Tantsuõpetaja tagasitulek * Henning Mankell

 

Lugesin 21. - 28. märts 2022

Parajalt paks raamat, mis sai aga üllatavalt ruttu läbi, küllap jälle kord tänu väga loogilisele sündmustikule. Mankell paneb meid kaasa elama 37-aastasele politseinikule Stefan Lindmanile, kes on just saanud saatusliku diagnoosi ning võitleb süveneva lootusetusega. Äkitselt tundub talle, nagu ta polekski elus kusagile jõudnud.

Kuid enne kui ta ravi algab, jõuab temani info kunagise töökaaslase, politseinik Herbert Molin'i kummalise mõrva kohta. Stefan sõidab kohale ning enne kui ta arugi saab, on ta kistud kohalike sündmuste keerisesse ning, ehkki alul kõrvalseisjana, teeb ta koostööd sümpaatse kohaliku politseiniku, Giuseppe Larssoniga. Selgub, et Herbert Molin'it ei tundnud õigupoolest keegi tema töökaaslastest ning küsitav on, kui palju tema lähedasedki temast teadsid. Pärast pensionile jäämist kolis Molin omaette elama - Härjedalenisse metsade keskele, justkui soovides end maailma eest peita. 

Tasapisi uurimise kulgedes selguv informatsioon ei jäta ka Stefan Lindman'i enda elu puutumata ning talle meenub minevikust mitmeidki mõtlemapanevaid seiku. Minevikul on selles raamatus olevikuga üldse palju seoseid ning kõik pole sugugi sellised, millest Stefan teada sooviks. Olevikuga seotuna hoiab teda tema elukaaslane Elena kuid samuti tundub Stefanile huvitav Molini tütar Veronica, kes isa surma järel kohale saabub.

Lisaks mõrvajuurdlusele näeme lugu ka hoopis teisest vaatepunktist, mis selgitab paljutki ning võib kallutada lugeja sümpaatia isegi ootamatus suunas. Mitmel korral aga mängivad suurt osa kokkusattumused, mis tagantjärele mõeldes võivad ehk isegi üsna võimatud tunduda, ent lugedes paistsid üsnagi loomulikud.

Tõde või tegu II * Ema saladus * Kristi Piiper

 

Lugesin 18.-20. veebruar 2022

Nagu tõdesin, sai esimene raamat üsna juhuslikult kaasa krabatud ning siis olingi juba konksu otsas. Seekord võtsin raamatukogust targu mõlemad ülejäänud sarja raamatud korraga ning teise osa lugemine kulges üllatavalt kiires tempos - siuh! - ning läbi ta oligi. (Kogemata tuleb küll postitus teise raamatu kohta nüüd paraku pärast kolmanda kohta postituse tegemist, aga mis seal ikka...).

Mõnes raamatus jääb mulje nagu oleks sündmused kuidagi kunstlikult üksteise otsa kuhjatud ja alatasa tekib mõte, et "mis nüüd siis veel" või "mis siis järgmiseks"... "Tõde või tegu" sarja raamatutes lisandub uut, põnevat ja ootamatut parajalt palju ning siiski ei teki sellist tunnet, et sündmustik oleks kuidagi üle kuhjatud või liigselt fantaasiarikas. Tagantjärele, uue info lisandudes, saavad mõned asjad hoopiski mõistetavamaks. Tegelaste omavahelised dialoogid tunduvad väga loomulikud.

Nagu võib aru saada, siis nüüdseks 15-aastase Stella elu pole just kerge. Nii polnud see ka varem kui nad emaga kahekesi pidid toime tulema, ent ühel päeval jääb tema ema jäljetult kadunuks. Seejärel õnnestub tal tänu vanatädi Astale jääda oma koju elama, kus ta pigem ise tädi hooldab kui vastupidi. Kuid siis sureb salapärastel põhjustel ka vanatädi ning Stella jääb päris ilma pereliikmeteta. Kuid kuhu siiski kadus tema ema ning mida mõtles Asta kui ta pomises midagi Stella isa välja saamise kohta?

Kõik võiks olla ääretult masendav ning tume kuid õnneks on Stellal olnud abiks hea sõber Kärt ning klassivend Johannes, kellega neil tekib romaan. Siiski satub Stella pärast vanatädi surma (esimeses raamatus selgub tegelikult, et tegu oli hoopistükkis tema vanaemaga) lastekodusse. Siin saab tema toanaabriks eriline ja omapärane Annabel ning ka teised noored paistavad Stellasse hästi suhtuvat - üksnes tüdruk nimega Eve on jätkuvalt okkaline. 

Muidugi ootavad Stellat veel mitmed üllatused ning lisaks omaenda muredele tuleb tal tegeleda sõbranna Kärdi omadega, sest too on end sisse mässinud armulukku vanema meesõpetajaga. Ka Johannese perega ei suju asjad kõige paremini, sest tema ema on miskipärast võtnud Stella suhtes kehva hoiaku.

Põnevust jagub, Stella elust selgub veel mitmeid uusi asju. Kuid võiks öelda, et ema saladus, mis raamatu pealkirjana figureerib, jääbki esialgu saladuseks edasi, sellelt kergitatakse katet vaid just parajalt palju, et tekitada vajadus kiirelt sarja kolmanda osa kallale asuda...

Väike nurgapood. Kingitus * Nicola May

 

Lugesin 8.-9. veebruar 2022

Sarja kolmas raamat leiab peategelase Rosa üsnagi õnnelikuna. Tema elu on rohkem paika loksunud ning koos abikaasa Joshiga mõtlevad nad pisipere peale. Kuidagi aga kisutakse avaliku tähelepanu ette Rosa vanavanemate nõue, et Väike Nurgapood, millest on saanud edukas lemmikloomatarvete pood, ei ole müügiks. Rosal tuleb see, kui on käes õige aeg, kellelegi edasi kinkida. Nüüd tundub õige aeg saabuvat, sest lisaks poele on Rosal kahe peale koos Saraga rannas kohvik, mis samuti tema aega mõnusasti sisustab.

Rosa elu on olnud raske - lastekodulapsena oli tal raske õppida usaldama, et kõik võibki hästi olla. Väikeses Cockleberry Bays saadud pärandus tõi ta tagasi perekonna juurde, kellest ta oli halbade kokkusattumuste tõttu eemale kistud. Kuigi vanavanaema Queenie on nüüd lahkunud, oli Rosal võimalus temaga kohtuda ning samuti on Rosal alles ema, selgeltnägijavõimetega Mary. "Ütle oma saladus tuulele, aga ära süüdista teda, et ta räägib seda puudele", ütleb ta Rosale, ilma et naine mõistaks, mida ta ema sellega öelda tahtis.

Rosa on Cockleberry Bay's tõeliselt sisse elanud - siin on tal parim sõbranna Titch, oma väikese lapse ning tulevase abikaasaga, samuti südamlik armastajapaar Raffaele ja Jacob, kes peavad suurepärast restorani ning omavad kodus lemmikutena parajat koerakarja. Heaks sõbraks on Rosale ka loomaarst Vicky. Ainult Ship'i -nimelise pubi omaniku Sheilaga ei ole Rosal häid suhteid, sest enda teadmata ongi ta ise põhjuseks, mis poeg, naistemehest Lucas Cockleberry Bayst lahkus. Rosal oli temaga lühikene afäär ning enda teadmata jättis ta Luke'ile sügava mulje. Jällegi ütleb Mary targalt: "Sidemed, mis on sõlmitud kurbuses, on tugevamad kui rõõmus ja naudingus tehtud sõlmed." Ka vanavanaema Queenie oli võimetega ning mõeldes ühele keerulisele olukorrale ning sellele, kas ta peaks sellest rääkima, meenuvad Rosale tema sõnad: "Vahel tuleb elus ette, et sa ei tea, mida teha: ära tee midagi, ära ütle midagi ja vastus tuleb ise. Sa oled õnnistatud."

Filmina tõuseks raamatu sündmused kindlasti erksamalt esile kuid lugedes on tunda sellist õdusat olekut, et tundub iseenesestmõistetavana, et kõik segadused ja äpardused laabuvad varem või hiljem kenasti. Mugav lugemine, veidikese draama ja põnevusega.

Tüdruk online * Zoe Sugg

 

Lugesin 12. veebruar - 18. veebruar 2022

Üks neist raamatutest, mille kaanekujundus võiks vabalt ollagi näiteks minu tütre päeviku oma. Igatahes õnnestus sel teosel end väga osavalt muude asjade vahele ära peita, nii et pidin teda ekstra taga otsima, sest ilma temata oleks kõik ülejäänud raamatud ka pikendamata jäänud. Ja siis tuli ta juba uuesti laenutada, et saaks ta ikka läbi ka loetud...

Jälle üks ladusalt kulgev lugu ning väga kaasahaarav kui oled kasvõi kordki teismelisena (ja miks ka mitte vanemana) mõned piinlikud olukorrad läbi elama pidanud. Penny on armas punaste pikkade lokkidega tüdruk, kelle parim sõber on stiilne Elliott (kes on gay) ning kes alatasa satub käituma nii, et ta end seetõttu piinlikult tunneb (Penny siis, mitte Elliott). Pärast seda kui ta koos ema-isaga autoõnnetusse sattus, on teda lisaks muule hakanud piinama ka paanikahood, mida ta ei suuda kuidagi ära hoida. Ka varasemalt hea sõber Megan ei mõista teda enam ning tüdrukule tundub, nagu oleks ta Meganist "välja kasvanud", niivõrd erinevaks on nende maailmad muutunud. Õnneks on Elliott, kes on ühtlasi ka tema naaber, endiselt see, kellele Penny võib kõike usaldada.

Selleks, et ta võiks oma muresid-rõõme ja mõtteid jagada, on Penny loonud blogi "Tüdruk Online" ning see edeneb tal hästi. Ta on ka hea hobifotograaf, suutes tabada just neid erilisi ja armsaid hetki, mis teistel kaotsi lähevad. Elu oma rõõmude ja äpardustega kulgeb tasapisi kuid siis satub Penny nii piinlikku olukorda, millest pole kuidagi võimalik niisama lihtsalt üle olla. Ja nii juhtubki, et algsest vastuseisust hoolimata reisib ta koos oma toredate vanematega ning sõber Elliotiga New Yorki. Noored tunnevad end seal nagu muinasjutumaailmas, ent New Yorgil on Penny jaoks veel midagi ootamatut varuks, nimelt üks kohtumine... 

Täpsematesse detailidesse laskumata on siin sarnane temaatika raamatuga "See ei ole #armastuslugu". Internet koos oma tõusude ja langustega ning kellegi hukkamõistmise ja muttatampimisega ei pruugi tunduda ohtlik seni kui see sind ennast ei puuduta. Aga ohtudele, mis netikuulsusega kaasas käivad, tasuks mõelda... Raamatu autor Zoe Sugg on ise populaarne blogija, niisiis on tal kahtlemata netimaailma, blogimise ja kommenteerimistega isiklik ja otsene kogemus, mida tasub tõsiselt võtta. 

Wallanderi-sarja järjekord * Henning Mankell

Henning Mankell, 3. veebr 1948 - 5. oktoober 2015

Sarja järjekord on võetud viimase raamatu, pealkirjaga "Käsi", teisest poolest. Raamatud on ära toodud ilmumise järjekorras, ent juurde on lisatud ka raamatu tegevuse aeg. Lisan ka Wikipedia lingi Mankelli kohta.

Pean tunnistama, et sageli olen võimeline südamerahuga mingeid raamatuid üle lugema nii, et isegi ei mäleta, mis seal lõpuks juhtus. Igatahes pole ma seni muretsenud, et mu mälu oleks kuidagi kehvavõitu, pigem olen mõelnud tagantjärele, et nende raamatute kirjutajad on lihtsalt üliosavad, sest nad ei anna kohe välja, kes või mis või kuidas midagi on juhtunud. Nii et arvatavasti avastan ka seda sarja lugedes, et midagi on mul juba varasemast loetud.

Viimasel ajal on mind tabanud mitmel korral kahjutunne, et mõnda autorit enam meie hulgas pole ja pole enam kuidagi võimalik, et ta veel mõne põneva raamatu lugeja ette tooks. Kuid Mankellilt on kindlasti ka palju muud avastada - mulle väga meeldisid tema raamatud "Rootsi kummikud", "Itaalia kingad" ning "Hiinlane". Ja kindlasti tabas ta õigesti ära, millal Wallanderi-sarjaga ots kokku tõmmata.

1. Näota mõrvarid - Tegevus toimub jaanuarist augustini 1990

2. Riia koerad - Tegevus toimub veebruarist maini 1991

3. Valge emalõvi - Tegevus toimub aprillist juunini 1992

4. Naeratav mees - Tegevus toimub oktoobrist detsembrini 1993

5. Valejälg - Tegevus toimub juunist septembrini 1994

6. Viies naine - Tegevus toimub septembrist detsembrini 1994

7. Sammu võrra maas - Tegevus toimub juunist oktoobrini 1996

8. Tulemüür - Tegevus toimub oktoobrist novembrini 1997

9. Püramiid
9:1 Noahoop - Tegevus toimub juunist septembrini 1969
9:2 Lõhe - Tegevus toimub detsembris 1975
9:3 Mees rannal - Tegevus toimub aprillist maini 1987
9:4 Fotograafi surm - Tegevus toimub  aprillis 1988
9:5 Püramiid - Tegevus toimub detsembrist 1989 jaanuarini 1990

10. Enne külma - Tegevus toimub augustist novembrini 2001

11. Murelik mees - Tegevus toimub jaanuarist maini 2007

12. Käsi - Tegevus toimub oktoobrist detsembrini 2002

Viies naine * Kurt Wallander * Henning Mankell

 

Lugesin 14.- 17. märts 2022

Vahepeal pole ma tükk aega Henning Mankelli raamatuid lugenud. Ja mõnda lugesin enne kui loetud raamatute kohta blogi pidama hakkasin, seega ei mäletagi täpsemalt... Tagantjärele tundub mulle, et vist olen äkki kaks Wallanderi raamatut lugenud (üks oli kindla peale ühe lennusõidu ajal, see on mul igatahes meeles).

Jällegi, nagu näiteks Ann Cleeves'i raamatute puhul, on tunne nagu kohtuks hea tuttavaga. Mulle meeldib Mankelli kirjutusstiil, mõne tegelase mõtted, mis suudavad igapäevastest asjadest moodustada midagi mõtlemapanevat ja filosoofilist. 

Wallander on just jõudnud tagasi puhkusereisilt Rooma, kus ta käis koos oma isaga. Rootsi sügisesse naastes tundub esmalt, et tuleb rahulik aeg, sest vahepeal pole suurt midagi juhtunud, on vaid imelik sissemurdmine lillepoodi, ilma et sealt midagi varastatud oleks. Samasugune kummalisevõitu info tuleb ühe kütteõli transportiva mehe poolt, kes ilmub politseijaoskonda oma kliendi kadumisest teavitama. Üsna varsti selgub, et miski pole nii lihtne nagu näib ning et asjade uurimisse tuleb kaasata suur osa Wallanderi politseijaoskonnast. Jaoskonda on asunud juhtima Lisa Holgersson, kes tundub oma tööga paremini toime tulevat kui tema eelkäija ning saab oma töötajatega märksa paremini läbi.

Kuritegude ohvriteks on endine automüüja ning hobikirjanik Holger Eriksson , kes elab erakuna ning orhideefanaatik ja lillepoe omanik Gösta Runfeldt. Esialgu lihtsana tunduvad kadumised ilmnevad olevat hoopiski tõsised kuriteod ning kannavad sarnast mustrit. See kinnitab Wallanderile, et peab olema midagi, mis neid sündmusi ja kuriteo ohvriks sattunud mehi omavahel ühendab... Ühenduspunkti leidmiseks haaratakse kinni mistahes niidiotsast, mis uurimist võiks edasi viia. Aegamööda neid niidiotsi hargnebki, ehkki kohati hoopis ootamatutest suundadest. Muidugi mõista juhib Wallanderi tegemisi ja mõttekäike ka vaist, mis teda mitmel puhul edasi süvenema sunnib. 

Lugeja saab end koos Wallanderiga tema elu-olusse sisse elada. Uurimise haripunkti pikad päevad, väsimus, muud toimetused, mõtted ja unistused, mis sel hetkel peavad unarusse jääma (silmaarst, soov veeta rohkem aega koos endale lähedaste inimestega, unistus oma majast ja koerast)... Mankell oskab hästi edasi anda erinevaid meeleolusid, tundevarjundeid, mõnusat huumorit. Kasvõi väikese vestluskatkega.

Wallander tõusis püsti. Melander vaatas teda üllatunult.
"Ma olen kuulnud, et skoonelased olevat pikaldased. Teie kohta see küll ei käi".
"Igalühel omad vead," vastas Wallander.

Tavalisest isa-tütre vestlusest võib välja kooruda väga tõsine filosoofiline mõtisklus. Mul on tunne, et kuigi antud juhul puudutab see Rootsit, on Eestis ilmselt sarnane areng toimunud veel palju kiiremini.

Linda kallas termosest teed ja esitas äkki küsimuse, miks elu Rootsis on nii keeruline.
"Vahel tundub mulle, et see tuleb sellest, et enam ei nõelu keegi sokke," ütles Wallander.
Linda vaatas talle küsivalt otsa.
"Tõsiselt," jätkas Wallander. "Minu lapsepõlves oli Rootsi selline maa, kus nõeluti veel sokke. Seda õpetati isegi koolis. Ühel hetkel oli sellel lõpp. Katkiseid sokke hakati ära viskama. Enam ei vaevunud keegi auke nõeluma. Kogu ühiskond muutus. Kulutamine ja raiskamine muutusid üleüldiseks normiks. Muidugi oli ka neid, kes väitsid, et nõeluvad oma sokke, aga neid polnud ei kuulda ega näha. Kuni asi puudutas ainult sokke, polnud veel nii hull. Aga see lainenes mujalegi. Lõpuks sai sellest paratamatult omamoodi moraal. Minu arvates muutis see meie suhtumist heasse ja halvasse, mida tohib teisele inimesele teha, ja mida mitte. Kõik on kuidagi palju julmemaks muutunud. Üha enam inimesi, ka noori, nagu sina, tunnevad ennast omal maal tarbetu või isegi üleliigsena. Ja kuidas nad reageerivad? Agressiivsuse ja ülbusega. Kõige kohutavam on, et see on alles algus ja läheb veelgi hullemaks. Praegu kasvab üles sinust nooremate põlvkond, kes reageerib veel vägivaldsemalt. Ja nemad ei mäleta enam mitte midagi ajast, kui veel sokke nõeluti. Kui ei oldud veel nii hoolimatud ega heidetud kergekäeliselt minema ei sokke ega inimesi."

Aga miks on raamatu nimi "Viies naine", seda ma ei hakkagi seletama - tegelikult saab selle vist juba raamatu lühitutvustusest teada. Kuid seegi on näide autori oskusest tuua lugeja ette juhtum, mis on lõpuks nii laiahaardeline, et ilmselt vaid kõige parema vaistuga uurijad suudavad selles puntras lõpuks õigele teerajale jõuda. Väga põnev on teekond lahenduseni ja ehkki sündmused on tihtipeale sünged, oskab Mankell ikkagi anda lugu edasi nii, et selles on teatud elujaatus ja hubasus. 

Naljakal kombel mõtlesingi järgmisel hommikul pärast raamatu läbisaamist, et - ei tea, kuidas sellel Wallanderil siis nüüd hiljem läheb... Kas ta on saanud oma maja ning koera ning rahulikuma elu koos inimesega, keda ta armastab?... Esialgu jääb see mulle saladuseks, sest järgmine (ja vist paraku ka viimane) Wallanderi raamat on Ellu-süsteemis hetkel välja laenutatud. Kuid võib-olla võtan kätte ning hakkan tasapisi hoopiski neid lugema, mis on varem ilmunud.

Haldjatants * Katrin Reimus

 

Lugesin 13.-18. märts 2022

Jällegi üks tütrele koolilugemiseks raamatukogust laenatud teos. Väga ladusalt loetav, loomulikud dialoogid ja kirjeldused, puudub ülepaisutatus või liigne magusus, samas pole ka kõik mustades värvides maalitud ja depressiivne, ehkki teemad on tõsised.

15-aastase Kristiina elu varjutab isa äraminek ja ema järjest süvenev alkoholism, mistõttu ta peab tihtipeale koduste toimetuste ning väikeõe Janika eest muretsemise enda peale võtma. Tundes piinlikkust oma ema pärast, loobub ta suhtlemast ka klassivend Sveniga, kellega tal on vastastikune sümpaatia. Päikesekiireks ja toeks on talle õnneks hea sõbranna ning pinginaaber Triin, kelle perega Kristiina vahel koos saab aega veeta. 

Nagu paljudes noorteraamatutes, on ka siin juttu kiusamisest - selle ohvriks satub näiteks klassi tulnud uus poiss Argo. Kristiina ja Triin ei jäta seda tähelepanuta kuid Argo pole nõus jõhkrutsejat üles andma. Tasapisi selgub, et mõnes mõttes on Kristiina ja Argo pereelus ka midagi sarnast.

Vahva on Kristiina pinginaabri Triinu tohutu ettevõtlikkus, millest ehk nii mõnigi noor võiks eeskuju võtta. Näiteks võtab ta kätte ning korraldab nooremate õpilastega etenduse, mis lõpuks kõigile palju rõõmu ja nalja teeb. Aga kahjuks viib see tore ettevõtmine lõpuks ka hoopis selleni, et ka Triin ise satub kiusamise ohvriks. Kiusamist tuleb selles raamatus mitmest küljest ette, see on kahjuks tavapärane, ent siiski saavad tegelased ühel või teisel moel sellega hakkama.

Kas sellel raamatul lõpuks mingit lahendust ongi? Ka päris elus pole ju selliseid lõppe, kus äkitselt kõik heaks muutub. Ka siin on ehk tähtsamgi Kristiina teekond ning see, et ta kõigest hoolimata alla ei anna. Lõpuks leidubki kõikidele olukordadele lahendus - kord parem, kord mitte nii hea, ent lahendus siiski. Igal juhul on peategelane palju edasi liikunud, õppinud toime tulema ning rõõmu tundma asjadest, mis hästi lähevad ning teinekord kasvõi lapsikutestki tegevustest, mis talle ning teistele rõõmu toovad.

Vaid sina suudad inimkonna päästa * Terry Prachett

 

Lugesin veebruaris 2022

Võta kinni, miks see raamat minuga raamatukogust kaasa tuli... Lugesin selle läbi, liiga kiiresti ehk. Ühe õhtuga. Enne sõja algust millalgi. Siiski nii palju varem, et sel hetkel ei tundunud üldse võimalik, et võiks sõjale päriselt mõelda, tunda selle hingust enda kuklas. Kuigi see on lasteraamat, on see täiesti tõsiseltvõetav.

"Rasked Ajad kestsid endiselt. Ja koolis pidi käima. Miski ei olnud ilmselt paremaks läinud. Keegi ei olnud midagi võlukepiga korda ajanud. Aga laevastik oli pääsenud. Sellega võrreldes oli kõik ülejäänu... noh, mitte kerge. Aga vähem seina ja rohkem trepi moodi. Sa võid mitte kunagi võita, aga vähemalt oled sa üritanud."

"Kas te arvate, et see on lihtne? Kas te tõesti arvate, et piloodid istuvad seal, nagu see oleks mingi... mingi mäng? Kas te arvate, et nad naeravad? Päriselt naeravad? Mitte selle pärast, et nad on veel elus, vaid selle pärast, et... et on lõbus? Kui nad teenivad leiba sellega, et neid iga päev tulistatakse? Kas te arvate, et nemad ei mõtle, miks see kõik üldse toimub? Kas te arvate, et neile see meeldib? Aga meie teeme sellest alati midagi, mis ei ole tegelikult päris. Me teeme sellest mängu, aga see pole mäng. Me peame tõesti endale selgeks tegema, mis on päris!"

Kuuõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 18. jaanuar - 2. märts 2022

Sarja eelmise raamatu lõpus tutvustab autor väikese lõiguga juba järgmise raamatu peategelast - niisiis sai lugeja Tiggy'ga kohtuda juba neljandale õe ehk Ce-Ce loole pühendatud raamatus "Pärliõde". Tiggy, kelle ametlik eesnimi on Taygete, on pühendanud oma elu loomade eest hoolitsemisele ning kohtub südamekirurgi ning mõisaomaniku Charlie Kinnaird'iga, kes soovib teda tööle võtta. 

Viimaseid sarja raamatuid lugedes on järjesti tihemini kordunud sõna Plejaadid - tähtede kogum, millest on inspireeritud õdede nimed. Taipasin seda nime oma peas keerelda lastes, et õdede perekonnanimi d'Aplièse moodustab ümbertõstetud tähtedega kenasti sõna "Pleiades", mis ongi Plejaadide prantsusekeelne vaste.

Tiggy sõidabki karmiilmelisse kuid ilusasse Kinnaird'i mõisa ning alustab metskasside kodustamisega. Mõisaomanik Charlie on talle juba esmakohtumisest alates väga sümpaatne, ent mees on abielus modelli välimuse ja külma olekuga Ulrika'ga. Seevastu paari tütar Zara on sõbralik 16-aastane neiu, kes igatseb võimalikult kiiresti mõisas tööle asuda. Tiggy saab tuttavaks veel Beryl'iga, kes mõisa majapidamise eest hoolt kannab ning Cal'iga, kes mõisa välitööde, jahipidamise ja muu sellisega tegeleb. Kõigiga peale Ulrika õnnestub Tiggy'l luua soojad suhted. Ta kohtub ka läheduses elutseva mustlasvanamehe Chilly'ga, kes näeb kohe Tiggy erakordseid võimeid, millele on viidanud ka Pa Salt Tiggyle jäetud hüvastijätukirjas.

Chillyga lähemalt tuttavaks saades hakkavad selguma mitmedki seigad Tiggy enda päritolu kohta. Ja kuigi Kinnaird'i põnev ja metsik loodus ning metskassidega tegelemine köidavad naist, on omamoodi tõrvatilgaks meepotis mõisa jahimaja üürnik, rikas ärimees Zed, kes talle järjest rohkem ning pealetükkivamalt tähelepanu hakkab osutama.

Põnev on see, et Tiggy on oma päritolu kaudu seotud ka flamenco'ga, kuulsa tantsijanna kaudu, keda hüüti oma tulisuse tõttu La Candela'ks, mis tõlkes tähendab küünalt. Tegelikult tähendas valgust ka naise ametlik eesnimi Lucia, mille pani talle tema ema Maria. Tänu Tiggy mineviku lahtirullumisele saab lugeja rohkem teada ka flamencost ning muidugi ka mustlaste raskustest nii igapäevaelus kui ka raskemates oludes kui Euroopas puhkeb sõda. 

Kuidas Tiggy minevik ja olevik lõpuks kokku sulavad ning kuhu see kõik välja viib - jagub üllatusi ning keerdkäike kuid muidugi mõista saab kõik lõpuks lahenduse.

Lucia tegelaskuju eeskujuks on fantastiline tantsijanna Carmen Amaya, kelle tantsu võib näha näiteks siit: Flamenco potpourri 1