Kustunud mälestuste saar * Yōko Ogawa

 

Lugesin 25.-28. oktoober 2022

Omapärane ja puudutav raamat, millel sürrealistlikkusest hoolimata tundub olevat seos ka praeguse ajaga. Siin jäävad ühel saarel elavad inimesed iga natukese aja tagant ilma mõnest asjast, mis kaob mälestusi jätmata. Ka meie igapäevasest elust kaob tasapisi asju, mida taga igatseda. Ning võib-olla on see kadumine isegi hullem, sest see toimub vabatahtlikult. Unustame näiteks CD-d, kvaliteetse muusika ning tarbime selle asemel muusikat otse internetist. Muidugi tasuta, sest kes siis sellise asja eest maksma peaks - muusika tegemine on ju puhas rõõm ning inimese enda vaba tahe, see polegi ju nagu päris amet. Või?... 

Oehh. Aiai... Ei. 

Tegelikult ei tahtnud kaevata sel moel. Aga midagi ju ikkagi on toimumas. Mingid asjad kaovad, mingid tööd, mingid esemed, ka kombed. Oleme kontrollitud ekraanide poolt, igal hetkel kättesaadavad, jälgitavad. Lisaks asjadele kaob ka meie vabadus, sõltumatus tehnoloogiast, oskused toime tulla looduslikus keskkonnas.

Raamatus sellist tehnoloogilist sõltuvust pole, on pigem nagu nõukogude ajal ehk, kus inimene võidi ära viia, oli neid, kes kadusid ning ei tulnud tagasi ning tuli järgida võimude poolt ette antud reegleid, nõudmisi. 

Aga ikkagi. Kogu see jutt on ehk nüüd raamatust liiga kaugele läinud. Sest hoolimata kõigest seal toimuvast - salapolitsei võimutsemised, asjade ja inimeste kadumised -  on autori stiil pehme, lüüriline ning samas sõbralik ja puudutav. On hirmu, ent samas ka inimlikkust, tasast vastuhakku süsteemile.

Peategelane - noor naine - elab saarel, kus järk-järgult kaovad asjad, mida inimesed ei suuda tagantjärele enam meenutada... "Kui midagi järjekordselt haihtub, lööb saar esialgu kihama. Kõik kogunevad tänavatele ning jagavad mälestusi sedapuhku hääbunud asjast. Nende jutt on täis igatsust, nukrust ja valmisolekut teineteist raskel hetkel lohutada. Kui haihtunud asjal on mingi käegakatsutav kuju, kogutakse selle jäänukid siit-sealt kokku, põletatakse ära, maetakse maha või visatakse jõkke ja lastakse allavoolu. Aga kogu see ärev sehkendamine ei kesta kaua - paari-kolme päeva pärast rahunevad kõik maha ja naasevad endise elu ja igapäevatoimetuste juurde. Neile ei tule enam meeldegi, mis see õigupoolest oli, millest nad ilma jäid."

Kuid siiski pole see kõikide elanikega samamoodi ning neid, kes siiski veel asju pärast nende kadumist mäletavad, hakkab taga ajama salapolitsei. Peategelase ema on üks neist, kes kadunud asju mäletab ning ta püüab neid tutvustada ka oma tütrele. "Tükk aega enne sinu sündi oli see saar pilgeni täis mitmesuguseid asju - läbipaistvaid asju, hästi lõhnavaid asju, tuules laperdavaid ja värskelt läikivaid asju,. Ühesõnaga, sedasorti uhkeid asju, millest sul enam aimugi pole. /,../ Aga kahjuks ei saa saarerahvas neid toredaid asju lõputult hinge põhjas tallel hoida. Kui sa juba siin maalapil elad, pead leppima sellega, et nad üksteise järel su peast kustuvad."

Nii juhtubki, et nii peategelane kui ka suur osa teisi saareelanikke jäävad oma elus järjest rohkematest asjadest ilma ning lõpuks on see kõik üsna absurdihõnguline. Samaaegselt peategelase eluga saame jälgida tema kirjutatava romaani edenemist ning põnevat asjade arengut kui ta otsustab aidata oma romaani toimetajat, kes kuulub nende saareelanike hulka, kes midagi ei unusta ning on seega ohustatud salapolitsei poolt korraldatavate järjest agressiivsemate mälujahtide poolt. Väärt ja mõtlemapanev lugemine.

Annabelle * Lina Bengtsdotter

 

30. oktoober - 6. november 2022

Kriminaalinspektorina töötav Charlie Lager saadetakse Stockholmist väikesesse kohakesse Gullspang'i. Charlie on noor naine, kes on suutnud meestekeskses töökeskkonnas vapralt ülespoole ronida ning keda ülemus Challe hindab kõrgelt. Kuid Charliele pole midagi niisama sülle kukkunud, ta on hoolimata oma keerulisest lapsepõlvest kõvasti õppinud ja vaeva näinud, et ametiredelil tõusta.

Kuigi Charlie sooviks keelduda, nõustub ta siiski koos kolleeg Andersiga Gullspang'i minema, kus on teatatud 17-aastase Annabelle'i kadumisest. Charlie jaoks on see keeruline kuna Gullspang ongi koht, kust ta ise 14-aastasena põgenenud on, plaanides ilmselt mitte kunagi sinna naasta. Kuigi naine on oma töös edukas, on tema eraelu endiselt kolleegide omast väga erinev ning hüplik ja tihtipeale otsib ta lõõgastumiseks abi alkoholist ja lühisuhetest. Kolleegid  temast kuigipalju ei tea, ent lisaks ülemusele hindab ka töökaaslane Anders teda kõrgelt ning ütleb tema kirjeldamiseks nii: "Ma näen 33-aastast naist, kellele meeldib pidutseda, kes vihkab lobisemist, aga kellel on hämmastav võime märgata tervikus üksikasju ja üksikasjades tervikut."

Gullspang ning tema elanikud tuletavad peategelasele meelde mitmeid seiku lapsepõlvest kuid hoolimata keerulistest mälestustest suudab ta Annabelle'i kadumisloos järjekindlalt edasi liikuda ning märgata üha uusi üksikasju, mis uurimist edasi viivad. Lugu on tõesti tihe ning põnev ja üllatab üha uute pööretega, rulludes silme ees filmina lahti ning viies meid ka Charlie lapsepõlve, kus ta elas oma ema Betty ja kasuisa Mattiasega majakeses Skagerni järve lähedal Lyckebo's. Lõpuks peabki Charlie (keda lapsepõlves kutsuti Charlene'iks) seisma vastakuti ka omaenda minevikuvarjudega ning üllataval kombel leidub seos isegi Annabelle'i juhtumi ning tema enda pere mineviku vahel.

Ja ikkagi ei mõista ma, mille järgi valitakse kaanepilt ja kas tõesti keegi siis raamatu sisu selle puhul arvesse ei võtagi - Annabelle nimelt kandis kaotsi minnes sinist kleiti, mitte punast...

Kiviraidur * Fjällbacka 3 * Camilla Läckberg

 

Lugesin 13.-14. september 2022

Patrik ja Erica on nüüd väikese Maja vanemad, ent uus olukord on mõlemad tõsiselt ära kurnanud, nii et tööleminek on Patriku jaoks pigem vabastav kogemus. Erica on väga väsinud ning lohutust pakub vaid uus sõbranna Charlotte, kes on elab parajasti oma kahe lapse ja mehega Fjällbackas, oma ema juures. Erikale teeb endiselt muret ka tema õde Anna, keda tal ei õnnestu kuidagi kätte saada. Kuid siis leiab üks kalur võrkudest väikese tüdruku surnukeha ning selgub, et see on Charlotte tütar Sara...

Tänapäevaga samal ajal jookseb liin 1920-ndatest, mil kaevanduse direktori ainus tütar, ärahellitatud Agnes armub kiviraidurisse Andersisse. Käitudes mõnes mõttes nagu mileedilikult sepitsev naine ja olles teisalt siiski naiivselt tagajärgedele mõtlematu tüdruk, jääb Agnes lapseootele... Edasine asjade käik on dramaatiline, ent ometigi on kõigel oma loogika, mis näitab, et inimese enesekesksus ei muutu kui sellele on juba varakult alus pandud. Ning et kurjusele järgneb kurjus.

Päris mitmes sarja raamatus käsitletakse teemasid, mis võib-olla tunduvad tänapäeval isegi juba aegununa, ent tegelikult elavad arvatavasti väiksemates kohtades elujõulistena. Kadedus ja viha, liigne usuline rangus, naiste pidamine alamaks sooks, leppimatus, kius ja lõputud süüdistused ning vägikaikaveod, välise ületähtsustamine... seda kõike jagub väikeses kohas rohkem kui küllaga. Kui palutakse lisainformatsiooni kahtlasena näivate inimeste/asjaolude kohta, saabub politseile hulgaliselt vihjeid, mis põhinevad kadedusel või foobiatel ning kõnesid vastuvõtvale ametnikule hakkab tunduma, et Fjällbackas pole aeg üldse edasi läinud. Nimelt äratab inimestes kahtlust näiteks meeste puhul roosade särkide kandmine või vanamoodsas mõttes ebamehelik amet (lasteaiakasvataja, lillemüüja)...

Väike 7-aastane Sara, kelle surnukeha merest leiti, oli vastuoluline tüdruk, kes paljude jaoks oli tülikas. Ometi ei suuda uurimist juhtiv Patrik leida põhjust, miks oleks keegi pidanud tüdrukule päriselt halba tahtma. Uurimine tammub paigal kuni hakkavad selguma imelikud asjaolud - tuhk Sara suus ning kopsudes olnud vees. Rünnatakse ka üht väikelast, kellele samuti tuhka näkku topitakse. Uurimist raskendab Sara vanaema Lilian, kellel on eriline vimm naabrite vastu ning kes suhtub kõigesse üsnagi dramaatiliselt ning enesekeskselt.

Selles loos ei jõuagi politsei sündmuste tagapõhjani, ehkki süüdlane leitakse. Kuid lugejal on eelis kuna ta saab jälgida ka tänapäeva sündmuste eellugu, mis seletab paljutki. Kahjuks saab siin erinevates tegevusliinides surma päris mitu inimest ning on paratamatus, et nende surm tundub mõttetu ning mõrvarite selgitused või põhjendused, olgu nad nii loogilised kui tahes, kahjutunnet vähendada ei aita. Kuid autor on osanud samas veenvalt kujutada neid maailmu, milles erinevad tegelased elavad ning suutnud sedakaudu juhtunut mõistetavamaks teha.

Riia koerad * Henning Mankell

 

Lugesin 9.-11. september 2022

Lugesin mitmendat korda ning ikka oli hea, kuigi mälusopis oli üht-teist eelmisest lugemisest alles. Põnev kuid ka painav lugu ning huvitav ka enda jaoks tagasi mõelda, millisena võis Eesti omal ajal välja näha väljastpoolt tulijatele. Mul endal on see pilt tegelikult enam-vähem olemas, keskkooli ajal pool-ametlikult Soome vahetusõpilaseks sattudes, just sellisel ajal, mil asjad polnud meil veel sugugi paigas ja selged... Tagasi tulles paistis kõik nii hall ja trööstitu, ent üldiselt jäi see hallus nooruse ja elurõõmu kõrval peagi tähelepanuta ning meelde jäi kõik ikkagi ilusana.

Wallander ning tema vaist ning arutlusvõime ja järelejätmatus on lummavad ning seetõttu ongi neid lugusid nii põnev lugeda. Seekordne tegevus toimub suures osas Lätimaal, kuhu Wallander saadetakse pärast major Liepa mõrvamist. 

Ystadis rannale triivinud päästeparvest leitakse kaks mõrvatud lätlast ning seetõttu saabub major Liepa Rootsi, et ühendada kohalike kolleegidega jõud. Kuid kohe Lätti tagasi saabudes satub Liepa mõrvarite kätte ning kuivõrd kahtlustatakse seost Rootsis toimunud uurimusega, palutakse Wallanderil Riiasse appi sõita. Tutvumine ohvri abikaasa Baiba Liepaga seob Kurt Wallanderi juhtunuga ehk rohkemgi kui ta sooviks ning nii satub mees ülepeakaela tema jaoks täiesti võõral maal toimuvate sündmuste keskmesse. 

Pimedus * Septimus Heap nr 6 * Angie Sage

 

Lugesin 30. august - 8. september 2022

Eelmises sarja osas Sireeni ära kasutades oli kurja võluri vaimu Tertius Fume'i plaan vallutada sõjadzhinnide abil Võluritorn ning ilmselt haarata ise võim. Kui see tal ei õnnestunud, leiab teine vaim, hea võlur Alther Mella ta üles ning koos Erilise Võluri Marcia Overstrandiga siirduvad nad keset ööd kohta nimega Vangikong Number Üks. Selle põhjas redutabki Tertius Fume ning Marcia hakkab lausuma pagendamise nõiduse sõnu, et saata võluri vaim lõpuks ära Pimeduskodadesse. Õnnetuseks jõuab vaim just loitsu lõpuks nende juurde ning haarab endaga pagendusse kaasa ka Alther Mella...

Pimedus on tõesti seda osa iseloomustav sõna, sest sellega puutuvad kokku ka peategelane, Ebatavalise võluri vanemõpipoiss Septimus Heap ning tema vanem vend Simon. Septimus nimelt peab oma õpipoisi ajal läbima pimedusnädala, Simonile aga tuleb järele olend, kes nõuab et poiss ilmuks kahe näoga sõrmuse valdaja juurde...  Muidugi mõista on kõik see alles algus ning kogu seltskonda ootavad ees järjekordsed ohtlikud sündmused, mille juured on palju kaugemal minevikus kui isegi seda vanemad võlurid teavad või mäletavad.

Ei teagi, kas vastukaaluks sellele, et võib-olla tunduks mõnele lugejale jutud võlujõust, võluritest ja muust säärasest liiga magusad, aga selle sarja raamatutes kirjeldatakse sagedasti üsna lahkesti ka igasugu vastikuid elukaid, kes võivad tegelasi rünnata vms, pahad nõiad söövad muidugi mõista posheeritud putukaid ning alatasa ähvardab kedagi lohesõnnikusse või muusse säärasesse astumine... Ehk siis kõik pole sugugi roosamanna ja imekaunis võlukunst ning tegelased võivad vabalt ka tujutseda ning omavahel tülis olla.

Jutlustaja * Flälllbacka 2 * Camilla Läckberg

 

Lugesin 5. - 15. september 2022

Fjällbacka-sarja esimeses osas kohtunud Patrik ja Erica on oma esimese lapse ootel kui Patrik saab väljakutse müütilisse paika nimega Kungsklyftan. Just sealt on 6-aastane poiss keset oma rüütlimänge leidnud lebamas ühe surnud naise. Mehe kohale jõudes patseerib kuritööpaigal juba ringi tema ülemus Mellberg, kes sellega tehnilises personalis sügavat ahastust tekitab... Tundub, et asi on tõsine, ent kahjuks muutub olukord veelgi kui samast paigast avastatakse kahe skeleti jäänused.

Autoril on kombeks lasta lugejal piiluda tegelaste sisemaailma, nii et selles osa alguses näiteks saame ka veidi rohkem teada Patriku kaastöötajate, noore kergesti armuva Martini ning kibestunud Ernsti kohta. Patrik peaks olema puhkusel kuid siiski juhtub nii, et ta on nõus Mellbergi palvel tööle tulema, et kuriteo uurimisega algust teha. Talle meenub ka mitmekümne aasta tagune juhtum kus lühikese aja jooksul kaks noort tüdrukut kadunuks jäid.

Uue kuriteo üksikasjad lasevadki oletada, et see võib olla seotud sama kurjategijaga, kelle tõttu noored naised juba mitukümmend aastat tagasi elu kaotasid. Juhtumi dokumentidest selgub, et sellega võib olla seotud perekond Hult, kelle kõige kuulsamaks esindajaks oli isa Efraim Hult, keda tunti ka Jutlustaja nime all. Efraimi poegadest vanem, Gabriel, väitis, et Johannes oli sõidutanud üht ohvitest ning noorem vend poos end hiljem üles. Ilmselt ka isa puudumise tõttu saidki Johannese pojad Johan ja Robert hiljem politseile kahjuks väga tuttavateks... igal juhul valitseb perekonnas omavaheline vaen varasemate sündmuste tõttu.

Tegelikult kirjeldab naljakal kombel sellist omavahelist kehvemat läbisaamist ka see, mis uurimusega samal ajal toimub (peamiselt) Erica elus. Temale nimelt tulevad ka külla sugulased, kes lasevad end südamerahuga ümmardada ning siia-sinna sõidutada, mõtlematagi kinni pidada oma lubadusest jääda ööbima vaid üheks ööks... Suvekuumuses kaheksandat kuud rasedana olevale Ericale on see väga suur suutäis, mida on raske välja kannatada. Veel raskem on tal aga välja kannatada muret oma noorema õe Anna pärast, kes on nüüdseks küll lahutatud vägivaldsest abikaasast Lucas'est, ent samas pole elus veel päris uut lehekülge pööranud.

Uurimine, kus politseile hakkab aeg lõpuks ikkagi peale suruma, võtab tuure üles ning muutub järjest segasemaks. Lugeja saab osa ka ohvrite tunnetest ja mõtetest ning võimatu on mitte kogeda tulist kahjutunnet, et noored, alles elu alustavad inimesed on pidanud teise inimese käe läbi oma elust loobuma. Uurimuse süngus ei jäta puudutamata ka Patrik Hedströmi, kellele inimeste kurjuse kogemine pole midagi päris uut. Kuid tema ja Erica uues olukorras, kus kohe-kohe on sündimas nende esimene laps, raputab mõte inimestest, kelle ees teised on kaitsetud, eriti tugevasti... 

Tegelikult tekkis lugedes aimdus kuritöö kordasaatjast juba varem, ent just lõpus jooksid jällegi kõik niidid enam-vähem kokku. Karm sündmustik, perekond Hultide keerulised eluteed ning vaen, samuti mitme jaoskonnas töötava politseiniku juhmus tegid sellest loost aga kuidagi masendavama kui tundus eelmine lugu. Eks selle sarjaga võib tekkida sama tunne nagu Midsomeri sarja vaadates -  et neil seal Fjällbacka's muudkui juhtub hirmsaid asju... Kuid sarja esimese ja teise osa vahel oli ju peaaegu poolteist aastat, nii et nii hull see asi ka pole.

Pärand * 4 * Cristopher Paolini

 

Lugesin kuni 1. jaanuar 2023

Tõsine ettevõtmine lugejale - sõna LÕPP saabub leheküljel number 819. Hea oleks lugeda ka raamatu eelmised kolm osa enne neljanda kallale asumist... aga pean tunnistama, et minul jäi kogu sarja lugemine nii pika aja peale, et kahjuks jõudsid igasugu nimed ja sündmused enne neljandat osa juba uuesti ununeda. Aga mingi jonn ajas tagant ning nõudis, et kui ma juba raamatut nii pikalt olen enda käes hoidnud, võiks selle siiski ka läbi lugeda. Ja loetud ta sai.

Eragon on noormees, kes väikesest külast pärit, ent sattunud suurte sündmuste keerisesse - temast on saanud Loheratsanik, Varjutapja - lootus paremale tulevikule maailmas, mida praegu valitseb kuningas Galbatorix. Kavaluse, võlukunsti kasutamise ja reetlikkusega on Galbatorix hävitanud varem olemas olnud Ratsanikud ja nende lohed ning hoiab oma hirmuvalitsuse all kõiki. Vaid Eragoni lohe Saphira ning Galbatorix'i enda Shruikan ning kuningale truudust vandunud Murtagh'i lohe Astel on vanast lohede rassist alles. Et olukord oleks veel keerulisem, on Murtagh Eragoni poolvend. Murtagh'i isa oli Marzan, Eragoni oma aga Brom, ehkki ta alles hiljem sellest teada saab.

Galbatorix'i vastu võitlevas armees on kõrvuti inimesed, haljdad, vardjad, libakassid ning isegi urgalid, kes on küll inimeste sarnased kehakujult, ent võimsama ja tugevama kehaehitusega ning mõned ka sarvedega. Eragon'i seob tihe sõprus ja kiindumus haldjas Arya vastu ning ka tema onupoeg Roran (Raudvasar) koos abikaasa Katrinaga on vardjatega liitunud. Tähtsad tegelased on veel päkapikk Orik, vana sõdalane Jörmundur, kuningas Orrin, hunthaldjas Blödgharm, vardjate juht Nasuada, taimetark Angela ning tema libakassist sõber Solembum ning nõidlaps Elva. Raamat on pikk ning erinevaid tegelasi jagub. Ning ka üllatusi, sest selgub, et kuigi kuningas Galbatorix on võimas võlur ning on kogunud endale rohkelt jõudu vastuhakuga toimetulekuks, leidub siiski ka asjaolusid, mis võivad aidata vardjaid nende eesmärgile jõuda. 

Põnev lugu, kus on palju võitlust aga ka muud. Paolini on välja mõelnud erinevaid keeli (haldjate, päkapikkude jne), loitsusid, väljendeid. Veel märksõnu: libakass Grimrr Poolkäpp, urgal Nar Garzhvog, lohe Glaedr, lohe südamete süda ehk Eldunari´, mõõk Brisingr, Ra´zac'id, mõõk Dauthdaert, oda Du Niernen, Vrael, Kuthiani kalju, salajane kamber, nidhwal, tõeline nimi, Umaroth, valvur Cuaroc, kuninganna Islanzadi´, lord Barst, mõõk Zar'roc, mõõk Vrangr, vanim Eldunari´ Valdr, lohe F´irnen.

Sireen * Septimus Heap osa 5 * Angie Sage

 

Lugesin 27.-28. augustil 2022

Järjekordne osa võluripoisist nimega Septimus Heap, kes pärast vastsündinuna toimunud äravahetamist on tagasi oma võluriperekonna juures ning saanud Ebatavalise võluri Marcia Overstrand'i õpipoisiks. Septimus on imekombel tulnud tagasi õpipoisielu juurde kuuluvalt Rännakult, mis kurjade võlurite tõttu hukutas mitmeid varasemaid rändureid, samuti on tal õnnestunud pääseda ise minevikust ning päästa sealt ka oma vend Nicko ning tema uus sõber Snorri.

Minnes lohe Tulekeele seljas järele sellele omapärasele seltskonnale, mille hulka kuulub ka Septimuse kasuõde, printsess Jenna, juhtub et Jenna, Nicko ja Snorri polegi nõus lohe küüdis tagasi pöörduma kuivõrd neil on mugavam reisida Jenna isa Milo uhkel laeval nimega Cerys. Kuigi Septimuse sõber Mardikas ning printsess Jenna liituvad siiski lõpuks poisiga, ei kulge nende reis sugugi ootuspäraselt. Reisiseltskond jääb hirmsa tormi kätte ning on sunnitud välgutabamuse tõttu peatuma tundmatul saarel, mille läheduses põleb väga ereda tulega majakas. See on suurepärane pääsemine mäsleva mere küüsist, ent saarel ootab neid samas hoopis teistsugune ja ennenägematu oht.

Lisaks Septimuse loole on selle raamatu keskmes oma seiklustega ka Hunt-poiss ja Lucy, kes põgenevad Sadama Nõiakogu eest, sattudes seejärel aga hoopistükkis järgmise halva seltskonna küüsi laeval nimega Marodöör. Märksõnadeks on veel: dzhinn Jim Knee, tulevalvur Miarr, vennad Crowe'd, Joe Grub ehk T.F.F ehk Theodophilus Fortitude Fry, tema poeg Jakey Fry, Tertius Fume,  Merrin Meredith ehk Daniel Laskur, tädi Zelda, Barney Pot, Sireenisaar, Sügavik, Julius Pike'i õpilane Syrah Syara, Sireen, sõjadzhinnid. 

Kindlasti tasub lugeda ka eelmisi raamatuid, sest ilma neid lugemata jäävad tegelaskujud pigem pinnapealseteks kuivõrd eelmistes osades on neist üks või teine põhjalikumalt juba tähelepanu all olnud.

Majakavaht * Camilla Läckberg

 

Lugesin 8.- 11. mai 2022

Pean õppima lugema ka raamatute tagaküljel olevaid tutvustusi. Nii oleksin teada saanud, et raamatukogust kaasakrabatud teos on selles sarjas juba seitsmes... Aga tihtipeale ma väga ei taha  lühitutvustusi lugeda, sest need võivad raamatust ka hoopis vale mulje jätta.

Kohe alguses hakkas lugemine venima, sest tegu on stiiliga, kus väga väikeste juppide kaupa ilmub järjest uusi tegelasi, ka erinevatest aegadest ning pole sugugi teada, kuidas ja millal nad omavahel kokku on puutunud või üldse kokku puutuvadki. 

Üks naine põgeneb oma lapsega. Politseiuurija Patrik ja tema naine Erica on elanud läbi rasked ajad, Erica õde Anna on autoõnnetuses kaotanud väikese lapse. Mats ehk Matte Sverini vanemad leiavad ta tema korterist, tapetuna lasuga pähe. Aastal 1870 läks noor naine Emelie oma värske abikaasaga elama üksildasele Graskär'i ehk Gastholmeni saarele. Saarel on oma roll ka raamatus kirjeldatud hilisemates sündmustes. Matsi ema Signe muretses mingil põhjusel juba alates poisi lapsepõlvest, et pojaga võib midagi hirmsat juhtuda, ent nüüd, sügavas leinas ja shokis taipab ta äkitselt ja ütleb abikaasa Gunnarile:

"Raiskasin nii palju aega ja ilusaid hetki muretsemise peale, samal ajal kui sina olid lihtsalt rõõmus ja tänulik selle eest, mis meil oli, Matte eest. Kui see juhtub, siis pole niikuinii võimalik selleks valmis olla. Muretsesin kogu tema elu kõige pärast maa ja taeva vahel, aga ma poleks kunagi osanud valmistuda selleks, mis tuli. Oleksin pidanud rohkem rõõmustama."

Matte mõrva uurimine edeneb üsna visalt, sest juhtlõngu pole kusagilt väga võtta, pigem tuleb need lausa siit-sealt välja kiskuda. Lisaks on ka selles loos uurija Patrik Hedström'ile omal moel kaikaid kodaraisse pildumas tema agar, kangekaelne ning mitte just kõige taiplikum jaokskonnaülem Bertil Mellberg. Näiteks võtab too kätte ning korraldab enda tahtmise järgi pressikonverentsi ajal, mil uurimus on veel väga tundlikus staadiumis. Kes on lugenud näiteks Wallanderi sarja, teab väga hästi, kui tõsiselt planeeritakse seal pressikonverentse ning avalikkusele välja antavat infot, et sellest uurimisele pigem kasu kui kahju tõuseks.

Tõlge on ladus ja hea, selle autoriks on Maiu Elken. Raamatusse sisse elades hakkavad kõik need eraldi lood ühel hetkel koduseks saama, isegi kui (pahatihti) on nendes pigem tõsiseid toone (vägivald, perevägivalla eest põgenemine). Palju on selliseid saladusi, mis paljastuvad vaid väga väikeste kildude haaval, jättes lugeja kaasa mõtlema ja arutlema. Ja palju on sellist, mis paneb mõtlema, kui habras on inimene, tema elu ja tema sisemine tasakaal. Kui vähe võib selleks vaja olla, et tõugata ta üle viimase piiri või vastupidi - kui lihtsaid asju võib teinekord vaja minna selleks, kedagi tühjusest tagasi ellu tõmmata.

Sündmuste süngust leevendavad isikupärased tegelased kuid pigem jäävad minu jaoks lõpuks kõlama ikkagi kurblikud või sünged noodid, sest on asju, mis siin jäävad lahendamata ja ka neid, mis leiavad pigem tõsieluliselt karmi lõpu. Siiski on tegu hea autoriga ning erinevad sündmused, inimesed, lahendused - kõik moodustab omamoodi tasakaalus oleva terviku. Mitme tegelase puhul pole tegu must-valge pildiga vaid pigem tervikuga, kus võitlevad inimese erinevad pooled. Hoolimata raamatu tõsisest meeleolust (raamat oli ka esmatutvus autoriga) jäi hea mulje ning tänu sellele olen nüüdseks lugenud mitmeid Camilla Läckbergi teoseid.

Silber * Kolmas unenägude raamat * Kerstin Gier

 

Lugesin 8.-10. august 2022

Triloogia kolmas osa on põnev ning sai nii ruttu läbi loetud, et ei oskagi tagantjärele sellest enam kuigivõrd kirjutada. Selge on see, et n.ö halvad tegelased lähevad aina hullemaks ning teistel on tegu, et kuidagi aru saada, mis siis lõpuks ikkagi toimub. Unenägude ja tõelisuse omavaheline piir hakkab järjest hägustuma ning abiks pole seegi kui mõni peategelase Liv Silberi hädavale ta elu veel keerukamaks teeb.

Naasnud on sõprade nelikusse kuuluv Jasper, kes püüab ka Arthurit vanasse seltskonda tagasi sobitada, ehkki Liv'i armsam Henry ning kasuvend Grayson sellele vastu on. Nimelt pole Arthur sugugi jätnud oma koledate tegude tegemist ning pole seda teiste eest ka varjanud. Üsna pea selgub, et Arthur kasutab oma oskusi väga hirmsateks ettevõtmisteks, mille ohvriks satub näiteks Liv'i koolikaaslane ja sõbranna Persephone. 

Olulise tegelasena liigub peamiselt unenägudes, ent vahel ka ilmsi ringi Arthuri endine kallim Anabel, kes sügavalt usub deemonitesse ning nende jõudu. Ent Liv'i kasuvend Grayson on võtnud tõsiselt pähe mõtte, et kõik on ilmselt loogiliselt seletatav ning nii otsustab ta otsida tõestusmaterjali selle kohta, kust päriselt Anabeli uskumused alguse on saanud. Nimelt on sõprade seltskond korraldanud varem riitusi ning andnud vandeid, mille kohta saadi infot ühest Anabeli perekonnale kuulunud kaustikust. Kaustik aga hävib ühel hetkel ning pärast seda on toimunud hulganisti kummalisi sündmusi.

Raamat on endiselt humoorikas, saab nii mõnusasti naerda kui ka õudusest judiseda kui tegelased koomilistesse sündmustesse satuvad või siis kõhedates unenäokoridorides ringi hiilivad. Võib-olla siiski ei saa kõik juhtunu "teaduslikku seletust" aga igal juhul jõuavad sündmused lõpuks kusagile välja ning suuremad küsimused leiavad enam-vähem rahuldava vastuse.

Chilbury naiskoor * Jennyfer Ryan

 

Lugesin 23. detsember 2022 - 6. jaanuar 2023

Sõja tõttu otsustab kohalik vikaar lõpetada koori tegevuse, ent kui külla saabub maailmarändurist Prim, lepib too vikaariga kokku, et koor asub edaspidi tegutsema naiskoorina. Raamatu sündmustikku annavad edasi tegelaste päevaraamatud ja kirjad lähedastele.

Perekond Winthrop, kelle ümber mitmed sündmused hargnevad, koosneb türanlikust sõjaväelasest isast, tema hirmuvalitsuse all elavast abikaasast ning kahest tütrest. Poja on pere just kaotanud, ent samas oli tegu suhteliselt kiusliku tüübiga. Vanem tütar Venetia on peamiselt keskendunud suhetele - teda ihaldavad mitmed Chilbury noormehed, ent ta on otsustanud võita maalikunstnik Alastair Slateri südame. Noorem tütar Kitty palub Prim'ilt laulutunde ning imestab tema kodus eksootilisi esemeid nähes. Prim'il on tema küsimusele teiste kultuuride veidruse kohta päris tore vastus.

"Ei, hoopis vastupidi. Teised kultuurid panevad mind sageli mõtlema, et hoopis meie oleme imelikud."

Ka Prim'i kirjeldus nooruses malaaria tõttu kaotatud armsamast on puudutav: "... sellest ajast alates olen määratud elama mõlema, nii minu enda, kui ka mu liblikakoguja eest, ma ei ole üksi. Kõik see õpetas mulle, et sa pead elama oma elu. Ei tohi lasta kellelgi end takistada."

Prim suudab laulutundi tulnud Kittys äratada uutmoodi lähenemise laulmisele, nii et tüdruk laulab sügavalt enda seest, tundega. "Kui lõpetanud olin, tabas mind veider vaimustus, ma nagu oleksin olnud valge tuvisulg, mille tuulehoog kergelt ja kiiresti õhku kandis. Hiljem koju minnes hingasin sügavalt sisse karget kevadõhku ja tundsin korraga juubeldavat rõõmu, et elus olen."

Ka teistele suudab Prim muusikat kirjeldada kui midagi, mis neid raskest elust kõrgemale võib tõsta. "Muusika tõstab meid meie kehadest kõrgemale, eemale muredest ja tragöödiatest, aitab meil näha teist maailma, üldisemat pilti. Kõik need rütmid ja ilusad kooskõlade muutused, igaüks neist, paneb meid tundma elu suursugususe erinevaid külgi."

Külas on aga ka üks isik, kes tegeleb kahtlaste asjadega ning püüab teiste vahele tüli külvata, see on ämmaemandana töötav Edwina Paltry. Kuna Winthrop'ide pere kaotas oma pärija, ent pereema on peatselt uut last sünnitamas, ootab sõjaväelasest isa muidugi järgmist pärijat, ning on valmis kõike tegema, et see nii ka oleks... Ja Edwina Paltry on nõus teda selles aitama kui vaid tasu on küllaldane.

Oluline tegelane on proua Tilling, kes on Chilburysse jäänud üsna üksinda, pärast seda kui tema ainus poeg David on rindele lahkunud. Ta on küll aktiivne ja lööb kaasa kõiksuguses organiseerimises ning lisaks töötab samuti ämmaemandana, ent tunneb end siiski üksikuna. Nagu tema kiusamiseks, paigutatakse tema juurde elama kolonel Mallard, kes talle eriti ebaviisakas ja tuim tundub. Kolonel ise kirjeldab oma kirjades proua Tillingit kange naisena, kes ei näi kellegi ega millegiga rahul olevat. Kaks üksikut inmest, kes ei suuda oma üksindusest kaugemale näha, vähemalt esialgu.

Sõda toob Chilbury elanike ellu ootamatusi, nii häid kui ka halbu, ning sunnib neid senist elu ja suhtumisi ümber hindama. See, mis ühel hetkel võib näida kohutava väljavaatena, võib järgmisel hetkel tunduda ainsa lootusena, mis ellu valgust toob. Inimeste elud on haprad ning isegi väikeses külakeses ähvardab elanikke surmaoht. Kitty arutleb, mis juhtub siis, kui inimesed surevad. "Nende hinged võivad taevasse minna, kus ma nendega taas pärast oma surma kohtun (kuigi pole selge, kuidas nad sel ajal välja näevad). Nende kehad pannakse mulda, kus nad muutuvad vihmausside pidusöögiks. Nende mälestus elab edasi igaühes, kes neid tundis, justkui oleksime endale selle vastutuse võtnud neid kohates, ilma palumatagi. Nende essents jõuab universumisse, kus see värvib õhu oma toonidega, valgudes lõpuks koos teiste värvidega päikeseloojangusse, igas õhtupalvuses kõlab surnute marss."

Armastus - "väike tükike paradiisi selles kaootilises maailmas" - tundub sõja ajal isegi tugevamalt inimesi mõjutavat ning oma jõuga tabab ta nii noori kui vanu. Kitty'le, kes on kõrvuni armunud endast vanemasse Henrysse, seletab proua Tilling: "Täiskasvanu on väga raske olla. Me ei saa valida, kellesse armume või kes meisse armub. Ükskõik, mis sinu elus juhtub, tuleb sul meeles pidada, et sa ei saa seda muuta, mida keegi sinu vastu tunneb. Armastus on uskumatult veider tunne, ja sel võib olla väga vähe pistmist terve mõistusega. Mõnikord on see mugav ja kindlust sisendav nagu armsa sooja teki sisse pugemine, aga teinekord matab see sind täielikult enda alla ja sa lihtsalt oled võimetu end aitama."

Kõige rohkem aga toobki sõda inimestes välja jõudu ja sitkust, mida nad isegi endas ei arvanud olevat. Mõnest tagasihoidlikust ja silmapaistmatust naisest võib keerukates oludes saada keegi palju jõulisem ja suurem - keegi, kes söandab ka tõelistele türannidele vastu astuda. 

Ehkki stiili poolest ajaviiteromaan, on siin sõjaajast tingitud tõsidust ja mõtisklevust, samas pole traagikat paisutatud "üleelusuuruseks" ning pisarad ja naer on tasakaalus. Tegu on armsa ja südamliku raamatuga, mis näitab inimeste suurust ja ilu keeruliste aegade pöörises, kus iga päev võib olla küll viimane kuid samas ehk hoopiski uue elu esimene. 

Elus * Rain Siemer ja Jaana Maling

 

Lugesin 25.-26. august 2022

Minu jaoks ülimalt positiivne raamat, mis kirjeldab väga isiklikult ja otse seda olukoda, millesse Rain Siemer pärast oma diagnoosi saamist sattus. Muidugi on raske lugeda ja kaasa mõelda, et ükskõik keda meist võivad tabada nii rasked saatuselöögid, millega toimetulekuks vajame kogu oma jõudu, jaksu, vääramatut usku ja positiivset suhtumist. Aga minu arvates enam paremini kui Rain Siemer poleks võimalik sellele kõigele vastu astuda ja sellest ka päriselt õppida. Loodan südamest, et kes iganes sarnasesse olukorda satub, suudab ammutada sellest raamatust jõudu, näpunäiteid, usku - kõike, mida sellel raskel teekonnal vaja läheb! Raini mõtisklused võivad olla toeks ka neile, kellel polegi oma tervisega nii tõsiseid katsumusi, sest need on tegelikult mõtted ja tõdemused, mis saavad aidata meil igapäevaselt oma elu täisväärtuslikumalt elada. 

"Olen mõelnud, et kas mul oli õnne saada terveks? Kas õnnel oli sellega üldse mingit pistmist? Mulle tundub, et me kõik vajame aeg-ajalt õnne, aga me peame selle saamiseks ka ise midagi tegema. Ma mõtlesin palju ja andsin õnnele võimaluse ise minu juurde tulla."

"Oleme loodud alalhoidlikeks ja see ei lase meil meie tegelikust potensiaalist aimu saada. Aga ekstreemsetes olukordades näeme kui võimsad me tegelikult oleme. Edaspidi oskame juba sellega arvestada ja oma sisemist jõudu paremini ära kasutada. /.../ Piirid nihkuvad. Ja kui mõni väljakutse tundubki võimatuna, tuleks see ikkagi vastu võtta, sest tõenäosus, et sa saad hakkama, on suurem, kui see, et sa ei saa. Mulle tundub, et ebõnnestumised toimuvad madalamal tasemel ehk väiksemate ja ebaoluliste asjadega. Kui inimene tõeliselt keskendub ja enda jõu kokku võtab , siis suured ja vinged asjad ka õnnestuvad."

"Olen tänulik kõige eest. Olen tänulik ka haiguse ja raskuste eest, sest ilma nendeta ei vaataks ma elule nii nagu täna. Oskan nüüd nautida rahulikult voolavat elu. Jah, siia juurde käivad ka keerulisemad ja raskemad ajad, sest selline see inimelu kord on. Saan öelda, et olen oma teel tundnud ja kogenud palju koledat, aga veelgi rohkem ilusat."

"Elus on palju ootamatusi ja pöördeid. Iga kivi ja nurga taha ei näe, iga sündmuse põhjus ei ole meile selge. Mõnikord on meie ainus valik olukorraga leppida ning edasi minna, usku ja lootust kaotamata. Mul on hea meel olla elus. Iga päev on uus elu ja uus algus, iga päikesetõus on kingitus ja iga sõõm värsket õhku on väärt rohkem kui kogu maailma varandus."  

Viisakas käitumine * Wendy Francis

Lugesin 10.-11. august 2022

Juhuslikult raamatukogust laenatud, nagu viimastel aastatel mitmed, jäi alguses tunne siit-sealt sirvides, et on tegu raamatuga, mida on raske lugeda. Uuesti otsast alustades aga selgus, et ehkki raamat käsitleb ärevaks tegevat perioodi, nimelt laste iseseisvumist - ühe etapi lõppu ning suure elu algust - on see tegelikult üsna hõlpsasti loetav.

Pikk nädalavahetus, kus kaksikute Cody ja Dawn'i ülikooli lõpetamine toob kokku perekonna, kes omavahel väga kokku ei klapi, tõotab nõuda kõikidelt väga palju kannatlikkust, enda kokkuvõtmist, ühesõnaga - viisakat käitumist. Muidugi mõista selgub, et selline lihtsana näiv ootus ja plaanid, mida üks või teine pereliige enne kohtumist teeb, ei pea vett. Kogu nädalavahetus möödub tohutu pinge all, sest tuleb ette ootamatusi, mis nõuavad lahendamist.

Kõige peamisem tegelane on kaksikute ema Meredith, kes on abielus turvalise ja toetava Joel'iga. Laste bioloogiline isa Roger, on hõivatud advokaat, kellest Meredith läks lahku juba õige mitu aastat varem. Roger on värskelt abielus noore kauni Lily'ga, kellest ei näi lugu pidavat ei Rogeri enda vanemad, Meredith ega liiga palju ka kaksikud, kes aeg-ajalt isa juures külas käivad. Kaksikute emapoolne vanaema Carol on aga kõige suhtes kriitiline, sarnased (ent aristokraatlikult kõvasti pepsimad) on Rogeri vanemad Edith ja Harry. Rogeri venda Georgie't seevastu vist armastavad kõik.

Lugeja jõuab saada kiire sisevaate päris mitmest tegelasest, nii et nende motiivid ja eluvaated saavad tuttavamaks, põhjalikumalt saab lugeda Meredithi, Joeli kui ka Lily mõtteid, ent ka kaksikute Cody ja Dawn'i omi. Kaksikud saavad omavahel hästi läbi kuid ka nende vahel on omamoodi võistluslikkust ning olukordi, kus ühte neist põhjusetult eelistatakse.

Mõtlemapanev raamat, eriti kuna isegi alles poolel teel sinna olles (meie pere lapsed on 12- ja 14-aastased) saabub mõistmine, et kogu vaevast, planeerimisest ja toimetamisest hoolimata kulgeb aeg tegelikult ruttu ning lapsed kasvavad lausa linnutiivul. Nii et mõte sellest, kuidas ühel hetkel noored on pesast lendamas, pole sugugi tundmatu ega kauge.

Lohutav on kõige selle segaduse, vastuoluliste tunnete, minevikumeenutuste ja olevikuraskuste juures näha, et samm-sammu haaval siiski toimub mitmetes inimestes nihe, väikesed edasiminekud, mis võivad sillutada teed üksteise mõistmises, elumuutustega leppimises. See pole tohutute imede raamat kuid tore on näha, et siinsed tegelased suudavad enda ja teiste puudustest hoolimata jääda inimlikuks ning liikuda vähehaaval uues suunas, mis on abiks nii neile endile kui ka teistele.

Kui raske nädalavahetus on peaaegu möödas, saab Meredith lõpuks hinge tõmmata ja mõtiskleda.

"Nüüd annab ta endale hetke aega heleda päikese käes lõõgastuda, soe kohv pihkude vahel, enne kui nad hakkavad tagasi New Havenisse sõitma. Kuumus on viimaks järele andnud ning jahe tuul puhub läbi ülikoolilinnaku. Kolm viimast päeva on olnud väsitavad. Meredithil on peaaegu tunne, nagu oleks ta nende jooksul elanud mitu elu. Teisalt on see aeg läinud märkimisväärselt kiiresti. Kui keegi oleks talle öelnud, et ta hoolib nädalavahetuse lõpuks Lilyst, oleks Meredith seda tobedaks pidanud, aga ta avastab üllatusega, et hoolib, loodab, et Lily saab terveks. Selgus, et isegi vapustav Lily Landau on haavatav - ja see muudab ta millegipärast meeldivaks. Samas kui keegi oleks öelnud, et Cody peaaegu koolist välja visatakse, oleks Meredith seda pööraseks, võimatuks pidanud. Ometi elasid nad ka selle draama üle. Muud asjad, mida ta poleks ette näha osanud: Joeli kohtumine kunagise tüdruksõbraga, Joeli armukadedus Rogeri põsemusi pärast, asjaolu, et Dawn teatas täna hommikul, et Matt tuleb mõne nädala pärast New Havenisse külla, ja Dawni veatu tegutsemine, aidates Meredithil Lilyt elule tagasi tuua.
Võib-olla kõige suurem üllatus on teda ennast puudutav arusaamine, et on aeg laste oma imelistel lastel, kes on olnud kogu tema elu, tiibu sirutada. Alles veidi aega tagasi suutis ta samastuda lühifilmi "Bao" emaga, kes nii meeletult tahtis, et poeg jääks tema juurde, et neelas ta metafoorilise klimbina alla, et teda enda läheduses hoida. Meredith sai sellest filmist kohe aru, mõistes selle ema impulssi kogu hingest. Ta armastab Dawni ja Codyt meeletult, üle kõige. Ta neelaks nad hea meelega alla, et neid enda läheduses hoida.
Ja ometi nüüd, seitsekümmend kaks tundi hiljem, saab ta aru, kui võimatu see on, see laste metafooriline allaneelamine. Ta teab, et tal on töö juures alati järjekordne beebi hoolitsust ootamas, järjekordne habras hing, kes vajab süles hoidmist, keda ta saab armastusega üle valada. Ja ehkki ta ei olnud lõpuaktuste Jackie Onassis (kaugel sellest!), püüab ta järgmises etapis, lahtilaskmises, meeldivam olla. Tema lapsukesed on suureks saanud - nad peavad saama õitseda, kahtlemata ka komistada, omal moel. Ta on neile toeks, telefonikõne kaugusel ja kui vaja, on ta kohe kohal, aga on aeg anda neile viimane leebe tõuge üle pesaääre.
Lahtilaskmine võib olla kõige tähtsam kingitus, mida ta oma lastele teha saab, mõistab Meredith nüüd." 

Mustmaja * Peter May

 

Lugesin 17.- 24. august 2022

Köitev lugu, millesse sisse elamine veidi aega võttis. Lewise saarelt Crobosti külast pärit Fin Macleod töötab Edinburgis politseinikuna ning pole oma kodusaarel väga ammu viibinud. Teda on just tabanud valus kaotus kui tema poeg Robbie hukkub roolijoodiku tõttu õnnetuses ning suhted abikaasa Monaga on jõudnud halba seisu. Kuid hoolimata sellest, et Fin pole veel valmis edasi minema ja oma leinast lahti laskma, nõutakse töö juurest, et ta läheks tagasi Lewise saarele, et tegeleda seal toimunud mõrvaga, mis sarnaneb ühe Edinburghis toimunud varasema kuritööga.

Kordamööda saab lugeja aimu tänapäeval toimuvast ning Fin'i saarel veedetud noorusajast, mis on olnud äärmiselt keeruline ning pole senimaani lõpuni mõistetav isegi kõikidele asjaosalistele. Sündmuste tõsidusest hoolimata ei jää raamatust ülitraagilist pilti, tasapisi avanevad siin-seal mõned uksed, mis varem on olnud suletud. Lugeja peab siiski pidevalt pead murdma, kohtudes alatasa viidetega varasematele juhtumustele, millele veel selgitust pole antud. Fin'i varasemas elus olulised inimesed on tänapäevalgi sündmuste keskmes, eriti naabritüdruk Marsaili ning Fin'i lapsepõlvesõber Artair. Lugeja saab lisaks pilgu heita saare vanasse traditsiooni, mille jätkajad käivad senimaani An Sgeiri saarel suulajahil, küttides seal arhailisel viisil tuhandeid linde, suulasid, keda peetakse suureks delikatessiks. Retk on ohtlik ning selle seltskonda vastuvõtmist peetakse suureks auks.

Kuna saarel sooritatud kuriteo käigus tapetu on veel üks tegelaste lapsepõlvest tuntud inimene - vägivaldne Angel Macritchie - tulevad uuesti minevikust esile ka temaga seotud sündmused. Kuna Angel Macritchiel oli palju vaenlasi, kes temaga oleksid soovinud arveid õiendada, on tema tapja leidmine üsnagi suur töö. Paraku pole Fin teretulnud uurimist juhtima pandud ametniku silmis ning peab pidevalt alla neelama märkusi oma ebasoovitava kohalviibimise kohta. Põhjalikult kirjutatud, väga haarav lugu, mille lugemine läheb lõpuks üsnagi lennates. Haaravad on kirjeldused kohalikust loodusest ning mere kõikehaaravast kohalolekust, mis mõjutab kõigi saareelanike eluolu.

Peter May kirjutatud Lewise triloogia osad on: "Blackhouse", "Lewis man" ja "Chessmen".