 |
| Lugesin 1. juuli -20. august 2025 |
Lugu, mis kindlasti kõnetab kõiki, kes looduse pärast muretsevad, puudutades võimalikke mürke, mis klaasivabrikust võivad ümbruskonda sattuda. Endises headuses Brunetti peab, nagu ikka, lahendama kuritegusid praktiliselt oma ülemust eirates, sest too ei soovi kunagi "tähtsamate ninade" toimetusi häirida...
 |
| Lugesin 21.-28. august 2025 |
Hulda on hea intuitsiooniga uurija, kes sunnitakse uute tegijate tulekul liiga varakult oma politseitööst Reykjavikis loobuma. Siiski lubab ülemus tal viimasteks päevadeks veel midagi ette võtta ning Hulda sukeldub täielikult juhtumisse, mida ei peetud oluliseks - noore venelanna enesetapuks peetud uppumine. Kuigi aega on vähe, leiab Hulda siit-sealt niidiotsi, mis teda hoopis uude suunda viivad. Kuid ka Hulda enda minevik on olnud keerukas ning naine peab lisaks oma töös ettetuleva kurjusega võitlema omaenda deemonite ja minevikuvarjudega.
Hästi kirjutatud lugu, kus oma osa on ka Islandi kargel loodusel.
 |
| Lugesin 1.-10. november |
Mõjuv raamat ühest kurvalt lõppenud armastusloost ning sellele järgnevast.
 |
| Lugesin 24.-28. august 2025 |
Peab tunnistama, et veidi rohkem "cozy'd" lood meeldivad mulle enam. Ja samas, kuriteod pole ju tegelikult kunagi toredad ning selles loos on kasvavat painet ning seda, kuidas kõik kisub järjest rohkem untsu, väga hästi edasi antud. Ja sedagi, et kõik lahendused pole alati must-valged, samuti nagu pole seda inimeste elud, nende otsused, nende soovid. See, mida teised väljaspoolt näevad ning mis tegelikkuses toimub, võib olla päris erinev.
Trükivigu oli ka sutsuke, aga mitte nii tohutult, et väga segaks. Lugeda soovitan ikka, kellele krimindus meeldib. On natuke teistmoodi kui minu kõige lemmikum "repertuaar" aga hea ikka.
Kokkuvõttes on see lugu perekonnast, kus lõpuks miski pole nii ilus ja hea kui alguses näib. Kuulus ja kaunis näitlejatar ning tema edukas abikaasa, kes on end "rentslist" ülestöötanud elavad kaunis rannamajas koos oma kahe väikese tütrega. Ent ühel hommikul selgub, et näitlejatar ja tütred on kadunud nagu tina tuhka. Asja teeb keeruliseks see, et naine on lapseootel ning vajab stabiilselt insuliini. Kuna kadumise hetkel on pereisa asukoht ebaselge, langeb kahtlus ka temale. Lisaks tuleb välja, et perel on võlgu ning suhted pole head ei naise vanematega ega ka mitte mehe emaga...
 |
| 12.-30. august 2024 |
Bertram Sadler tutvustab end Kuul auditibüroo esindajana, ent tegelikult peab ta hoopiski välja selgitama, kes võiks olla spioon, kes Kuu Observatooriumist tähtsaid andmeid võiks välja lekitada. Maa ning kolooniate ehk Föderatsiooni vahel on tekkinud vastasseis ning see läheneb ohtlikule piirile, mil võib puhkeda sõda.
Tore jutt ning põnev. Õnneks siiski vahel (harva) loeme raamatust midagi, mis on ilmselt autorile olnud mingil moel armas ja südamelähedane, mistõttu ta polegi ehk soovinud fantaseerida antud ala arengu kohta... Clarke'il näiteks on fotokunst jäänud 22. sajandil samadesse "lapsekingadesse" ning samuti on ikka veel mitmeid muidki asju (väljaprint paberile). Aga see tundub armas, ehkki praegu oleme oma sajandil juba neist asjust mööda läinud.
Ja ometi - Clarke'i üks mõtteid ja lootusi oli ilmselt näidata, et ehkki inimesed võivad ka kosmoseajastul sõdida, on see mõttetu ja ilmaasjata elusid ja ressursse raiskav, ebainimlik tegevus, millest tulenevatest tagajärgedest tema loos õpiti. Olgugi, et oleme tehnilises mõttes tänapäeval kaugele jõudnud, on maailm täna ikka veel selline, mida autor näha ei sooviks...
 |
| Käisin vaatamas 25. juunil 2025 |
Tegelikult väga midagi kirjutada polegi, tore film, lustakas ja prantslaslik. Ega ei jõudnud eriti tõlget jälgida aga ühes kohas hüppas kõrva, et "Ça sent comme les pieds" tõlgiti miskpärast "siin lõhnab rummi järele"... Nojah.
See postitus saab nüüd tehtud pigem sellepärast, et katkestada minu postituspõud. Jaanuarist alates olen võidelnud, et oma uues olukorras ellu jääda, ja jään ka. Kui filmides on ikkagi kaunid kokkusaamised ning happy end siis elus paraku võib ka luuavarrest tulla pauk ning pere laguneb n.ö silmapilkselt, ilma mingi hoiatuseta. Mis teha.
Aga praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et täitsa tore on ka üksinda kinos käia, olla iseendale hea kaaslane. Ja siis ikkagi imestada, miks paari istme kaugusel istub keegi üksinda ning vaatab vihaselt ringi kui keegi naeru turtsub ;)... Kui tuju on ikka nii kehv, et tuled komöödiat vaatama ja soovid, et keegi saalis ei naeraks siis peaks pigem kodus tusatsema. Õnneks unustasin selle mossitaja enda kõrval enamasti ära, ja ega ei teagi, mis tema elus toimub. Minu postituspõud on ju ka toimunud sellepärast, et mitmeid kuid polnud võimalik eriti ei raamatuid lugeda ega ka filme vaadata, kõik oli lihtsalt liiga valus. Aga juba läheb paremaks!
Nii et, kel vihmaste-tusaste ilmadega muud plaanid nässu kisuvad, seadku aga sammud kinno :) Mis sest, et filmist ma nüüd ei kirjutanudki vaid hoopistükkis oma isiklikust elust, julgen soovitada. See tähendab, kui just midagi tõsist ei taha, sest see on ikkagi humoorikas tükk!
 |
| Lugesin 29.-30. mai 2024 |
Lugu armastusest, kaotusest, depressioonist, endasse sulgumisest ning uuesti enese ja oma tee leidmisest. Kuigi teema on ka tõsine, on see mõnes mõttes pigem kiire ja kerge lugemine ning oma sensuaalsete stseenidega mõeldud rohkem täiskasvanutele.
Teagan on leidnud rahu uues kohas, kus tal on armas maja ning head sõbrad. Kuid ootamatult kõrvalmajja kolinud Garrett pöörab selle rahu pea peale ning Teagan peab otsustama, kas vastata Garretti tunnetele ning avada end talle. Naabrid Roxy ja Mike on Teaganile toeks ning tunnevad sümpaatiat ka uue naabri vastu. Kuid nii Teagani kui ka Garretti minevik peidab endas palju valusat, millest on raske üle saada.
