Ringmäng ehk aedniku 12 kuud * Eeva Park

 

Lugesin 12.-14. detsember 2022

Ilus raamat, nii kujunduse kui sisu poolest, armsate viidetega Karel Capekile ja Eeva enda luulele. Siit on midagi raske "välja võtta", sest kõik on nii ilusasti omavahel seotud ning moodustab pidevalt just sellise ringi, mis aina otsapidi iseenese juurde tagasi jõuab.

Jänesel, kus Eeva elab, on eriline hõng, mida olen ka ise kogenud. Ühest küljest nagu keset väljasid, teiselt poolt metsaga piiratud, majast sobivas kauguses mõnusalt sügava tiigiga. Tahaks, et oskaks ka ise ühel päeval oma mäestused erinevatest kohtadest sel moel kokku koguda nagu Eeva raamatus. Sest tõepoolest, nii nagu hävivad asjad, kaovad aegamööda ka kohad, mis meile on kallid olnud. Kui õnnelikud on need, kes võivad ikka veel seada sammud oma lapsepõlveaegse suve- või maakodu poole ning leida eest tuttava paiga, tuttavad lõhnad ja tuttava aia koos koduste taimede-puude-kividega. 

Kui me ei suuda enam mäletada-meenutada seda, mis on olnud ning mis meid on kujundanud, kaokski midagi väga olulist meie olemusest. Praeguses kiirustamise ajas on tihtipeale tunne, et nii juhtubki. Just sellepärast igatsen ma igal suvel Hiiumaale, vanasse Aino Kalda suvemajja, mis nüüd on juba ammugi muuseum, ent minu lapsepõlves oli mulle ka suvekoduks. Sinna jõudes astun toast tuppa, vaatan sahvris ja "püssitoas" (ärge minult küsigegi, miks seda nii kutsuti) ringi, imetlen pikliku toa aknast vaadet kaunile murule, mis veel mõned aastad tagasi oli pigem aasalilledega heinamaa. Muuseumitoas pistan nina korraks ühte kappi, mis aastast aastasse hoiab endas sama lõhnabuketti. Nii saan hetkeks välgukiirusel reisida oma lapsepõlve. Kui keegi seda kappi kunagi koristama peaks, oleks see minu jaoks hindamatu kaotus.

Sellised mälestuskillud. Eeva Pargi omi soovitan kõigil lugeda, eriti just neil, keda samuti aianduspisik on nakatanud. Aga ka teistel - just selleks, et mõtiskleda iseenda ning üleüldiselt inimese ajaringist, eluringist, meie enda ümber loodud ruumist ning mälestustest, mida me oma erinevatest aedadest ja elukohtadest kaasa oleme saanud. 

Mõrv puuviljaaias * Melissa Craig#6 * Betty Rowlands

 

Lugesin 1.-3. detsember 2022

Hea raamat lugemiseks kui aega pole üleliia - kiire, tõhusalt ja loogiliselt edenev lugu, kus on samas piisavalt isiklikkust. Melissa Craig on krimikirjanik, kellel on pooleli järjekordse romaani kirjutamine ning ta otsustab rahulikuma keskendumise huvides minna mõneks päevaks kirjatööd tegema Uphangeris asuvasse puhke- ja koolituskeskusesse. Kohale jõudes selgub, et keskuse omanik on üsnagi vastuoluline mees, kelle suhted oma töötajate ning abikaasaga pole kuigi head. Stewart Haughan ongi viimasel ajal saanud kummalisi, haiku vormis kirjutatud ähvardusi ja Melissa saabumise õhtul leiavad nad lisaks järjekordsele kirjale ka nuku. Järgmisel hommikul leitakse Haughani surnukeha puhkekeskuse aiast. Võimalikke kahtlustatavaid tundub olevat õige mitu - abikaasa Verity, sekretär Peggy, aednik Martin... Neil kõigil paistab olevat olnud põhjust Stewart Haughanile halba soovida.

Melissat painab lubadus, mis ta omanikule tema viimasel õhtul andis, teisest küljest kihutab teda tagant ka uudishimu ning kolmandast küljest soov, et keegi süütu ei peaks kannatama Stewarti mõrvas süüdistatuna. Asja ei tee muidugi kergemaks see, et uurimist juhib mees, kes on Melissa kallim - kriminaalpolitsei vaneminspektor Kenneth Harris. Milliste järeldusteni jõuab oma uurimisega Melissa ning mida arvab asjast politsei? Kindel võib olla, et Melissa vaist juhib teda asja uurima põhjalikkusega, mis võiks politseinikele heaks eeskujuks olla...

Johnny ja surnud * Terry Pratchett

 

Lugesin 15.-16. august 2022

Täiesti planeerimatult sattusid lugemisel mitu Pratchett'i raamatut järjest. Tegelikult "Johnny ja surnud" oli mul alustatud juba varem aga siis tuli midagi vahele.

Pratchett kirjutab tõesti nii, et kuigi kujunduse järgi on ju selgelt tegu lasteraamatuga, on siin mõtlemist ka täiskasvanutele. Mis siis kui tõesti ongi nii, et pärast surma jääb inimene kusagile ootele ning näib, et endiselt kehtivad sulle mitmed reeglid, mis edasiminekut takistavad...

Hästi kirjutatud raamat, mõnus lugeda ja värvikas ette kujutada.

Augud * Louis Sachar

 

Lugesin 20.-21. detsember 2022

Värskendav ja hea, tore lugeda. Parajalt nii seiklust kui ka mõtlemist, tänapäeva ning peategelaste perekondade ajalugu, mis ulatub mitme-mitme inimpõlve taha. Nimelt tabavad kõige tähtsama tegelase, Stanley Yelnuts'i perekonda pidevalt ebaõnnestumised, milles süüdistatakse poisi vanavanavanaisa. Samas on Stanley ise ning ka kõik eelnevad põlved kõigest hoolimata optimistlikud ning rühivad oma tegemistes halvast õnnest hoolimata aina edasi. 

Raamat algabki hetkest, kus Stanley on ekslikult süüdi mõistetud ühes kummalises kuriteos ning saadetakse karistuseks Rohelise Järve laagrisse. Kuid see laager on ehk hullemgi kui vangla, sest seal viibivad poisid on sunnitud ebainimlikes oludes kaevama igal päeval ühe sügava augu. Stanley leiab seal küll uusi sõpru kuid samas on laagri poisid ka ettearvamatud ning tundub, et neist võib kõike oodata... 

Kas Stanley peret on tõesti tabanud vana needus või miks tal aina viltu veab? Infokillukesed olevikust ja minevikust moodustavad huvitava terviku, mis lugejat teekonnal järjest edasi juhib. Ja ma ei väsi imetlemast neid, kes teevad nii head tõlketööd, et korrakski ei satu ette ühtegi arusaamatut lauset või mõtet. Kõik on paigas, voolav, stiilne, mõnus lugeda. 

 Kui ainult, kui ainult, kuu vaikib taevas,

peegeldab päeva ja möödunud aega.

Ole julge, mu hunt, ole kindel.

Lenda kõrgelt, mu ainus,

mu ingel.

Silber * Teine unenägude raamat * Kerstin Gier - Vanillisarvekeste retsept

 

Lugesin 9.-10. august 2022

Sarja teine osa sai läbi neelatud kohe pärast esimest ning võib-olla osaliselt ka seetõttu tundus sündmustik paraja keeristormina. Ent tegelikult oli see seda ka päriselt, sest selles osas satub peategelane Liv sõna otseses mõttes unenägude küüsi. Seletamatu nähtus, mille tagajärjel tema ja ta sõbrad suudavad unenägudes kohtuda, seab lõpuks ohtu tema õe Mia elu, sest kõik mis juhtub unedes, polegi ohutu. 

Selgub, et ka sõprade nelik, kellega Liv uude kohta kolides tuttavaks sai, ei püsi vankumatult koos. Jasper on Prantsusmaal, kasuvend Grayson on Liv'i suhtes hooliv, ent tema tüdruksõber Emily ründab tüdrukut igal võimalusel. Henry ja Liv'i omavahelised suhted on keerukad kuna poiss ei räägi eriti oma elust ning Arthur'i suhtes on kõigil kahtlused. Arthuri Hamiltoni tüdruk Anabel nimelt meelitaski kogu seltskonna mängima ohtlikku mängu, mis raamatu esimese osa lõpus oleks Liv'ile võinud tema elu maksma minna. Nüüd viibib Anabel haiglas, mis aga ei takista teda ilmumast sõprade unenägudesse. Ja ka sinna kedagi kaasa toomast (Senaator Tod Nord, Don Toto narr jne). 

Lisaks unenägudele tabavad Liv'i probleemid ka igapäevaelus, sest tema kasuisa Ernesti ema, keda tüdrukud hakkavad kutsuma Kookeriks (lühend väljendist ookrikarva koletis), suhtub oma uutesse pereliikmetesse otsese vastumeelsusega. Tüdrukute ema peab ta ameeriklannast õnnekütiks, majapidajanna Lottie'd natsiks jne. Kahjuks annavad Liv ja Mia järele kiusatusele talle selle suhtumise eest kätte maksta ning sellest sünnib palju pahandust. Kõige krooniks lekib isegi isiklik info sageli kooli kõmublogisse, mida peab saladuslik Secrecy, kellel on kombeks paljastada just koolikaaslaste kõige piinlikumaid saladusi.

Põnev raamat, mis kulgeb väga lennukalt. Raamatu lõpus on ära toodud ka
Lottie aasta ringi sobilike lohutus-vanillisarvekeste retsept (40 tk):

200g võid
100g suhkrut
1 vanillikaun
100g jahvatatud mandleid
250g jahu
lisaks peale raputamiseks tuhksuhkrut, millesse on segatud pakk vanillisuhkrut

Tulid väga maitsvad sarvekesed, ent ka pärast mitmetunnist külmikus hoidmist oli neid veidi raske voolida, sest taigen on väga mure. Meie asendus oli 20g roosuhkrut + 80g ksülitooli ning 100g täistera ning 150g valget jahu. Kuna vanillikauna polnud, läks ka taignasse vanillisuhkur.

Sõtkuge võid suhkruga senikaua, kuni moodustub sile mass. Seejärel lõigake vanillikaun pikkupidi pooleks, kraapige välja selle sisu ja lisage võile. Nüüd sõeluge juurde jahu, lisage mandlijahu ning sõtkuge kõik ühtlaseks massiks, lihtsam on seda teha käte abil (kuid meie surusime alguses spaatliga). Nüüd voolige tainast pall ja keerake see fooliumisse. Pange see tunniks ajaks külmkappi seisma. Seejärel rullige tainas vorstiks ja lõigake see umbes 2 sentimeetri laiusteks tükkideks. Voolige neist sarvekesed ja asetage küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Samal ajal soojendage ahi 190 kraadini ja küpsetage sarvekesed ahju keskmisel tasandil 10 minuti jooksul helepruuniks. Siis segage tuhksuhkur vanillisuhkruga ja puistage kuumad sarvekesed selle seguga üle. Laske küpsistel ahjuplaadil korralikult ära jahtuda, kuna need on väga kergesti purunevad.

Seejärel pakkuge neid kähku kõigile, kes vajavad lohutamist, selliste sõbralike sõnadega nagu "Kõik saab jälle korda!" ja "Oleme üksteise jaoks ikka veel olemas".

Küpsised võib ka õhukindlasse karpi panna, siis jäävad nad krõbedaks ja pakuvad veel nädalateks lohutust. Head nautimist!

Asum ja maa * nr 7 * Isaac Asimov

 

Lugesin 3. juuni - 4. august 2022

Asumi-sarja viimane raamat jätkub hetkest, mil endine Terminuse ehk Esimese Asumi pealinna nõunik on langetanud tähtsa otsuse Galaktikaimpeeriumi tuleviku kohta, soosides planeet Gaia nägemust . Miks just tema, sellele vastab Dom:

"See on sinu väärtus. Sul on võime teha puudulike andmete põhjal õigeid otsuseid, ja niisugune oli sinu otsus. Sa valisid Gaia! Sa lükkasid kõrvale Galaktikaimpeeriumi anarhia, mis rajaneb Esimese Asumi tehnoloogial, samuti anarhia, mis rajaneb Teise Asumi vaimsusel. Sa otsustasid, et kumbki ei püsi kaua stabiilne. Niisiis valisid Gaia."

Kuid Trevize ise, kes on otsuse Gaia kasuks teinud, lükates edukalt edasi Esimese ja Teise Asumi imperialistlikud püüdlused, kahtleb ise. Ta mõistab, et otsus oli küllap õige, ent vajab sellele kinnitust. Ta loodab, et Maa leidmine võiks teda selles aidata, ent ka Gaial ei teata Maa asukohta. Gaiale ei suudaks tormlev Trevize kuidagi jääda, sest planeet koos kõige elavaga tema peal, on üksainus suur elusolend, millel on ühine taju.

Ehkki Gaia on rahulik, lopsakas ja roheline maailm, tundub Trevize'ile sealviibimine kohutava unenäona. Vaieldes Peloratiga toob ta välja, et eelistab valikuvõimalust ning seda, et normaalsuse kõrval on olemas ka kurjategijad ning geeniused. Pelorat ning noor gaialane Bliss soovivad liituda Trevize'iga tema Maa-otsingutel.

Olles juba kosmoses, otsustab Trevize oma endiselt sõbralt, Munn Li Comporilt saadud informatsiooni põhjal suunduda edasi planeedile nimega Comporellon, kus väidetavalt teatakse Maast rohkem kui mujal. Kuid sealsed jutud väidavad, et Maa on planeet, mis on radioaktiivne või elutu, nii et Pelorat on Comporellonile mineku suhtes ebalev. Kuid see on Trevize'i plaan ning ühtegi muud juhtlõnga neil pole.

Edasi võib märksõnadeks pakkuda: Mitza Lizalor, Vasil Deniador, Aurora, robotid, Solaria, Bander, Fallom jne. Trevize jätkab maailmaruumis rändamist Maa otsingutel, koos Pelorat'i ja Bliss'iga. Otsingud pakuvad põnevust, pettumusi, ohte, üllatusi kuid mis iganes ka ei juhtuks, ei suuda Trevize seda teekonda pooleli jätta, enne kui ta on leidnud enda jaoks vastuse Maa kohta. 

Minu jaoks jääb raamatu lõpp õhku ning küllap see oligi taotluslik - ehk oli Asimovil siiski veel mõte kunagi jätkata. Aga nii pika sarja lõpetuseks jääb paraku tühi tunne... ehkki ongi vast loogiline, et päriselt polegi ju kunagi midagi lõplikku, sest ka lõplikkus on sageli näiv, mitte igavene.

Mõrv Viirpuu Villas * Betty Rowlands

 

Lugesin 4.-6. dets 2022

Autor, keda kutsutakse "the queen of cozy crime" on kirjutanud Melissa Craigi raamatuid 12 tükki, minul siis käsil alles teine neist... Tervet pikka teoste nimekirja saab lugeda näiteks Wikipediast. Väikest segadust tekitab kindlasti see, et uued väljaanded on uute nimedega - ehk siis praegune lugu olekski esimene Melissa Craig'i sarjast, algse nimega "A Little Gentle Sleuthing", ilmunud aastal 1990. Praegune inglisekeelne pealkiri "Murder at Hawthorne Cottage" ilmus aastal 2018.  Kõikidele hilistele alustajatele võiks olla lohutuseks teadmine, et Rowlands alustas tõsist kirjatööd alles 1970ndate lõpus (tema sünniaasta on 1923!) ning pälvis kirjutamise eest auhinna Sunday Express / Veuve Clicquot Crime Short Story of the Year aastal 1988! Tema viimane teos ilmus aastal 2014, mil kirjanik oli 90-aastane.

Raamatu peategelane Melissa Craig on krimikirjanik, kes on just saanud majaomanikuks ning kolinud Londonist ära, väikesesse (väljamõeldud) kohakesse. Üsna kiiresti tutvub ta oma naabriga ning mitmete külaelanikega ning saab kaasa kistud kohalike sündmuste keerisesse, mis osutuvad märksa põnevamaks kui oleks võinud oodata. Melissa avastab endas kindlameelsust ja tarmukust, mis kippus kaduma Londonis, kus teda hakkas lämmatama tema  meestuttava Audrey hoolitsus. Kui Melissa naaber Iris leiab metsast surnukeha, püüab kohalik ajakirjanik Bruce kõigest väest kaasata Melissat asjalugude uurimisse.

Üsna pea ongi Melissa lausa ülepeakaela sündmustes, mis võtavad järjest tõsisema pöörde. Kadunud tüdruk, õnnetusse sattunud mees, kirikuõpetaja, kellel on oma saladused, ka Melissa naabril Irisel on külgi, mis teda hoopis teisest kandist avavad. Raamat, mida Melissa parajasti kirjutab ning tegelik elu ei pruugi üksteisest sugugi nii kaugel olla kui arvata võiks...  

Kevadpuhastus * Antonio Manzini

 

Lugesin 1.-3. august 2022

Ja ongi korras. Viimane eesti keeles ilmunud Antonio Manzini raamat loetud ja tahaks kangesti edasi lugeda kuid... mida pole, seda pole. Muidugi mõista tekkis huvi ka selle kohta, kas ja kui palju on autorilt veel ilmunud. Suure rõõmuga näen Goodreads'i lehelt, et sarjas on (itaalia keeles?) ilmunud vähemalt 11 raamatut! Kas see ikka päris tõele vastab, peab nüüd täpsemalt uurima. See olekski hea põhjus hankida itaaliakeelseid väljaandeid, sest ma saan aru, et ka inglisekeelse tõlkega ollakse just sama kaugel kui eestikeelsetega, ehk 4 raamatut. 

Täpsemalt järele vaadates tundub, et itaalia keeles on siiski ilmunud veel palju rohkem Rocco Schiavone lugusid...

"Kevadpuhastus" on sarnaselt eelmiste lugudega väga intensiivselt lühikese ajaperioodi sisse mahutatud. Siiski mitte nii tihe kui eelmine osa, mille puhul minu arvates ka lugejale kandus üle rahutus ja ootus, et ikkagi jõutaks kiire tegutsemisega päästvate lahendusteni.

Selles osas jätkubki lugu just sealt, kuhu ta eelmise raamatuga jäi, ehk kõik ongi veel pooleli, ootel, lahenduseta... Ehkki üks osa juhtumist leidis lahenduse, on veel palju poolikuid teeotsi, mille lõppu pole näha. Rocco Schiavonet jahib keegi, kes soovib talle kätte maksta, ent aseprefekti asemel sai surma tema sõbra Sebastiano kaaslanna Adele Talamonti. Süükoorem, mis jälitab Roccot juba märksa varasematest sündmustest saadik, aina kasvab... Asudes taga ajama võimalikku mõrvarit jõutakse aga välja üha uute niidiotsteni. Et asi on arvatavast keerulisem, näitab ka sündmuste edasine areng - maffia esindaja, kelle Aosta politseijõud vangi saatsid, mõrvatakse enne järgmisesse vanglasse üleviimist. Segane on ka Bergueti perekonna lugu, kelle tütar Chiara õnnekombel pärast röövimist üles leiti, sest Chiara pääsemisest hoolimata liiguvad perekonna asjatoimetused ja omavaheline läbisaamine allamäge.

Lugeja jälgib sündmuste arengut päevade kaupa kahe nädala jooksul. Kuigi võrreldes eelmise romaaniga pole see ehk sündmuste poolest nii tempokas, toimub tegelikult ka siin kiireid arenguid ning ka aseprefekti isiklik elu liigub edasi, kuigi mitte hüppeliselt. Abikaasa Marina, keda Rocco Schiavone endiselt taga igatseb, hakkab tema kujutluspiltidest samm-sammult kaugenema, ehkki mees ei taha temast veel sugugi lahti lasta. Rocco ei suuda ka eirata sümpaatiat, mida ta tunneb ühe oma alluva, Caterina Rispoli suhtes.

Seni on eesti keeles on ilmunud:

1. Must rada / Black Run / Pista nera
2. Aadama küljeluu / Adam's Rib / La costola di Adamo
3. Maikuu lumi / Out of Season / Non è stagione
4. Kevadpuhastus / Spring Cleaning / Era di maggio

Järgmised raamatud on näiteks:

5. 7-7-2007
5. ? Rocco va in vacanza
6. Pulvis et umbra
7. Fate il vostro gioco
8. Rien ne va plus
9. Ah l'amore l'amore!
10. Vecchie conoscienze
11. Le ossa parlano

Kui palju siis lõppude lõpuks Rocco Schiavone raamatuid on ilmunud, jäi praegu segaseks, sest tundub, et itaalia keeles on neid kõvasti rohkem ilmunud... Veel leidsin näiteks:

- Le ferie di Agosto
- Rocco in vacanza
- L'anello mancante
- L'eremita
- Capodanno in giallo
- Una notte in giallo
- Castore e Polluce (vol 8?)- Cinque indagini romane per Rocco Schiavone (vol 6?)
- L'accatone (vol 14?)
- L'amore ai tempi del Covid-19 (vol 16?)
- Una settimana in giallo
- La crisi in giallo
- Turisti in giallo

20 000 ljööd vee all * Jules Verne

 

Lugesin 11. juuli  - 1. august 2022

20 000 ljööd vee all ilmus juba aastal 1869. Põnevat informatsiooni leiab raamatu kohta kokkuvõtlikult näiteks Wikipedia kirjest. Ka Apollo lühikeses kirjelduses on tore info:

"Jules Verne'i prohvetlik romaan kapten Nemost ja tema tollal kõrgtehnoloogilisest allveelaevast "Nautilus" ilmus aastal 1870. Esimese eestikeelse ümberjutustuse "Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi" tegi sellest loost Maximillian Põdder juba aastal 1875."

Ning Verne'i teiste eesti keeles ilmunud raamatute kohta võib leida infot lehelt vanaraamat.ee

Kui ma lapsena poleks "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja nii hoolsasti neelanud, oleks mulle ehk veidi võõras mitmete raamatute stiil. Ent nüüd tundub mõne sarja raamatu lugemine nagu lapsepõlve naasemine - midagi nii tuttavlikku on selles stiilis, mis on rahulik, arutlev, ent samas innustuv ja vaimustuv, mõnikord jällegi vanamoodsalt ülistav, või ka siin-seal veidike must-valge. Tegelaste kõnepruuk meenutab meile ülimat viisakust, millega tegelased üldiselt üksteist kohtlevad. Peategelane, Pariisi Muuseumi loodusloo professor Pierre Aronnax, omab nii kunstis, kirjanduses kui ka teadustes märkimisväärseid teadmisi. Lugeja kohtub seega ka lausa pikkade loenditega silmapaistvate teoste või autorite või mereelanike kohta.

Lisaks Aronnaxile satuvad koos temaga seiklustesse kanada vaalakütt Ned Land ning Aronnaxi flaamlasest teener Conseil. See seltskond on end sättinud sõjalaevale nimega Abraham Lincoln, et jälitada viimaste aastate jooksul meredel õnnetusi tekitanud merekoletist, mida Aronnax mereteadlasena peab tohutuks narvaliks. Laev jõuabki mereeluka jälile, ent selgub muidugi, et asjad pole sugugi nii nagu arvati ja merekoletis on hoopistükkis allveelaev Nautilus, mida juhib saladuslik kapten Nemo.

Tegelikult võikski sellega kirjelduse lõpetada, sest hoolimata uskumatutest sündmustest, mis veel merepinnast all- ja pealpool (peamiselt muidugi ikkagi allpool), võiks kogu raamatu paari lausega kokku võtta. Ei saa me oluliselt enamat teada kapten Nemost, ei tema meeskonnast, ega ka sellest, miks see seltskond mööda meresid rändab ning ülejäänud maailma vastu viha peab. Tohutus koguses leiab kirjeldusi mereelanikest, nii et selle ala huvilistele võib see põnev olla, muidu aga muutub veidike tüütuks. Tänapäeval on ka võõristav pidev jahipidamise vajadus ning täpsustused mereelanike söödavuse ja maitsvuse kohta - iseenesest on see loomulik, arvestades, et allveelaeva elanikke peab just meri kõigega varustama, sest kapten Nemo on otsustanud maismaa poolt pakutavast täielikult keelduda. Ja siiski on kurb kui vahel tundub, et isegi teadlane rõhutab tihtipeale just seda aspekti, kas kala või muud tüüpi mereloom on söödav ning kui maitsev just... Ehk siis raamat jätab sageli entsüklopeedia mulje oma loeteludega, mis on samas põhjendatud kuivõrd peategelane on teadlane ning on loomulikult vaimustatud kogu tema ees avaneva merealuse maailma rikkustest.

Lõppkokkuvõttes - ehk oleks raamat lapsena mulle rohkem meeldinud, ent samas - oleksin siis võib-olla pikkadest kirjeldustest ja loeteludest lihtsalt üle libisenud. Natuke jäi kripeldama, et raamatut lugedes oleks hea olnud näpuga mööda kaarti järge ajada (geograafilised teadmised on mul puudulikud) aga kuidagi polnud seda kusagilt käigupealt võtta. Mul on siiski hea meel, et raamatu läbi sain, sest selle lugemine on mul juba mitu aastat plaanis olnud kuid paraku sellist elamust ta mulle ei pakkunud nagu ootasin ja lootsin.

Põhjusi otsides * Ian Rankin

 

Lugesin 17. mai - 24. juuli 2022

Selle raamatu lugemisega läks keeruliseks, sest mingid teised teosed lipsasid alatasa vahele, algul ei saanud hoogu sisse ning lõpuks lugemisjärge üles otsides polnud enam varasem tegevus hästi meeles. Kuid ikkagi hästi kirjutatud lugu, seekord aga päris karmilt füüsiline ja ka mõningate vägivaldsete tegelaste ning sündmustikuga. Filmina oleks n.ö "andmist" tõsiselt palju, ehk siis hakkab tunduma, nagu peaks peategelane juba ammu teises ilmas või siis vähemasti haiglapalatis tervenemas olema kuna üks ohtlik olukord järgneb teisele. Lihtsam on seda raamatut lugeda ilmselt neil, kes ajaloo ning erinevate usu- vms. rühmadega ning nende konfliktidega rohkem kursis on, sest küllap siis loksuvad asjad paremini mõtetes paika. 

Kuulsa Edinburghi festivali ajal tapetakse Mary King's Close'i tänava maa-aluses käigus noor mees ning tapmisviis viitab seotusele millegi suuremaga. Uurimine viib inspektor Rebuse ohtlikku Gar-B agulisse ja samas kutsutakse ta St Leonards'i politseijaoskonnast SCS-i, komissar Kilpatrick'u alluvusse, et juhtumit põhjalikumalt uurida. Kuna selgub, et tapetu nimi oli Billy Cunningham, näib asi võtvat tõsise pöörde, kuivõrd noormees oli parajast vanglas viibiva ohtliku kurjategija Morris Gerald Cafferty poeg ning kuritegelik juhtfiguur nõuab verist kättemaksu. Rebus teeb selles juhtumis koostööd inspektor Abernethyga, inspektor Ken Smylie'ga ja tema vennaga, seersant Blackwoodi ja konstaabel Ormistoniga. SCS-is ei võeta Rebust paraku just kuigi innukalt vastu, näiteks viimase kahe ametivenna puhul öeldakse: "... Need kaks tervitasid teda sama innukalt nagu koerad uut kirpu."

Rebus satub ka väikesesesse seiklusesse prokuratuuri esindaja Caroline Rattray'ga, ehkki tema suhe doktor Patience Aitken'iga on heades rööbastes ning tal pole plaanis seda muuta. 

Karm sündmustik õnneks ei tähenda, et huumor oleks raamatust kõrvale jäetud, seda võib leida siin-seal ka muidu süngemate hetkedega kõrvuti:

"Muldpõrandale oli veetud kriipse, laiuse järgi otsustades suure varba küünega. Silm eraldas nelja rohmakat trükitähte.

"On see NENO või NEMO?"

"Võib ka MEMO olla," pakkus doktor Curt.

"Kapten Nemo," arvas konstaabel. "20 000 ljööd vee all" tegelane."

"Jules Verne," noogutas Curt.

Konstaabel raputas pead. "Ei, sir, Walt Disney," teatas ta."

Sõbrad, armukesed, shokolaad * Isabel Dalhousie juhtum * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 6. - 11. juuli 2022

Raamatu kodune ja hubane stiil paneb soovima, et teos niipea otsa ei saakski kuid ikkagi saabub lõpp kuidagi ootamatult ruttu. Nendele, kes on lugenud autori teisi teoseid, on arvatavasti silma jäänud, et neis lugudes pole üüratut vägivalda ning mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, kas õnnetu juhuse läbi, poolkogemata... ja eks mõned asjad jäävad ka saladuseks.

Ärksa peategelase Isabeli pidevalt jooksev mõttelõng kannab teda läbi sündmuste, mis panevad naise alatihti kogu maailma asjade, põhjuste, sündmuste - ühesõnaga kõige võimaliku ja võimatu üle juurdlema. Ning vahel nõuab elu lisaks mõtlemisele ka tegutsemist, sest Isabel tunneb, et tal on kohustus midagi ette võtta, mitte lihtsalt pealtvaatajaks jääda. Tihtipeale on talle nii arutlustes kui ka tegutsemises abiks otsekohene majapidajanna Grace ning tema vennatütre Cat'i kunagine kaaslane Jamie, kellesse Isabel vanusevahest hoolimata isegi armunud on.

Selles raamatus kohtub Isabel Ian'iga, kellele on siirdatud ühe noormehe süda. Kui pärast operatsiooni hakkab Ian talle tundmatust mehest nägemusi nägema ning tundma samaaegselt ängistavat valu, tunneb ta vajadust sellest kellegagi rääkida. Juhuslikult satub ta Cat'i poekeses kokku Isabeliga ning meeldiv vestlus viib nad peatselt tõsisemate teemadeni. Kes oli see saladuslik noormees, kelle süda nüüd tuksub Ian'i sees ning miks näeb ta nüüd ähvardavaid nägemusi. Isabel tunneb, et kuna nägemused ähvardavad nurjata mehe tervenemise, tuleks tal Ian'it aidata ning uurida välja nii palju kui võimalik tema südamedoonori kohta. 

Jumala vasak käsi * Paul Hoffman

Lugesin 13.- 22. juuni 2022

Lunastajate Varjupaik on täis poisse, kelle elu on täis vägivalda, nälga ja halba kohtlemist. Usulise kasvatuse ettekäändel treenitakse neid karmide õpetajate poolt, keda kutsutakse Lunastajateks ja Õpetajateks. Poiste kunagised nimed on ammu ununenud, sest Varjupaigas nimetatakse nad ümbernad tavapäraselt mõne pühaku nimega. Thomas Cale on 14-15-aastane poiss, kes tundub olevat teistest veidi erinev, tema emotsioone on raske lugeda ning teda on sõjakunsti isand Bosco poolt eraldi treeninud. Hoolimata sellest, et Varjupaigas ei tohi poistel sõpru olla, on Cale'il kaks lähemat sõpra - Hajevil Henri ning Kleist. Ühel päeval kui Cale näeb õpetuste isanda toas midagi enneolematut, tuleb tal põgeneda ning seda teeb ta koos oma sõpradega, sest nood võetaks kindlasti pihtide vahele või lausa hukataks kui Cale Varjupaigast kaoks.

Kuigi Lunastajad on jõhkrad, on jõhkrust ja julmust ka mujal, kuhu poisid satuvad. Memphises ootavad neid ees kõiksugu sekeldused, eriti just Cale satub lihtsasti konfliktidesse. Ühel hetkel kohtuvad poisid seikleja IdrisPukke'ga, kellega peategelasel tuleb hiljem pikemaltki koos aega veeta. IdrisPukke mõtiskleb heameelega ka Cale'i seltsis:

""Üksindus on imeline asi, Cale, ja seda kahel põhjusel. Esiteks annab see inimesele võimaluse omaette olla ja teiseks takistab see teda teistega koos olemast." Cale noogutas nõusolevalt ja sellise siirusega, mis oli võimalik vaid kellegi puhul, kes oli oma elu iga ärkvel ja unes veedetud tunni mööda saatnud koos sadade saatusekaaslastega ning keda oli alati jälgitud ja luuratud.
"Seltskondlikkus," jätkas IdrisPukke, "on üks riskantne asi - lausa eluohtlik -, kuna see tähendab kontakti inimestega, kellest suurem osa on igavad, perverssed ja harimatud ning kes tahavad sinuga koos olla vaid seepärast, et nad ei suuda enda seltskonda taluda. Enamikul inimestel on üksinda igav ja nad ei võta sind kui tõelist sõpra, vaid kui meelelahutust - oled neile nagu tantsiv koer või mõni poolearuline näitleja, kellel on varuks terve hunnik lõbusaid lugusid."" /.../

"IdrisPukke jätkas Cale'ile oma elufilosoofia hüvede selgitamist. "Mehe ja naise vaheline armastus on parim näide sellest, et kõik selle lmaailma lootused on absurdsed pettekujutelmad, ning nõnda on asjad seepärast, et armastus lubab liiga palju, kuid annab liiga vähe." Või siis: "Ma tean, et ei pea sulle ütlema, et maailm on üks paras põrgu, kuid katsu mõista, et mehed ja naised on ühest küljest põrgus piinlevad hinged ja teisest küljest saatanad, kes on selle piinamise taga." Või siis jälle: "Mitte ükski vähegi arukas inimene ei nõustu millegagi vaid seepärast, et mõni autoriteet väidab selle õige olevat. Ära võta midagi tõe pähe enne, kui oled selles ise veendunud."

Tegelaste ja kohtade loetellu võiks lisada: Riba, Materazzid, Conn Materazzi, Kiisu Jänes, Arbell Luigekael ning tema vend Simon, kantsler Leopold Vipond, Albin, palgamõrvarid Daniel Cadbury ning Jennifer Plunkett.

Paraku on raamatu lõpp väheinformeeritud lugejale pettumuseks kuna muidugi mõista selgub, et tegu on esimese osaga sarjast ning paraku pole järgmisi osi eesti keelde tõlgitud... Järgmiseks tuleks siis hakata jahtima raamatuid "The Last Four Things" ning "The Beating of His Wings".

Punane aadressiraamat * Sofia Lundberg

 

Lugesin 14.-15. september 2022

"Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on."

Doris on teel surma poole, ent ta soovib jätta õetütre tütrele Jennyle endast järele mõned mälestused, mille meenutamiseks ta kasutab oma vana punast aadressiraamatut, mille isa talle tema kümnendaks sünnipäevaks kinkis. Dorise turvaline lapsepõlv lõpeb äkitselt kui tema isaga juhtub tõsine õnnetus ning tüdruk satub teenijatüdrukuks uhke proua juurde, kelle salongides käib palju uuenduslike ideedega inimesi. Proua otsustab võtta noorima teenijanna endaga kaasa Pariisi.

"Ma soovin sulle piisavalt päikest, mis sinu päevadesse valgust annaks, piisavalt vihma, et sa päikest hindaksid, piisavalt rõõmu, et su hinge kosutada, piisavalt valu, et sa oskaksid elu väikesi rõõme hinnata, ja piisavalt kohtumisi, et suudaksid aeg-ajalt hüvasti jätta." Nii ütleb Dorisele ema, kui ta temaga enne Pariisi sõitmist hüvasti jätab ning need sõnad jäävad teda saatma terveks eluks.

Pariis on üllatuslik ning Doris tunneb end seal algul üksikuna ning igatseb tagasi Rootsi. Kuid kunstnikust sõbra Gösta kirjad lohutavad teda ning tüdruk õpib sõnaraamatu ja raamatute abil tasapisi prantsuse keelt. Ootamatult satub ta tööle hoopiski karmi moemaailma, tutvudes ka imekauni modelli Noraga, kellest saab tema hea sõbranna. Hiljem tutvub Doris ka vastupandamatu noormehega, kelle nimi on Allan Smith. Kuid nagu Pariis on heitlik, on seda ka seal sündinud suhted. Pariisi jõuab ka Dorise õde Agnes kuid sõja puhkedes pakivad õed oma vähesed asjad ning sõidavad hoopiski Ameerikasse, Dorise suurt armastust Allanit otsima.

Doris kirjeldab Jennyle noorusarmastust väga kõnekalt: 

"Jenny, kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa. See on normaalne."
"Mis tähendab "kõigil on mõni armastus, mis otsa ei saa"? Mida sa sellega öelda tahad?"
"Kas sinule ei ole? Kedagi, kelle peale sa ikka ja jälle tagasi mõtled?"
"Minul?"
"Jah, just sinul." Doris muigab ja Jenny põsed löövad õhetama. "Selgeks mõtlemata armastus, millel ei ole olnud õiget lõppu. Miski, mis su südamesse puges ja sinna jäigi."
"Ja mis muutub aastatega palju paremaks, kui see tegelikult oli?"
"Muidugi. See käib asja juurde. Miski pole nii täiuslik kui kaotatud armastused." Dorise silmad sädelevad. Jenny on natuke aega vait. 

Pariisi aastatele järgnevad päris uskumatud juhtumused ning tuleb vaid tõdeda, et nii, nagu paljud meie vanaemad-vanaisad või vanavanaemad ja vanavanaisad, on inimene ääretult vastupidav, kui tal vaid jagub õnne ja julgust ning tahtmist ellu jääda. Dorise elukaare sisse jääb palju keerukaid sündmusi, sealhulgas ka II Maailmasõda, pääsemine laevahukust, tagasijõudmine Rootsi ning taaskohtumine kunstnikust Göstaga.

Nii nagu just äsja tele-ekraanilt nähtud esilinastus "Õnnepalu aeg" viis vaatajad Pariisi, nii igatsevad sinna tagasi ka Doris ja Gösta. Ning huvitav, et nii nagu Tõnu Õnnepalu (ning tänu temale sain aru, et ka ma ise), näevad nad Pariisi omamoodi hõljuvana. Kuid kui praegusel ajal, ma arvan, hõljub Pariis oma muretuses ja kerguses meie mõtetes ja unistustes siis Doris nägi seda teistmoodi. "See linn rippus meie kohal nagu pidev vari, mis oli pärit minevikust, kui kõik oli palju parem. Ja see ripub seal tänini. Mööbli, prantsusekeelsete raamatute ja maalide kohal. Pariis on linn, mis vangistas meie mõlema hinge."

See on armas, ent samas ka karm raamat - päikesest, vihmast, rõõmust, valust ja lõpuks ka hüvastijätust, mis paratamatult ühel hetkel kätte jõuab.

Jääprintsess * Camilla Läckberg

 

Alustasin mais 2022, uuesti 28. august - 5. september 2022

Raamatu algus on nukker, trööstitus meeleolus ning õõvastav, ent selle korvab loo edenemine kus tulevad järjest sisse peategelase Erica sõbrad-tuttavad, kes loovad naise ümber õdusa meeleolu. Krimiromaanile kohaselt pole juhtunus muidugi midagi õdusat, sest raamatu alguses on Erica üks esimestest, kes näeb oma lapsepõlvesõpra Alexit surnuna, lebamas jäises vannis.

Kuna Alexi vanemad on veendunud, et naine poleks endale ise viga teinud ning paluvad Erical kirjutada tütre mälestuseks ajalehte lugu, asub Erica sündmust ning Alexi elu täpsemalt uurima. Paistab, et on nii mõndagi, mida tema lähedased naisest ei teadnud. Lapsepõlvesõbra surm on Erica jaoks shokeeriv, ent lisaks valmistab talle muret õde Anna, kelle abikaasa Lucas on ebameeldiv ja kasuahne ning loodab Erica ja Anna lapsepõlvekodu mahamüümisest kenakese noosi saada. Kuigi Erica on Fjällbacka'st varem püüdnud jooksujalu mujale põgeneda, tunneb ta nüüd, et ei suuda ega taha vanematekodust lahti lasta.

Järgmiseks saab lugeja tuttavaks Tanumshede politseijaoskonna ning selle ülema Bertil Mellbergiga. Kahjuks joonistub silme ette pilt mitte just eriti võimekast, see-eest aga ilmselt üsnagi agarast inimesest. Alexi surmajärgsed analüüsid näitavad, et mitte mingil juhul ei saanud olla tegu enesetapuga ning politsei peaks asja edasi uurima. Bertil Mellberg loodab kiiret lahendust, ent jaoskonnas on peamine, kellel on oskusi, tahet ning vaistu selliste asjade uurimiseks, Patrik Hedström.

Erica töötab ajakirjanduses ning kirjutab ka elulugusid, unistades samas millegi suurema ja isiklikuma loomisest. Talle meenub Alexi matustel kirikus olles mõndagi oma lapsepõlvest ning kasvõi sellest kuidas igav kirikuskäimine andis talle tõuke oma lugude arendamiseks.

"Kogu lapsepõlve oli neid Annaga pühapäeviti kindlal käel kirikusse veetud. Lapse jaoks oli olnud õudselt igav seal istuda, kuulata jutlust ja psalme, mille meloodiaid oli lootusetu selgeks saada. Meelelahutuseks oli ta oma peas lugusid välja mõelnud. Siin oli loodud muinasjutte draakonitest ja printsessidest, ilma ete need oleks kunagi paberile jõudnud. Teismeeas oli Erica tulise protestimise tõttu kirikukülastusi tunduvalt vähemaks jäänud, aga neil kordadel, kui ta siiski kaasa oli läinud, olid muinasjuttude asemele ilmunud romantilisema alatooniga jutustused. Irooniline küll, kuid võib-olla tuli tal oma elukutsevaliku eest tänada - või need - just neid pealesunnitud kirikuskäimisi."

See lugu avaneb aeglaselt oma tegelaste kaudu. Lugeja võibki mõnes lõigus vaid aimata, kelle mõtisklust on tal parajasti võimalik jälgida. Ning muidugi selgub nendest sisevaadetest, et sündmused ning nende tagapõhjad on palju keerulisemad kui pealtnäha paistab... Näiteks saame alles hiljem aimu Erica õe Anna mõtetest ning elust, ehkki Erica kaudu on lugeja selle kohta juba varem võinud nii mõndagi otsustada. Ka Alex'i abikaasa Henriku mõtetesse saame hiljem piiluda, ehkki tegelasena kohtume temaga juba üsna raamatu alguses. 

Puntrasse jooksnud elud, alkoholism, pikalt varjatud sünged saladused ning muserdavad saatuselöögid - seda kõike on palju, ent ometi on suur osa sellest varjatud, sest "mida muidu naabrid arvaksid". Selle loo kaudu jõuab lugejani suhtumine, mis oli tavapärasem mitukümmend aastat tagasi ja mis jättis ulatamata abikäe ohvritele, kes pidid lisaks neid tabanud tragöödiale kannatama ka mahavaikimise tõttu. Halbu sündmusi eirati, vaikiti maha, mätsiti kinni, hoolimata inimeste eludest, mis jäid alatiseks rikutuks. Kuid nagu ütleb üks tegelane: "Vaikimist ei saa iial tagasi võtta." Alles liiga hilja mõistavad vaikijad, et nende tegevus või siis just tegevusetus võtab ohvritelt kõik, mis neile väärtuslik on ning närib neid seestpoolt, hävitab ja piinab neid aasta-aastalt üha rohkem. 

"Mõnikord tundub mulle, et vaikimine oli hullem kui ahistamine. Mei ei rääkinud sellest mitte kunagi, isegi mitte nende nelja seina vahel, ja alles nüüd saan ma aru, mis see pidi olema temaga teinud. Võib-olla tõlgendas ta minu vaikimist nagu etteheidet. See on ainus asi, mida ma ei suuda taluda. Et ta võis uskuda, et ma süüdistasin juhtunus teda. Seda mõtet polnud mul mitte kunagi, sekundiksi mitte, kuid nüüd ei saa ma enam iialgi teada, kas ka tema seda teadis."

Hoolimata sellest, et traagiliselt lõppenud elud panevad inimesed veidi põhjalikumalt mõtlema selle üle, kas nende tehtud otsused olid õiged, ei suuda nad ikkagi näha, et tegutsesid rohkem enda hea nime säilitamise mitte oma lähedase huvides. "Ja mida inimesed oleksid öelnud..." jääb ikka kõikjal refrääniks, selgituseks kõigele, mida juhtunu varjamiseks ette võetakse.

Trööstitu ja keerulise mõrvaloo vastukaaluks on selles loos ka kauni armastuse algus. Tegelikult liigubki rõhk tasapisi Erica pealt rohkem tema lapsepõlvesõbrale Patrik Hedströmile - politseinikule, kes mõrvade uurimisega kõige rohkem vaeva näeb - kui just jaoskonna ülem Mellberg teda selles parajasti ei takista. Nimelt soovib Mellberg näha kõike võimalikult lihtsana ning ootab juhtumi kiiret ja hiilgavat lahendust, et tal oleks võimalik siirduda kiiresti tagasi Göteborgi, kust ta mingi eksimuse tõttu Tanumshede jaoskonda "pagendati". Kuid Patriku vaist ütleb talle päris tihti kui asjad pole veel õiget lahendust leidnud ning nii läheb juhtumi lahendamisega oluliselt kauem aega kui Mellberg seda sooviks.

Mitmetahuline raamat, kus on osavalt kokku sätitud külm ja kuum, õudne ja kaunis, romantiline ja õõvastav... Õnneks on tegu just sedatüüpi krimilooga, mis mulle meeldib, kuna stiil on ikkagi südamlik ning lugejal tekib tegelastega isiklik side, mis aitab juhtunut mõista.

Lewis Carrolli lugemine keelatud * Diego Arboleda tekst, Raul Sagospe illustratsioonid

 

Lugesin 24. mail 2022

Täiskasvanule üks kiire lugemine, toredate ning üsnagi üle võlli tegelastega. Täiskasvanute veidrused on lapse vaatevinklist üsna kummalised ja samas ei lubata lapsele veidrusi, mis on palju vähem kummalised kui suurte omad. 

Nooruke Eugéne Chignon saadetakse koduõpetajannaks New Yorki, väikese Alice Welrush'i perekonda, mis on koosneb üsna kummalistest tegelastest. Ning sel perekonnal on Eugéne'ile ka üsna kummalised nõudmised.

Õnneks pole lõppkokkuvõttes siin ühtegi läbinisti kurja või halba tegelast ning omal moel laabub lõpuks kõik. Ühe tekstilõigu lisan ka:

Mittevestlejad pidamas mittevestlust
Kõik te arvatavasti teate, mis asi on vestlus, aga võib-olla te ei tea, mis asi on mittevestlus. Mittevestlus ei ole sama asi mis vaikus. Vaikus on siis, kui mitte keegi ei räägi ega tee lärmi. Mittevestlus on siis, kui mitte keegi ei ütle seda, mida tahaks öelda.

Vaikus võib olla rahustav ja meeldiv. Seevastu mittevestlus muudab kõik inimesed närviliseks.

Eugéne oli aadlike lapsi õpetades selgeks saanud, et kui kõik inimesed korraga räägivad, ei saa tavaliselt mitte keegi mitte millestki aru. Aga tol õhtul Welrushide residentsis osales ta esimest korda elus mittevestlusel, kus probleemiks polnud mitte see, et kõik oleksid korraga rääkinud, vaid see, et mitte keegi ei rääkinud sellest, millest ta oleks tahtnud rääkida.

See ei olnud vaikus, seda mitte. Sõnad olid olemas, terve hunnik sõnu. Sest kui nad klaasverandal kokku said, oli kõigil vaja midagi rääkida.

Eugéne oleks tahtnud proua Welrushile öelda, et ilus kollane taldrik, mille peal on must ronk, on kriimustada saanud. Aga ta ei öelnud midagi ja peitis taldriku oma selja taha, sest kui ta räägiks sellest, mis juhtus, siis saaks härra Welrush teada, et Stilt sõi kõik nende koogikesed ära.

Stilt seevastu oleks tahtnud öelda, et see oli tema süü, et taldrik kriimustada sai, sest tema ajas koogikandikut taga. Aga ta ei öelnud midagi, sest ta ei tahtnud, et saadaks teada, et Eugéne on katastrofinna, kes asju lõhub.

Härra Welrush oleks tahtnud öelda oma naisele midagi selle lehekülje kohta, mille ta oli ajalehest välja lõiganud. Aga ta varjas seda samamoodi nagu Eugéne: peitis lehe selja taha ega öelnud midagi, sest uudises seal anti teada, et Alice Liddell elab hotellis Waldorf-Astoria, nende elukohast mitte kuigi kaugel, ja loomulikult ei tahtnud ta, et tema tütar sellest teada saaks.

Proua Welrush oleks tahtnud Eugéne'ilt küsida, miks pagana pärast oli tol hommikul tema rõdu all kasvavate põõsaste vahel kuus kastekannu. Aga ta ei öelnud kastekannude kohta midagi, sest kartis, et sellega on kuidagi seotud Timothy (igasuguste imelike asjadega oli tema vend alati seotud), ja ta ei tahtnud, et abikaasal avaneks võimalus kogu süü venna kaela ajada.

Ja viimasena Alice, kes oleks tahtnud oma vanematele öelda, et tal on neile kingitus: neli madeleine'i, mis ta oli kleidi taskusse peitnud ja sellega ärasöömisest päästnud. Aga loomulikult ei saanud ta neist rääkida, sest onu koos oma kooginäljaga istus sealsamas, tema kõrval.

Neil põhjustel, kuigi nad kõik tahtsid midagi öelda, ei öelnud nad seda, mida öelda tahtsid. Kõik viis vaatasid ringi ja tundsid, kuidas sõnad nende suletud suust välja trügivad. Nii pidasidki nad terve minuti mittevestlust.

Pühapäevane filosoofiaklubi * Isabel Dalhousie juhtum * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2022

Apollost leiab päris palju McCall Smith'i raamatuid, tegin otsingu ja olin üllatunud. Olen varasemast lugenud sama autori raamatut "Esimene daamide detektiiviagentuur", mis ilmus Varraku/Maalehe krimisarjas ja üllatas oma hoopis teistmoodi, hubase ja sõbraliku, kergelt naivistlikku tooni lähenemisega. 

"Pühapäevane filosoofiaklubi" on veidike sarnast värvi, sest näeme kogu rahulikult kulgevat mõttemaailma, mis Isabel Dalhousie'd igapäevaselt saadab. Pärast seda kui ta näeb kontserdisaalis ülemiselt rõdult alla kukkumas noort meest, ei anna juhtum talle asu kuigi ta proovib seda unustada. Kuid siit-sealt kuuldud infokillud kinnitavad, et noormehel poleks olnud põhjust enese elu lõpetamiseks ning Isabel hakkab seega siiski tasapisi omal käel asja uurima. Tema lähimasse ringi kuuluvad vennatütar Cat ning koduabiline Grace aitavad teda mõlemad omal moel.

Isabeli rahulik elufilosoofia ning arutlused elu ja armastuse teemadel on väga köitvad. Vennatütre Cat'i endine kaaslane Jamie on talle tema käikudel sõbraks ja saatjaks, samas kui Cat'i praeguse poisi Toby vastu tunneb Isabel vastumeelsust. Juhtumit uurides saab Isabel tuttavaks Paul Hogg'iga, kelle alluvuses rõdult kukkunud noormees Mark Fraser töötas, samuti Mark'i korterikaaslaste Hen'i ning Neiliga ning Pauli elukaaslase Mintyga.

Isabel töötab rakendusliku filosoofia ajakirja heaks, mille jaoks ta sageli kaasautorite saadetud artikleid läbi töötab, enne nende edasisaatmist kaastöötajatele. Kuid mõtisklused tabavad teda ka täiesti keset igapäevaseid sündmusi. 

"Inimesele ei tekita piinlikkust see inimene, keda ta armastab, ta võib siis ehk tunda põgusat ebamugavust, kuid see pole kunagi tõeline piinlikkustunne. Sa andestad siis inimesele tema puudused, kuid võib ka olla, et sa lihtsalt ei märkagi neid. /.../ Võib olla oleks lihtsam, mõtles Isabel, kui armumist endale üldse mitte lubada, lihtsalt olla sina ise, haigetsaamisele immuunne. Sedasorti inimesi oli palju ja nad näisid oma eluga rahul olevat - või kas ikka olid? Ta oleks tahtnud teada, kui paljud neist inimestest olid üksikud oma vabast tahtest ja kui paljud olid üksikud sellepärast, et mitte kunagi polnud nende ellu saabunud kedagi, kes oleks nad üksildusest vabastanud. On oluline vahe, kas loobutakse otsimast ja alistutakse üksildusele või valitakse üksi olemine teadlikult.
Keskne mõistatus on muidugi see, miks meil üldse on vaja armunud olla. Reduktsionistid vastaksid, et tegemist on lihtlabase bioloogiaga ja armastus on selleks motiveerivaks jõuks, mis sunnib inimesi kokku jääma ja lapsi kasvatama. Nagu kõik evolutsioonipsühholoogilised argumendid, nii kõlas ka see väga lihtsa ja ilmsena, aga kui see ongi kõik, mis me oleme, siis miks armume me ideedesse ja asjadesse ja kohtadesse?" /.../

"Muidugi pole valetamine alati halb tegu, kuigi Kant nii väitis. Isabeli arvates ta eksis. Üks kõige naeruväärsemaid asju, mida Kant kunagi öelnud oli, oli see, et inimesel lasub kohustus rääkida tõtt ka ohvrit otsivale mõrtsukale. Kui mõrtsukas tuleb ukse taha ja küsib kellegi kohta "Kas ta on kodus?", siis on ukse avaja kohustatud andma tõese vastuse, isegi kui selle tagajärjeks oleks süütu inimese surm. Milline lollus - ja Isabel mäletas täpselt seda solvavat kohta: "Tõemeelsus ütlustes, millest mööda minna ei saa, on inimese formaalne kohustus igaühe ees, sündigu siis sellest temale või kellelegi teisele pealegi nõnda suurt kahju." Polnud sugugi üllatav, et see väide solvas ka Benjamin Constanti, kuigi Kant vastas tema kriitikale - ent mitte veenvalt -, püüdes osutada sellele, et on võimalik mõrtsukas vahistada, enne kui ta jõuab tegutseda lähtuvalt informatsioonist, mille ta tõesest vastusest sai.
Õige vastus oli muidugi, et valetamine on üldiselt vale, kuid mõned valed, mis tuleb hoolikalt defineerida eranditena, on lubatud. Seega on olemas head valed ja halvad valed, millest head valed on need, mida räägitakse heal põhjusel (näiteks selleks, et teise inimese tundeid mitte riivata). Kui näiteks kelleltki küsitakse arvamust mõne äsja ostetud, kuid maitsetu eseme kohta ja see inimene annab ausa vastuse, siis võib ta riivata küsija tundeid ja kahandada tema rõõmu uuest asjast. Seetõttu sellises olukorras valetatakse ja kiidetakse asja, mis on kahtlemata õige käitumine. Või kas ikka on? Võib-olla pole see siiski nii lihtne? Kui inimene harjub valetama, siis võib hägustuda tõe rääkimist valetamisest eraldav piir."

Selgitus sellele, miks Isabel alatasa satub tegelema endasse mittepuutuvate asjadega, tuleb välja vestlusest tema vennatütre Cat'iga.

Cat teadis. et Isabeliga polnud mõtet tõreleda: ta ei muutu mitte kunagi. Iseenesest polnud ühtegi põhjust, miks ta oleks pidanud teiste inimeste asjadesse sekkuma, samas näis, et need tõmbavad teda vastupandamatult enda poole. Ja iga kord tegutses ta seetõttu, et pidas seda enda moraalseks kohustuseks. Isabeli maailmavaade, mis sisaldas lõpmatult palju potentsiaalseid kohustusi, tähendas seda, et kes tahes võis oma probleemiga tema ukse taha saabuda ja ta võeti vastu, lihtsalt sellepärast, et moraalse toe nõue - või siis tema arusaam moraalsest toest - saaks täidetud.

Camilla Läckberg - Fjällbacka sarja järjekord

Varem pole ma eriti selle peale tulnud, et autorite endi kohta täpsemalt midagi uurida. Kuid tänapäeval on see väga lihtne, nii et nüüd tuleb seda sagedamini ette. Ilmneb, et Camilla Läckberg ongi ise Fjällbackas sündinud ning ta ise ütleb, et kirjutamisel on ta väga visuaalne, ehk siis näeb lugu enda silme ees detailselt lahti rullumas. Võib-olla just seetõttu on siis tema lood ka üsna loogilised ja arenevad sujuvalt, ilma et tekiks tunne nagu oleks autor pidanud midagi n.ö pliiatsist välja imema. Teda kutsutakse nordic noir stiili rokkstaariks ning rootslased kutsuvat teda ka rootsi Agatha Christie'ks.

Camilla Läckberg on lisaks ka väga kena, nagu on näha netist näpatud pildilt...

FJÄLLBACKA -SARI

1. Jääprintsess
2. Jutlustaja
3. Kiviraidur
4. Murelind
5. Sohilaps
6. Merineitsi
7. Majakavaht
8. Inglitegija
9. Lõvitaltsutaja

FAYE SARI

1. Kuldne puur
2. Hõbedased tiivad

Maikuu Lumi * 3 * Antonio Manzini

 

Lugesin 25. juuni - 8. juuli 2022

Aostas on maikuu, ent aseprefekt Rocco Schiavone jaoks ebameeldiva üllatusena võivad piirkonda endiselt tabada lisaks vihmale näiteks lumesajud. Schiavone suhe kauni Noraga on jooksnud liiva ning ta leiab end äkitselt hoopiski Nora veetleva sõbranna Anna käte vahelt. Ning Roccot, kes endiselt tunneb lähedust ka oma lahkunud abikaasa Marinaga, valdab paanika.

"Ta oli Anna juurde magama jäänud! Mis temaga lahti oli? See oli viga! Esimene vale samm, ilmne oht langeda harjumuse küüsi. Võimsalus, et ta võiks vastu tahtmist saada osaks Aosta linnast ja selle elanikest, ehmatas ta voodis istukile. Ta hõõrus oma silmi.
Ei, see pole võimalik, mõtles ta. Ta polnud viimase üheksa kuu jooksul kordagi võõrsil ööbinud. Nii see algab, ta teadis seda... ja ühel päeval avastad, et on juba liiga hilja. Sa hakkad kohvikuid külastama, sõbruned puu- ja juurviljamüüjaga ning tubakapoodnikuga, isegi ajalehemüüjaga, kuni saabub päev, mil baarimees lausub oma saatuslikud sõnad: Dottore, kas sama nagu alati?" ja sa oledki purgis. Automaatselt on sinust saanud Aosta linna kodanik."

Sümpaatne Rocco Schiavone võib oma alluvate suhtes olla parajalt ebaviisakas, ent samas ka mõistev ja arusaav, isegi hoolitsev. Kuid hoolimata sellest, et tema töö ongi kuritegusid lahendada, mõjub iga toimunud kuritöö, mida aseprefekt uurima asub, masendavalt ning ta kutsub neid kümnenda astme jamaks. Seekord kutsutakse politsei kohale kahe ohvriga liiklusõnnetuse puhul kuna selgub, et õnnetusse sattunud autol oli varastatud numbrimärk. Seega tuleb politseil asuda autos olijate jälgi ajama. Kuid niidikesed hakkavad hargnema ka teistest suundadest ning peatselt selgub, et kuigi vanemad pole politseile teada andnud, on umbes samal ajal kaduma läinud üks 18-aastane tüdruk nimega Chiara.

Edasi algabki võidujooks ajaga, mistõttu raamat sarnaneb väga filmiga. Ning edasi lugemisega hakkab kuidagi väga kiire, sest pidevalt on tunne, et kui me parajasti raamatut edasi ei loe, võibki vahepeal tegevustikus midagi hirmsat sündida. 

Ei puudu endiselt ka huumor, mille eest kannavad muuhulgas hoolt Rocco Schiavone alluvad, näiteks politseinik D'Intino.

"Keegi koputas uksele. Rocco pööritas silmi. Ta kustutas koni tuhatoosi. "Kes seal on?"
Vaikus.
"Ma küsisin, kes seal on?"
Ikka vaikus. Rocco tõusis ja avas akna, et kanepihaisu välja ajada.
"Kes seal on?" karjus ta ja lähenes uksele. Vastust ei tulnud. Rocco avas ukse.
Selle taga seisis Abruzzo päritolu politseinik D'Intino, kes ootas vaikides nagu valvekoer.
"D'Intino, kas sul on raske oma nime öelda?"
"Ei ole, miks te seda küsite?"
"Sest ma karjun juba tund aega:"Kes seal on?""
"Ah soo. Kas te olete minu peale vihane?"
"Kas sina koputasid?"
"Muidugi."
"Kui sa koputad uksele ja selle tagant küsib keegi: "Kes seal on?", siis kelle poole ta sinu arvates pöördub?"
"Ma ei tea..."
"Kuule, D'Intino, ma ei soovi ära rikkuda päeva, mis minu meelest algas päris kenasti. Seega tahan sinu vastu igati kena olla ja püüan mõista, mis valesti läks. Kas proovime uuesti?"
D'Intino noogutas.
"Ma panen nüüd ukse kinni ja sina koputad."
Nagu lubatud, sulges Rocco ukse. Ta ootas kümme sekundit. Aga midagi ei juhtunud.
"D'Intino, koputa!" karjus ta.
Peale kümmet sekundit koputas D'Intino uksele. 
"Kena. Kes seal on?" hõikas Rocco.
Ta ei saanud vastust.
"Ma küsisin, kes seal on."
"Mina."
"Kes mina?"
"Mina."
Rocco tegi ukse lahti. Selle taga seisis D'Intino, nagu oodata võiski.
"Nii, kes mina?"
"Aga dottore, te ju teate, et see olen mina."

Schiavone suudab näha kaugemale ning leida seoseid, lahendada keerulisi juhtumeid. Ent isegi lahenduse leidmine teeb teda nukraks, sest ta tunneb kuidas iga juhtum teda mõjutab ning püüab seda ka oma alluvale Italo Pierronile seletada.

"Mida me võitsime? Kas sa siis ei näe? Ei tunne? Iga kord, kui nende tõbrastega, nende sitakottidega tegemist teed, muutud ise ka sitaks. Pea seda meeles. Samm-sammult, üha enam, kuni ühel heal päeval vaatad peeglisse ja küsid endalt, kes see mees on? Sel pole mingit pistmist vanadusega, Italo, ma räägin millestki mis on on meie sees. Millestki, mis sureb päev päeva järel selle jälkuse tõttu. Selle kõntsa tõttu. Ma ei suuda end enam selle reovee sisse kasta. End sellega määrida, muutuda omamoodi rotiks, et need tõprad kinni püüda. Ma ei suuda seda enam."

Ilusad mõtisklused seovad teda abikaasa Marinaga.

"Ta naerab ega vasta. Ta on alati nii teinud. Kui Marina naerab, pole millelegi muule kohta. On ainult naer. Nii ongi õige. Ma arvan, et kui naerad, siis naera ja ongi kõik. Lõpuks on see ju ainuke vabaduse hetk, mis meile antud on. Naer."/.../
"Kas millegi puudumine saab olla valus? Ei. Kaotus on valus. See erineb puudumisest. Kaotus teab, mida ta kaotanud on. Millegi puudumine on lihtsalt hägune tunne, vaikne ja vormitu aimdus millestki, mis mul puudub, mida mul pole ja millest ma midagi ei tea. See on kaotus, mida ma tunnen, sest ma tean seda. See on puudumisest palju hullem. Sest see, mida ma kunagi tundsin ja käte vahel hoidsin, on nüüd kadunud. Seda ei saa enam kunagi tagasi."/.../
"Ta vaatab mind tõsiselt. Mulle ei meeldi, kui Marina mind tõsiselt vaatab. "Mälestused tuhmuvad, mu kallis. Päev päeva järel, sa võib-olla ei märka seda, aga nad tuhmuvad. Ilusad ja koledad mälestused. Öö neelab nad alla ja nad segunevad teiste inimeste mälestustega. Sa ei leia neid enam üles, isegi siis mitte, kui väga pingutad. Kuni ka sa ise muutud mälestuseks. Siis on kõik palju kergem."

Tüdruk Online tuuril * nr 2 * Zoe Sugg

 

Lugesin 11.-12. juunil 2022

Penny on tüdruk, kellega alatasa juhtub midagi. Pärast ühte tõeliselt katastroofilist sündmust koolis, kus pealegi ta oma parima sõbra poolt reedetakse, põgeneb Penny koolivaheajal tänu oma pulmakorraldajast emale koduselt Inglismaalt Ameerikasse ning kohtub seal noore lootustandva laulja Noah'ga. Hoolimata keerdkäikudest ning vahemaast tundub, et noorte suhe hakkab arenema.

Noah kutsub Penny kaasa esimesele suurele tuurile, kus tema ansambel osaleb soojendusbändina. Kõik tundub päris tore olevat kuid aegamööda koguneb ka mitmeid pettumusi, mida Penny ei suuda lõpuks enam alla neelata. Noah on lubanud temaga koos aega veeta, ent see ei näi kunagi õnnestuvat ning poisi parim sõber, trummar Blake, käitub tüdrukuga imelikult. Ja muidugi igatseb Penny oma parimat sõpra Elliot'i ning oma peret. Pealegi saadavad peategelast endiselt äpardused ning eriti hullud tagajärjed järgnevad rahvahulgas telefoni kaotamisele - peatselt hakkavad Penny'ni jõudma anonüümsed ähvardused, et ta Noah'ist loobuks.

Igal juhul selgub, et tuurielu pole sugugi midagi sellist, mis vaid glamuuri, sära ning puhkust pakub ja lõpuks muutub olukord Penny jaoks lausa väljakannatamatuks. Aga hea on, et tüdruk võib alati loota oma parimale sõbrale Elliotile, kes ka seekord appi tõttab ning asub teda arstima muusika ning hõrgutavate shokolaadisaiakestega. Südamevalu leevendamiseks või siis just pisarate väljavõlumiseks pakutakse sellist muusikapalade nimekirja:

1. "Someone Like You" - Adele
2. "Irreplaceable" - Beyoncé
3. "We Are Never Ever Getting Back Together" - Taylor Swift
4. "End of the Road" - Boyz II Men
5. "I Will Survive" - Gloria Gaynor
6. "Since U Been Gone" - Kelly Clarkson
7. "Forget You" - Ceelo Green
8. "Without You" - Harry Nilsson
9. "I Will Always Love You" - Whitney Houston
10. "You Could Be Happy" - Snow Patrol
11. "The Scientist" - Coldplay
12. "With or Without You" - U2
13. "Survivor" - Destiny's Child
14. "Single Ladies (Put a Ring on It)" - Beyoncé
15. "Losing Grip" - Arvil Lavigne

Rasketest aegadest hoolimata saab Penny aru, et ta on oma olukorrast palju õppinud.

"Mul pole veel kunagi nii suuri väljakutseid pakkuvat suve olnud - emotsionaalses plaanis nagu Ameerika mäed! Aga praegu ma tunnen end rohkem iseendana kui enne seda väga pika aja jooksul. Olen enda kohta väga palju teada saanud - võimalik, et kõige raskemat teed pidi, aga päris kindlasti on see hea kogemus olnud ja ma ei vahetaks seda millegi vastu."

"Meil kõigil on üks elu ja me saame ise otsustada, kuidas seda elada tahame. Oluline on aru saada, et mida keegi teine ka ei ütleks või kuidas inimesed ka mõjutada ei üritaks, sõltub kõik lõppkokkuvõttes siiski ainult sinust endast. Olenemata sellest, kas ahistajaks on kiusajast klassikaaslane, online-troll, mõni mõjuvõimas isik või partner, saab OMA elu elada siiski ainult igaüks ise. Ei saa elada kellegi teise jaoks või üritada pidevalt kellelegi teisele meele järele olla, sest mida see kokkuvõttes annab? Sul ei ole ühtegi isiklikku saavutust, sa ei jõua oma eesmärkideni ning lihtsalt tantsid kellegi teise pilli järele. Kui su elus on midagi, mida sa päriselt teha tahad, siis tee seda. Sa saad tänast päeva ainult korra läbi elada, niisiis hakka kohe pihta. "

Reet Tammiku * Salme Kõiv

 

Lugesin 15. mai - 4. juuni 2022

Juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud aubobiograafiline lugu, mis algul ehk tundus keele ja mõttemaailma poolest veidi võõras. Ent edasi lugedes sai hoolimata kõnepruugist selgeks, et on küll ka oma elust võtta perioode, mis just sarnasel moel silme ette rulluvad kui peategelase Reeda elukäik.

Noorele naisele pole elu tõesti jaganud lahkeid kaarte, ent ta on tarmukas, kindel ning edasipüüdlik. Ja ka parajalt kirglik, nagu ehk talle endalegi üllatusena selgub. Reeda ja mordva juurtega Kaj noorusarmastus on tormakas ning nad ei suuda kuigi kaugele vaadata, nagu noortele tihtipeale omane on. Selle eest peab Reet omal moel maksma ning lõpuks ootab teda ees paras kogus pettumust ning südamevalu. Kuid mingil uskumatul kombel suudab ta kõigest üle saada ning vaadata uuesti tuleviku poole, uskudes uuesti endasse ning oma võimalustesse.

"Siin sätendab meri ta ümber, vesi kohiseb ahtris ja valge kajakas liugleb nii lähedal, nagu tahaks ta oma tiivaga puudutada Reeta. Ja sinna Soome lahe teisele kaldale jäi maha nii palju ilusaid rõõmust säravaid päevi, et paljas mõtegi nendele teeb südame nii imelikult kergeks, et ei väsi imetlemast, kui palju on siiski elul inimese jaoks rõõmu ja ilu. Jah, oli nähtud palju kauneid maastikke, liigutud võõraste sõbralikkude inimeste hulgas ja ta oli peaaegu unustanud Kaj olemasolu. Või kuigi ta teda vahel meenutas, siis ainult nagu kunagist head tuttavat, kes oli olnud kord õige lähedane, aga nüüd jäänud kaugele ja peaaegu hoopis ununenud. Ja nüüd oli tal koguni kerge ja hea, nii kerge ja hea, et oli jälle üksi ja vaba, et võis teha ja toimida nii, nagu talle endale meeldis, küsimata milleski mehe arvamust. Kui palju kordi oli ta selle lühikese kooselu kestel Kajga pidanud maha salgama oma soovid ja harjumused ja toimima ikka nii, nagu see meeldis mehele. Vabatahtlikult, ilma sunduseta, ainult mingi naistele omase alistumistungi ajel.

Nüüd naeratas Reet, mõeldes, kuidas ta küll oli olnud Kaj maitse ja arvamuste mõju all. Isegi riietuda ta ei julgenud nii, nagu talle endale oleks meeldinud, tallas endas armutult maha kõik naiseliku ja ümbritses end karmi lihtsusega. Mis hoolis ta sellest, et ta nõnda kellelegi teisele ei meeldi. Kaj soovis nii ja see oli Reeda jaoks käsk ja prohvetid. Elada ainult mehele...

Niiske meretuul mängis kergelt ta kaelale langevate juukserullidega ja libistas ta õhukese reisumantli hõlmu. See oli nagu sõber, see tuul, tulles kodu poolt ja haarates kutsuvalt kinni ta varrukast. Ei, nüüd Reet enam ei karda ega poe hämarate nurkade varju. Nüüd ta käib sirgelt oma teed nagu see, kes peab ise enda eest väljas olema, teades, et tal pole kusagilt abi ega halastust loota. /.../ Nüüd oli lõplikult möödas kõik olnu ja tundus, nagu seisaks ta uue elu künnisel, töörohke, vastutusrikka elu künnisel."

Asumi äär * nr 6* Isaac Asimov

 

Lugesin 10. mai - 3. juuni 2022

Galaktikaimpeeriumi päästmiseks täielikust hävingust on Hari Seldon loonud oma psühhoajaloo projekti, mis läbi aastate on aidanud inimkonda. Et pikaajalist hävinguperioodi vältida moodustas Seldon kaks Asumit, millest üks oli kõigile nähtav ja teatud ning teaduse jõul oma võimu kasvatav, teine aga salajane, psühholoogide ja mentalistide ühiskond. Kuid kuna Seldoni projekt põhines statistikal, mõjutasid seda erilised olukorrad ning selleks oli mentaalseid võimeid omava Muula ilmumine. Siiski suutsid Asumid sellele vastu astuda, ent samas oli Esimese Asumi teadlastel tekkinud ka kahtlus ning vastumeelsus Teise Asumi võimaliku võimuhaaramise suhtes. Eriliste vaimsete võimetega võimu haaranud Muul suudeti siiski alistada ning Asumi teadlased paljastasid Teise Asumi võrgustiku. Niisiis usutakse üldiselt, et pärast sellist asjade käiku saab Seldoni Projekt jätkata oma tavapärast edasist kulgemist, kus suurem osa tegevustest allub tõenäosusele.

Kuid leidub endiselt mõni, kes kahtleb Teise Asumi hävimises, see on nõunik Golan Trevize. Ta tutvustab oma mõtteid sõbrale, kelleks on teine nõunik, Munn Li Compor. Kuid selgub, et Compor polegi Trevize sõber vaid reedab ta ning Trevize saadetakse asumisele. Pärast seda kui Trevize on olnud ülekuulamisel, mille viib läbi turvaülem Liono Kodell, toimetatakse ta valve all koju, kus tema üllatuseks ootab teda linnapea Branno, et maha pidada üks tõsine vestlus. Trevize saadetakse Terminuselt ära, et jätta mulje, nagu asuks ta uurima midagi, millel pole mingit pistmist Teise Asumiga. Kuid tema päris sihtmärgiks on muidugi just selle kohta info jahtimine.

Nii pannakse Trevize kokku ajalooteadlasest Janov Pelorati'ga, kelle kõige suuremaks huviks on muinasajalugu - legendaarsed vanad maailmad, millest ta esmakordselt 15-aastasena luges. Pelorat pole oma suurest huvist hoolimata mitte kunagi Terminuselt mujale reisinud. Trevize peaks aga juhtima lennumasinat, millega kaks rändurit teele lähevad ning on mures selle tõttu. Ent selgub, et tehnika areng on olnud tohutu ning masina juhtimine on väga uudne ning põnev kogemus.

Sarja eelmises osas kohtusime Esimese Rääkijaga ning nii ka siin - juttu tuleb kahekümne viiendast selle ameti pidajast, kelle nimi on Quindor Shandess. Aga selgub, et ka Laud, mis koondab endas 12 Rääkijat, pole just päris konfliktivaba tsoon ning Quindor Shandess'i kohta ihkavad mitmed teised rääkijad. Seda taotleb ka erakordselt noor rääkija Stor Gendibal, kes on samas väga terava pilguga ning paneb tähele erakordsemaid sündmusi, mis Esimeses Asumis toimuvad. Hiljem küll selgub, et tal on selles asjas ka abilisi. Kuid lisaks Gendibalile, keda siiski näib lisaks auahnusele tagant sundivat mure tuleviku pärast, on Shandessi kohta taotlemas ka väga kaval ning pigem ebameeldiv, ent suure sisendus- ja mõjujõuga Rääkija Delarmi.

Kohtume ka Trantori tavaelanikega, kes end kodolasteks kutsuvad ning nende hulgast tõuseb esile naine nimega Sura Novi, kellest Stor Gendibalil ootamatult väga palju kasu on.

Golan Trevize'i endine sõber Munn Li Compor mängib samuti suuremat osa kui alguses näib. Trevize ning Pelorat jõuavad koos Sayshelli Liidu pealinna ning kohtuvad seal professor Quintesetz'iga, kes sarnaselt Pelorat'iga uurib müüte ning vanu maailmu. Tegelikult on rändurid Compor'ilt teada saanud vanade Siriuse legendide kohta, mis jutustavad Maast ning sellest, et planeet lõpuks radioaktiivsena hüljati. Professor Quintesetz'il on neile aga teistsugust infot, mis on levinud Sayshellis. Samas ei soovi enamus tema maa inimesi sellest rääkida, sest seda peetakse halba toovaks. Iseäranis ehmatav on sayshelli professori jaoks kui rändurid kasutavad Maa kohta teist nimetust - Gaia. Juba varem on professor uudse informatsioonina rääkinud neile robotitest, mille võimu eest toimus väljaränne Maalt, mida senimaani tähistatakse Sayshellil põgenemispäeva nime all, mil inimesed jäävad koju mediteerima. Professori jutus kerkib uuesti esile ka Muul, kelle valitsuse all oli mõnda aega terve Galaktikaimpeerium, ent kes Sayshelli Liiduga sõlmis kokkuleppe.

Uue info valguses leiab Trevize, et järgmine sihtpunkt peab kindla peale olema Gaia, mis professor Quitesetz'i sõnul on tähekogu Viis Õde keskmes asuv tuhmunud täht. Trevize on reisi algusest peale suutnud muuta reisitrajektoori - veenates esmalt Pelorat'i, et neil pole mõtet minna Trantori raamatukokku ning seejärel püüdnud teda veenata, et nad ei jääks kuigi kauaks Sayshell City'sse vaid liiguksid edasi Siriuse kanti, et otsida sealt Maad. Ent nüüd, uue info ilmnedes, on tema sihtpunktiks saanud Gaia. Trevize jälgib oma instinkte, sisetunnet, mis ei põhine küllaldasel kogusel infol vaid pigem aimdusel, intuitsioonil. Hoolimata oma kõhklustest ning vähemast seiklusjanust on ka Pelorat nädalase koosolemise jooksul hakanud Trevize'i sel määral usaldama, et ta ei suuda ka retke ohtlikkust tajudes sellest kõrvale jääda.

Kui ohtlik siis ikkagi on Gaia, kas on ta kaua otsitud Maa, kes seal elavad ning mis saab edasi? Liono Kodell arutleb targalt ning selgitab linnapea Brannole, miks tema arvates ei saa Gaia kuidagi olla Teine Asum. Gaia nimelt on olnud olemas ammu enne Teise Asumi loomist Hari Seldoni poolt.

"Asumi äär" meeldib mulle sellepärast, et siin saab pikemalt, läbi terve raamatu, jälgida tegelaste toimetusi, erinevalt mõnest varasemast kus järjest ilmuvad uued ja uued nimed. Kraban mõne lõigu ka autori järelsõnast, kus loetletakse teoseid, mis võiksid Asumi sarja lugejale huvi pakkuda:

"Olen kirjutanud ka teisi raamatuid, mis pole otseselt Asumitega seotud, kuid leiavad aset ajas ja ruumis, mida võiks nimetada "Asumi universumiks".
Näiteks leiab raamatute "Tähed", "Nagu tolm" ja "Ruumihoovused" tegevus aset aastatel, mil Trantor oli laienemas Impeeriumiks, samas kui raamatu "Kivike taevas" sündmused leiavad aset siis, kui Esimene Galaktikaimpeerium on oma võimu tipul. Seal on tähelepanu keskmes Maa ning osale käsitlusest on käesolevas raamatus möödaminnes viidatud.
Üheski varasemas Asumi universumi raamatus pole mainitud roboteid. Siin on neist juttu. Seepärast oleks ehk huvitav lugeda ka minu robotijutte. Lühijutud on ilmunud kogumikus "Täielik robot", ning kaks romaani "Teraskoopad" ja "Alasti Päike" kirjeldavad Galaktika koloniseerimise robotitega seotud perioodi. 
Kui soovite lugeda igaviklastest ja viisist, kuidas nad inimkonna ajaluug muutsid, siis seda on kirjeldatud (mitte küll täielikus kooskõlas käesoleva romaaniga) raamatus "Igaviku lõpp".

Põnev raamat ning nüüd paraku vist polegi palju lõpuni jäänud. Muide, kes on Asimovi sarja senimaani lugenud, teab, et eelpool äratoodud järelsõna päris tõele ei vasta, hiljem juurde lisandunud osade valguses... aga kõike paljastada ka ei taha. Igatahes on uskumatu, kui palju peab kirjanikul mõtteid ja uusi ideid jätkuma, et nii pikka sarja kirjutada, ilma et seal tegevusliinid kuidagi liigselt korduma hakkaksid. Fantaasiakirjanik - kirjanik, kel jätkub fantaasiat :)...

Miks me varastasime auto * Wolfgang Herrndorf

 

Lugesin 27. augustil 2022

Maik Klingenberg on Berliinis elav Hageciuse Gümnaasiumi kaheksanda klassi õpilane, kes tunneb, et ta on täiesti igav ja tähelepandamatu. Ka tema perekondlik taust on keerukas kuna Maik'i ema kannatab alkoholismi all ning isal on äris väga rasked ajad. Kui Maik armub oma klassi kaunitarisse, Tatjana Cosic'isse, on ta väga pettunud, et tüdruk ei kutsu teda oma sünnipäevapeole, mis toimub suvevaheaja alguses, ehkki sinna on oodatud peaaegu kõik ülejäänud klassikaaslased. Pealegi on Maik tüdruku sünnipäevaks tõsiselt valmistunud, joonistades talle kolm kuud hoolikalt ümber Tatjana lemmiklaulja fotot.

Juhtub aga nii, et poisi jaoks väga masendavalt alanud suvi saab hoopis teise kulgemise. Maik sattub suvevaheaja alguses kokku enda klassi tulnud vene päritolu Andrei Tshihhatshov'iga ning edasi pole enam miski tavapärane. Maiki ja Tshiki seiklused on kirjutatud humoorikas võtmes ning keerdkäikudest hoolimata nii ladusalt, et raamatu lugemine kulgeb linnutiivul.

Hammas ja küüs * Ian Rankin

 

Lugesin 10.-17. mai 2022

Edinburghis tegutsev inspektor John Rebus kamandatakse Londonisse appi Huntmeheks nimetatud sarimõrvarit tabama. Ka just Rebuse saabumise õhtul leitakse järjekordne ohver, keda on jõhkralt rünnatud ning erilise tundemärgina leitakse ohvrite kõhult hammustusjäljed. Tegelikkuses on mõrvar oma nime saanud Wolf Street'i nimelise tänava järgi, millelt leiti esimene ohver.

Rebust ei võeta vastu just rõõmuhõisetega, ent tema ning uurija George Flight'i vahele tekib siiski teatav üksteisemõistmine. Kehvem lugu on mõne teisega, kes igal moel oma halba suhtumist välja näitab. Esialgu tundubki, et uurimises pole õieti millestki kinni võtta. Kuid Rebus tabab vaistlikult, kuidas võiks saada tapjat end rohkem paljastama ja need võtted ei  meeldi Londoni tegijatele sugugi. Asja teeb mõnes mõttes keerulisemaks ka uurimisseltskonda sisse imbuv psühholoog, kes juhtub olema kaunis naine.

Meisterlikult kirjutatud ja lugejat haardes hoidev lugu, mis kinnitab meile, et inimese hingehaavad, eripärad, vägivaldsus - selle juured on ikkagi tihtipeale lapsepõlves ning need võivad viia tõsiste sündmusteni. 

Ahjaa, KSKP - üks hea mugav väljend frustratsiooni vähendamiseks - on siin Rebusel õige tihti kasutuses (see tuleb üsna lihtsasti pähe kui on mingi ärritav olukord). Kuigi Rebus tunneb end algul Londonis ebamugavalt, otsustab ta kohe, et saab sellega hakkama. Siiski mõtleb ta tõsiseid mõtteid kui Flight teda rongijaama sõidutab...

"Niisiis sõidutas Flight ta King's Crossi jaama. Sõidutas ta sinna piki tänavaid, mis polnud sugugi nii väga erinevad mis tahes teise linna tänavatest. Iidsed ja tänapäevased tänavad, millest õhkus kadedust ja põnevust. Ja kurjust. Ehk küll mitte palju kurjust. Kuid piisavalt. Kurjus oli lõppude lõpuks suuresti konstant. Rebus tänas jumalat, et see nii väheseid elusid puudutas. Ta tänas jumalat, et tema pere ja sõbrad olid kaitstud. Ja ta tänas jumalat, et saab koju sõita.
"Millest sa mõtled?" küsis Flight, kui nad järjekordse valgusfoori taga igavlesid.
"Mitte millestki," vastas Rebus."

Näota mõrvarid * Henning Mankell

 

Lugesin 5. - 6. aprill 2022

Tagasi Mankelli juures, Wallanderi lugudega. See siin algab verdtarretava kallaletungiga, milles hukkub kaks maakohas elavat vanainimest, kuid Wallanderil, Rydbergil ning teistel politseitöötajatel pole isegi väikest niidiotsa, millest alustada. Pigem on üks plahvatlusohtlik sõna, mille vana naine haiglas enne surma suudab öelda, see on "võõramaalane".

Wallander ise on väsinud ja muserdatud isikliku elu muredest, sest vaid mõned kuud varem on tema juurest lahkunud ning lahutuspaberid sisse andnud abikaasa Mona ning tütar Lindaga on juba mitmeid aastaid keerulised suhted, nii et too ei nõustu vahel isaga kohtumagi, ehkki on samast kandist läbi sõitmas. Ka Wallanderi vananev isa on endiselt rahulolematu, alates sellest, et ta juba mitukümmend aastat tagasi pani pahaks tema ametivalikut politseinikuna. Ta maalib endiselt üht ja sama pilti, mille variatsiooniks on ainult metsise puudumine ja näib, et tasapisi hakkab tema mälu nõrgenema. Kuid heast tahtest hoolimata ei saa Wallander kuidagi isaga rahulikult jutule - alati kisuvad nende vestlused lõpuks ühel või teisel moel kiiva.

Üsna ruttu muutuvad sündmused isikliku elu ja käimasoleva uurimise rägastikuks, kus põimuvad viha võõramaalaste vastu, Wallanderi huvi uue, kauni naisprokuröri Anette Brolini vastu, tema isa hiiliv seniilsus ning uued arengud juhtumis. Peagi hakkab Wallander saama ka telefoni teel ähvardusi ning kahjuks tehakse need ka tõeks, kui tapetakse üks võõramaalane, kes on üksinda jalutuskäigul. Esialgu paistab ka sellel juhtumil olevat väga vähe juhtlõngu kuid vaist viib peategelase siiski jälgedele, mis uurimist oluliselt edasi viivad.

Tundub, et politseinikud on küll parajad üliinimesed, sest uurimuse käigus koguneb Wallanderi õlule nii psüühilisi pingeid, füüsilist väsimust kui ka tõsiseid vigastusi. Kõigest hoolimata suundub ta aina edasi ning pole nõus midagi pooleli või poolikuks jätma. Samas satub ta mõnedel hetkedel alkoholiga kimpu ning muretseb ka ise oma tervise ning kehva toitumise pärast, mis tihtipeale on seotud lõputute tööpäevadega. Ka lähedase töökaaslase, Rydberg'i tervis muutub järjest kehvemaks, ent see ei takista teda uurimisse tõsiselt panustamast.

Kuigi hilisem kuritöö saab rutem lahenduse, tuleb uurimusrühmal vanainimeste julma mõrvaga aina otsast alata, et leida vähimatki, millest kinni hakata. 

Wallander heietab mõtteid, mis on kõigile tuttavad, kes maailma kulgemist tajuvad:
"... Ta üritas aru saada. Aga ainukesena tuli talle pähe mõte, mida ta oli mõelnud ka mitu korda varem. Tekkinud on uus maailm, millest ta päriselt sotti ei saa. Politseinikuna elas ta endiselt teises, vanas maailmas. Kuidas suuta uues ajas elama õppida? Kuidas tulla toime selle ebakindlusega, mida tuntakse alati suurte muutuste eel, mis pealegi toimuvad liiga kiiresti?"
"Me nutaksime nagu taga kaotatud paradiisi, mõtles ta. Nagu igatseksime taga vanade aegade autovargaid ja seifide õhkulaskjaid, kes kergitasid kaabut ja olid viisakad, kui me neid kinni võtma läksime. Aga see aeg on pöördumatult möödas ja kahtlane, kas see tegelikult ikka oligi üldse nii idülliline, kui meie seda mäletada tahame."

Nagu mitmetel puhkudel, on ikka oma osa juhusel ning tähelepanul ja intuitsioonil, mis äkitselt võib erinevad infokillud kokku siduda ning nendest uue vaatenurga kokku põimida. Sealjuures on endiselt vaja kannatlikkust ja ka oskust leppida nii mitmelgi korral sellega, et senine uurimissuund on liiva jooksnud ning ei vii soovitud sihini. Mõnikord juhtub uurimises kõik plahvatuslikult kiiresti ning siis jällegi võib kulgeda kuude kaupa pikaldases kuid järjekindlas töös, mis ei näi kuidagi lõpplahendusele lähemale viivat. 

Juurdlus jõuab lõpuks lõpp-punkti ning ka Wallanderi isiklikus elus liiguvad asjad vaikselt paremuse poole. Kuid mõtted jäävad...

"Enne uinumist lebas ta oma korteri pimeduses mõnda aega avasilmi. Taas mõtles ta arulagedale vägivallale. Uuele ajale, mis ehk nõudis teistsuguseid politseinikke. Me elame poomissõlmede ajastul, mõtles Kurt Wallander. Pinge meie sinise taeva all kasvab."

Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised * Terry Pratchett

 

Lugesin 12.-14. august 2022

Kuigi tütrele võetud raamat, mis oli ka mingil hetkel kooli poolt soovituslikus lugemisnimekirjas, olin seekord siis mina üksinda lugejaks. Minu jaoks arusaadavalt, sest raamatusse sisseelamine võttis tõesti natukene aega ja oli korraks ka kiusatus raamat kõrvale panna. Sest mida arvata tegelastest nimedega: Ohtlik Uba, Virsik, Seakints (karja juht), Tumepruun, Toitev, Sardiin, Neliportsjon... mm... Suutäis, Maitsev, Parimenne, Soolvesi... Suursääst, Sõõrik Sissepääs, Värske?? Jajah, vaja on lihtsalt natuke kannatust ja sisseelamist, et lugu lugeja jaoks ka natukene loogilisemaks muutuks.

Kokku on saanud üks kummaline kamp - tark kõnelev kass Maurice, kes on tänavatel kogemusi kogunud, targaks muutunud rotid, kes on oma nimed saanud prügimäel leiduvate purkide-pakendite pealt ning üks poiss, kellele meeldib üle kõige muusikat teha kuid kes muidu kassi arvates väga nutikat muljet ei jäta. Ürituse ajudeks võibki pidada kassi, kes seda kampa ohjab ning loodab ühel päeval jääda mõne vanaproua juurde "pensionipäevi" pidama. Selleks on seltskonnal valmis mõeldud kaval plaan tekitada väiksemat sorti linnakeses rotiuputus, mis seejärel poisi vilepilli abil kenasti laheneb ning neid jälle natuke rikkamaks teeb. Sellist stsenaariumit on nad mitmes kohas juba edukalt kasutanud.

Kuidas siis Maurice ning rotid äkitselt targaks on saanud? Paistab, et ühele prügimäele jäetud võlurite kraam tegi nad selliseks ning sealt edasi pole nende elu enam endine. Eriti just rotid ei soovi nüüd enam varasemat kahjurielu elada. Hoolimata oma kassiloomusest ei suuda ka Maurice enam süüa ühtegi olevust, kes on võimeline temaga vestlema, seega on kõnelevate rottide ja Maurice'i vahel tekkinud parajalt ladus koostöö. Rotid on leidnud endale uue nime - nad on Muutujad. Nad suudavad õppida lugema, nad näevad unenägusid, oskavad uutmoodi arutleda ning otsustavad üles märkida tähtsaid mõtteid, milleni nad nende arutluste käigus jõuavad.

Kuid linnakeses, kuhu see kirev seltskond nüüd jõuab, näikse midagi üsna valesti olevat. Rottidele on pandud ohtralt mürki ning lõkse ning on näha, et neid on linnas päris palju olnud. Ometigi ei paista neid nüüd kusagilt. Ja juhuslikult kohatud rotipüüdjad süstivad saabunud seltskonna mõtetesse veelgi rohkem kahtlusi, sest nende väidetavad rotisabakimbud koosnevad lähemal vaatlusel hoopistükkis kingapaeltest. Lõpuks kohatud üksikud rotid on suurt hirmu täis ning pimedusest näib mingi olend suutvat lausa nende mõtetesse pugeda... Kõigele muule lisaks on tarkade rottide seltskond jõudnud tõesti sinnamaani, et nad ei soovi enam pettusega elatust teenida ning tahaksid rahus edasi elada.

Rottide ja Maurice'iga seltsinud vilepillimängijast poiss Keith kohtub Bad Blintz'is linnapea tütre Malicia, ülimalt fantaasiarikka tüdrukuga ning koos satuvad nad seiklustesse, mis aitavad tuua aimu linnakeses toimuvast.

Raamat, mis minu arvates tõesti võiks sobida pigem lausa täiskasvanutele, sest see esitab küsimusi, kas maailmas ikka peavad kõik asjad minema sissetallatud radu ja harjumusi järgides. Muutunud rottide seltskonnas suudab kõige põhjalikumalt uutmoodi mõelda ja arutleda just see rott, kes paraku on oma sünnipäraste omaduste tõttu kõige vähem rotilik. Ohtlik Uba on väga kehva nägemisega albiinorott, keda teised on õppinud austama ja kuulama kuna ta näeb maailma teistsugusena. 

"Ta polnud suur ega kiire ja ta oli peaaegu pime ja üsna nõrk ja mõnikord unustas ta süüa, sest tal tulid mõtted, mida keegi - vähemalt mitte ükski rott - polnud varem mõelnud. Suurem osa neist ajasid Seakintsul harja punaseks, nagu näiteks sel korral, kui Ohtlik Uba oli küsinud: "Mis  o n  rott?" ja Seakints oli vastanud: "Hambad. Küünised. Saba. Jookse. Peida. Söö. See ongi rott."
Ohtlik Uba oli öelnud: "Aga nüüd saame me ka  k ü s i d a "mis on rott?". Ja see tähendab, et me oleme midagi enamat."
"Me oleme  r o t i d," oli Seakints vaielnud. Me jookseme ringi ja piuksume ja varastame ja teeme uusi rotte. Selleks on meid loodud!".
"Kes on meid loonud?" oli Ohtlik Uba küsinud, ja see oli viinud järjekordse vaidluseni Sügaval Maa All Elava Suure Roti teooria teemadel.
Kuid isegi Seakints järgis Ohtlikku Uba ja sama tegid ka säärased rotid nagu Tumepruun ja Sõõrik Sissepääs, ning nad kuulasid, kui ta kõneles."