reede, 7. mai 2021

Lugupeetud mujal liigitamata loominguline töötaja härra Treier...

 


Üks parimaid asju reedeste ja laupäevaste hommikute juures on Märt Treieri hommikuprogramm Vikerraadios. Meie pere kipub olema pigem liiga hiline ärkaja, või siis reedeti liiga kiirustav ärkaja. Niisiis me tavaliselt kõige varajasemaid saatetunnikesi ei kuule, ehkki mõnusa huumorilaksu saame ka hilisematest saateminutitest kätte. Väga rõõmustav on seega, et Märdi hommikumõtisklusi on võimalik lugeda ka raamatust! Autori sõnul tuli sealt küll mitmeid jutte ruuminappusel välja jätta, seega võiks minu arvates kohe heaga ka järgmise teose välja anda, sest selline muhe lugemine kulub alati marjaks ära!

Miks on need mõtisklused nii head? Iroonia ja nali pole siin lihtsalt niisama, naljategemise pärast. Ikka peame vaatama sügavamale endasse ja mõtisklema... Väga hea näide, millest tahan jupikese ka siia röövida, oli jutuke sellest, kuidas peaks õpetaja õpilasesse suhtuma. Ja paistab selgelt, et küsimus tegelikult puudutabki üleüldiselt seda, kuidas me võiksime teise inimesse suhtuda - peaksime vaatlema teda ilma hinnanguteta, ilma võrdlemiseta. Mõtisklus lõppeb Treieril nii: 

"Kui hirmus lihtne on kellessegi suhtuda siis, kui võtame teda lihtsalt kellegi teisega võrrelda. Ja kui raske, kui peame temast endast soneti kokku seadma? Aga selleks, et inimeseloom mõistaks, et ta tõesti on keegi, kes on samuti oluline ja ainulaadne, selleks tuleb vaadelda teda kui mändi. Vähemalt kaks päeva."

Ja selleks, et nüüd mõista, mida täpsemalt tähendab see "vaadelda teda kui mändi", soovitan kindlasti lugeda Treieri mõtisklusi! Saab nii naerda kui ka südant valutada, igal juhul mõtiskleda kohe päris kindlasti. Ahjaa - ja miks on minu postitusel selline pealkiri - ka seda võib täpsemalt lugeda juba raamatust!

Kuid mõne tekstijupikese panen siia veel, et oleks võimalik neid ka hiljem kohe üles leida:

"Kas pole kummaline mõelda, et ka elus ja suhetes kipub olema natuke samamoodi, nagu on reaalainete mõistmisega keskmiselt? Kas pole nii, et vist päris paljud meie kooselud püsivad natuke liiga matemaatilistel alustel? Et kuidagi on kalkuleeritud, et nii ongi kuidagi rahulik ja tasakaalukas, suurt õnne nagu ka ei ole, aga ajab kuidagi asja ära. Teised suhted püsivad jällegi füüsikal. Füüsiline kontakt on tugev, palju muud aga kannatab. Ja siis see keemia. Kui paljude meie elus ja suhetes on seda tegelikku keemiat, täiesti seletamatut väge, mis nii kenasti aastakümneid koos hoiab ja liigseid küsimusi ei tekita."

/.../

"Olen viimaste aastate jooksul märganud, et inimene on seda põnevam, mida rohkem temast kohtumise järel saladuseks jääb. Muidugi ei ole jutt tingimata mingitest faktidest, pigem ikka mõtlemisviisist ja maailmatunnetusest ja muidu tarkusest. /.../ Niisiis on inimene seda huvitavam, mida rohkem temast sisse ja alles jääb. Et iga järgmise korraga tekiks veelgi enam kahtlusi, et selles ookeanis laseb ringi veel mõni hiigelvaal, mille avastamine võiks ju olla vaala suuruse tõttu lihtne, aga kuna ookean on veel suurem, siis on isegi vaal nagu nõel heinakuhjas. Huvitava inimese siseookeani paisutavad sõnakasutus, lugemus, põnev ja erisugune tunnetus, tundlikkus, oskus rääkida, oskus vaikida. Ja siis räägid nende inimestega ja räägid, ning ajuti tundub, et suure rääkimise peale tead neist veel vähem kui enne. Ei tea, kuidas teiega, aga minu meelest on see hirmus põnev."

Jah, põnev on kindlasti. Ja Märt Treieri mõttemaailmast oleks kahtlemata veel palju avastada, nii et mis muud kui jääda järgmist raamatut ootama! Ootust justnimelt hüüumärgiga tähistades!...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar