Trifiidide päev * John Wyndham

 

Lugesin 12.-18. juuli 2022

Raamat, mis haarab algusest peale ning tundub oma kirjeldustes väga ajakohane. Eestlase jaoks on ehk võõraski mõelda, et raamat on ilmunud juba 1951. aastal. Võib-olla jääme me südames tihtipeale metsa- ja maarahvaks ning linnade eksisteerimine ja tavapärasus pole imelikul kombel minu jaoks igapäevaselt iseenesestmõistetav. Suviti kätt mulda pistes ning ka muul ajal tegelikult (eriti praeguses olukorras kus toimetulek maailmas ning toiduga seonduv on hapras tasakaalus) leian end ikka mõttelt, kuidas inimkond toime tuleks kui meie süsteemid ja elukorraldus ühel või teisel põhjusel kokku kukuks. Võrreldes ajaga, mil igaühel oli näiteks maal sugulasi ning ka endal ehk kusagil maalapike, tekib küsimus, et kuidas me praeguselgi ajal hakkama saaksime?

Kuna esimese väljaande kujundus on nii kõnekas, lisan siia ka selle ning lingi, kust saab väljaande kohta inglise keeles lisainfot.

Peategelane Bill Masen viibib haiglas, kuhu ta on sattunud trifiidi salvamise tagajärjel. Maailmas on see uudne taim järjest rohkem levinud, sest sellest toodetakse väärtuslikku õli. Kuid salapärane taim peidab endas palju enamat - ta on lihatoiduline, võimeline mürgiselt salvama ning teatud vanusesse jõudnuna suudab oma juured maast lahti rebida ning taaruval moel ringi liikuda. Ühel õhtul näeb terve maakera elanikkond kaunist rohekate komeetide sadu, millel on katastroofilised tagajärjed - inimesed jäävad pimedaks ning järgmisel päeval on inimkond äkitselt kaitsetu ning seega suures osas hukule määratud. Tekib kaos ja vaid üksikud, juhuse tõttu komeedisadu mitte näinud, on säilitanud nägemisvõime. Sealhulgas ka raamat peategelane, kellel on trifiididega varasemaid kogemusi nii isiklikus elus kui ka tööalaselt.

Ka Josella Playton on juhtumisi nägija ning Bill päästab ta jõhkra mehe käest, kes on naise kinni võtnud plaaniga, et too peab talle edaspidi silmade eest olema. 

Kuigi alguses valdab peategelast muuhulgas ka omalaadne vabanemisetunne, saab ruttu selgeks, et uutmoodi maailm on ikkagi üsna hirmus paik ning allesjäänutel tuleb teha tõsiseid valikuid, et ellu jääda. 

Lisan siia ka tõlkija Aivo Lõhmuse lühitutvustuse autori kohta.

John Wyndham, kodanikunimega John Benyon Harris sündis 1903. aastal Inglismaal Edgbastoni väikelinnas. 1911. aastal kolisid ta vanemad Birminghami. sealtpeale vahetas tulevane kirjaqnik sageli elukohti ja õppis mitmetes koolides, tema haridustee tipnes Bedales Schooliga, kus ta õppis aastail 1918-1921. Pidanud väga erisuguseid ameteid põllumehest reklaamiagendini, hakkas John Benyon Harris 22-aastaselt kätt proovima lühijuttude kirjutamisega. Alates 1930. aastast avaldas ta mitmete pseudonüümide all rohkesti jutustusi ja kriminaalromaane põhiliselt USA väljaannetes. Sõja puhkedes teenis kõigepealt tsiviilkaitses, seejärel tegevarmees. Pärast sõda naasis kirjanikutöö juurde, valides alaliseks elukohaks Petersfieldi.

1946. aastal, pärast oma lemmikkirjaniku Herbert Wellsi surma võttis John Benyon Harris käsile uue zhanri ning saavutas menu juba oma esimese ulmeromaaniga "Trifiidide päev" (The Day of the Triffids). See ilmus 1951. aastal John Wyndhami autorinime all, millele kirjanik sealtpeale truuks jäi.

Truuks jäi John Wyndham ka ulmekirjandusele. Kuni oma surmani 1969. aastal avaldas ta ühtekokku kaheksa romaani, käsitledes neis põhilise probleemina kontaktide võimalusi ning võimatusi inimkonna ja testest maailmadest pärit tulnukate vahel: "Kraken ärkab" ("The Kraken wakes", 1953), "Krüsaliidid" "The Chrysalids", 1955), "Taassünd" ("Re-birth", 1955), "Midwichi käod" ("The Midwich Cuckoos", 1957), "Tõuge väljastpoolt" ("Outward Urge", 1959, koos Lucas Parkesiga), "Häda samblikuga" ("Trouble with Lichen", 1960) ning "Tsurr" ("Chocky", 1968). Kolme jutukogu lühijuttudes on vaatluse all enam-vähem samad probleemid, kuid sageli ka humoristlikust vaatevinklist nähtuna: "Jizzle, 1954, "Ajaseemned" ("The Seeds of Time, 1956), "Tema tavade kohaselt" ("Consider her ways", 1961).

Rännak * Septimus Heap nr 4 * Angie Sage

 

Lugesin 5.-31. mai 2022

Sarja eelmises osas ei kohtunud me üldse poisiga, keda kaua aega Septimus Heap'iks kutsuti kuid kelle pärisnimeks oli hoopiski Merrin Meredith. Nüüd on ta liitunud päris-Septimuse vanima venna, Simon Heap'iga, ent otsustab hakata ise suuri tegusid korda saatma. Merrin pole rahul oma eluga ning pimeduse maagia abil tahab ta Septimusele kätte maksta. Selleks kasutab ta raamatust "Pimedusejõudude register" pärit teadmisi ning saab oma kunagise õpetaja DomDanieli jäänuste juurest kätte erilise kahe näoga sõrmuse. Sealjuures äratab ta endale kogemata abiks hunniku olendeid. Merrin põgeneb seejärel Simon Heap'i ning Lucy Gringe'i juurest koopast.

Septimusele ja Jennale teeb aga muret Nicko ning Snorri saatus, kes sarja kolmandas raamatus nendest kaugesse aega maha jäid kui noored läksid päästma alkeemik Marcellus Pye poolt vanasse aega tõmmatud Septimust. Sekelduste tagajärjel muutusid ajarännuks kasutatud peeglid kasutuskõlbmatuteks ning Nicko ning Snorri ei pääsenud enam omasse aega tagasi. Hoolimata sellest, et Septimus teise aega sattununa Marcellus Pye õpipoisina väga koju tagasi igatses, õppis ta alkeemiku käest palju ning tunneb uues ajas veidike isegi nostalgiat, jätkates oma õpinguid alkeemiat põlastava ebatavalise võluri Marcia Overstrandi juures.

Uute tegelaste hulgas, kellega seekord kohtume, on esimese ülemkirjutaja Tertius Fume'i vaim, kingsepp Terry Tarsal (kelle käest ebatavaline võlur Marcia Overstrand oma püütoninahksed saapad tellib) ning samuti needuse tõttu rott-meheks jäänud Ephaniah Grebega, kes töötab Manuskriptide Hoidlas konserveerimisametnikuna. Olulist rolli mängib ka üks olenditest, kelle Merrin Meredith pimedusloitsu abil lõi. Olendid suudavad nimelt asustada inimesi. Veel kohtume alamvõluri Hildegarde'iga, rännukiviga, rännakuga, Metsateega, maksukogujaga, Foorüksite Kojaga, uksehoidjaga, tädi Ellsiga, vana aja õpilase Talmar Ray Bell'iga, esimese ebatavalise võluri Hotep-Ra'ga ning tema salajase Ajakojaga.

Kohtume uuesti ka Billy Pot'iga, kellest saab Marcia Overstrandi nõudmisel Lohevalvur. Ning paljude metsanõidadega (Morwenna ja Marissa) ja Septimuse ning Jenna vendadega, kes metsas elavad (Jo-Jo, Sam, kaksikud Ed ja Erik), sõnumiroti Stanleyga (kes proovib uuesti sõnumiteenistust tööle panna), 

Imetlen tõesti autori fantaasiat, sest mulle tundub, et siin on just parajal määral seiklusi ning nendes on oma loogika (vahel tundub mõne sarja puhul, nagu oleks üht-teist n.ö pliiatsist välja imetud). Selle sarja elu pole võluriasjandusest hoolimata ka midagi ülisäravat ja klantsi - pigem kipub siin olema rohkem kopituselõhnalist, lohesõnnikust jne jne, roosamanna-külg puudub. Aga peategelased on üsna noored ning seega ülivaprad, asudes oma hirme trotsides ohtlikele retkedele ja rännakutele. Mulle meeldib ka, et siin ei tooda peotäite kaupa aina uusi tegelasi sisse vaid paljudega on lugeja varasemates sarja osades juba kohtunud. Ja ka uutest tegelastest ei libise autor enamasti niisama üle vaid laseb nende iseloomust ja mõtetest tasapisi aimu saada. Mõnus jätk eelmistele raamatutele!

Kerge-raske-kivi * Kertu ja Riho-Bruno Bramanis

 

Lugesin umbes 5. juuni - 10. juuli 2022

Imehea raamat tükikeste kaupa nautimiseks. Muidugi pärast pika perioodi jooksul nautlemist on tunne, et tegelikult peaks nüüd otsast peale alustama, et ikka midagi meelde ka jääks.

Raamat kutsub vaatama kaugemale oma igapäevasest ümbrusest, nautima ja mõistma seda, mis pole meile tavapärane ja omane. Mõistma seda, et teises keskkonnas võiksime ehk meiegi olla veidi teistsugused, kui vaid lubame endale seda.

Igal juhul tekkis soov reisida küll. Ja pole hullu midagi - kui seda ka päriselt kohe teha ei õnnestu, võib siiski reisida ka lugedes, selleks on Kertu ja Riho Bramanise raamat ideaalne. Ei koorma tohutu informatsiooniga, tekitab huvi, imestust-imetlust ning kuidagimoodi on mingil imelisel moel võimalik ka raamatulehekülgedesse sukeldudes tajuda neid suurepäraseid kohti koos nende ajaloo ja eripäradega. Raamatu alapealkiri annab aimu kohtadest, kuhu reisisellid jõuavad: "Reisime koos maailma äärele! Suriname, Sulawesi, Polüneesia"

Seda, kuivõrd erinevad ja samas sarnased võivad olla maailma üksteisest kauged nurgakesed ning ka seda, et teinekord on meil midagi õppida mõnelt hoopis kaugelt rahvakillult, võib raamatut lugedes mitmel korral tõdeda. Sulawesil, bugide juures pulmapeole sattudes kohtub Kerttu Bramanis ühe omapärase isikuga ning uurib tema kohta reisijuhilt Ullalalt.

"Pulmas jäi mulle silma üks võluvamaid ja kummalisemaid isikuid, keda bugide maal siiani olime kohanud. Selle väga iseäralikult ja silmatorkavalt uhkelt riietatud inimese ümber hõljus vastupandamatu muinasjutu õhkkond. Raske oli aru saada, kas ta kehastab kurja või heatahtlikku kangelast. ta mõjus ühteaegu väikese ja suurena, lapsena ja täiskasvanuna. Võimatu oli öelda, kas ta on poiss või tüdruk, mees või naine. Kui tundus, et Ullala on minu suhtes pisut üles soojenenud, asusin asja uurima.
Isiku kirjeldust kuuldes vastas Ullala silma pilgutamata: "Aaaaaa. See on bissu."
"Kes on bissu?" küsisin.
"Nagu kõrgem preester või midagi sellist. Ükski pulm ei toimu ilma bissuta. Ta tuli oma õnnistust jagama. Ta on poolinimene ja pooljumalus."
"Oh jeerum! Pooljumal, poolinimene?! Aga kas ta on mees või naine?" uurisin edasi.
"Bissu kohta ei saa lihtsalt öelda mees või naine. Bugidel on juba mäletamatutest aegadest saadik olnud viis sugu: naine, mees, calabai, calalai ja üks metasugu bissu," selgitas Ullala nagu kõige enesestmõistetavamat asja.
"Oot-oot, calabai ja calalai? Kes need veel on?" olin üha rohkem segaduses.
Ullala varus kannatlikkust ja jätkas: "Väga otse tõlgitult tähendab calabai võltsnaist ja calalai võltsmeest. Calalai on anatoomiliselt naine, aga ta on võtnud endale sellise rolli, nagu oodatakse mehelt. Calabai on sündinud mehena, aga ta on võtnud omaks naise käitumise, riietub nagu tavaline naine ja teeb naiste töid. Viies sugu bissu on kõige keerulisem. Siia kuuluvatel inimestel on kõikide teiste sugude tunnused. Piltlikult on bissud nagu püramiidi tipp ja ülejäänud neli alusnurgad. Bissu on püha inimene, shamaan, meedium ja võlur. Bissud on sajandeid läbi viinud kõige pühamaid tseremooniaid ja sellepärast kindlasti igas bugi pulmas tähtsal kohal."
Bugide vabam ja voolavam maailmakorraldus, kus ei kiusata ega naeruvääristata kedagi soo tõttu, tundus mulle imevahva. Igal viiel sool on oma tähtis ülesanne, maailm püsib tasakaalus ja harmoonias. Küll varsti maailm bugidele järele jõuab."

Aadama küljeluu * Antonio Manzini

Lugesin 2.-25. juunil 2022

Aseprefekt Rocco Schiavone töötab Rooma asemel Aostas ning igatseb endiselt oma abikaasa Maria järele. Lahendamist ootab juhtum, kus koduabiline Irina leiab korteriperenaise Ester Baudo surnuna ning selgub, et korterist on kadunud ka perekonna väärisesemed ning lisaks on köök pea peale pööratud. Esteri lesk Patrizio paistab murest murtud, naise sõbranna Adalgisa aga tundub teadvat rohkem kui ta räägib.

Endiselt masendab Roccot kohalik ilm ja ta keeldub hankima endale sobivaid saapaid, kandes juba teab mitmendat paari Clarcs'i kingi, mis Aosta kliimale pikalt vastu ei pea. Oma alluvate hulgas on tal nii nutikamaid (Italo Pierron ja Caterina Rispoli) kui ka tagasihoidlikuma panusega liikmeid (D'Intino, Deruta). Prokurör Baldi nõuab Schiavonelt välja ka selgituse tema Roomast lahkumise põhjuste kohta. 

Schiavone igatseb Rooma kevadet: "... ka Roomas sajab märtsis./.../ Aga sealne vihm pole enam külm. See on leige. See teeb lilledele ja rohuplatsidele head. Piisab sellest, kui päike korraks välja tuleb ja juba puhkevad need õide. Pead korralikult riidesse panema, aga märtsis on Roomas nii ilus jalutada. Nagu lapsena kingitust oodates. Sa tead, et varsti see saabub ja need ootushetked on kõige ilusamad. Sul on küll riided seljas, aga sa tunnetad kehas muutust. Kevad pole enam kaugel. Siis keerad ringi ja näed, et naised on seda juba ammu märganud. Kevadet. Nad tunnevad seda palju varem kui sina. Ühel heal päeval tõused üles, lähed välja ja seal nad on. Igal pool. Sul jääb neile järelevaatamisest kael kangeks. Huvitav, kus nad siiani olid. Nad on nagu tõugud ja liblikad. Magavad talveund, aga siis puhkevad õide ja sul hakkab pea ringi käima. Kevadel ei kehti reeglid. Pole enam peenikesi ega pakse, inetuid ega ilusaid. Roomas tuleb kevadel lihtsalt ühe koha peal paigal seista ja vaikides seda vaatemängu jälgida. Ja nautida. Istud pargipingile ja vaatad, kuidas nad mööda kõnnivad."

Ka lugemise kohta on selles raamatus üks tore lõik. 
"Rocco avas raamatupoe puidust ukse. Pood nägi seest välja nagu mägimajake. Puidust seinad täis tuhandetes värvides köiteid. Iga kord, kui Rocco astus mõnda raamatupoodi, tekkis tal süükompleks. Täpselt nagu dieediga. Iga kord lubas ta endale, et hakkab lugema. Ta oleks võinud seda teha pärast tööpäeva oma Piave tänava ilmetus kodus, korteris, kus puudusid värvid, kus polnud jälgegi armastusest ega naise hoolitsevast käest. Aga ta ei suutnud seda. Iga kord kui ta ukse sulges, ilmusid välja mineviku mälestused. Korter täitus mõtetest, mis olid nagu tina täis ja ei lasknud tal ei raamatuid lugeda ega keerulise sisuga filme vaadata. Igatsus, minevik, möödaniku elu tõusid esiplaanile ja raamatud jäid öökapile või riiulitele puutumatult vedelema ning vaatasid talle sealt vastu, kattudes päev-päevalt järjest paksema tolmukorraga ja tuhmudes."

Schiavone terav pilk viib sündmuste sasipuntras alati lõpuks õiged niidid kokku, isegi kui lahendused pole tingimata sellised, mis lõpuks ka avalikkuse ette jõuavad.