Imehea raamat aastast 2009, koos Urmas Oti tehtud intervjuuga ning Fred Jüssi esseede, artiklite ja märkmetega. Küll oleks hea kui enamus meist saaksid öelda nii:
"Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene. On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud."
Väga väärtuslik on minu arvates just raamatu teine pool Jüssi enda kirjutatuga. Aga Urmas Oti intervjuu samas avab Jüssi mõttemaailma siiski ka omal moel, lubades lugejal nagu olla osaline kahe põneva inimese vestluses. Ja kindlasti oskas Urmas Ott anda jutule omamoodi suuna. Nagu ütleb Jüssi nende jutuajamise lõpetuseks:
"Juri Lotman ütles kunagi, et selleks, et mõtelda, on vaja kahte inimest. Jah, selleks, et mõtelda... Ma olen praegu nüüd selle teiega kokkusaamise jooksul järsku leidnud ennast mõtlemas.... Need mõtted on nagu linnuparved. Üksi olles jääd nendega hätta, lendavad lihtsalt laiali ja sa ei saa kuidagi neil silma peal hoida. Võimalik, et raamat on lugeja jaoks teise inimese rollis, aitab natuke mõtelda või kaasa mõtelda."
Iga inimene leiab oma ühenduspunkti mõtetega, mida lugejaga jagab Jüssi, kes ütleb:
"Mina olen kohustatud nii elama nagu ma olen elanud. Seepärast, et kui minul on võimalus, siis ma pean seda võimalust kasutama./.../ ... seda on võimaldanud mulle minu, no, kuidas ütelda, nimetame seda kutsumuseks. Sisemine sund, ma täpselt ei tea, kui sügaval ta on, aga ta on mind sundinud ja see sund on mind võimaldanudki." (lk 139)
"Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.
Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem maanteede atlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal, püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega saladuses hoitud, aitavad need salapaigad korrastada ning tasakaalus hoida riiki meis endis, sündigu siis Eesti piiril või parlamendis mis tahes. Nii on, kui usud." (lk 143).
Linnas elamisest kirjutab Jüssi:
"Elu oli põnev, linn elas rahulikus rütmis. Kooliaastail põlesid liuväljadel värvilised tuled, pidudel mängiti tangosid. Ei olnud ruttu. Sõda, see hirmus aeg, muutis rusudeks küll saja-aastaseid maju, aga jättis millegipärast puutumata saja-aastased puud. Võib-olla paljud ei tea, mismoodi Tallinnas ennemalt elati. Ma mõtlen neid, kes ütlevad, et linn ei ole koht, kus elada. Nad näivad küll aru saavat, miks asutakse elama linna, aga ei näi mõistvat seda, et linn võib koduseks saada ja - enam veel - koduseks jäädagi. Kodutunne, kord kujunenud, osutub tihti tugevamaks kui kõik muutused, millega tal vastamisi tuleb seista ja kohaneda.
Mulle meeldib rohelus. Olen vist suurte puude usku. Samas tean ja arvan ka, et mõistan paljusid, kes armastavad aega veeta väärikate majade keskel ja on vanade müüride usku. Meile on ühtemoodi tähtis see, kuidas uued otsustajad kohtlevad suuri puid ja vanu müürie, aga ilmselt tuleb meil leppida ka nendega, kelle koostatud arengukavades ei leidu midagi peale asfaldi, kivide, betooni, raua ja klaasi. Sest võib elada küll üksteisest mööda, aga ei saa koos elada ilma lugupidamiseta. Nemad on lihtsalt teist usku. Või on nad siis selles süüdi, kui neil polegi üldse usku?" (lk 163).
Suvest:
"Suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Suvi on akude laadimise aeg, kogumise aeg, niisugune aeg, millal peab tegema niipalju kui võimalik, tegelema viljaka mittemidagitegemisega." (lk 164).
Küsimusele, kas linnulaul on muusika, vastab Jüssi: "Mingis mõttes on ta kindlasti muusika, mingis mõttes. Aga nüüd me peame hakkama arutama, mis asi see muusika siis üldse on, kust see muusika alguse on saanud. Arvatakse, et üks algus on neis aegades, kui kütt, muistne kütt, hakkas jäljendama kas saakloomade või tema saakloomade saakloomade hääli, et meelitada ligi mingisuguseid kiskjaid või muid elukaid. Kui ta tegi seda alguses häälega, siis pärast võttis appi instrumendid ja see arvatakse olevat üks muusika algus. Ja teine arvatakse olevat rütmides. Kogu elu on ju täis rütme ja eks trummi tagumine ja rütmid, nendel on oma küllaltki mõistatuslik toime inimesele ja inimese psüühikale. Ja küllap see on üks muusika niisuguseid lätteid. Ja kui kuulata selle kõrvaga näiteks lindude laulu, siis mõned on väga musikaalsed lauljad ja mõned on vähem musikaalsed. See on nii, et kui usud, siis on ja kuidas keegi seda muusikat kuulab. On ju väga meloodilise lauluga lindusid, meil on laialt levinud musträstas, see rootslaste rahvuslind, kui ta ikka märtsikuu lõpul oma noka lahti teeb ja kui hakkab kuskil puuladvas või meie oludes linnas siin kuskil teleantennil või kuskil ka puu otsas laulma, siis jääd ikka seisma. See on ikka muusika, mida sa kuuled. See on flööt, mida ta puhub. Ma arvan, et paljude muusikapalade ja paljude muusikainstrumentide ideed, need on ikka tulnud tahtmisest jäljendada, sarnaneda mingisugusele helile või häälele, mida inimene on kuulnud oma keskkonnas, mis on talle meeldinud, mida ta on siis edasi arendanud ja millega ta on siis tööd teinud." (lk 168-169)
Mälestuspiltidest (lapsepõlv, Metsamõisa):
"Need mälestuspildid maaelust on saatnud mind enam kui pool sajandit. Kui see oleks minu võimuses, siis ärataksin nad ellu. Ärataksin ellu ajad ja inimesed, pääsukeste parved pilpakatuste kohal, herilased, nahkhiired, kanad, koerad ja kassid, ärataksin piirpääsukeste kisa häärberi ümber ja seakisa saunas. Ärataksin teetähisteks inimeste tarvis, keda enda ümber näen abitult ekslemas, maakaart pihus, aga ometi ilma kaardi ja teejuhita, kobamisi liikumas teel eikuhugi; ärataksin kõik selle nendegi tarvis, kes teavad, kust nad tulevad ja kuhu minna tahavad. Et teelised teaksid oma valikuid tehes pisinatukenegi sellest, mis ootab neid ees." (lk 175).
Ilus lõik on päeviku pidamisest, pealkirjaga "Päevad ei kao päriselt":
"Ma püüan kirja panna seda, mida päev on sisaldanud: kas mõni mõte või kohtumine. Töiseid märkmeid teen päevikusse ka, et ma hiljem suudaksin meenutada kokkuleppeid, või kui teen mingisuguseid kavatsusi või plaani. Tavaliselt on inimestel kombeks niisuguseid visandeid teha suitsupakkidele, märkmikulehtedele, trammipiletitele - mina olen kirjutanud need kaustikusse ehk oma päevikusse, küll ma need sealt üles leian. See on nagu üks hea segamini sahtel. Eks need sahtlid kipuvad olema hirmus sassis, aga kui ta ikka kummuli kallad, siis sa tead, et leiad üles selle, mida just sealt sulle vaja on." (lk 178).
"Aga hiljem, kui ma juba suureks sain või vanaks jäin või kuidas seda öelda, siis ma hakkasin pidama üldse päevikut. Ma hakkasin märkima üles ka neid päevi, mis olid täiesti tühjad. Just sellestsamast soovist säilitada ühte päeva, ükskõik millist päeva, iga päeva.
Varem ei olnud see päevikupidamine mul nii pidev, selleks on vaja distsipliini, kohusetunnet oma päeviku ees. See on omamoodi kohustus elu ees, mida sa elad. Nüüd on mul tekkinud niisugune arusaam, et kirjapanemata päev on otsekui aknast välja visatud. Kui minu käest näiteks küsida praegu, mis sa tegid neli päeva tagasi - ma ei suuda seda vahel meenutada. Kui see on seotud mõne väga ereda sündmusega, siis küll, aga kui see on olnud üks tavaline päev, teistele sarnane, siis ma ei suuda meenutada. mis oli neli päeva tagasi." (lk 179)
Väljavõte päevikust, 1. oktoober 1971, sõjaväe kordusõppustel Aegviidu polügoonil:
"Vaikne soe hommik. Mehed on juba ümber lõkete ja loobivad külje all olnud kuuseoksi tulle, mets on täis valget paksu suitsu.
Hommikusöök. Relvade puhastamine. Siisikeste hääled. Üks skandaalitsev kirju rähn. Mis ta sõge ometi kisendab!
Kui tule äärest ära hakkame liikuma, tahab Rutškin, sõbrake, selle asemel, et tulele liiva kanda, sinna kallata pudeli bensiini. Küsin, kui vana ta on. Rutškin on 24-aastane.
Mets on seeni täis. Paksult. Palun mõttes neid seal üleval, et nad ei saadaks öökülmasid. Et kui siit vabaks saan, siis lähen seenele. Nii hirmsasti tahaks seenele. Kranile. Terve perega. Tunnen koduste järele pöörast puudust. /.../ See sigadus siin on kindlasti millekski ka hea. Paneb inimesed teisiti vaatama kodule. Aga kodused? Naine? Jah, naine. Mehed on ära. Jäävad sõbrad. Sõbrad on ära. Jäävad lapsed. Lastest üksi on vähe. Suurtel inimestel on vaja ka rõõmu suurtest inimestest. Omasugustest. Nendest, kes mõistavad. Ja lõpuks ikkagi ei mõista. Siis jälle mõistavad ja jälle ei mõista. Nii, nagu tahetakse, et nad mõistaksid. Häda inimestele, kes mõtlevad teisiti, kui mina.
Häda inimestele, kes mõtlevad nii nagu mina. Luik mõistab kõiki luiki ja lilled ühinevad tuulesängis, ainult inimene on maailmas üksi (vist nii kirjutas "Inimeste maas" Exupéry). Sellepärast, et maailm inimese ümber ei muutu nii kiiresti kui inimese meel. Ja kõikide inimeste soovid ja tahtmised käivad igaüks oma rada. Sealt alates, kust need rajad ristusid rõõmuhetkeks, algab lehtede langemine. Tõeline kevad kestab esimese ristteeni. Teeradade ühinemine on näilik. Ühte teed ei ole, on kaks teineteise peale tallatud teed, mis mõlemad alateadlikult või teadlikult nutavad taga oma iseseisvust ja vabadust, mille käes nad vabadena tegelikult kannatavad. Paradoksid." (lk 188).
"Loodus. Eesti keeles see sõna tuleb mõistetest loodust, loodu. See on Looja looming. Inimene on looja Looja käes. Võiksime siis ehk ütelda, et Looja on Looja suure tähega ja inimene loojana Looja käes, Looja teenistuses on looja väikese tähega. Inimene on tegija, sest kui inimene võtab endale Looja ülesanded, kui ta kujutleb, et ta neid suudab täita, siis ta tahab elada väljaspool oma võimete piire. Ja loodus on lootusetult loomulik." (lk 193)
"Muusikute puhul ja üldse kunstus, liikudes kõrgema idee puhul üha edasi, tehes tööd ja nähes vaeva, siis on olulkine - mitte unustada lätteid, kustkohast midagi pärit on. Mitte unustada, kust me tuleme! See oli üks mu mõte, et pöörakem pilgud allikate poole, seal vaatab vastu mõndagi huvitavat. /... / Nii kuulavad inimesed looduse hääli ja tekib resonants, tekivad ideed ja ilmutavad ennast impulsid. Need kokkukõlkad võivad sündida äraarvamatul viisil ja anda ettearvamatuid tulemusi. Me ei tea, mis meis on olemas, me saame seda teada siis, kui tunneme endas puudutust ja oleme valmis selleks puudutuseks. See on nagu vaikus, millele ootamatu heli võib anda elu ja hinge. See on see, mis on olnud ootel, see heli, see värv, see vorm, see lõhn, ta on endast märku andnud ja me võime astuda sammu edasi.
Või tagasi, nii et see oleks samm edasi, kui see on loomulik." (lk 200-201)
"Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku ja ta suubub sellesse või läheb edasi, ma ei näe selle maastiku üksikasju, ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas, see suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam, see on peamine, ja kõik muu tuleb. Kui ma lähen edasi ja kui ma oma tooni kuulen ja suunda hoian, siis ma hakkan ära tundma oma eesmärki - siis, kui ma sinna kohale jõuan. Ma satun äkki, kui me kujnundlikult räägime, ma satun äkki maastikele ja siis ma saan aru, et siia ma tahtsingi tulla. Aga süvenemiseks ei ole sageli aega. See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.
Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne - õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust. Seda kirjeldab tore sõna, ma ei tea, kas see sõnastikus on, ma pole vaadanud, aga mulle tuli meelde, et me ükskord arutasime oma prodekaaniga Tartu päevil, Leo Tiik, ta elas meie ühiselamus ja siis me temaga arutasime sedasorti asju. Leo oli majandusgeograaf ja siis tema ütles, ahhaa, ma tean, see on molutamine. See on hea sõna. Jah, ka minu arust on märksa enam ja enam vajadus viljaka mittemidagitegemise järele maailmas." (lk 204)
"Jaa, sa vahid tule ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud.
Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kusagil mõnusasti." (lk 205)
"Edgar Valter ütles kunagi, et mis on õnn? Õnn on see, kui sa saad veel kolm minutit voodis olla hommikul pärast ärkamist. Ma kogen seda õnne ja minu seisund hommikuti, see ei ole palveseisund, see võiks ehk olla t ä n u - on tänupalve olemas ju? Kui ma tänan selle eest, et mulle on antud üks päev veel ära näha ja ma tänan võimaluse eest ärgata niisuguse päeva hommikul, kus ma tean, et vähemalt minu lähikonnas, kui mitte maailmas, ei ole suuri õnnetusi." (lk 206)
Vaikusest kirjutab Jüssi nii:
" Helirezhissöörid teavad väga hästi, mis väärtus on vaikusel. Vaikust saab segada kõigega. Vaikust näiteks filmis või raadiosaates ei saa aga asendada mitte millegagi. Vaikust tuleb lindistada. /... /
Kui ma räägin vaikusest kui inimese kujundajast, siis minu puhul on see olnud väga oluliseks teguriks, mis on kujundanud mu suhteid loodusega, inimestega, muusikaga, kujutava kunstiga, luulega. Sellepärast, et kõigis neis valdkondades on olemas vaikus. Ta on seda kas otseses või ülekantud tähenduses.
Mina mõistan vaikust kui loodusvara.
Ja kui me täna istume siin, Kõrvemaa südames, siis oli mu mõte ka selles, et oleksime ligemal suurele reservuaarile, kust see vaikus pärineb. Me ju teame, et vesi ei tule kraanist, raha ei tule pangast. Vesi tuleb maa seest või veekogudest, raha tuleb samuti maa seest, metsast, põllust, merest, ta ei tule eimillestki. Ja nõnda on ka vaikusel omad lätted ja omad allikad.
Vaikusel on muidugi oma mõõt, seda on väga oluline teadvustada. Mõni talub teda vähe, mõni vajab teda rohkem, mõnes olukorras või hingeseisundis on ta sulle meeldiv ja sa vajad vaikust kui õhku, kui puhast õhku, aga mõnes hingeseisundis või mõnes olukorras on vaikust raske taluda. See mõõt on erinev indiviiditi, see on erinev meeleoluti."
Ja sellega minu lemmiktsitaadid sellest raamatust lõppevad... Küll mitte seetõttu, et neid seal rohkem poleks olnud vaid hoopis sellepärast, et raamat ootas juba ammugi tagasiviimist. Nii et ülejäänud head väljavõtted tuleb sealt mõnel järgmisel korral teha :)
Suurem osa raamatust on lugeja rõõmuks tegelastega, kelle elukäiku jälgitakse pea 2/3 raamatust: noorpaar Bayta ning Toran, nende lähedased, psühholoog Eblin Mis, kapten Han Pricher ning koun Magnifico. Tegevus toimub planeetidel Terminus, Haven, Kalgan, Radole, Neotrantor ja Trantor. Impeeriumi asub vallutama salapärane isik nimega Muul!
