 |
| Lugesin 25.-28. detsembril 2024 |
Tõtt öelda poleks ma seda raamatut siiski laenanud kui oleksin esmalt lähemalt tutvunud... Aga lähtusin alapeakirjast, mis kõlab ju hästi. Ent suur osa raamatu algusest kulub põhimõtteliselt vingumisele paarisuhte kallal (minu arvates) ja see on natuke tüütu. Kuigi enamus autori esitatud mõtteid pole ju tingimata ka valed ning kõik võib sõltuda sellest, mis mätta otsast asju vaadata.
Kui autori ema oleks näiteks isekalt otsustanud, et tema ei soovi lapsi üldse saada, poleks ka seda konkreetset raamatut (ent küllap oleks siis mõni muu sarnane). Ja samamoodi poleks kõiki neid teisi "soliste", kes on oi kui vahvad ja toredad inimesed. Autor jätab kohati mulje nagu kõik "suhteeskalaatori" valinud inimesed (nii nimetab ta abielurahvast) oleksid mingid alaarenenud, ülemakstud ja ülehinnatud tüübid. Nojah, mina pole küll abielus, aga eks kahe lapse kasvatamine ning ühine pere majapidamine paigutavad mind ikkagi enam-vähem sinna kasti. Kõik tõesti ei peagi tahtma lapsi saada, see on arusaadav. Ent arvamine, nagu oleks laste kasvatamise juures tegu kõigest lihtsa toimetusega... rääkimata sellest kui raske see rahaliselt võib olla...
Kaks inimest, kes elavad normaalselt kooselu (abielus või mitte) - ka seda ma ei näe, kuidas seda kõike peaks eskalaatorina nägema, vähemalt ei tohiks teha nii suuri üldistusi. Jah, tõepoolest - algul ju kohtutakse, tutvutakse, harjutakse ning mingil hetkel võib-olla kolitakse kokku (aga võib juhtuda, et jäädaksegi eraldi elama) - need on sammud või trepiastmed, mida läbivad ka vabameelsemad paarid. Võib-olla jätab autor tähelepanuta, et ilmselt neil, kes miskpärast pole suutnud iseennast ja oma eripärasid mõista, just neil käibki see suhteeskalaatorit mööda jooksmine enne enese leidmist väga üles-alla ja risti-rästi. Võib-olla nad ise pole suutnud mõista, mida nad täpselt vajavad. Ja siis kui lõpuks mõistavad, saavad nad ka rahuneda ning eskalaatorilt maha tulla.
Siinkohal peab tõenäoliselt kiitma tänapäeva noori, kes oskavad ilmselt paremini aru saada, et igaüks meist võib olla väga erinev oma hoiakutelt, eelistustelt, harjumustelt. Igapäevaelus, armuelus, ükskõik kus. Ja neid noori juba enam samadesse rööbastesse suruda ei saa, kuhu vanemad end on sättida lasknud. Võib-olla kõige keerulisem ongi see iseenda ja oma vajaduste mõistmine. Sest kui inimene on oma tee leidnud siis leiab ta ka teisi, kes on sarnase tee valinud ning suudab rahulikult suhtuda arvamustesse, mis tema teed küsimärgi alla seavad.
Selles mõttes on kahtlemata hea, et selline raamat on ikkagi kirjutatud, julgustades üksi elavaid inimesi julgelt oma isiklikke valikuid tegema. Aga selle kõrvalt halvustada neid, kes on valinud teise tee, see mulle ka ei meeldi. Kooselusid on erinevaid, elusid on erinevaid. Jäägu igaühele oma. Tegelikult ma arvan, et autori pakutud "suhtedisaini" põhimõte kehtib tänapäeval igas sellises suhtes, mis soovib teise osapoole/osapooltega arvestada, see pole mingi "solistide" eripära. Parimas versioonis inimesed ikka räägivad omavahel asjadest, mitte ei lihtsalt ei tee oletusi. "Suhtedisain annab inimestele avatud suhtlemise ja läbirääkimiste abil võimaluse kujundada suhteid, mis on nende väärtuste ja vajadustega igas mõttes kooskõlas." Kõlab nagu üks hea, vastastikusel arusaamisel põhinev suhe. Aga ei tahaks uskuda, et sellised mõtted nüüd just praegu äkitselt väga uudseks osutuvad.
Siiski võiks just nimelt noortele, kes plaanivad abielluda, olla abiks McGraw pakutud "konteineri" loomine. Ehk siis olulistest asjadest räägitakse, tehakse kokkuleppeid, pakutakse variante ning testitakse neid. Ja lõpuks ka hinnatakse "konteineri" toimivust, vaadatakse kokkulepped uuesti üle, kohandatakse neid, räägitakse vajadusel asju uuesti läbi ja muudetakse...
Raamat võiks olla väga heaks abiliseks neile, kes on näiteks pärast lahkuminekut üksi jäänud. Lahutus, lahkuminek või kaaslase surma järel üksi jäämine on väga raske, ent inimene on väärtuslik ka ilma suhtes olemata ning see võiks olla midagi, mida õppida autori kirjeldatud "solistidelt". Ka siis kui ei soovita jääda elu lõpuni üksikuks, võiks uutmoodi mõtteviis edasi aidata, et inimene ei jääks kinni oma leina ning ei jääks lihtsalt ootama kuni "keegi ta leiab" või keegi "õige" tema teele satub. Arusaamine, et oleme väärtuslikud ning täiuslikud ka üksikisikutena, võiks olla miski, mida õpime juba lapsest peale. Siis ei õpetaks me end olema liigsõltuvad teistest ning nende arvamustest.
Oluline tähelepanek autorilt on, et inimese elu tähelepanuväärsust võib ta tegelikult hinnata vaid ise - sel pole otseselt kriteeriumeid ning kui inimene need ise seabki, võivad need ajas muutuda. Kõige tähtsam on tema enda rahulolu oma eluga ja eesmärkidega. Sarnaselt Maslow mudeliga soovis autor luua enda oma, mis oleks nagu purjepaat. Alusvajadustena (paadikere) näeb autor tervist, jõukust ja kogukonda. Kui need vajadused on täidetud, võib toimuda õitseng, ehk lehvima hakkab paadipuri ja inimene teostab end aladel, mis ta on välja valinud.
Siiski teeb pahaseks kui autor loetleb tegevusi, mis tema järgi oleks nagu just "solistide" jaoks ja need on paraku ju needsamad, millega ükskõik milline inimene võiks tegeleda, elagu ta siis üksi, kahekesi, lastega, koerte-kassidega... vahet pole. Ma ütleks, et paraku ei näe midagi ülikangelaslikku selles kui näiteks vabatahtliku tööd teeb keegi, kellel selleks "solisti" elu kõrvalt mõnusasti aega ja energiat jagub. See on hea, et seda tehakse. Aga minu suurem imetlus kuulub ikkagi neile, kes leiavad aega ja energiat teha seda näiteks pere ja laste kõrvalt nii, et kõigile tähelepanu jagub. Ohjah. Ja lõpuks pole ju vahet - tähtis on, et inimene ise tahab seda teha, mitte see kas ta elab oma tähtsa eluülesande täitmise ajal üksi või mitmekesi.
Vist lõpuks ei saagi ma seda oma kirjutist väga avalikustada, sest autor pidevalt vihastab mind välja ;)... Näiteks nõuanded tervislikuks eluks on väga head, aga kui rõhutada, et "solistile on väga oluline korralikult välja puhata" või muud selline jutt, siis mis mõttes? Ja teistele pole oluline või? No tõepoolest - paraku väikeste laste vanemad ei saa peaaegu kunagi oma und täis magada, aga see ei tähenda, et uni nende tervisele oluline poleks. Aga nõuanded ise on muidugi head, tasub läbi lugeda kui raamat juba kätte on sattunud. Aga muidu? Ma ei tea. Lootsin, et ehk ma kuidagi leebun raamatu suhtes, aga ikkagi selline ühiskonna poolitamine kus abielus inimesed on halvad ja rumalad ning "solistid" uhked ja head... Tjahhh...
