 |
| Lugesin 2. jaanuar - 20. jaanuar 2026 |
Nüüd lõpuks otsustasin, et loen raamatu siiski läbi, ehkki minu lugu läks teistmoodi ning armastada, usaldada, leppida - seda tuleb mul iseendaga. Sest teine pool lihtsalt ei andnudki mingit võimalust, vaid libistas end minema. Muidu oleks ma olnud (ja olingi) see pool, kes otsustas, et suhtele tuleb anda võimalus. Kuid kui tegu on ühepoolse otsusega ning teine pool ei soovi vaeva näha vaid tahab "uut elu" siis ei saa üksinda midagi ära teha. Leinaprotsessi kohta, mis lahkuminekule järgneb, on väga hea artikkel Kätlin Konstabeli sulest siin.
Nii et see eelmine aasta on olnud raske. Ja siiski huvitav, õpetlik, arendav. Valus, aga siis ka rõõmu ja avastusi pakkuv. Elus.
Ning nii ma siis ikkagi plaaningi antud raamatu lõpuks kiirelt läbi lugeda, ehkki ta on vist nüüd vähemalt 10 kuud minu käes olnud (koos hunniku teistega). Pean tunnistama, et algul oli üldse väga keeruline ühtegi raamatut kätte võtta. Kui su enda elu sarnaneb parajasti väga tugevalt tragöödia, traagilise komöödia, nordic noir'i, draama või mis iganes muus värvingus teosega, siis pole tunnet, et tahaks sinna veel võõrast traagikat vms lisada. Kuid, õnneks, iga päev oli sammuke edasi (ja vahel ka tagasisuunas, mis tegelikult on ikkagi edasi...) ning juba paari kuu pärast suutsin jälle lugeda oma lemmikuid, cozy crime -tüüpi teoseid.
Aga nojah, see kiskus nüüd "päevikuks" ära. Olgu siis pealegi nii.
Kirshenbaumi raamat kaevas esile näiteks mälestused lahkumineku esimestest kuudest, kus ahastus, kurbus ning reetmise tunne võisid väljenduda äkitselt tohutus tundmuste sasipuntras, mis näiteks kulmineerus karjumisega, tugeva frustratsiooniga. Sain sellest raamatust teada, et sel puhul on mõnes mõttes tegu ka turvalisuse, ohutuse otsimisega, reaktsiooniga, mis võis aidata (ammu-ammu) meil tagada endale ellujäämist. Siis kui ajad olid hoopis teised. Ja samas on see reaktsioon endiselt meile sisse jäänud, hea on teada, et sellel on oma loogiline seletus. Et kui olen reetmise tagajärel pidevalt marus ning vihane, signaliseerib see teisele, et juhtunu ei tohiks korduda.
Mulle meeldib väga, et Kirshenbaum ei püüa kedagi veenda kõigest juhtunust hoolimata suhtesse jääma. Kuid on arusaadav, et pärast petmist, reetmist, suurt muutust (või paljusid kokkukuhjunud väikseid muutusi) võib olla meil tahtmine koheselt kõik lõpetada minema marssida. Samas on hea mõte ka see, et lahku minna jõuab ju alati. Just tuli meelde üks kaunis laul, kus ongi read: "Lahku minna ikka jõuab, õnn vaid veidi mõistmist nõuab...". Aga kui suhe on senini olnud hea, siis tasuks edasi mõelda, kas ta ehk siiski on päästmist väärt. Ma tean, et meie (nüüdseks mööda saanud) suhe oli seda. Kuid kui teist tabab tugev armumine ning ta ei soovi sellest lahti lasta... siis nii on. Sel juhul on see lõpuks reaalsus, millega peab leppima, kasvõi tasapisi kui kohe päevapealt ei suuda. Ja me ju ei suudagi, eriti kui seljataga on mitukümmend aastat kooselu, mälestusi, tulevikuplaane, igapäevaelu harjumusi.
Oluline nõuanne on minu arvates ka see, et algses viha- ja shokiseisundis püüda siiski vältida tegevusi, mida enam tagasi pöörata ei saa. Reedetud osapool tunneb end selleks küll täiesti õigustatuna ning samuti mõistavad üldjuhul ka ümbritsevad inimesed sellist käitumist, ent on asju, mis võivad tekitada pöördumatut kahju. Autor pakub vihatunde taandumise kohta isegi välja graafiku, mis kirjeldab ikkagi pikemaajalist viha taandumist (ka minu enda kogemus toetab seda). Ja samas on selge, et nii nagu ka kõik teised tunded, vajab ka viha väljaelamist, sest muidu ei toimu edasiminekut, paranemist.
"Täiuslikus maailmas peaks viha olema vaid informatsioon. Viha on kink, mille loodus on loomadele ja meile andnud, et me võiksime üksteisele märku anda: "Näed? See on minu jaoks tähtis asi." See oleks nagu vihameeter, mis laseb meil teistele näidata, kui palju asjad meile korda lähevad. Nii juhtub, kui väljendame viha. /.../ Ole ettevaatlik, et see viha, mida sa tunned, oleks vaid etapp. See pole tõde. See on vaid ebameeldiv paik, kus sa juhtud praegu olema, nagu pikk võitlus. See läheb mööda."
Hea selgitus on ka selle kohta, miks reedetud pool tihtipeale nagu "jääb kinni" seikadesse, detailidesse, ning hoolimata teise poole vabandustest ei saa edasi liikuda. Sest teise vabandused kahjuks ei näita seda, kas teine pool ikka mõistab oma tegude tagajärgi, kuni pisiasjadeni. Kas ta mõistab täpselt, kuidas haavatud pool end tunneb ja kui haiget see talle teeb. Kas ta mõistab seda just sama valuliselt, et aru saada - see ei tohiks enam kunagi korduda.
"Reetja peab mõistma, kuidas täpselt ta teist haavas, et ta suudaks hinnata oma tegevuse kõiki tagajärgi. Kui ta ei suuda mõistmise nimel pingutada ja näidata sulle, et ta mõistab, siis sa tead, et ta tegelikult ei hooli. Kui ta ei suuda sind mõista, siis ei tunne sa kunagi, et suudad teda usaldada. Ainult kui näed teda mõistmas, tekib sinus usk, et ta pole mitte ainult küllalt hea, vaid ka küllalt arusaav, et sulle enam mitte kunagi niimoodi haiget teha."
Kahjuks on tõde see, et enamasti kui üks pool püüab seletada, miks ta on vihane ning kuivõrd ta sai haiget, püüab teine leida põhjendusi ja vabandusi, miks ta teatud moodi käitus. Kui vaja oleks lihtsalt kuulata ning anda teada, et mõistad teise poole valu, pettumust, alandust.
"Kui inimene, kes sind haavas, on tegelikult hea inimene, tahab ta sind mõista. Kui ta ei taha sind mõista, siis ta tõenäoliselt pole hea inimene ja mida rutem sa sellest aru saad, seda parem."
Hea on mõista ka olukorda, kus viha on taandumas ning näib, et lahkuminekut vähemalt kohe ei tule. Võib tunduda, et kõik ongi hästi, kõik on viisakad ja rahulikud. Ent usalduse ülesehitamine on alles algamas, elukaaslased on üksteisest veel väga kaugel. Samas on mõlemad kurnatud viha- ja usaldamatuse perioodist.
"Te peaksite välja mõtlema, mis viis reetmiseni, ja sellega tegelema. Kui te ei suuda seda teha, siis te mitte ainult ei tunne end kunagi väljaspool ohtu olevat, te ei saagi seda olla. Aga kui suudate teha asjad oma suhtes paremaks viisil, mis muudab reetmise vähem tõenäoliseks, on suur vahe sees. Just nagu laseks su maja katus läbi, te leiate, kust katus lekib, ja siis parandate selle. Sel juhul saate mõlemad tunda end ohutult ja olla ohutult. Ja usaldus võib taastuda."
Ja mulle väga meeldib järgmine lõik:
"Enne kui hakkame asjast rääkima, teeme ühe asja täiesti selgeks. See pole sinu viga, et sind reedeti. Punkt. Reetmine on nagu röövimine. Sinu süü pole ka see, kui sind rööviti. Nii et pole midagi, millele keegi võiks näidata ja ütelda, et see õigustas sinu reetmist. On meil see selge? Hästi."
Kuid autor tõdeb siiski, et kui hakatakse vaatama, mis asjaolud võisid reetmiseni viia, võib olla ka asjad, millega reedetu ise peab tegelema, mitte ainult teine pool. Ning asjadest tuleks rääkida siis kui on juba toimunud emotsionaalne rahunemine. Kuidas üksteist toetada, mis võis olla partnerites, nende käitumises või tegudes sellist, mis võis reetmiseni viia? Vestlus võiks aidata leida probleemi, mis reetmiseni viis ning aidata otsida lahendust sellele, et sarnane olukord enam ei korduks. Autor tõdeb: "Kui on toimunud reetmine, on probleeme mõlemal poolel ja mõlemad inimesed peavad võtma vastutuse selle osa eest, mida nad on mänginud." Arutledes sellest, kuidas suhet parandada soovitab autor: "Sa keeldud kuulmast süüdistusi. Sa kuuled vaid vajadust. Ja sa ei otsusta selle vajaduse üle ega õigusta end, kas sa püüdsid või mitte seda vajadust täita. Sa kuuled sellest vajadusest ja püüad asjale lahendust leida."
"Sa pead aktsepteerima järgmist:
* Sa ütled asju, mis tunduvad sulle täiesti selged, ja siiski teine inimene ei mõista.
* Sa küsid midagi, mis tundub sulle väga mõistlikuna, ja siiski ei taha teine seda sulle anda.
* Sa alustad väga lihtsast kohast ja siiski, enne kui arugi saad, on asjad kirjeldamatult sassi läinud.
* Sa kirjeldad midagi, mis paistab täiesti ilmselge, ja siiski üllatab teine inimene sind, öeldes, et sa täielikult eksid.
* Selliseid asju juhtub. Kui suudad seda aktsepteerida ja kannatlikult tegeleda kõigi nende segadustega, siis lahendad oma probleemid."
"Teen kogu asja tõeliselt lihtsaks. Midagi halba juhtus ja üks teist reetis teise. Juhtunule on palju võimalikke selgitusi. Kuid väga kasulik selgitus on, et te vajasite teineteiselt asju, mida te ei saanud, mis viis selleni, mis juhtus. Kui sa oleksid saanud neid asju, oleks reetmise tõenäosus olnud palju väiksem.
Aga kui te suudate leida viisi, kuidas teineteisele neid asju praegu anda, siis on sarnane reetmine tulevikus palju vähem tõenäoline. Kui te ei suuda leida viisi, kuidas anda teineteisele, mida vajate - isegi teineteist ära kuulata, kui vajadustest räägite - siis peaksite tõenäoliselt mõtlema, kas teil on mõtet enam koos olla.
Aga kui suudate leida selle probleemi, mis viis reetmiseni, isegi kui te päriselt ei lahenda seda, siis olete suure sammu edasi astunud."
Tähtsate lahendustena, mis reetmist väldivad, toob autor välja:
1. Õpi kuulama - sageli me katkestame teist, mõtleme juba teist kuulates, mida vastata. Aga kuulamine tähendab mõistmist ning seda saame näidata teisele tema mõtteid tagasi peegeldades, talle nende kohta küsimusi esitades.
2. Tekitage teineteises tunne, et hoolite - kõik koosneb pisiasjadest (kuulamine, teineteise jaoks aja leidmine, millegi kena koos tegemine, läheduse otsimine). Ei ole tarvis üle pingutada, ent peate tundma, et lähete teineteisele korda nii palju, kui teie suhe nõuab.
3. Ole õiglane - tihti on olukordi, kus tunneme, et teine ei panusta sama palju vms. Need viivad pettumuse ja pahameele ja viha, tülide, kaugenemise ja kättemaksuni. Aga pole ühtegi suhet, kus näiteks kõik kohustused on lõpuni õiglaselt jaotatud. Kuid seni kui sa tunned, et teine mõistab ja vähemalt püüab asju rohkem tasakaalu seada, saad ilmselt oma pahameelega hakkama.
4. Õppige, kuidas koos otsuseid teha - alati ei peaks ühe poole soovid peale jääma, ühise otsuse tegemine võib võtta vaid 5 minutit. Valiku tegemiseks saab kasutada ka erinevaid taktikaid:
* Kasutage numbreid 1-10, et otsustada, kumma jaoks antud asi/olukord on tähtsam.
* Visake kulli ja kirja ning järgmisel korral on siis otsustajaks teine
* "See on mulle tähtis, sest..." - rääkige läbi, mida otsused teile tegelikult tähendavad.
* Arutage enne otsustamist - miks, mida loodate saavutada teatud otsusega, millised on teised võimalused
5. Ära tee maha - võid ka kogemata, ebateadlikult "selgitada" midagi, mida teine juba teab, jättes mulje, et ta on rumal, harimatu, vähetähtis jne. Ka teadlikult mahategemist tuleks muidugi vältida, isegi kui teine seda tegi. Vastutegemise asemel peaks lihtsalt seda teisele mainima.
6. Ära ole kontrolliv - kontrolliva käitumise põhjuseks on rahuldamata vajadused. Kui öelda otse, mida inimene vajab, tundub see kontrollimisena. Vajadusest võiks rääkida vestluse käigus nii, et see muutub teatud läbirääkimisteks ("Mida ma saaksin teha, et Sa võiksid mul aidata..:" jne). Hüpervalvsus ehk nuhkimine käib kahjuks sageli reetmisega kaasas, sest petetud pool tunneb, et peab teisel oma ohutuse huvides silma peal hoidma. Kui oled olukorras, kus sa tunned, et lihtsalt pead nuhkima ja kamandama ja uurima, siis räägi sellest vajadusest ja tagane. Üleliia kontrolliv käitumine tekitab mässu. Kui sa aga ei püüa teist kontrollida, annab see sulle võit/võit olukorra. Ta kas näitab sulle, et ei, teda ei saa usaldada. Sel juhul sa tead tõde ja parem teada seda praegu kui hiljem. Või ta näitab, et teda saab usaldada. Kui sa kontrollid kedagi lähedast - mis on tavaliselt kurnav-, siis on põhjust arvata, et suhe pole lihtsalt seda väärt.
Jäänud on veel rääkida andestusest ning autor toob selle kohta näiteks ühe väga kurva loo. Ent see lugu aitab selgelt näidata, mida õieti tähendab andestus: Otsus, et sa ei lase sellel, mida teine isik tegi, enam teie kahe vahel seista.
Ja ma saan väga hästi aru autori selgitustest, et andestus pole mingi tohutusuur tunne, mis äkitselt saabub. Ma tean, et see nii pole. Ma tean ka, et ilmselt jääb minus elu lõpuni alles kasvõi mingi väike osakene kurbust, nukrust, kibestumust... Kuid ma tean, et see saab olema nii väike, et ta enam ei sega minu elu ja edasiminekut.
Neile, kes jäid oma suhte koospüsimise nimelt pingutama, selgitab autor, et tegelikult on nad andestuse teemani jõudes läbi käinud juba väga pika ja olulise tee, olgugi et raske ja sageli valusa:
* Sa avastasid piinarikkal viisil, et teine inimene hoolib.
* Sa said teada, et teine inimene suudab hinnata ja mõista seda, kuidas sa tegelikult tunned.
* Sa hakkasid uskuma, et võib-olla su suhe võib säilida.
* Sa leidsid, et suudate koos töötada, et teie suhet rahulikumaks ja paremaks saada.
Autor toob välja ka, et nüüd kui on võideldud sellega, mis suhtes vahepeal halba oli, tuleb näha ka kõike seda, mis suhtes oli ja on head, sest ükski paar ei peaks koos püsima halva puudumise tõttu. Sa ei saavuta andestust, kuni sa ei leia suhtest häid asju. Andestus liimib suhted tagasi kokku.
Häid asju võib olla raske tekitada, kui te ikka veel teineteist ei usalda. Kuid fakt, et suudate leida mõningaid häid asju, annab teile lootust, et usaldusega töötamisel on mõtet. Ja kui te püüate uuesti kontakti leida heade asjade abil, siis liigute ise seda märkamata pika tee usalduse taastamise suunas. Te olete uuendanud seda tunnet, et on mõtet olla selles suhtes, ja kui selles suhtes olemisel on mõtet, siis teete vähem tõenäoliselt midagi selle rikkumiseks.
Autor hoiatab ka, et suhte "taastusravi" võtabki aega ning ei tohiks tekkida tunnet nagu "nüüd ongi kõik hästi". Alati ei ole vaid sirgjoonelist edasiminekut, on üles- ja allaminekuid ning sellest peavad aru saama mõlemad pooled. Täielikku kindlusetunnet ei pruugi enam kunagi saabuda, ent kindlusetuse tundele ei tohi anda liiga palju võimu.
Rahustav on lugeda andestamise kohta:
"Andestamine, mis paistis võimatuna, lihtsalt juhtub. Ja muidugi see juhtub sellepärast, et vundament on tehtud. Viha on kadunud. Oled teada saanud, et teine inimene tõesti hoolib. Olete teineteises jälle häid omadusi avastanud. Olete lahendanud reetmisele viinud probleemid, vähemalt paljud neist. Ja seejärel, hämmastavalt, saabub andestamisoskus päris lihtsalt.
See on muidugi eriti lihtne, kui mõistad, et sa ei pea ootama viha ja pahameele kadumist. Sa lihtsalt pead otsustama, et sa ei lase enam neil tunnetel teie vahel seista. Ja sellise otsuse tegemine on seda kergem, et need tunded on muutunud palju väiksemateks. Sel hetkel toimub ka palju teisi asju, mis muudavad andestamise otsuse lihtsamaks.
Vahel me lihtsalt väsime mitte andestamisest ära. Teievaheline distants on demoraliseeriv. Hirm on kurnav. Pahameel on väsitav. Meie seest kerkib vaimne vajadus ütelda: "Mis iganes."
Vahel me mõistame, kui hävitav on olnud see andestamatus. Hea suhe on raiutud väikesteks tükkideks. Sulle lähedased inimesed - lapsed, sõbrad või kolleegid - on haiget saanud. Sina ise oled muutnud häirituks ja kibestunuks. Ja sa mõistad, et mitte andestamine pole lihtsalt seda väärt.
Vahel päästab meid parem mõistmine. Probleemi lahendamise protsessi jooksul, kui näed, et mõlemal oli juhtunus oma osa, võid mõista, et teine inimene ei teinud seda mitte sellepärast, et ta oli koletis, vaid teil oli päris inimlik probleem."
Unustamisest räägib autor samuti. Sellest, et päriselt ehk ei unusta me reetmist kunagi, ent sellest saab nagu pilt sahtlipõhjas, millele sa pidevalt ei mõtle. Heaks mälukustutajaks võivad olla kõik meeldivad asjad, mis kaaslaste vahel juhtuvad, ehkki usalduse taastamise algperioodil võivad needsamad head asjad hoopiski reetmist teravamalt meenutada.
Selline raamat. Tasub lugemist, eriti neil, kes parajasti on sellise eluperioodini ühel või teisel põhjusel jõudnud...
