks. 

Brenda esimeseks tutvuseks on naabermajas elav Richard, kes näib tüdrukusse suhtuvat paraja vastumeelsusega, suutes samas suhelda väga sujuvalt mitme kohaliku neiuga. Tasapisi ilmneb, et poisi imeliku suhtumise tagamaad on siiski hoopis muudest asjaoludest põhjustatud. Brenda õpib olema abiks maatöödel, heinategemisel ning majavärvimisel ning näeb lõpuks oma silmaga loodust, mis tema jaoks seni siiski veidi hirmutav ja salapärane on olnud. Lõpuks pole paljud asjad ja inimesed sellised, nagu nad algselt on paistnud... Kes "Mälestusteta suvi" esimese osa on läbi lugenud, jääb igal juhul kannatamatult raamatu teist osa ootama! 

Sinine välk, Ann Cleeves - #4 - Shetlandi neljas raamat

 

Kuna Shetlandi sarja 3. raamat, "Punased luud", oli parajasti välja laenatud, ei jäänud muud üle kui krabada lugemiseks sarja järgmine osa. Selles sõidab Perez koos Fran Hunteriga oma kodusaarele Fair Isle'ile, et tähistada koos oma perega nende kihlust. 

Ja nüüd, kui raamat on läbi loetud, on mul kahju, et ma ikkagi selles järjekorras otsustasin lugeda... See on väga hea raamat, ent rohkem ja täpsemalt sellest kirjutada ei saagi, nii on. Lugege ise. Ning kui Perez teile meeldib, siis puudutab see raamat teid.

Selle raamat puhul tahaks autorilt aga küll küsida, kas nii oligi tal plaanis või lihtsalt juhtus nõnda, sündmused viisid järjest edasi, vältimatult. Ise oleksin küll väga tahtnud, et lugu oleks teistsuguse lõpu saanud. Ometigi on elus samamoodi - ehkki pigistame silmad kinni ning palume oma südames, et mõni karikas meist mööda läheks, pole see meie endi otsustada.

Lugupeetud mujal liigitamata loominguline töötaja härra Treier...

 

Üks parimaid asju reedeste ja laupäevaste hommikute juures on Märt Treieri hommikuprogramm Vikerraadios. Meie pere kipub olema pigem liiga hiline ärkaja, või siis reedeti liiga kiirustav ärkaja. Niisiis me tavaliselt kõige varajasemaid saatetunnikesi ei kuule, ehkki mõnusa huumorilaksu saame ka hilisematest saateminutitest kätte. Väga rõõmustav on seega, et Märdi hommikumõtisklusi on võimalik lugeda ka raamatust! Autori sõnul tuli sealt küll mitmeid jutte ruuminappusel välja jätta, seega võiks minu arvates kohe heaga ka järgmise teose välja anda, sest selline muhe lugemine kulub alati marjaks ära!

Miks on need mõtisklused nii head? Iroonia ja nali pole siin lihtsalt niisama, naljategemise pärast. Ikka peame vaatama sügavamale endasse ja mõtisklema... Väga hea näide, millest tahan jupikese ka siia röövida, oli jutuke sellest, kuidas peaks õpetaja õpilasesse suhtuma. Ja paistab selgelt, et küsimus tegelikult puudutabki üleüldiselt seda, kuidas me võiksime teise inimesse suhtuda - peaksime vaatlema teda ilma hinnanguteta, ilma võrdlemiseta. Mõtisklus lõppeb Treieril nii: 

"Kui hirmus lihtne on kellessegi suhtuda siis, kui võtame teda lihtsalt kellegi teisega võrrelda. Ja kui raske, kui peame temast endast soneti kokku seadma? Aga selleks, et inimeseloom mõistaks, et ta tõesti on keegi, kes on samuti oluline ja ainulaadne, selleks tuleb vaadelda teda kui mändi. Vähemalt kaks päeva."

Ja selleks, et nüüd mõista, mida täpsemalt tähendab see "vaadelda teda kui mändi", soovitan kindlasti lugeda Treieri mõtisklusi! Saab nii naerda kui ka südant valutada, igal juhul mõtiskleda kohe päris kindlasti. Ahjaa - ja miks on minu postitusel selline pealkiri - ka seda võib täpsemalt lugeda juba raamatust!

Kuid mõne tekstijupikese panen siia veel, et oleks võimalik neid ka hiljem kohe üles leida:

"Kas pole kummaline mõelda, et ka elus ja suhetes kipub olema natuke samamoodi, nagu on reaalainete mõistmisega keskmiselt? Kas pole nii, et vist päris paljud meie kooselud püsivad natuke liiga matemaatilistel alustel? Et kuidagi on kalkuleeritud, et nii ongi kuidagi rahulik ja tasakaalukas, suurt õnne nagu ka ei ole, aga ajab kuidagi asja ära. Teised suhted püsivad jällegi füüsikal. Füüsiline kontakt on tugev, palju muud aga kannatab. Ja siis see keemia. Kui paljude meie elus ja suhetes on seda tegelikku keemiat, täiesti seletamatut väge, mis nii kenasti aastakümneid koos hoiab ja liigseid küsimusi ei tekita."

/.../

"Olen viimaste aastate jooksul märganud, et inimene on seda põnevam, mida rohkem temast kohtumise järel saladuseks jääb. Muidugi ei ole jutt tingimata mingitest faktidest, pigem ikka mõtlemisviisist ja maailmatunnetusest ja muidu tarkusest. /.../ Niisiis on inimene seda huvitavam, mida rohkem temast sisse ja alles jääb. Et iga järgmise korraga tekiks veelgi enam kahtlusi, et selles ookeanis laseb ringi veel mõni hiigelvaal, mille avastamine võiks ju olla vaala suuruse tõttu lihtne, aga kuna ookean on veel suurem, siis on isegi vaal nagu nõel heinakuhjas. Huvitava inimese siseookeani paisutavad sõnakasutus, lugemus, põnev ja erisugune tunnetus, tundlikkus, oskus rääkida, oskus vaikida. Ja siis räägid nende inimestega ja räägid, ning ajuti tundub, et suure rääkimise peale tead neist veel vähem kui enne. Ei tea, kuidas teiega, aga minu meelest on see hirmus põnev."

Jah, põnev on kindlasti. Ja Märt Treieri mõttemaailmast oleks kahtlemata veel palju avastada, nii et mis muud kui jääda järgmist raamatut ootama! Ootust justnimelt hüüumärgiga tähistades!...

Liz Fenwick - Tõusuvesi

 

Elasid kord kaks õde, kes olid üksteisele väga lähedased ning välimuselt sarnased, ehkki iseloomult päris erinevad. Üks neist oli elav ja lahtise iseloomuga, teine aga tagasihoidlikum ja kinnisem...

Selline võiks olla raamatu "Tõusuvesi" tutvustuse algus, ent nii kõlab kõik väga lihtsalt. Raamat ise aga - eriti kui mitte lugedagi kõigepealt mõnd tutvustust - on parajalt keerukalt osadest kokku pandud. Niidiotsad, mis kätte antakse, ei taha algul kuidagi põimuda, tegelaste omavahelised seosed on peidus, ent aegamööda saab lugu muidugi selgemaks. 

Minule puges see raamat hinge. Peategelane on  Adele, kes sõjaajal läheb Londonisse telegrafistiks õppima. Tema õde Amelia jääb pere juurde Cornvalli, kus ta töötab autojuhina. Nad on kaksikud ning jagavad erilist sidet, mis lubab neil tajuda üksteise tundeid ka kaugema maa tagant. Amelia on kergesti armuv tüüp ning loob suhteid mitmete noormeestega, kuid lõpuks on ta siiski ülepeakaela sisse võetud nende kodukohast pärit Eddie'st, kellest sõja ajal saab lendur. Adele oma tagasihoidlikkuses sama lihtsalt kaaslast ei leia. Võikski hoopis öelda, et ta ka ei otsi, kartes, et sõda teeb nagunii kõik keeruliseks. Kuid mis iganes tema enda plaanid ka poleks, on elul talle varuks midagi muud. Ka ähvardav ja ettearvamatu sõjaolukord paneb inimesed mõistma, et elu tuleb nautida, seni kui see on veel võimalik!

Tegelikult pole see lugu ainult kahest õest vaid ka nende ümber moodustunud perekondadest, mis asuvad mitmeid aastaid hiljem teine teisel pool maakera. See on raamat sidemest, mis on katkenud, ent ootab uuesti avastamist. Lugeja on kordamööda tänapäevas ning II Maailmasõja ajal toimunud sündmuste keskel. Kui see algul tekitabki segadust siis hiljem tundub selline loo edasiandmise viis juba ainsa võimaliku variandina, et mõista seda põnevat ent ka traagilist lugu.

Üks ilus lõik raamatust ka:

"Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva "I Only Have Eyes For You" laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

Ma armastan sind."

Valged ööd - Ann Cleeves - #2 Shetlandi sarjast

 

Soe ja südamlik. Uskumatu küll, aga krimiloost hoolimata tahan esimeseks just neid sõnu kasutada. Shetlandi sarja teises osas nimelt areneb edasi uurija Jimmy Perez'i ning Fran Hunteri suhe. See õrn ootus, pehmus ja hoolivus, mis on suhte algusajale omane, pehmendab karme sündmusi, mida krimiloos ikka kohtame. Arvatavasti teeb seda ka Shetlandi helevalge suvi, mis küll samas võib hoobilt muutuda uduseks ja läbipaistmatuks...

Ann Cleeves'i kirjutamisstiil meeldib mulle väga. Pole suurejoonelisust - see on nagu mõtisklus, mille käigus saad teada kõik vajaliku ning tunnetad mõtiskleja olemust. Sisemine vestlus, mida mitmed raamatu tegelased omaette peavad, on tihtipeale humoorikas ning paljastab tegelaste sisemaailma väga tabavalt. 

Mõned kirjakohad, mis näiteks heast ilmast sõltuvale eestlasele oma mõtte poolest südamelähedased võivad tunduda, või on lihtsalt vahvad:

"Kas lähme oma tassidega välja, et ilusat ilma mitte raisata?"

"See oli üks meeletu suvi. Päevad täis kirglikke püüdlusi. Nüüd oleme me kõik palju väärikamad."

"Perez arutles endamisi, et sel ajal aastast on kõik natuke napakad. Süüdi on valgus, mis sind päeval pimestab ega jäta ööle ruumi. Päike ei kadunudki päriselt horisondi taha, isegi keskööl võis väljas raamatut lugeda. Talved olid nii trööstitud ja süsimustad, et suvel haaras inimesi seletamatu rahutus, nad kukkusid rabelema. Valitses üldine arusaam, et suvest tuleb võtta viimast, tuleb viibida vabas õhus ja naudiskleda, enne kui pimedus jälle võimule pääseb. Siin Shetlandil kutsuti seda suvehulluseks."

Lugu hakkab hargnema Biddista külas toimuval kunstinäitusel, kus esitletakse kohaliku kuulsuse Bella Sinclair'i ning Fran Hunteri töid. Näituse avamisel korraldab üks külastajatest kummalise stseeni, vajudes hüsteerias ühe maali ette põlvili ning väites, et ta ei mäleta midagi oma elust ega isikust. Koos Franiga näitusele tulnud Perez püüab meest aidata, ent ühel hetkel on see majast kadunud.  Järgmisel hommikul leitakse ta lähedalasuvast paadikuurist üles pooduna, imelikul kombel on surnu näo ette riputatud mask.

Poodud mehelt ei leita ei dokumente ega telefoni, ent kohale tulnud arst on veendunud, et ilmselt on tegu siiski mõrva, mitte enesetapuga. Kuid miks külastas mees näitust ning jättis mulje nagu oleks tal mälukaotus? Kes ta tappis ning mis seos võiks tal üldse olla Shetlandiga? Siit saab alguse lugu, mida Perez asub taaskord lahendama koostöös Invernessist saadetud uurija Taylor'iga. Põhjalikumalt saab lugeja seekord tuttavaks Biddista elanikega ning paljastub mitmeid saladusi, mis väikesest kogukonnast hoolimata on seni varjule jäänud. Kes seekord uurimise käigus kiiremini vastuseni jõuab, kas Taylor või Perez, jätan muidugi mõista saladuseks!...

Ann Cleeves'i Shetlandi sari

Siin siis mulle endale meeldetuletuseks Wikipeediast kopeeritud nimekiri Shetlandi sarja raamatutest, mida jahtima hakata. Esimene pealkirjaga "Ronkmust" sai just loetud, televiisorist olen vaadanud sarja "Shetland" ning mõnda üksikut osa sarjast "Vera". Tagantjärgi mõeldes on neis omamoodi sarnasused täiesti olemas...

Shetland

• Raven Black (2006); e.k. "Ronkmust" (2016)
• White Nights (2008), e.k. "Valged ööd" (2017)
• Red Bones (2009), e.k. "Punased luud" (2018)
• Blue Lightning (2010), e.k. "Sinine välk" (2018)
• Dead Water (2013), e.k. "Surnud vesi" (2019)
• Thin Air (2014), e.k. "Õhku haihtunud" (2020)
• Too Good To Be True (2016, lühiromaan)
• Cold Earth (2016)
• Wild Fire (2018)

Ja et postitus liig lühike ei tuleks siis autori kohta juba ka infot (jälle Wikipeediast):

Ann Cleeves (sündinud 24. oktoobril 1954) on inglise kriminaalromaanikirjanik. 2006. aastal võitis ta Daggeri auhinna romaani "Raven Black" ("Ronkmust") eest.

Cleeves sündis Herefordshire'i krahvkonnas Inglismaal ja kasvas üles Devoni krahvkonnas. Ta õppis Sussexi Ülikoolis inglise keelt, kuid ei lõpetanud seda ja töötas mitmesugustel ametikohtadel nagu kokk, rannavalvur, kriminaalhooldaja, raamatukogutöötaja ja sotsiaaltöötaja. Ta elab Whitley Bays, ta on lesk ja tal on kaks tütart.

Tema Vera Stanhope'i romaanid on ekraaniseeritud teleseriaalina "Vera" (2011, peaosas Brenda Blethyn) ja Jimmy Pereze romaanid seriaalina "Shetland" (2013, peaosas Douglas Henshall). Teleseriaali "Vera" on Eestis näidanud Eesti Televisioon (alates 2017. aastast). Mõlema sarja romaane on tõlgitud ka eesti keelde.

2014. aastal sai Cleeves Sunderlandi Ülikooli audoktoriks. 2015. aastal oli ta Theakston's Old Peculier Crime Writing Festivali programmijuht.

2017. aastal oli ta üks Eestis toimunud kirjandusfestivali HeadRead külalisesinejaid.^[1]

Vahva leid on ka, et Cleeves'il on blogi (mis küll on mitu aastat ootel):

https://www.goodreads.com/author/show/56067.Ann_Cleeves/blog

When It Grows Dark - Jørn Lier Horst

 

Kuna kõiki Jørn Lier Horsti raamatuid pole veel eesti keelde tõlgitud aga Wistingu seeria mulle väga meeldib, otsustasin katsetada ka inglise keeles lugemist. Eriti pärast seda kui raamatu "Salatuba" tõlge mind parajalt pahandas. Inglisekeelse tõlke autor Ann Bruce on aga oma tööd väga hästi teinud, nii et "When It Grows Dark" on ka nendele sobilik, kes muidu pole ehk palju võõrkeeles lugemist ette võtnud. See lugu pole ühtlasi ka nii pikk, et juba alguses raamatu paksus liigse hirmu peale ajaks, lugemine edenes päris heas tempos.

Lisaks muule on raamat väga tore selle poolest, et see hüppab tagasi aega, mis Wisting polnudki veel kriminaaluurija. Ta on värske noor politseinik - just avastamas oma ametis kõike, mis teda rohkem huvitab ning mille peale tal ka annet ilmneb olevat. Tema pereelu on samuti omamoodi alguses - kaksikud Line ja Thomas on 6-kuused ning kuigi nendega tegeleb suuremalt jaolt abikaasa Ingrid, üritab Wisting nii palju abiks olla kui ta oma tiheda töögraafiku kõrvalt jõuab. Samas on ta pidevalt öövalves ning mitmekordsetes vahetustes kuna pere majanduslik seis nõuab seda.

Ehkki Wistingul puudub veel kriminaaluurimuse kogemus, avastab ta üsna ruttu, et kuritöödega seotud mõistatused ja saladused pakuvad talle enamat kui tavapärane patrullimine. Kuid ta suudab ka oma igapäevases politseitöös jõuda selliste lahenduste ja tulemusteni, mis näitavad tema analüüsioskusi ja head pealehakkamist, soovi olukordi lahendada ning mõista asjade toimumise põhjuseid. Juhtumid, mis seekord peamurdmist nõuavad, on põnevad ning üks neist jaotub oma tegevuse ja mõistatustega väga pika ajalise perioodi peale.

Vanast kuurist leiab Wisting kuuliaukudega auväärse auto, mille puhul kõik viitab sellele, et autojuht ei pääsenud tulistamisest eluga. Kes oli see autojuht, kellele kuulus vana auto ning miks seda sündmust on nii pikalt varjatud? Need on küsimused, mis võidavad Wistingu tähelepanu ning nõuavad vastuste otsimist, isegi kui see toimub tema vabast ajast ning lisaks muudele kodustele ning töistele kohustustele ehk patrullimistele ja öövalvetele.

Soovitan soojalt - hoolimata sellest, et võõras keeles, oli raamat nii põnev, et väga pikaks ajaks teda jälle kord ei jätkunud :)

Siin ka väikene ülevaade tegevustikust, inglise keeles:

Stavern 1983: Christmas is approaching, snow is falling heavily, and a young ambitious policeman named William Wisting has just become the father of twins. After a brutal robbery he is edged off the investigation by more experienced officers, but soon he is on another case that is not only unsolved but has not even been recognised as murder. Forgotten in a dilapidated barn stands a bullet riddled old car, and it looks as if the driver did not get out alive. This case will shape William Wisting as a policeman and give him insight that he will carry with him for the rest of his professional career: generations form an unbroken chain.