Jälle lugemine, mille laenasin raamatukogust oma tütrele. Reeli Reinausilt olen varem lugenud selliseid põnevamaid, väga seikluslikke raamatuid. See raamat meeldis samuti, ainult seiklused olid siin siis niiöelda igapäevaelu omad. Võib-olla seetõttu ka käegakatsutavamad.
Raamatu peategelane Mari satub oma klassi poppide tüdrukute seltskonda kui tema pere on saanud tänu isa uuele töökohale majanduslikult paremale järjele. Aga kas poppide tüdrukute hulka kuulumine ikka on Mari enda moodi ning mida ta oma uute sõprade seltsis mõtleb ja tunneb? Just sellest see raamat räägibki ning minu arvates on tegelaste mõtteid ja unistusi hästi ja humoorikalt edasi antud.
Küllap oleks sellest raamatust täiskasvanutelgi üht-teist kõrva taha panna, eriti kui ka ise oleme vahel mõne stereotüüpse ettekujutuse küüsis. Näiteks mida arvata lausest: "Sul on lahedad riided, järelikult sa oled ise ka lahe."... Polegi ju ehk väga vale mõte ning tagasi mõeldes oma murdeeale sai riietuse peale ikka päris palju mõeldud. Tõsi küll - siis polnud ka poest eriti midagi saada ning oli vaja head õnne, et juhuslikult poes millegi peale sattuda või vinget õmblemisoskust või sugulasi välismaal, kes moekaid riideid võiksid saata. Mina sedamoodi mõned riideesemed ka sain, ent peab tunnistama, et sugugi kõik polnud minu arvates moekad, samas ei andnud sel teemal enamasti vanematega eriti vaielda, riie oli kandmiseks ning valikut polnud. Nii et lahe olemine polnud sel ajal küll päris enda teha, mis riietesse puutus... Kas see tänapäevalgi väga teisiti on, eriti kui pere rahaline seis pole kiita?
Mitte kõigile ei tundu aga, et Mari uued sõbrad on lahedad, näiteks arvab tüdruku sõber Henri, et uued sõbrad ei mõju Marile hästi. Näiteks kui tüdruk oma välimusele rohkem tähelepanu pöörab, hakkab tööle teistpidi stereotüüp - Henri viitab Mari hoolitsetud välimusele, võrdleb teda Barbi-nukuga ning loodab, et Mari ei muutu ka mõttemaailmalt Barbi sarnaseks.
Mis täpsemalt raamatus toimub ning kas Mari siis muutub nukusarnaseks ilusaks tüdrukuks, kelle jaoks kõige tähtsamaks muutub tema välimus? Seda peaks igaüks ise lugema. Aga vihje annavad kindlasti peategelase mõtted: "... Siis meenus talle, et kõige tähtsam on jääda iseendaks ja ütelda just neid asju, mida sa mõtled. Tähtis on enda vastu aus olla. Tüdruk mõistis, et isegi juhul, kui ta nüüd oma mõtteid ilustaks, tunneks ta end ju pärast halvasti."
Nojah, sellega saigi vist juba kõik paljastatud. Nii et võib loo kokku võtta veelkord peategelaste sõnadega: "Me peaksime inimeste juures ilu asemel hindama tarkust ja hoolivust, sõbralikkust, ausust ja julgust. Välimus pole nende omaduste kõrval üldsegi tähtis, sest seda ei saa me endale ise valida. Aga me saame valida, kuidas me teiste inimestega ja ka meid ümbritseva loodusega käitume."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar