neljapäev, 6. mai 2021

Liz Fenwick - Tõusuvesi

 

Elasid kord kaks õde, kes olid üksteisele väga lähedased ning välimuselt sarnased, ehkki iseloomult päris erinevad. Üks neist oli elav ja lahtise iseloomuga, teine aga tagasihoidlikum ja kinnisem...

Selline võiks olla raamatu "Tõusuvesi" tutvustuse algus, ent nii kõlab kõik väga lihtsalt. Raamat ise aga - eriti kui mitte lugedagi kõigepealt mõnd tutvustust - on parajalt keerukalt osadest kokku pandud. Niidiotsad, mis kätte antakse, ei taha algul kuidagi põimuda, tegelaste omavahelised seosed on peidus, ent aegamööda saab lugu muidugi selgemaks. 

Minule puges see raamat hinge. Peategelane on  Adele, kes sõjaajal läheb Londonisse telegrafistiks õppima. Tema õde Amelia jääb pere juurde Cornvalli, kus ta töötab autojuhina. Nad on kaksikud ning jagavad erilist sidet, mis lubab neil tajuda üksteise tundeid ka kaugema maa tagant. Amelia on kergesti armuv tüüp ning loob suhteid mitmete noormeestega, kuid lõpuks on ta siiski ülepeakaela sisse võetud nende kodukohast pärit Eddie'st, kellest sõja ajal saab lendur. Adele oma tagasihoidlikkuses sama lihtsalt kaaslast ei leia. Võikski hoopis öelda, et ta ka ei otsi, kartes, et sõda teeb nagunii kõik keeruliseks. Kuid mis iganes tema enda plaanid ka poleks, on elul talle varuks midagi muud. Ka ähvardav ja ettearvamatu sõjaolukord paneb inimesed mõistma, et elu tuleb nautida, seni kui see on veel võimalik!

Tegelikult pole see lugu ainult kahest õest vaid ka nende ümber moodustunud perekondadest, mis asuvad mitmeid aastaid hiljem teine teisel pool maakera. See on raamat sidemest, mis on katkenud, ent ootab uuesti avastamist. Lugeja on kordamööda tänapäevas ning II Maailmasõja ajal toimunud sündmuste keskel. Kui see algul tekitabki segadust siis hiljem tundub selline loo edasiandmise viis juba ainsa võimaliku variandina, et mõista seda põnevat ent ka traagilist lugu.

Üks ilus lõik raamatust ka:

"Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva "I Only Have Eyes For You" laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

Ma armastan sind."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar