 |
| Lugesin 16. septembril 2024 |
Ehk siis tegin just seda, mis pealkirjas keelatud. Ega saa salata, raamatu lugemine tegi natuke murelikuks küll, nii et selles mõttes ehk pole hea 15-20 aastat ette mõelda. Teisest küljest aga miks mitte?! Mul on tunne, et kuna mõtetega oleme sageli veel kusagil minevikuski, poleks ehk paha vahepeal seisatada, nautida praegust hetke ning samas aru saada, et kord tuleb kõigele ka lõpp. Ja et enda eest hoolitsemine ei tee kunagi paha, see on nagu sissemaks tuleviku eest.
Autor jagab mõtteid, mis ka noorematele tegelikult võiksid korda minna. Näiteks mõeldes teises suunas, ehk sellele, kuidas oma vanemate generatsiooni mõista, sest nemad ju jõuavadki enne meid selle etapini, kus elukorraldus muutub ja tuleb hakata teistmoodi toime tulema. Ehkki, mul on ka tuttavaid, kelle puhul pensioniea saabumine tähendas, et neil tuli põnevaid toimetusi veel kuhjaga juurde ja ajast paistis puudugi jäävat.
"Inimeseks olemise saladus ei ole ju seotud vanusega. Inimene on erakorraline kooslus lihast, luust, hingest ja vaimust. Juba viieaastane laps on väike inimene ja kaheksakümnene ei ole kaotanud inimeseks olemise võimet. Inimeseks olemine aga tähendab eelkõige omadust erksalt ja informatsiooni vahetades suhelda ümbrusega ning hoida pidevat sidet bioloogiliste liigikaaslastega. On ju inimene elavas looduses unikaalne nii oma individuaalse näo kui ka sotsiaalse suhtlemise poolest."
"Olgem ka vanemas eas lihtsalt inimesed. Leidkem aega, et avastada endas ja oma lähiümbruses nähtusi, mis köidavad meeli ja puudutavad hinge. Olgu nendeks siis lähedased või vähem tuttavad inimesed, armastatud koduloomad, kontserdi või näituse külastamine. Seni kui olete säilitanud võime vaadata värve, kuulata helisid ja nautida vaikust, on kõik korras."
Vahel tundub tõesti, et autoril on paraku vägagi õigus, kui kuulad parajasti pikka tiraadi, millele ei saa sõnakestki vahele pista. Ja ilmselt on pea kõigil meil võime ka ise seda teha - jätmata vestluskaaslasele võimalust kaasa rääkida ning seega vesteldes ühekülgselt, nagu iseendaga... Autoril on häid soovitusi, mille üle tasub mõelda.
* Katsuge alati valida vestluseks teema, mis teie arvates sobib vestluspartnerile. Isegi siis, kui teid ennast see teema nii väga ei huvitagi
* Et endal oma juttudest igav ei hakkaks, proovige igal nädalapäeval rääkida eri teemal. Esmaspäeval poliitikast, reedel naabri kassist.
* Ärge mõelge liiga sageli oma hädadele, vaid katsuge neid eemale peletada mõne vähem või rohkem kultuurse tegevusega. Pidev kurtmine ei ole rohi hädade vastu.
* Ärge unustage, et aktiivne liikumine värskes õhus aitab korrastada nii ihu kui vaimu.
Tuju parandamiseks soovitab autor:
* Loobuge telekast, jätke nutitelefon paariks päevaks lauale lebama, tõuske vara ja peske end külma veega.
* Kui vähegi võimalik, alustage millegi uuega. Näiteks õppige midagi lisaks senistele teadmistele, olgu selleks hispaania keel, kurgitaimede eest hoolitsemine või midagi "mehelikku" meisterdamise valdkonnas.
* Peas keerlevad muremõtted lülitab välja süvenemine mingisse tegevusse. Peletage kehva meeleolu kasvõi arvutiga malet mängides.
* Kunagi ei ole liiast kuulata muusikat ja kui selleks on andi, siis ise musitseerida või joonistada, mõeldes seejuures ainult helgetele aegadele oma elus ja kummaliselt ilusatele nähtustele selles muutuvas maailmas.
Väga vahva mõttekäik on vanaemaks-vanaisaks saamise kohta.
"Tulles tagasi vanavanemate rõõmude juurde, on sobiv parafraseerida Harry Potterit. Kui oma elukaaslane tundub vahel lootusetult küündimatu mugu, siis lapselapsed on täis võlujõudu, imelisi ettevõtlikke trikke ja käike seda, mis inimeste maailma edasi viib. Kui elukaaslase jutt on tüütu, siis lapselapse igas mõttes võib leida imelisi sähvatusi."
Hea raamat - noorematele, et mõista ja mõtiskleda selle üle, mida vanemad inimesed läbi teevad ning millised mõtted neid võivad tabada. Vanematele hea, et kaasa noogutada, võib-olla tunda äratundmisrõõmu või leidagi mõni lahendus oma küsimustele.
