Kadunud tüdrukud - Tina Frennstedt

 

2. korda loetud 5.-7. august 2024

Autorist: Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Varem on ta avaldanud dokumentaalromaani „Dilpomatdottern“ („Diplomaadi tütar“). „Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud“ pärjati Rootsis Crimetime Award 2019. aasta parima debüütkriminaalromaani auhinnaga. Žürii hinnangul on raamatus olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.

Lugeja kistakse Tina Frennstedt'i raamatus kohe Rootsis toimuvate sündmuste keerisesse, kus kurjategija ründab üksi kodus ööbivat naist. Kuritöö toimumise üksikasjad lubavad arvata, et toimepanija on aastaid Taanis tegutsenud isik hüüdnimega Valby-mees. 

Telesarjad võivad jätta politseitööst üsna glamuurse mulje kuid siin heidetakse ka pilk murekohtadele - bürokraatiaga maadlemine, personalinappus, info lekkimine ajakirjandusse ning vanad lahendamata juhtumid, mille puhul ohvrite perekonnad senimaani leinavad ning vastuseid ootavad.

Nagu Jørn Lier Horst'i inspektor Wisting, teab uurija Tess Hjalmarson, et vastused on kusagil juba olemas. Alati on asju ja seoseid, mis on jäänud tähelepanuta ning juhtumeid, mille puhul uurimine on viidud läbi poolikult või hooletult. Hjalmarson kannab endas ka suhte purunemise valu, sest ei suuda unustada Angelat, kellega ta elas koos 8 aastat. Suhe kontrolliva Eleni'ga on midagi, millel ta on lihtsalt lasknud juhtuda. 

Isikliku elu joon kulgeb samaaegselt uurimisega ning aitab sügavamalt näha Hjalmarsoni vaateid ja mõtteid elule. Tema mõtisklused näitavad, et ta teeb politseitööd südamega, püüdes leida vastuseid lahendamata juhtumitele. 

"Miski ei muuda juhtunut, aga seletus on leinaga hakkama saamiseks oluline ja annab võimaluse edasi minna. Selle nimel ta töötabki, et saaks lõpuks minna ja omastele teate edastada. Ringi sulgeda. 

Vähe oli neid asju, mis frustreerisid Tessi sama palju kui lahtised niidiotsad, kontekstivabad esemed ja sündmused. Sellepärast ta arvatavasti oligi politseinikuks hakanud. Mis võiks olla veel lõplikum kui kellegi vahistamine, tõendite ette ladumine, kohtuotsuse langetamine ja paberite, peal tempel "Lahendatud", ladustamine keldrisse?"

Juhtum on tõsine, sest mees, keda pole aastate jooksul tabatud, on sooritanud 16 aasta jooksul umbes samapalju kuritegusid. Seni on need aset leidnud Taanis, ent nüüd on ta jõudnud järjega Rootsi. Et juhtumite rütm aina tiheneb, on politsei sundseisus - elanikud nõuavad lahendusi, ent nendeni jõudmiseks on vaja rohkem aega ja informatsiooni.

Kurb on mõelda ühest seigast, mis ka selles raamatus sisse vilksatab. Paistab, et nii rootslaste kui ka norrakate jaoks tähendame meie, siinpoole Läänemerd asuvad rahvad, pigem halba... Või on see nii ainult politseinike jaoks? Raamatus tuleb selle teemaga välja Marie, kes koos Tess Hjalmarsoniga lahendamata juhtumite osakonnas töötab. Ka Wistingu juttudes on vihjeid kriminaalsetele jõukudele, mis tulevad idablokist. Kuid siin kohe täiesti otseselt, see paneb sees natuke kriipima küll: "Teisel pool elavad taanlaste asemel baltlased ja venelased. Ma ei tea, kumb hullem on./.../ Täiesti võimatud rahvad, kellega asju ajada."

Nojaa. Ainukeseks lohutuseks on ehk see, et samal tegelasel on taanlaste vastu üsnagi sarnane viha kui baltlaste vastu. Eestlasena tundub üldsegi väga imelik, et kolm baltimaad kenasti täiesti ühtlaselt vastu päid ja jalgu saavad. Aga ju on nii lihtsam. Täpselt samamoodi lajatavad kindlasti mitmed suuremate rahvaste esindajad ükskõik millise väiksema rahva suunas... Lihtne on sildistada. Ja eks meil ole ka probleeme, kõigil on.

Aga et lõpunoot oleks ikkagi rõõmsam, siis veel üks pisike väljavõte raamatust, mis kirjeldab omadust, mis on olemas ilmselt just kõige parematel uurijatel:

"Hoolimata tagasilöökidest ja aeglusest, mis seda juhtumit iseloomustasid, oli Tessil tugev tunne, et viimane otsustav hetk hakkas lähenema. Ta tundis selle varasemast ära. Aju töötas täistuuridel, et välistada, kokku võtta, suruda kokku kõik faktid, kuni esile kerkib muster." 

...............

Huvitav, et teistkordsel lugemisel (siis olin veidi varem lugenud ka veel üht sarja raamatut) oli teistsugune tunne. Põnev sellest hoolimata, et juba üsna ruttu meenus, kes siis ikkagi süüdlane oli. Samas tegelased tundusid kuidagi tuttavamad, paremini välja joonistunud, ei teagi, miks... küllap tänu teisele raamatule oli tekkinud neist juba sügavam ettekujutus. On asju, mida autor annab edasi suurepäraselt, näiteks Tess'i mõtisklus ajast, mil ta Angelaga lahku läks.

"Tess istus väikesele hiljuti ostetud kaheinimesediivanile otse isa vastu, talle meenus aeg vahetult pärast seda, kui Angela oli ta maha jätnud. Selgel päikeselisel septembrihommikul. Jõuetus. Totaalse mõttetuse tunne. Korduvad mõtted ja lootus, mis ennast kuhugi vahele kiilus ja siis jälle kadus. Esimest korda elus oli ta, vägagi vastu tahtmist, nädalase haiguslehe võtnud. Viibida üksinda nende varasemas ühises kodus Slottsstadenis oli nagu veel üks karistus, aga ta lihtsalt ei saanud voodist üles. Ta oleks pidanud helistama oma sõpradele ja seda teemat nämmutama, aga see ei olnud tema jaoks loomulik. Ja enamik neist olid vist pigem Angela sõbrad. Kuigi sellest oli kulunud vaevalt poolteist aastat, ei mäletanud ta, mida ta kõik need päevad tegi. Need olid hallid nagu harilik pliiats. Kummaline, mõtles ta nüüd, et nii tugevatel tunnetel võib olla selline värvus. Aga võib-olla oli see nii seetõttu, et ta otsustas selle aja oma mälust kustutada."