Kaasani täht * Eva Ibbotson

Lugesin teist korda 28.-29. aprill 2022

Juba paar aastat tagasi esmakordselt loetud, mõnus ja põnevalt kirjutatud lasteraamat. Isegi kui mulle lugedes juba tasapisi meenus umbkaudne asjade käik, ei saanud seda lugu käest panna ning tuli raamat kiirelt lõpuni neelata.

Kaks südamlikku naist leiavad oma iga-aastasel kevadisel matkal mägedesse ühte väikesesse kirikusse jäetud beebi. Kuigi kolm professorit, kelle juures naised Viinis töötavad, pole lapsest algselt vaimustuses, ei jää neil erinevatel asjaoludel muud üle kui tema saabumisega leppida. Ning nii juhtub, et väike Annika kasvabki nende juures ning muutub kõigile väga armsaks ning asendamatuks oma töökuse, heasüdamlikkuse ning nutikusega. 

Annika tutvub vastasmaja rikka perekonna vanatädiga, kes enam ise enda eest hoolt ei suuda kanda ning seetõttu on sunnitud perekonna pööningukambris oma viimaseid elupäevi veetma. Tüdruk kuuleb vanalt naiselt põnevaid lugusid tema nooruspõlve ning hilisema elu kohta. Annikale teadmata pärandab naine talle ühe vana kohvri koos mälestusesemetega, mida ta peab küll armsateks ent väärtusetuteks. Äkitselt hakkab Annika elu muutuma, sest nii nagu ta on unistanud, ilmub ühel päeval kusagilt välja kaunis ja uhkelt riietatud naine, kes teatab, et Annika on tema ammukadunud tütar. Naine soovib ta oma uhkesse kodusse kaasa viia. Kas see ongi tüdruku unistuste täitumine ning mis saab edasi?

Enne külma * Linda Wallanderi lugu * Henning Mankell

 

Lugesin 17.- 20. aprill 2022

Seekord näeme Wallanderi maailma tema tütre Linda silme läbi. Ta on just lõpetatud õpingud politseikoolis, ent Ystadis ametisse asumiseni on jäänud veel veidi aega. Ühel päeval jääb ootamatult kadunuks tema sõbranna Anna ning Linda ei suuda uskuda, et Anna lihtsalt niisama unustaks nende kokkulepitud kohtumise. Ta asub asja omal käel uurima kuid peagi hakkavad niidid põimuma hoopiski ootamatul moel, ühe uue jõhkra kuriteoga seotult.

See on pikk, põhjalik ja keerukas lugu, ka piisavalt sünge. Ent Mankell kirjutab ka tõsiste teemade puhul nii, et ei puudu humoorikad torked ning seigad, mis seovad "suure loo" igapäevaeluga. Linda ning tema isa suhe, Linda suhe tema sõpradega (Sebra, Anna) ning virvendus võimalikust romantikast. Ja selle kõrval teine maailm, mis on peidus ning mida uurijad peavad alles avastama. Maailm, mille inimene suudab enda jaoks ise luua, soovides täita tühjust enese sees ning soovides leida selgitust asjadele, mis juhtuvad. Soovides ehk lausa olla ise Jumal, kellele kõik kuuletuvad.

WÕLUKUNST * Septimus Heap, 1. osa * Angela Sage

 

Lugesin 15. märts - 13. aprill 2022

Lugesin raamatut alguses väga pikkade lünkadega nng seetõttu ei saanud kohe lukku süvenetud. Ent see on tegelikult väga haarav. Mul on tegelikult mitu üsnagi erinevat sarja üheaegsel lugemisel. Ühest küljest on nagu tore, et kohtud jälle samade tegelastega. Kuid mõnes sarjas hakkavad mingid asjad tüütama (pidevad tagaajamised, teatud tüüpi ülesehitus sündmuste toimumisel, ebaloomulikud pöörded või hulganisti uute tegelaste ilmumine) ja siis on tegelikult hea vahepeal natuke sellest puhata.

Juba ette teades, et selles sarjas on seitse osa, on jällegi tore nautida, et oled sarja alguses ning paljud saladused ja keerdkäigud on veel paljastamata. 

Silas Heap ning Sarah Heap on võluripaar, kelle perre on juba sündinud kuus vahvat heledapäist poissi. Kui sünnib veel üks - Septimus - juhtub aga nii, et ämmaemanda kohale jõudes - isa Silas on samal ajal lapse jaoks ravimtaimi toomas - kuulutab too lapse surnuks ning kihutab temaga minema. Kummalisel kombel on Silas leidnud koduteel lumehangest teki sisse mässitud imiku - väikese tüdruku, kes nüüd asubki mõnes mõttes nende poja kohale, saades nimeks Jenna. Heap'id annavad teada, et tüdruk ongi nende lihane laps ning tema vennad teda sellisena võtavadki, ehkki tüdruk on nendega võrreldes tumedajuukseline ning -silmne. Ja kui poiste silmad hakkavad nende võluvõimete ärgates roheliseks tõmbuma, jäävad Jenna silmad ikka samasuguseks, kannikesetooni tumedateks. Poiste nimed on vanemast nooremaks järjekorras Simon, Sam, kaksikud Erik ja Edd, Jo-Jo ning Nicko ning kui pesamuna Jenna on saanud 10-aastaseks, on Simon 18.

Kuid see õnnis aeg, mil Jenna endagi eest on varjul tema päritolu, ei jää kestma. Pereema Sarah saab juba üsna ruttu oma sõbrannalt Sallylt infot, mille järgi ta teab oletada, et Jenna on kuninganna tütar ehk väike printsess. Jenna ema sai aga kahjuks surma kui kurjad jõud teda ründasid. Marcia Overstrandil, kes samal ajal sai ebatavaliseks võluriks (see on juhtiv võlur), oli printsessi päästmises oma osa ning ta jätkab seda, kui ring hakkab koomale tõmbama ning 10-aastaseks saanud printsessi asutakse uuesti taga ajama. Sealjuures mängivad rolli Ülemvalvur ning tema kontrollitavad valvurid ning mõrtsukad. Marcia Overstrandile on aga abiks tema õpetaja, eelmine ebatavaline võlur, nüüdseks vaimuna ringi rändav Alther Mella. Ülemvalvur seevastu allub Kõlumaal elutsevale surnumanajale DomDanielile, kes oligi ka kuninganna surma korraldaja ja ühtlasi oli ta olnud ebatavaline võlur enne Alther Mellat.

Ebatavaline võlur elab Võluritorni tipus ning see on üks põnev koht, kus võlujõu abil saab näiteks ka igasugu tavalisi, igapäevaseid asju teistmoodi teha. Korraks saavad sellest aimu ka Jenna ning mõned teised tegelased, ent seejärel ootab neid ees põgenemine. Õnneks on selles raamatus ohtlikest olukordadest hoolimata ka rahulikumaid hetki, mil saame tasapisi erinevate tegelastega harjuda. Ja koeraga - suure hundikoera Maxiega, kes seiklusi kaasa teeb. Heap'ide perele ja ebatavalisele võlurile Marciale lisandub Poiss 412. Nimelt püüavad vastasjõud kasvatada endale järgijaid ning on moodustanud Noorte Armee, milles osalejatel on vaid number ning olude sunnil satub parajasti Võluritorni valvanud poiss enda jaoks hoopis ootamatusse ja tema jaoks võõrastavasse seltskonda.

Viideteks võib siin veel anda paadi nimega Muriel, Heap'ide tädi, valge nõid Zelda kes elab Marrami rabas, Rabarulle, pruunikud, laskuri ning õpipoisi, Wendroni nõiad,  kass-pardi nimega Bert, Rotikontori, sõnumiroti nimega Stanley ning tema abikaasa Dawnie, öösiti väga ohtliku Metsa ja Morwenna Mould'i ning teadjanaise Galen'i, laeva nimega "Kättemaks", DomDanieli alluvuses olevad makoogid. 

Kuid päris lõpuni selline rahulikum ja mõõdukama nõidusmaailmaga asjade areng ei kesta, lõpuks ikkagi jõuame ka müütiliste seikadeni, mille juured ulatuvad kaugesse minevikku, mis enamusel võluritel on ammu ununenud. Mis ja kus ja kes, seda peab juba igaüks ise järele uurima.

Asum ja Impeerium * Isaac Asimov (nr 4?)

 

Lugesin 28. märts - 2. aprill 2022

Sain lõpuks uuesti järjele oma Asimovi-sarja lugemisega. Vahepeal lihtsalt polnud võimalik Ellu-süsteemi kaudu "Asum ja Impeerium" osa laenutada ning lükkasin paberraamatu laenamist aina edasi.

Bel Riose on noor kindral, kes ei soovi oma aega õukondliku suhtlemise peale kujutada vaid tahab tegutseda. Ühel päeval ilmub ta Siwennal patriits Ducem Barr'i ukse taha ning nõutab temalt informatsiooni minevikusündmuste ning Asumi kohta. Teda huvitavad müüdid, milles on räägitud võluritest ja vanadest aegadest ning teadlikuna Ducem Barr'i osast ühe asekuninga surmas, ei kõhkle ta vanalt mehelt infot välja pressimast. Kuigi Ducem Barr kaotas oma isa, vennad ja õe, on tal siiski põhjust karta oma järeltulijate pärast. Bel Riose kuuleb temalt Seldoni kohta ning Asumi kohta ning otsustab, põhjendusena, et need kaugemad kohad võivad Impeeriumile ohuks saada, nende kohta täpsemalt uurida.

Nii satubki Ducem Barr siiski põhimõtteliselt Bel Riose vangina Asumi lähedusse, kus ta sõda alustab. Tänu tema eelnevale katsele uurida täpsemalt olusid, ollakse Asumil temast teadlikud, ent täpsem plaan siiski näib Asumi esindajatel puuduvat. Kuid Bel Riose kätte sattub sõjaretke alguses kaupmees nimega Lathan Devers, kellelt kindral proovib saada täpsemat infot Asumi kohta. Samal ajal kui kindral edeneb sõjaretkega, hoiab ta Barr'i ning Devers'it enda valve all, ent tegelikult on need kaks omavahel samal lainel ehk mõtisklevad Asumi päästmise üle. Bel Riose't, kes on imperaator Cleon II käest palunud lisalaevu ja -jõude sõjapidamiseks, saadetkse kontrollima imperaatori parem käsi, lord Brodrig. Viimast peetakse Impeeriumis vaat et kuradi käsilaseks, kes võib olla väga julm ka mitte kuigi tõsiste eksimuste tõttu.

Selge on see, et Bel Riose rünnakuga Asumile on kätte jõudnud uus Hari Seldoni kriis ning õigupoolest pole Asumil õieti mingit plaani kuidas seda lahendada. Seldoni projekti järgi aga lahendus saabub nii ehk naa, sest see ei sõltu üksikisikutest ja nende ponnistustest, vaid lihtsalt juhtub, ühel või teisel moel.

Raamatu teises osas kohtume sadakond aastat hiljem noore paari Bayta ja Toran'iga, kes pärast abiellumist sõidavad Asumilt planeedile Haven II. Seal ootavad neid Torani isa Fran ning tema onu Randu. Bayta on õppinud ajalugu ning nad arutlevad Seldoni kriisi üle, mis peaks jälle kätte jõudma, ning nähtavate märkide üle, mis allakäiku kinnitavad: inerts, despotism, universumi kaupade väär jaotus. Toran'i pere on kuulnud isikust nimega Muul, kellest nad loodavad abi Seldoni kriisi asjus ning planeerivad, et noored võiksid minna planeedile Kalgan mesinädalaid veetma, mis oleks suitsukate, et otsida kontakti uue sõjalise vallutaja Muulaga, kellest keegi midagi täpsemalt ei tea.

Kontakt sünnibki, ehkki mitte otse Muulaga - noored kohtuvad hoopiski kellegiga, keda nimetatkse Muula klouniks. Samal ajal tutvume ka Asumi valitseja Indburiga, kes on oma perekonnas kolmas valitseja ning samas keegi, kes armastab üle kõige reegleid, korrapära, bürokraatiat ning formaalsusi. Kui tema vastuvõtule tungib ilma igasuguste kokkulepeteta teadlane Ebling Mis, on ta sellest väga häiritud, ent samas ka huvitatud, sest Mis soovib temaga rääkida Hari Seldoni viiendast kriisist. 

Asimov on väga oskuslikult pannud kohtuma kaks teineteisest tõsiselt erinevat tegelast - tõsisest kuivikust, kujutlusvõimeta ning autistlikuna näiva korraarmastusega Indburi ning formaalsustest mittehooliva, parajalt lohaka välimuse ning mahlaka kõnepruugiga Ebling Mis'i. Kui muud ümbritsevad tegelased nõtkutavad Linnapea ees maani oma põlvi ning seisavad tema ees nõuetekohaselt püsti, ei tee Mis säärast etiketti märkamagi ning kostitab Indburit lennuka kõnepruugiga, nagu näiteks hüüatustega "Ga-LAK-ti-ka!" , "mu riivatu silmamuna" ning "te armetu petis". 

Saame teada, milline on ribamaailm, sest just ühel sellisel ehk Radole'il toimub kaupmeeste kohtumine. Seal saab Toran'i isa Fran tuttavaks Iwo Lyon'iga. Samal ajal on toimunud lahing Horleggoril, kus erinevate kuulduste järgi Muul on kas võitnud või minema kihutatud, ja kuuldavasti on tema laevad uhiuued. Toran'i onu Randu kohtub aga Radole'il paari mõjuka kaupmehega (Mangin ja Ovall), et rääkida asjade arengust, eriti mis on seotud Muulaga ning tema sõjaväeliste edusammudega. Kahjuks selgubki varsti, et on ka väga üllatavaid ja hirmsaid arenguid.

Bayta ja kloun, kelle nimi on tegelikult Magnifico, viibivad Ebling Mis'i kodus. Teadlane suudab hankida Magnifico jaoks Visi-Sonor'i - pilli, mida kloun väidetavalt mängida oskab. Mis kirjeldab, et pilli mänguoskus nõuab teatavad tüüpi vabalt voolavat vaimset omapära. Toimimismehhanismi kirjeldusseks on, et pilli radiatsioon simuleerib ilma nägemisnärvi puudutamata vahetult aju nägemiskeset. Ehk siis kasutatakse aistinguid, mida tavaliselt looduses ei kohta. Selgub, et Magnifico oskab Visi-Sonorit imehästi mängida.

Kätte jõuab Seldoni viies ilmumine Aja Võlvruumis. Mida see endaga kaasa toob? Mis plaanid on Muulal ning kes ta üldse on? Mis on klouni ehk Magnifico roll selles loos? Endiselt mängivad loos kaasa Toran ja Bayta ning koos nendega Magnifico, samuti Mis Ebling ja ka kapten Han Pritcher. 

Et mitte lõppu reeta, tuleb siit edasi jälle lihtsalt tegelaste, mõnede sündmuste ja tegevuskohtade nimesid üles märkida: Neotrantor e. endine Delicass (Variimpeerium, Esimese Impeeriumi viimase dünastija residents), Suur Rüüstamine, Dagobert IX, Jord Commason, endile Trantori lord Inchney, kroonprints Dagobert, Trantori Ülikool, Lee Senter, Grupp, Gilmer, Seitsme Päeva Lahing.

Lõpetuseks üks hea kirjeldus:
"Inimmõistus töötab ebatõhusalt. Tavaliselt kasutab inimene kahtkümmet protsenti kogu oma vaimsest potensiaalist. Kui korraks tekib suurema võimsusega välgatus, nimetatakse seda vaistlikuks eelaimuseks ehk sisekaemuseks ehk intuitsiooniks."

Raamat saab ootamatult otsa ning jätab põnevile.

Päikeseõde * Lucinda Riley

Lugesin 2.-7. märts 2022

Pikk ja kaunis tumedanahaline Elektra on õdedest kõige noorem ning ilmselgelt ka kõige särtsakam. Kui viis vanemat õde, kes temaga koos Shveitsis, Atlantiseks nimetatud kodus üles kasvasid, on leidnud oma juured ning kutsumuse, rabeleb Elektra elu eest võrgus, mille ta on osaliselt ise loonud. Temast on saanud maailmakuulus modell, kes elab New Yorgis, kuid ta elu on tühi ning lohutust ja rahustust pakuvad hetkeks vaid alkohol ning uimastid. Ka Pa Salt'i, tema kasuisa poolt mõnes mõttes päranduseks jäetud kiri, ootab veel avamatuna, vahepeal on Elektra selle lausa ära kaotanud, ent siis leiab õnneks siiski jälle üles...

Paraku ei saa kuidagi mööda sellest, et mõned kohad raamatus hüppavad praegu, Ukraina sõja ajal lausa teravalt silma. Siin räägitakse Hitlerist, ent paraku on tema ja praegusaja despootide vahele juba ammu võrdusmärk pandud...

"... see mees on psühhopaat, sõna otseses mõttes. Ühesõnaga, talle on võõrad süü- ja häbitunne ning tõenäoliselt ei kavatse ta kinni pidada ühestki kokkuleppest, mille ta ise on sõlminud."

Aga tegelikult on selles raamatus väga suur rõhk sõltuvusest jagusaamisel, enese otsimisel. Ning selgub, et Elektra lugu on seotud kauge, kuuma ning eksootilise Aafrikaga, täpsemalt Keeniaga, kuhu satub Ameerikast pärit noor naine nimega Cecily. Nii et mõnes mõttes on see lugu värskendav, veidi teistsugune. Siiski ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, et kas ikka peavad kõik selle sarja õed olema juurtega, mis seovad neid ilmtingimata mõne kuningapere või kuulsusega... Oehh, ju vist nii lihtsalt on. Loodan, et sellele leidub viimases raamatus mingi üliloogiline seletus, ehkki mul endal on tunne, et minu enda jaoks sellist seletust küll kusagilt ei leidu. Pole võimalik... või... on??

Kuid raamat on kirjutatud mõnusas stiilis, ei oskagi arvata, kas on autori lähenemine ka järjest kodusemaks saanud või ongi siis iga järgmise raamatuga stiil omal moel hoo sisse saanud. Või ongi ka autor järjest mõnusamini ja loomulikumalt suutnud inimeste mõtteid ja elu-olu kajastada. Igal juhul tunduvad tegelased siin järjest rohkem "elusatena", "päris" inimestena, hoolimata sellest, et üks neist on supermodell, kelle elu võib olla nii muinasjutuline kui ka muinasjutuliselt hullumeelne...

Tormiõde * Lucinda Riley

 

Lugesin 11.- 13.  detsember 2021

Teine raamat sarjast, mis räägib seitsmest d'Aplièse'i õest, kes on üles kasvanud Shveitsis, Genfi järve ääres paiknevas suurejoonelises kodus, mida nad kutsuvad Atlantiseks. Üksteisest põhjalikult erinevad õed on perekonnaks koondunud mehe ümber, keda nad kutsuvad Pa Salt'iks ning kes on nad lapsendanud maailma erinevaist paigust.

Pa Salt'i surm tuleb kõigile suure üllatusena ning õed kogunevad lapsepõlvekodusse uuesti kokku. Seal saavad nad igaüks Pa Salt'i poolt jäetud kirja, koordinaadid ning mõttetera, mis annavad neile võimaluse otsida soovi korral üles oma juured. Ally on tänu kasuisa toetusele tegelenud lapsest saadik purjetamisega, millest on ühtlasi saanud ka tema amet. Samas on ta ka väga musikaalne ning õppinud nooremana heal tasemel flöödimängu. Pa Salti jäetud vihjed näitavad, et tema juured võivad olla päris otseselt seotud Norra lauljatari Anna Landvik'iga.

Kui Ally elus toimuvad järjestikku murrangulised ja tõsised sündmused, avaneb tema ees samaaegselt võimalus tutvuda minevikuga. Pa Salt'i jäetud vihjete hulgas on viide vanale raamatule, mis kirjeldab muusikute Anna ja Jens Halvorsen'i armastuslugu. Haarav raamat viib Ally Norrasse nende jälgi ning oma juuri otsima. Samavõrra nagu on rõõmu ja traagikat noore naise elus, on seda ka Halvorseni perekonna loos. Kuid kuidas ja kas Ally on selle perega seotud?

Ei saa jätta märkimata, et kujundajad vist kuigi sageli raamatuid, vähemalt mitte eriti tähelepanelikult, läbi ei loe... Minu arvates peaks Ally olema tänu oma juurtele punakate ning lokkis juustega, kaanepilt aga näitab meile kedagi teist.

Rasmus, Pontus ja Lontu * Astrid Lindgren

 

Lugesin 3.-4. aprill 2022

Hea raamat teraapiaks, kui oled just lugenud midagi tõsist ning maailm on tõsine. Ei saaks öelda, et selles loos üldse midagi tõsist ette ei tule kuid alati on siin sees see tunne ja teadmine, et lõpuks peab ju kõik hästi lõppema.

Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...

Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...

Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.

"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda. 
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."

Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."

Kulutuli * Ann Cleeves * Shetland#8

 

Lugesin 8.-13. märts 2022

Sarja lugemine on just nagu kellegi hea tuttava või sõbraga kohtumine. Tunned ära teatud mõttemaailma, elad sisse harjumuspärasesse rütmi, milles vestlus (lugu) kulgeb. Vahepeal teiste autorite raamatuid lugenuna Shetlandi sarja juurde tagasi pöördudes sain aru, kui hästi oskab Ann Cleeves tegelaste sisemist monoloogi, mõttemaailma, edasi anda. Me ei näe küll kõike, ent hakkame mingil moel, kõigepealt veidike ning siis järjest rohkem, mõistma tegelasi, nende elu ja ajendeid.

Kui see nüüd tõesti on viimane Shetlandi romaan, on küll väga kahju. Aga midagi pole teha, omamoodi tõesti on see raamat teatud moodi kokkuvõte, lõpuks kusagile uude punkti jõudmine, kust ilmselt aga algab uus, veidi teistmoodi elu.

Seekord toimuvad sündmused Deltaness'i nimelise kohakese kandis, kust leitakse pooduna noor naine. Kummalisel kombel aga leitakse ta kuurist, kus poos end üles selle talukoha varasem omanik ning see tundub üsna imelik kokkusattumus. Perez kutsub asja uurima ka Willow Reeves'i, kellega neil eelmiste juhtumite ajal on kujunenud järjest soojem suhe. Nüüd aga toimub selles osas ootamatu pööre, mis mõjutab uurijate omavahelist suhtlust terve juhtumi jooksul.

Kahjuks ei jää ka seekord esimene juhtum ainsaks ning nagu ikka, tundub uurijatele kogu tasapisi väljakooruvast infost hoolimata, et nad ei liigu juhtumiga sugugi edasi. Esimene ohver, heal järjel arsti peres lapsehoidjana töötav noor Emma Shearer, on lapsepõlves kannatanud tõsise perevägivalla all ning temast on raske selget ja arusaadavat pilti luua. Teine ohver on aga vanem naine, kes tundub üsna kibestunud ning paljude suhtes terava keelega. Mis võib neil kahel olla ühist, et keegi nende vastu vimma on kandnud?