Vanamees ja meri * Ernest Hemingway

 

Lugesin 1. detsember 2023 - 22. jaanuar 2024

"Tema otsus oli olnud püsida sügavas pimedas vees kõikidest peibutustest ja lõksudest ja salakavalustest võimalikult kaugel. Minu otsus oli olnud sinna minna ja tema sealt inimestest kaugest meresügavusest üles otsida. Maailma kõikidele inimestele kättesaamatust meresügavusest. Ja nüüd me oleme ühte liidetud ja juba keskpäevast peale. Ja ei ole minul ja ei ole temal kedagi, kes meid aitaks."

Santiago on Kuuba kalur, kes käib väikese paadiga merel kalu püüdmas - vahel üksi, vahel on tal abiks poiss, kes juba 5-aastasena temaga koos esimest korda kalal käis. 

Hemingway plaan oli kirjutada mitmest suuremast osast koosnev suurromaan, ent lõpuks sündis vaid lühiromaan "Vanamees ja meri". Süzheed võib pidada lihtsaks, ent nii autor ise kui ka teised mõistsid kuivõrd olulise teosega on tegu. Santiago amet tähendab, et ta võitleb pidevalt loodusega, seda sõna otseses mõttes, ning peab lõpuks alla vanduma. Hoolimata sellest, et kaluri igapäevatöö on jaht võimalikult suurtele kaladele, on tema olemuses ja mõtetes austus mereasukate vastu, keda ta peab vast isegi inimestest austusväärsemateks. 

Lugu, mis kuuldavasti Hemingwayle romaaniks innustust andis, olevat traagilisem, ent selles teoses jääb ka kaotajale alles tema tahe ning eneseuhkus, Santiago lepib kuid ei alistu. Lõppude lõpuks, kui ta tunneb ühtekuuluvust mere ja tema asukatega, siis on loogiline, et kord jääb peale üks, kord teine, ning seekord lihtsalt oli mehe kord alla jääda.

Kuul, mis lendas mööda * Neljapäevane Mõrvaklubi nr 3 * Richard Osman

 

Lugesin 22. jaanuar - 3. veebruar 2024

Seekord on mul siis jälle lugemine vales järjekorras läinud ning järgmiseks tuleb leida lugemiseks sarja 2. raamat. Endiselt on tegu humoorika ja naljaka looga, olgugi uuritavad sündmused tõsised. Ilmselt huumor siinsed tegelased tihtipeale kõige hullemast päästabki. Coopers Chase'is pesitsev klubi kaevanud välja ühe lahendamata juhtumi, kus televisioonis töötanud Bethany surnukeha ei leitudki, kadunud rahad jäidki kadunuks ning näib, et politseil polnud mingeid tõsiseltvõetavaid juhtlõngu. Kuid muidugi satuvad Elisabeth ning tema sõbrad asja uurima hakates sekeldustesse. Puudust pole ka romantikast, sest moodustuda jõuab isegi mitu paari ning lootust on enamakski!

Mõrvaklubi alaliste liikmete Ibrahimi, Roni, Joyce'i ja Elisabethi ning Bogdaniga liituvad aeg-ajalt politseinikud Chris ja Donna. Selles osas ristuvad nende teed ka saate "Kagu-Inglismaa täna õhtul" juhi Mike Waghorni ning tema grimeerija Pauliinega, sest just selle saate heaks töötas omal ajal Bethany Waites. Kuid et Elisabethi eelnev elu on olnud kirev ja põnevust täis, ootavad teda ning tema sõpru ka üsna ootamatud kokkupuuted päris eriliste inimestega.

Kindlasti soovitan sarja ikkagi lugeda õiges järjekorras. Lihtsalt juba seetõttu, et tegelasi on parajalt palju ning kui sarja esimese osa lugemisest on juba veidi aega läinud, võivad tegelaskujud veidi meelest minna. Kuid nad on kõik omamoodi värvikad ning tahaks nendega kohtuda nagu vanade tuttavatega, ilma et peaks nuputama, et "kes see siis nüüd oligi"...?

Sügisroim * Anders de la Motte

 

Lugesin 29. jaanuar - 19. veebruar 2024

Anna Vesper saabub koos oma tütre Agnese ning väikese vapra terjeri Miloga Stockholmist Nedanas'i valda, et asuda seal tööle politseiülemana. Naine on olnud pealinnas hinnatud spetsialist mõrvade uurimises, ent nüüd põgeneb ta millegi eest, mida ta isegi oma tütrele pole usaldanud. Nende väikest perekonda saadab lein, sest Agnese isa, kellest Anna oli juba mõnda aega lahutatud, on suhteliselt äsja vähki surnud.

Kohapeal selgub, et kõik, kellega Anna kokku puutub, on mingil moel seotud ühe vana juhtumiga, millest kuigivõrd rääkida ei taheta. See on õnnetus, mille tagajärjel sõprade viisikust üks surma sai, nimelt Simon Vidje, hinnatud maalikunstniku Karl Johan Vidje poeg. Kõik viis - Alex, Carina, Bruno, Marie ja Simon - läksid koos traditsioonilisele suvelõpu väljasõidule kivimurdu, ent varahommikuks leiti Simon uppununa. Juhtum lõpetati, ent senimaani püüavad inimesed kas sellest rääkimist vältida või siis vastupidi juhtumi kohta rohkem teada saada. Annagi taipab, et teda on samuti osavasti sellesse võitlusesse kaasa kistud, et Simoni ema võiks lõpuks oma poja surma kohta tõde teada saada. 

Anna enda keeruline olukord ja vana juhtumi kohta paljastuvad uued detailid, kohalike võitlus selle eest, et tõde päevavalgele ei tuleks - kõik koos muudab loo salapäraseks ja põnevaks, lõpuks ka lausa ohtlikuks. Hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud lugu.

Tondilatern * Joel Jans

 

Lugesin 28.-30. juulil 2023

Vinge raamat Rajarist, kes hakkab nägema erakordseid unenägusid, mis ühel hetkel ületavad unenäo piiri. Koolis kohatud huvitava välimusega tüdruk Siiri saab poisile sellel teel saatjaks ja sõbraks, kes ei kohku sugugi tagasi kõigest eriskummalisest, mis Rajaril talle jutustada on. Tuleb välja, et ka poisi kodu läheduses ringi liikuv joodiku moega tegelane, hüüdnimega Sorts, teab Rajariga juhtuvast palju rohkem kui poiss ise.

Põnev teekond viib noored rändama maailmade vahel ning muutub lõpuks päris ohtlikuks. Ja miks mitte ka sellises väikeses kohakeses nagu Elva ei või tulla ette maailma päästmise operatsioone, millest sõltub ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna tulevik!

Lummus * Harri Jõgisalu

 

Lugesin 23. - 25. jaanuaril 2024

Isa ja ema surma järel Uue-Kaarli talukohta vanema vennaga kahekesi jäänud noor Martin saadetakse Siberisse, ilma, et oleks aimu, mispärast. Kuna venda parajasti kodus pole, on ta päris üksi ning abi paluda pole kelleltki. Külmal maal pannakse ta karja valvama ning Martin veedab väga suure osa ajast üksinda. Siiski hakkab ka rohkem oma kaasmaaslastega suhtlema ning päevadesse tekib tasapisi ka rõõmsamaid hetki. Kuid ikka näeb ta pidevalt unes oma kodu Eestimaal ning tihtipeale ka lähedasi, kellest mitmed juba surnudki. Siberi elu on hoopis teistsugune kuid Martin leiab ka seal oskusi toime tulla ning ebaõiglusest hoolimata jääb noormees südamlikuks ja tagasihoidlikuks.

Kuigi Martin ootab Eestisse naasmist väga, pole kojujõudmine selline nagu ta on lootnud ning tagasitulnud peavad tõdema, et "Siber on jõudnud Eestisse" - kõikjal valitseb lagunemine ja vaesus. Ent samuti kaugele Siberisse saadetud vend Hendrikul õnnestub pikapeale saavutada otsus, mis tühistab vendade sunnitööle saatmise ning nii tekib ka lootus lõpuks kodutallu tagasi saada... Kuna Hendrikul on nüüd kokkuhoidev pere kaugel Siberimaal, kirjutab ta talu heal meelel Martini nimele. Äraminekust alates on Martinil koju tagasi jõudmiseks kulunud kaksteist aastat ning suur osa talust on vahepeal hävinud, nõnda peab enne päris palju vaeva nägema kui tema abikaasa ja pisipoeg samuti sinna tulla saavad. Eestimaale tagasi jõudnuna kipub Martin aga nägema nüüd rohkem und kaugest Siberimaast.

Ilus ja valus lugu inimesest, kes kõikidest katsumustest hoolimata jäi tundlikuks, hoolivaks ja õppimisvõimeliseks kuid samas püüdis ikka seista kahe jalaga maa peal. Elu nõukogude Eestis tõi aina uusi ja pigem ikka ebameeldivaid arenguid kuid ka neile suutis Martin võimaluse korral rahulikult ja kindlalt vastu seista.

"Oma asemelt oli üles tõngutud ka Uue-Kaarli karjamaalt Kivikuningas, nende maadel kõige suurem teadaolev graniidirünk. Martin juhtus peale, kui buldooser rügades seda rahnu kivihunniku poole surus nii, et vagu oli järel. Nüüd alles nägi ta, kui suur Kivikuningas õieti on - temal täismehena rinnakõrgune ja ümbermõõtu ei osanud üteldagi. Ta jäi seda vaatama, kuidas suur, hirmsa jõuga masin tõukas kivi nii, et rauast lendas tulise jutina sädemeid. Ja äkitselt käis tal endalgi hingest sähvatus nagu tuline säde läbi. Martin tundis, et aetakse maa pealt minema tema ja külalaste karjapõlveaegsete mängude kivi. See tundus nii ülekohtune, naguoleks koos kiviga vägisi midagi väga tema oma - mälestused karjasuvedest ja mängukaaslastest - käest võetud.

Hetkel ta ei mõelnud, et seda kivi mäletasid meie kauged esivanemadki, see oli ka neile, samuti lapsepõlvest saati, kuningas teiste kivide hulgas. Martinile ei tulnud meelde, et sellise rahnu oli jääaja võimas liustik kaugelt Põhjamaalt lõuna poole libisedes kalju küljest lahti murdnud, kukile võtnud ja pikal teekonnal kaasa kandnud. Ilma soojenemisel, enam kui kümne tuhande aasta eest, jää sulamisel ja taganemisel siiapaika maha jätnud. Ta ei mõelnud ka, et vaid ürgne loodusjõud võis sellise kivi kohale toimetada, missugust rändrahnu pole meil ega meie lastel tulevikus samuti tuhanded aastad tulevastel põlvkondadel enam kusagilt võtta. Võib-olla siis, kui uus jääaeg kohale jõuab. Martinil olid meeles vaid mängud, mida nad karjalastena Kivikuninga ümber mängisid ja seegi, kuidas nad vihma ja tuule eest tema kõrval kükitades varjul olid. Ta oli korraga selle kiviga seotud lapsepõlvemälestuste lummuses.

Ta läks hiigelmasina juhtimiskangide taga istuva mehega kaupa tegema: lükaku see punakat värvi ja vilgukivist sätendav graniitrahn otse üle aasa talle koduväravasse. Too oli tuttav, arusaaja mees. Ta ütles endalgi kahju olevat sellist teistega ühte hunnikusse ajada, veel vähem lasta kivipurustajasse viia.

Sellest ajast seisab lapsepõlve Kivikuningas, nüüd juba mitukümmend aastat - võrreldes eelmise asupaigaga karjamaal küll imelühikest aega - Uue-Kaarli õueväravas. Haljas roheline sammal on selga kasvanud ja tänu sellele paistab kivi auväärne ja põline. Järgmisel kevadel pärast kohaletomist tärkas ja pistis tal külje alt esimesed lehed välja punapäine vahtrataim - seeme oli kiviga ühes tulnud. Vahtrale paistis kivi kõrval meeldivat, sirgus paari suvega ligi meetripikkuseks vahtravõsuks. Kooldus kivi kumeruse järgi ja on tänaseks kasvanud kõrgeks puuks, kellel sülega tüve ümbert kinni võtma vaevalt ulatab. Varakevadel annab vaher mahla ja õitsemise ajal sumiseb ta lai, haralioksaline kroon mesilastest.

Rändrahn vahtra all seisab nagu muistsest ajast paigal, aga aegajalt, kui Martin koju tuleb või õueväravast välja läheb ja pilk kivil peatub, meenuvad talle hetkeks Kivikuningas ja külalapsed, kelle seltsis ta karjas tema ümber jooksis ja kellest paljusid enam pole. Kivi aga hoiab mälestuse nendest alles."

Ürgne kutse * Jack London

 

Lugesin 22.-23. jaanuaril 2024

Kunagi lapsepõlves loetud raamat kütkestab endiselt kirjutaja oskusega näha toimuvat mitte üksnes inimese silmade läbi. Oma soojast kodupaigast Californiast röövitud uhke Buck satub Alaska karmidesse oludesse kelgukoeraks. Nähes nii näguripäevi kui ka paremaid aegu õpib Buck kiiresti reageerima oludele vastavalt, kaotamata siiski oma uhket olekut. Koer leiab sõpru nii oma liigikaaslaste hulgas kui ka inimeste seas, kuid looduse kutse on temas üha tugevam.

"Seda kutset kuuldes valdas koera suur rahutus ja kummalised ihad. See täitis teda ebamäärase magusa rõõmuga ning ta tajus pöörast igatsust ja tungi millegi järele, millele ta ei osanud nime anda. Mõnikord järgnes ta sellele kutsele metsa, otsis seda nagu mõnd käegakatsutavat asja, haukudes sealjuures õrnalt või väljakutsuvalt, nagu tal tuju juhtus olema. Ta surus koonu jahedasse metsaalusesse samblasse või musta mulda, kust kasvas pikk rohi, ning norsatas rõõmust rammusa maa lõhnu tundes. Teinekord lümitas ta tundide kaupa justkui ennast varjates mahalangenud puude seenetanud tüvede taga, silmad pärani ja kõrvad kikkis kõigele, mis ta ümber liikus ja häälitses. Võib-olla lootis ta niimoodi lamades seda kutset, mida ta ei mõistnud, ootamatult tabada. Kuid ta ei teadnud, mispärast ta seda kõike tegi. Ta lihtsalt pidi nii tegema ja ei arutlenud seejuures üldse. 

Teda haarasid vastupandamatud ajed. Ta võis lesida laagris, tukkuda sooja päikese käes, kui korraga kerkis ta pea, kõrvad läksid pinevalt kuulatades kikki ning ta hüppas püsti ja tormas minema, edasi, ikka edasi, tundide kaupa läbi metsavõlvide ja üle välude, kus kasvasid tumedad rohupuhmad. Ta armastas joosta mööda kuivanud ojasänge, roomata metsa all ning jälgida salamahti lindude elu. Ta võis terve päeva lamada metsaaluses võsastikus ja vaadata, kuidas tedred uhkeldades edasi-tagasi marssisid ning tiibadega põristasid. Eriti meeldis talle aga joosta suveööde hämuses videvikus, kuulata unise metsa tasast üminat, lugeda märke ja hääli, nagu inimesed loevad raamatut, ning otsida seda salapärast midagi, mis teda kutsus - kutsus, kui ta oli ärkvel või magas, kutsus teda kogu aeg."

Percy Jackson and The Lightning Thief * 1 * Rick Riordan

 

Lugesin 9.-14. veebruar 2024

Percy Jackson on poiss, kelle puhul midagi on pidevalt juhtumas - igal aastal on ta pidanud seetõttu minema uude kooli, tal on keskendumisraskused ja düsleksia ning vähe sõpru. Täpsemalt üksainuke, nimega Grover. Kuid nagu asjad polekski veel halvad, hakkab juhtuma järjest kummalisemaid asju ning Percy saab aru, et midagi imelikku on tema ümber teoksil. Nagu tema ajalooõpetaja talle on rõhutanud, selgub, et tema tulevases elus mängivad mõned koolist saadud teadmised vägagi olulist rolli. Need puudutavad nimelt kreeka mütoloogiat, millega Percy on palju enam seotud kui ta kunagi unistadagi oleks osanud... 

Ladus, humoorikas, mõnus lugeda.

Ladusalt kirjutatud ning paraja huumoriga, tore lugeda.

Juhtum 1569 * Jørn Lier Horst

 

Lugesin 4. - 5. veebruar 2024

Kuigi William Wisting on puhkusel, ei saa ta kuidagi asu kui tema isiklikku postkasti hakkab saabuma saatja nimeta ümbrikuid, mis sisaldavad vihjena vanade juhtumite numbreid. Tööl olevad kolleegid tegelevad parajasti kadunud naisega, kes on ilmselt tapetud. Wistingule saadetud numbrid kõnelevad samuti juhtumitest kus väärkohtlemise ja surma osaliseks said naised. Lugeja saab sündmusi kordamööda jälgida tänapäevas ning aastal 1999, mil sai surma töölt jalgrattaga koju sõitnud Tone Vaterland. Tema surmas mõisteti süüdi Tone endine poiss-sõber Danny Momrak, ent leidus inimesi, kes kahtlesid poisi süüs. Ka Danny kaitsja Cristian Bohrman tõi kohtus välja, et politsei ei tegelenud just kuigi laiapõhjalise uurimisega vaid keskendus Danny süü tõestamisele üsnagi algusest peale kui sündmuskoha uurimisel leiti tema DNA-d. Kuid advokaadi püüded näidata, et DNA olemasolu võis olla ka tõendite saastumise tulemus, jooksid tühja. Ka tol ajal kohtuprotsessi jälginud ning kajastanud nooruke ajakirjanik Ninni ei leia toetust, ehkki märkab, et mitmedki juhtumit puudutavad küsimused jäävad vastusteta.

Tegu on jälle kord ühe põneva looga ning meisterlikult kulgeva uurimisega, mida on raske käest panna. Erinevus on siin teiste juhtumitega selles, et alati pole sugugi kindel, kes neid niite siis ikkagi tõmbab. Võiks ju arvata, et Wisting ka ühel hetkel väsib ning korraks ta võibki endale mõne sellise mõtte lubada, ent selles juhtumis puutub ta kokku ka uuemate meetoditega, mis aitavad uurimise jaoks tõestusmaterjale leida ning ta mõistab neid ning suudab uurimises ära kasutada.

"Pärast hommikusööki läks Wisting aeda ja lõikas puid. Ilm oli jahe. Ta töötas aeglaselt. Kuskile ei olnud kiire. Sügiskollased lehed oli ta hunnikutesse riisunud, et need pärast ära viia.
Tulid Line ja Amalie. Lapselaps jooksis üle muru ja hüppas kõige suuremasse lehehunnikusse. Ta põtkis jalgadega ja viskas lehti üles. Wisting lõi kampa ning tõmbas rehaga lehed Amaliele üleni peale. Niipea kui tüdrukuke hunniku alla kadus, lõi ta jälle kõik laiali. /.../
"Näe!"
Amalie osutas ja hüüdis vaimustunult. Orav sibas oksal ja hüppas teisele, ronis mööda tüve üles ja kadus ladva tippu.
"Küll neid tuleb veel, kas tead," lausus Line.
Wisting ei saanud aru, mida tütar silmas pidas.
"Lehti," ütles Line ja osutas puude poole.
Oksad olid veel täis värvilisi lehti.
Wisting tõusis püsti, haaras reha ja naeratas tütrele.
"Ma tean," sõnas ta ja läks tagasi tööle. "Järgmisel aastal tulevad uued lehed ka. See töö ei saa kunagi tehtud. Teen lihtsalt, mis võimalik.""

Kaldajärsaku maja * Ruth Galloway 3 * Elly Griffiths

Lugesin 14.-16. detsember 2023

Tänu mugavale ELLU laenutussüsteemile krabasin lugeda enda jaoks seni tundmatu krimiautori, kes on järjekordselt meister kirjeldama asju omal humoorikal ja inimlikul moel. 

Kohtuarheoloog Ruth Gallowayl on vaja korraga toime tulla nii töiste kui isikliku elu väljakutsetega, sest väikelapse üksikemana pole just lihtne kõike kokku sobitada. Pealegi on tema lapse isa peainspektor Harry Nelson, kes on abielus ning kahe täiskasvanud tütre isa. Nelsoni kaunis abikaasa Michelle muidugi asjade seisust ei tea ning Ruth on otsustanud ise hakkama saamata, nõudmata mehelt midagi. Ent siiski hõõgub nende vahel säde, mida kumbki päriselt eirata ei suuda.

Ruth koos oma meeskonnaga leiab rannaala arheoloogilise ülevaatuse käigus koopa, milles on inimluud, mille laborianalüüs näitab, et need on kuulunud Saksamaa aladelt pärit inimestele. Tundub, et ammu toimunud sündmustel võib olla seos mehega, kes kunagi on kaljujärsakul asuvas majas peremees olnud ning juhtinud Kodukaitse rühma. Nüüd on see maja hävimisohus kuna iga aastaga nõuab meri jõudsalt endale mõne uue tükikese kaldast ning praegune perepea Jack Hastings ei saa seda kuidagi takistada. 

Vaikselt hakkab hargnema sündmuste ahel, mille käigus kahjuks surevad veel mitmed inimesed. Kuid pole sugugi selge, kes võiks olla see, kes veel tänapäevalgi soovib mõnd vana saladust iga hinna eest peidus hoida. Omal moel tegelevad selle mõistatusega nii Ruth kui ka peainspektor Nelson. 

Ehkki emadus ning kohtuarheoloogia ei klapi alati just ideaalselt kokku, on Ruthil õnneks sõpru, kes teda aitavad ning tal silma peal hoiavad - sõbranna Shona ning naise noorusaja keeruliselt Bosnia lähetuselt lähedaseks saanud Tatjana, lisaks vaimsete praktikatega tegelev sõber Cathbad. Palju puutub Ruth kokku ka Nelsoni töökaaslastega politseist - seersantide Judy Johnsoniga ja David Clough'ga. 

Ainsuse esimene isk * Haruki Murakami

 

Lugesin 1.-6. jaanuar 2024

Siin on lood, mis on punutud mõne puudutava sündmuse, hetke või inimese ümber. Ma arvan, et järele mõeldes leiaks igaüks oma elust midagi sarnast, mille ümber võivad ringidena või viirgudena põimuda eelmised-järgmised-tulevased seigad või inimesed, mida kõiki seob kohati kokku mingi tabamatu niit, või omaoodi kordused, mis hakkavad elus aeg-ajalt ette tulema. Need asjad-olukorrad-inimesed panevad meid millegi üle veidi sügavamalt juurdlema kui tavaliselt, viivad meid võib-olla mõnda veidi teistsugusesse maailma. 

Jutus, kus noormees läheb kuulama klaverikontserti, ent seda ei toimugi, leiab ta end n.ö keset eimiskit ja kohtub seal ühe vana mehega. Too annab talle ülesandeks kujutada endale ette ringi, millel võib olla mitmeid, isegi lugematu hulk keskmeid, ent millel puuduvad piirid. Vastust sellele noormees ei leiagi, ent see sündmus ning mõte jääb teda alatiseks saatma. "Elus tuleb selliseid asju ikka ette. Selliseid sündmusi, mida ei saa seletada ja mis on ebaloogilised, aga mis just sinu hinge sügavalt vapustavad. Siis tuleks ilmselt lihtsalt silmad sulgeda ja eluga edasi minna, midagi arvamata või mõtlemata, nagu sukelduks pea ees suurde ookeanilainesse."

Väga meisterlikult on autor kirjutanud muusikast loos, kus tema väljamõeldud artikkel fantaseerib Charlie Parkeri ehk Bird'i bossa-nova albumist, mis on salvestatud koos Antonio Carlos Jobimiga. Ka ühes teises loos on üsna põhjalikult kirjutatud tolleaegsetest raadiohittidest ehk siis peamiselt ansambli The Beatles lugudest.

Naljakas on vahel aru saada, et autoriga sarnaseid mõtteid oled isegi mõelnud. Järgnev mõte toetab minu arvates väga selgelt seda asjaolu, et isegi end peeglist vaadates näevad inimesed iseend tihtipeale nooremana kui nad tegelikult on. Miski meis jääb ikka samaks, mõtlemiselt nooruslikuks ning me ei oska end näha oma bioloogilises vanuses...

"Vananemise juures pole veider mitte see, et sa tunned, et oled vanaks jäänud. Asi pole selles, et mina, kes ma kunagi olin noor, olen märkamatult jõudnud eakasse vanusesse. Üllatab hoopiski see, et minuga üheealised inimesed on juba vanaks saanud...".

Erilisest, kirgastavast hetkest, mille kordumist autor jäi alatiseks igatsema, kirjutab ta: "Mu süda hakkas kiiremini taguma, ma ei saanud enam hästi hingata, helid mu ümber tundusid kostvat kusagilt kaugelt nagu siis, kui oled basseini põhja vajunud, ning kõrvus oli kuulda vaid tasast kellukesehelinat, nagu keegi üritaks mulle midagi tähtsat teatada. See kõik kestis ainult 10-15 sekundit. See algas äkki, aga kui ma seda tajusin, oli kõik juba läbi. Ja see oluline sõnum, mida helin oleks pidanud edastama, oli täpselt nagu unenäos mõeldud mõte kadunud mu teadvusest kusagile eksiradade rägastikku, nii nagu juhtub enamike oluliste sündmustega meie eluteel."

Seda, et Murakami on väga kodus näiteks klassikalises klaverimuusikas, näitab lugu pealkirjaga "Karneval", milles oleva informatsiooni põhjal saaks end kenasti harida, kuulates loos ära mainitud esitusi. Lugu ise räägib küll muust aga muusikateema on sinna osavalt sisse põimitud.

Toredalt fantaasiarikas lugu on "Shinagawa ahvi pihtimus". Sealt väike lõik:
"Mina leian, et armastus on kütus, ilma milleta me elada ei saa. Võib-olla saab armastus ükskord otsa või ei jõua selle viljad küpseks saada. Aga isegi kui armastus kaob, isegi kui ta ei jõua täiuseni, on siiski võimalik alles hoida mälestust, et sa kunagi kedagi armastasid või olid kellessegi armunud. Ja sellest saab sinu elupäevi soojendav väärtuslik soojusallikas. Kui sellist soojusallikat ei ole, muutub nii inimese kui ka ahvi süda jäiselt külmaks ja viljatuks tühermaaks. Seda maad ei valgusta päikesekiired ning seal ei kasva rahu rohukõrred ega lootuse puud."

Howli liikuv kindlus * Diana Wynne Jones

 

Lugesin 10. -11. jaanuaril 2024

Tänu ühele lahkele inimesele saime lastega koos juba õige mitu aastat tagasi vaadata samanimelist filmi eestikeelsete subtiitritega. Temalt õnneks tuli ka hoiatus, et kui lapsed just päris täiskasvanud pole, võiks filmi vaadata nendega koos. Tegu on tõepoolest nii fantaasiarikka looga, kus on ka sõjateema sisse toodud, nii et seda on tõesti hea koos vaadata, lastele üksi vaatamiseks oleks see arvatavasti liiga sünge olnud.

Tegelikult ei tulnud siis mulle üldse pähe otsida filmiga tutvudes ka sellenimelist raamatut, seda enam oli rõõm nüüd (uuesti) lugedes tõdeda, et raamatu meeleolu on filmis küll päris hästi tabatud - ka seda, mis seal on sõnadega väljendatud, on filmis õnnestunud kenasti pildikeelde panna. Aga muidugi on selle huvides, et film liiga pikk ei tuleks, tulnud üht-teist natuke ümber tõsta. Ning õnneks raamatus polnud ka sõjateemat ning Howli lind-koletiseks muutumise teemat.

Omaette müstika on küll see, et mulle piisab järelikult paariaastasest vahejätmisest - kui olen raamatu kiirelt "ära neelanud", võin seda südamerahuga paar aastat hiljem uuesti lugeda, nagu esimest korda ;)...

Filmi treileri leiab siit.

Filmirezhissöör Hayao Miyazaki on teinud ka teisi väga erilisi filme, ning ühe videolõigu tema filmide ja mõtete kohta leiab näiteks siit.

Elly Griffiths - Ruth Galloway sarja järjekord

Niisiis, jälle üks sari, millesse olen sukeldunud ning loodan mõnusasti edasi ujuda. Kui mulle sari meeldib siis lõpuks jõuan ma ikkagi ka selleni et tahaks ka autorist rohkem teada. Elly Griffiths'iga on näiteks võimalik kuulata mõnda päris värsket intervjuud. Kirjaniku pilti nähes tekib mul tihti kohe mingeid mõtteid või seoseid tema tegelastega, näiteks tundub Ruth Galloway kindlasti mingil moel tema endaga sarnane. Igal juhul jätab kirjanik ise väga muheda ja südamliku mulje. Ja tunnistab ka, et tegelastes võiks olla kindlasti mingeid omapärasid, huvisid, mis teevad neid isikupärasemaks. Nii et näiteks huvi ponide vastu, Agatha Christie raamatute vastu ning paljude muude asjade vastu on autor talle suhteliselt enda elust võtnud.

Griffiths'i kodulehe leiab siit, ning sealt selgub, et ta kirjutas esimese krimiloo juba 11-aastasena! Elly Griffiths on tegelikult tema autorinimi, ametlik nimi on hoopiski Domenica de Rosa. Huvitaval kombel idee esimese Ruth Galloway raamatu jaoks tuligi kirjaniku abikaasalt, kes õppis arheoloogiks. Kuna see raamat oli hoopis teistsugune kui autori eelmised, tekkis vajadus teistsuguse kirjanikunime jaoks, milleks saigi Elly Griffiths.

Röövin netist siia ühe foto ka:

Tegelikult on nii vahva, et sündmustel on hoopis huvitavad eellood. Elly ehk Domenica abikaasa Andy oli jurist, ent tal oli huvi arheoloogia vastu, niisiis alustas ta ühel hetkel hoopiski arheoloogiaõpinguid ning nakatas selle huviga ka oma abikaasa, inspireerides oma ütlustega sarja esimese raamatu sündi. Huvitav on kuulata ka autori mõtisklusi sellest, kuidas mõned tegelased mõnes mõttes ise kirjutavad ennast ja üllatavad sellega ka autorit. Kindlasti on siin seos sõnalise ja muusikalise loomingu vahel, kus tihtipeale võib samamoodi minna.

Eesti keeles on olemas vist ehk 4 esimest raamatut, pean järele vaatama. Aga inglisekeelsetes pealkirjades on sarja järjekord:

1. The Crossing Places - lugesin eesti keeles - "Koolmekohad"
2. The Janus Stone - lugesin eesti keeles - "Januse kivi"
3. The House at Sea's End - lugesin eesti keeles - "Kaldajärsaku maja"
4. A Room Full of Bones - lugesin eesti keeles - "Mao needus", ingl keeles olemas
5. Dying Fall - 
6. The Outcast Dead - "Äratõugatud surnud", lugesin eesti keeles
7. The Ghost Fields - inglise keeles
8. The Woman In Blue - inglise keeles
9. The Chalk Pit - inglise keeles
10. The Dark Angel - 
11. The Stone Circle - 
12. The Lantern Men - inglise keeles
13. The Night Hawks - 
14. The Locked Room - inglise keeles
15. The Last Remains - inglise keeles

Salaprintsess * Rosewoodi Kroonikad 1 * Connie Glynn

 

Lugesin 1.-15. detsember 2023

Nii. Mingi lugu on selle asjaga, et kui ma laenutan hoopiski tütrele lugemiseks midagi siis tekib mul tungiv vajadus ka ise raamat läbi lugeda. Ja vahel isegi siis kui tema seda lõpuks ei loegi. Ja vahel isegi siis kui mulle raamat nii väga ei meeldigi. Või ei meeldi alguses. Või teinekord üldsegi mitte.

Aga seekord lõpuks ikkagi meeldis, ehkki algul kuidagi tundus pidevalt midagi logisevat. Kas polnud tõlge kuidagi ladus, olid laused veidi konarlikud või imeliku sõnavalikuga, tegelaste käitumine või selle kirjeldus kummaline, veidi ebaloomulik. Ja see "majade" värk koolis tundus otseselt nagu Potteri-sarja ahvimine. Aga mingil hetkel ikkagi tuli sündmustele mingi teistsugune hoog sisse ning nii see lõpuni sai loetud ning küllap ilmselt loeks ka sarja mõne järgmise osa, kui see kätte satub...

Ega sellest loost väga kirjutada ei saagi, kui ei taha huvilistele reeta, mis siin toimuma hakkab. Aga printsess on selles loos olemas, isegi lõpuks mitu tükki tegelikult. Ning peategelane on siis ikkagi mitte pärisprintsess vaid tema asemik, vapper Lottie Pumpkin, kes peab igasugustest katsumustest välja tulema, õnneks sealjuures ka sõpru leides. Kuigi põnevatesse sündmustesse sattumine pole tema rahuliku ja korraliku iseloomuga just kooskõlas, saab ta kõigega lõpuks kenasti hakkama.

Murakamoos * Pille Simon

 

Lugesin 12. jaanuaril 2024

Konstaabel Madis Uhtras avastab, et väikeses kolkakülas, kuhu ta on tööle saadetud, on aastate jooksul kadunuks jäänud mitmeid mehi, kõik kas poissmehed või lesed. Kuid täpsemalt pole keegi seda uurima hakanud. Kohalikud kohanimed on ebatavalised - Kondiküla, Luuküla, Vereküla, Laibasoo. Sealsamas käib oma lapsepõlvetalus suvitamas kaunis Marju, kes on oma vanaemalt pärinud nii kauni välimuse kui ka huvi loitsude ja taimede vastu. Madisele tundub, et Marju võiks kadumiste kohta rohkem teada kui ta välja näitab. Lugeja juba teabki üht-teist enamat, sest on saanud jälgida Marju toimetusi, mis näitavad tema seotust kadunud meesterahvastega.

Ladusalt kirjutatud lugu, kus võib-olla siiski päris lõplikku selgust sündmuste ja süüdlaste asjus ei tule, ent siiski mingi lahenduseni jõutakse. Veidi nii ja naa võib jääda mõtlema loitsude, teesegude ja taimeleotiste ja muu sellise üle, et kas autor püüab pigem nende vastu huvi tekitada või siiski jätta muljet, nagu võiks need olla taoline "huu-haa", millesse ikkagi uskuda ei tasu...

Isegi surnud * John Banville

 

Lugesin 26.-30. detsember 2023

Mõtlesingi, et tegelane nimega Quirke tuleb mulle tuttav ette, ent samas autori, John Banville'i nimi tuttav polnud... Järele vaadates selgus, et olen lugenud sarja esimest raamatut, kus autor esines veel Benjamin Black'i nime all, raamatu pealkirjaks "Christine Falls". Sarja toimumisajaks ja -kohaks on 1950ndate Iirimaa. Sarja esimene raamat mulle igatahes meeldis.

Selles osas on Quirke paranemas seisundist, kus teda tabasid ajukahjustuse tõttu erinevad haigushood (hallutsinatsioonid, enesest äraolek). Kui tema assistent Sinclair helistab, et nõu küsida juhtumi kohta, saab Quirke üle tüki aja jälle liikvele, inimeste sekka. Samal ajal palub tema tütrelt Phoebelt abi üks tema kursusekaaslane. Quirke otsustab, et tal on jälle aeg ohjad enda kätte võtta - kolida venna ja vennanaise juuresti tagasi oma korterisse ning minna tööle.Ta võtab ühendust ka inspektor Hackettiga, et koos juhtumisse selgust tuua.

Vastu puud sõitnud ja põlema süttinud autost leitakse söestunud surnukeha. Kuid kuna mehe kolju lähemal uurimisel leitakse sealt vigastusi, mis viitavad võimalikule mõrvale, ei saa juhtumit lugeda enesetapuks nagu algul arvati. Ning kui selgub, et hukkunud noormehe tütarlapseks ongi seesama abi otsiv neiu, kes Phoebe'iga ühendust võttis ning seejärel kadus, paistab, et juhtum võib olla algselt arvatust palju keerulisem.

Suhete sasipuntrad on raamatus põhjalikud ning kõige mõistmiseks oleks ilmselt kasulik siiski ka kõik varasemad sarja osad läbi lugeda. Või siis kasvõi just esimene, mis juba üksinda natuke tegelastevahelistesse suhetesse selgust loob. Quirke on vahepeal elanud nimelt oma venna Malachy ning tema naise Rose'i juures kuid mõlemiga neist seovad teda keerukad sündmused varasemast elust, mida selles raamatus enam kuigi põhjalikult ei käsitleta. Omamoodi hõnguga raamat, mis õnneks ei jää päris nii süngeks kui võiks sündmuste põhjal arvata.

Windsori sõlm * S. J. Bennett

 

Lugesin 8. november 2023

Sattusin vahvalt järjestikku lugema seda raamatut, kui olin just lõpetanud Jeffrey Archeri raamatu "Next In Line". Mõlemas olulisel kohal kuningapere. Siin on vaade rohkem seest väljapoole, kuivõrd peategelaseks on Tema Majesteet, kes koos noore sekretäriga võtab ette saladusliku surmajuhtumi uurimise. Kuna noor vene pianist leitakse pärast pidulikku õhtusööki järgmisel hommikul oma toast surnuna ning mõrva ametlikud uurijad otsustavad, et asjasse pidi olema segatud keegi kohalikust maja töötajaskonnast, painab see kuningannat eriti tõsiselt. Tema jaoks on kõik töötajad nagu üks suur perekond ning samuti ei soovi ta tunda, et Windsori, tema lemmikresidentsi kohal, lasuks selline raske ja kahtlustav meeleolu.

Niisiis otsustab kuninganna ise tasapisi asja uurida ning selle üle mõtiskleda, jõudes tihtipeale oma hea mälu ning järeldusoskusega kaugemale kui ametlikud asjaga tegelejad. Talle on suureks abiks tema alluvuses töötav Rozie, kes oma tarmukuse tõttu suudab ka keerulistest olukordadest välja tulla. Kirjanik oskab tuua lugeja ette kuninganna kui südamliku ja hooliva inimese, kes valutab südant nii oma lähedaste kui ka arvukate inimeste pärast, kes tema heaks töötavad. Näeme, kuidas keerukate kohustuste ning pikkade päevade kõrval suudab ta nautida väikesi igapäevaseid asju. Südamlik teos, mida on mõnus lugeda.

Surma ravim * 3 * James Dashner

 

Lugesin juuli 2023

Pärast suure Põlenuks nimetatud maa-ala läbimist on Thomas tagasi Moolokis, kus teda miskipärast eraldi hoitakse. Ta pole endiselt kindel, mida ta üldse mäletab ning milline oli tema enda roll Moolokis. Talle on nüüd öeldud, et ka tema põeb lahvatust, ent hoolimata kehvast olukorrast, suletuna väikesesse kambrisse ilma normaalsete elutingimusteta, on Thomas suutnud jääda mõistusele. Ta saab teada, et on lahvatusele immuunne. Ning tema reaktsioonide abil püütakse luua ravimit, mis aitaks kõiki lahvatusse nakatunuid.

Muidugi ei jää olukord rahulikuks, järgneb hunnik seiklusi koos Minho, Newt'i, Jorge ja Brendaga. Noored puutuvad kokku välismaailmaga, kus ka need kohad, mis on seni olnud enam-vähem kontrolli all, jõuavad lõpuks piirini, kus lahvatust pole enam võimalik vaos hoida. Ka sõpradest kõik pole immuunsed ning nii puudutab haiguse levik neid isiklikult. On tekkinud ka vastuliikumine Moolokile, ent kas nad suudavad selle võimsa organisatsiooni vastu midagi ette võtta? Kas on üldse võimalik leida ravim, mis suudaks lahvatust ravida...

Dora Maar ja armastuse kaks nägu * Bettina Storks

 

Lugesin 17. detsember 2023 - 10. jaanuar 2024

"Tahan olla rohkem kui keskpärane. Palju rohkem. Kui tahad midagi suurt saavutada, pead riskima./.../ Ta ei tahtnud näidata mitte üksnes seda, mis päriselt oli, vaid ka seda, mis peitus reaalsuse taga."

Theodora Markovitch on noor andekas naine, kes on prantslannast ema nõudmisel Buenos Airesest kolinud tagasi sünnilinna Pariisi, kus tema eriline talent fotograafia alal õitsele lööb. Et tema andekus ei takerduks keeruka nime taha, valib ta kunstnikunimeks Dora Maar. Vaid paari aasta jooksul saab temast kunstnike ringkonnas hinnatud tegija. Koos teise fotograafiga loodud firma saab palju tellimusi ning on väga menukas. Dora on oma tööle väga pühendunud, ent ta hing igatseb siiski tugevaid tundeid ning Picassoga kohtudes saab selgeks, et nende vahel on tugev keemia.

Dora enda fotograafia-alane töö jääb ooteseisundisse ning ta tegeleb nüüd hoopiski maalimisega, nagu Picasso talle on soovitanud. Picasso ise on kogenud inspiratsioonipuudust, just enne Doraga suhte alustamist, ent nüüd on ta jälle loometuhinas: "Picasso suutis mõne hetkega juhtida oma hingepiina inspiratsiooni rööbastesse. Meeleheitest sündis raev, valust rahutus, ning lõpuks valmis ta geniaalsete käte all kunstiteos. Õieti ei teinudki ta midagi muud, kui paiskas oma siseelu lõuendile. See pidi olema tema jaoks justkui vabanemine."

Kui Picasso asub seisukoha võtmiseks maalima sõjavastast suurteost "Guernica", jäädvustab Dora tema tööprotsessi fotograafina. Õieti on Dora püüdnud juba pikemat aega Picassot mõjutada, et ta väljendaks kunstnikuna vastuseisu sõjale ning nüüd, pärast sakslaste rünnakut Guernica linna rahumeelse elanikkonna vastu 1937. aastal, otsustab ta asuda teost maalima. Kuid hoolimata suurest ühtsustundest kahe kunstniku vahel tuleb Doral tuleb samaaegselt taluda Picasso külaskäike teise naise juurde, kes on ühtlasi tema lapse ema ning konflikt ei lase end oodata. 

Sõda ja sakslased jõuavad ka Prantsusmaale ning Pariisi ning kunstnikel tuleb oma tööd ohutult ümber paigutada ning leida endalegi viibimiseks turvaline koht. Mitmed sõidavad sõja eest pakku Ameerikasse. 

Raamat annab hästi edasi sõjaaegseid meeleolusid ning Dora ja Picasso aegamööda lahtuvat suhet, mille lõppemisest ülesaamiseks ning uuesti enda leidmiseks kulub Doral aastaid.

"... Nad mõlemad vaatasid õnnelikult kaamerasse, ometi hõljus nende kohal mingi eksklusiivne intiimsuse aura. Üksnes Picasso ja tema olid teadlikud sellest intiimsest kaksiolekust ja keegi teine poleks suutnud väljaspoolt nende maailma tungida. Isegi tagantjärele valdas Dorat seda pilti vaadates haavamatuse tunne.
Fotograaf oli küll korraks pealispinda kratsinud, ehkki vaataja võis pildistatud paari lähedust aimata. Lõpuks jäi nende vastastikune tõmme suureks saladuseks, selliseks, mille katet isegi Lacan ei suutnud kergitada.
"Tänan sind, Picasso," sosistas Dora, justkui võtaks kakskümmend aastat hiljem ta käest vastu kingituse. Picasso oli suutnud nii palju: ta oli äratanud Doras armastuse, vihkamise, rõõmu, raevu, meeleheite, tugevuse ja nõrkuse - ja seejuures oli mees lasknud tal kõike tunda, milleks ta hing võimeline oli. Mitte ükski teine mees maailmas poleks midagi ligilähedastki suutnud.
Dora tundis, kuidas sellest arusaamisest kasvas välja varem aimamata vabadus. Vabadus mitte midagi kahetseda, vabadus ilma valuta meenutada."

Kui sõnadest jääb puudu * Julie Buxbaum

Lugesin 10.-12. juulil 2023

Kit ja David käivad Mapleview keskkoolis samas klassis, ent pole kunagi omavahel eriti suhelnud. Tegelikult polegi Davidiga normaalselt eriti keegi suhelnud, sest ta on omamoodi ning pigem on see varem andnud ainest kiusamiseks. David on erinev - intelligentne, ent omapärane, kuna ta ei taju teiste inimeste tundeid ning ei oska mõista nende sõnu ja käitumist nii nagu ülejäänud koolikaaslased.

Kit on just kaotanud liiklusõnnetuses isa ning ümbritsev keskkond ja igapäevane toimetulek on tema jaoks rasked. Nii satubki ta istuma Davidiga ühte lauda ja ootamatult hakkab sealt hargnema üks omamoodi lugu, üllatusena nii Davidile ja Kitile endile kui ka teistele koolikaaslastele. Selge see, et asjad ei lähe libedalt ning ette tuleb väga keerulisi momente - siiski on see kõik seda väärt! Hästi ja südamlikult kirjutatud raamat, mis aitab ehk veidi paremini mõista erinevaid maailmu, mis meie sees peituvad.