Jo Nesbø - Soomussüda

 

Selle raamatu lugesin nüüd juba paar kuud tagasi vist läbi. Olen mitmeid aastaid varem juba midagi Jo Nesbø sulest lugenud, ent kahjuks ei jäänud raamatu pealkiri meelde - üksnes see, et tegu oli põneva raamatuga. Et eelnev lugemiskogemus oli pehmemat tüüpi ajaviitekirjandus, otsustasin vahelduseks midagi karmimat ette võtta. Ja selline see raamat just ongi. Siin pole sellist pehmust nagu näiteks Jorn Lier Horsti Wistingu seeria raamatutes, kus kriminaalseid juhtumisi pehmendavad tegelaste enda mõtted ning isiklik elu. Saame küll piiluda tegelaste sisemaailma kuid justnagu karmidest sündmustest mõjutatuna, on need maailmad pigem rohkem või vähem lootusetud või nukra varjundiga. Kui kusagilt paistabki päikesekiir, hiilib nurga taga ikkagi pimedus.

Norras on toimunud mitu jõhkrat mõrva, mis viitavad varasema sarimõrvari jäljendamisele. Politsei on segaduses kuna on raske tuvastada, mis täpselt on ohvrite - noorte naistega - juhtunud. Mõrvad on verised ja ilma juhtlõngadeta, mis aitaksid mõrvari jälile saada. Seetõttu otsitakse üles ameti maha pannud endine uurija Harry Hole, kes on pärast tõsiseid kaotusi isiklikus elus põgenenud oma murede eest Hongkongi. Tal pole soovi sealt lahkuda, ent viimase trumbina teatatakse talle, et tema isa on sattunud halvenenud tervise tõttu haiglasse.

Harry Hole'i lukku sisse elamine võtab veidike aega, ent siis - hoolimata jõhkratest ja külmaverelistest mõrvadest - hakkab lugu järjest mõnusam tunduma. Harry teeb koostööd noore uurija Kajaga, kelle ülesandeks oli ka tema Hongkongist ära meelitamine ning nende vahele tekib tasapisi sümpaatia ning mõnus huumor. Nagu headel uurijatel ikka, on Harry Hole'il teatud sisetunne, mis juhib teda suundadesse, mis ülejäänutel märkamata jäävad. 

Ohvrite vahel leidub seos, mida Kripo'l pole õnnestunud seni mitme kuu vältel avastada (Wistingu lugudes on vastav ametkond tõlgitud sõnaga Kripos). Keeruliseks teebki olukorra see, et Kripo soovib haarata kõik tähtsamad kriminaaluurimised endale, võtta selles asjas ülemvõimu ja tõrjuda kõrvale senised uurijad. Seetõttu käsib Harry ülemus Gunnar Hagen tal tegutseda salaja... Kuid nii tõsises juhtumis pole seda võimalik kuigi kaua teha. Kripo boss Bellman tundub Harry vastu erilist vimma kandvat ning ei jäta kasutamast igat võimalust teda takistada, alandada või maha teha.

Asjad on siiski veelgi keerulisemad kui algul paistab. Juba enne kui raamatuga lõpule jõuad, on tunne, et see tuleb küll üle lugeda - skeemid ja erinevad süzheeliinid jooksevad nii risti-rästi üksteisega paralleelselt ning risti, et tekib paras segadus. Põhjalikult, stiilselt ja korralikult kirjutatud raamat, mida on raske käest panna.