 |
| Lugesin 5.- 6. märts 2024 |
Sarja teises raamatus läheb elu edasi pärast Salajaki kindluse vallutamist inimeste poolt. Kuid viitrid pole päriselt hävitatud ning nende jõudu saab tunda ka vendadest järgmine - Samuel. Viitrite kuningas ja kuninganna on vangistatud, ent ülejäänud kuningapere liikmete asukoht on inimestele teadmata. Siiski nähti üht maaraviitrit ning kuningapere haavatud liiget jäälaviini alla kadumas - Jarmalandi, kuhu ka viitrid tagasi ei soovi minna, ent olude sunnil ei jää maaraviiter Ristinil muud üle, kaitstes haavatud prints Dhor'i.
Kuigi inimesed leiavad põhjusi viitreid vihata, omistades neile tapmisi ning inimliha söömist, on ka neid, kes viitrite vastu nii suurt vaenu ei tunne. Vendadest noorim, Jöran, on alati olnud pigem sõja vastane ning isegi vanema venna Samueli surm pole teda veennud sõdimise vajalikkuses. Ja viitritele kuulunud kindluse toiduladudest leitakse vaid seeni-marju ning muid sarnaseid toiduaineid - siiski ei suuda see inimesi veenda ning jahti viitritele jätkatakse endise hooga.
Nii kurb kui see ka pole, on inimesi läbi aegade ajendanud sõdadeks ahnus varanduste ja võimu järele ning ka see seiklus räägib sellest. Lisaks räägib see lugu omakasust ning petmisest, mida paljud on nõus ette võtma, et saada seda, mida nad tahavad. Aga kahju on ka sellest, et ilmselgelt peaks sari edasi minema kuid hetkel pole ühtegi järgmist Jarmalandi kroonikate raamatut veel silmapiiril.
Kui midagi natuke ette heita siis minu jaoks on erinevad süzheelõigud liiga lühikesed, aga teisest küljest on siis raamat ka väga lennukas ning seda on raske käest panna. Selline lühikeste kiirete edasiminekutega stiil loob väga filmiliku mulje.
