 |
| Lugesin 15. detsember 2025 - 15. jaanuar 2026 Raamatu lugemisest on parajalt aega, nii et ümberjutustust kirjutada ei saa kohe kuidagi. Aga Jonassoni raamatutega on nii, et kui algul ei saa ehk vedama siis lõpuks ei saa enam pidama. Omal süüdimatult humoorikal moel suudab ta lugeja lõpuks niiviisi sisse mässida, et enam tagasiteed pole. Ei tea, kuidas mõnedel inimestel see fantaasialend nii muretul ja lõbusal moel ilmneb, aga nii see Jonassoni puhul just on. |
 |
| Lugesin 2. märts 2025 - 2. märts 2026 |
Selle raamatu kohta polegi mõistlik midagi kirjutada, seda peab lihtsalt lugema. Ideaalses versioonis oleks ta mul kodus olemas, et iga päev saaks sellest "hammustada" paar ampsu ning hoida end heas mõttes reaalsuses kohal. Et iga päev oleks võimalik saada väike meeldetuletus sellest, et miski pole enesestmõistetav, alati tuleks ellu suhtuda uudishimu ja põnevusega. Esitada endale väljakutseid ning samas lasta endal ka olla rahus. Lõin raamatu lahti ning jätan sellest siia väikese illustreeriva lõigu:
"Death is one of the few things we all have in common, and that may make it our strongest bond. Living life and knowing the sand may be running out at any moment can lead to some spectacular moments."
 |
| Lugesin 5.-9. jaanuar 2026 |
Meeldis ja heameelega loeks juba järgmist osa sellest sarjast. Ja mulle meeldib eriti see, et kuigi olen Elly Griffiths'i sulest juba üsna palju lugenud, on uus sari selline, et teda ei pea ning minu arvates ei saagi Ruth Galloway sarjaga võrrelda. Kuigi, võrdluspunkt on kindlasti järjekordne iseseisev, humoorikas ja enesekindel peategelane - politseinik Ali Dawson, kes satub hoopis teise aega ja tuleb seal kenasti toime. Ning kel on samas oma eraelu, mis teeb ta omapäraseks ja huvitavaks. See ilmselt paelubki kõige rohkem kui raamatu tegelastega tekib isiklik suhe ning hoiad neile igati pöialt.
