Elizabeth George - Pääsmiseks paljudele * krimi#2

Raamatu tutvustus: Yorkshire’is maalilises Keldale’is köidavad turiste vanad õõvastavad legendid, kuid inspektor Thomas Lynleyl ja seersant Barbara Haversil tuleb lahti harutada hoopis uuemate saladuste ja kuritegude sasipundar. Nad kutsutakse kohale, kui noor tüdruk leitakse istumast oma isa peata laiba kõrval, kirves süles. Tüdruk kinnitab mitu korda, et tapja on just tema ja ta ei kahetse seda. Pärast seda ei lausu ta enam sõnagi.

Lynleyl ja Haversil tuleb välja selgitada tõde ning seista silmitsi ka mõne omaenda saladusega, millest on seni olnud mugav mööda vaadata.

"Pääsmiseks paljudele" on Maalehe krimisarja teine raamat ning sain selle ka kohe ilma pikema ootamiseta läbi loetud. Nagu ikka, läks sisseelamisega veidi aega kuid mida edasi, seda tihedamaks loo areng muutus ning raamatut oli raske käest panna, ehkki meeleolu ja kirjutamisstiili poolest pole see samasugune nagu kõige lemmikumate krimiautorite omad...

Inspektor Lynley ja seersant Havers pole pealtnäha just ideaalne paar juhtumi lahendamiseks, ent võib-olla aitavad just nendevahelised pinged ning juhtumi seosed nende endi elu kitsaskohtadega sündmuse lahendamisele kaasa. Inspektor Thomas Lynley on rikkast perekonnast ja hea välimusega, seersant Barbara Havers aga tagasihoidlikuma välimusega ning keeruka perekondliku taustaga. Havers'i kõik senised koostööd on päädinud konfliktiga, mistõttu on ta saadetud kriminaalosakonnas töötamise asemel tänavatele patrullima. Ka on tal juba ette arvamus Lynleyst kui naistemehest, kes ametiredelil on tõusnud muudel põhjustel, mitte oma heade uurijaoskuste pärast.

See pole lugu, kus oleks ilustusi ning klantspildi taolisi olukordi. Ka ilusatel inimestel on piinavaid tundeid ning saladusi. Vähem ilusate tegelastega ei toimu siin imelisi muutusi, nende elu ei pöördu äkitselt heaks. Lugu on parajalt sünge ning mida lõpu poole edasi, seda rohkem ilmneb õõvastavaid seiku nii et kõigile see kindlasti ei sobi, eriti kui halvad asjad kuidagi kummitama jäävad. Tagantjärele mõeldes pole ma ise ka kindel, kas ma ikkagi oleks tahtnud teada, et ka selline juhtum on kusagil maailma nurgas aset leidnud. Sest olgugi, et antud juhul on tegu fiktsiooniga - midagi sellist on kindlasti kusagil ikkagi toimunud...

Raamatut võib sellegipoolest soovitada, sest see on põnev ja hästi kirjutatud, tegelasi ning olustikku avatakse kildhaaval. Lootus jääb, et lõpuks ikkagi muutub midagi paremaks, kasvõi pärast seda kui kõik halb on avalikuks tulnud: "Ta palus, et headus ajaks välja kurja, lootus meeleheite, elu surma. Ta palus, et unenäod muutuksid tõeks ja viirastused reaalsuseks. Ta palus, et lõpeks äng ja algaks rõõm."

Ann Cleeves - Ronkmust - krimi#1 - Shetlandi sarja esimene raamat

 

Veidi aega tagasi saabusid postkasti Maalehe ja Varraku välja antud krimisarja esimesed raamatud. Kuna Shetlandi sarja televersioon koos uurija Perez'iga mulle väga meeldib siis alustasin raamatu lugemist kerge kõhkluse ja võõristusega, sest selge, et ekraanil nähtud versiooniga võrreldes on raamatu maailm rohkem või vähem erinev. 

Ja muidugi oligi. Pärast väikest sisseelamist aga sai teistsugune rütm koduseks ning oli hea lugemine, erinevused ei seganud. Tegelikult raamat muidugi hoopiski täiendas ekraanivarianti, sest siin on võimalik tegelaste mõtetesse ja olekusse sügavamalt sukelduda. Õnneks ma enam filmi käiku ka väga täpselt ei mäletanud. Kui midagi lõpuks kusagil ajusopis vaikselt meenuma hakkas, ei seganud see teose nautimist. 

"Ronkmust" toob lugeja ette loo noore tüdruku mõrvast, mida saareelanikud hakkavad seostama ühe varasema kadumisjuhtumiga. Kaheksa aastat varem on umbes samas kohas kaduma läinud 12-aastane Catriona, nüüd aga leiab väikese tütrega saarele kolinud Fran Hunter külmal jaanuarikuu hommikul oma kodu lähedalt tapetuna 16-aastase Catherine Ross'i, kes samuti on hiljuti koos oma isaga saarele elama asunud. Saarerahvas peab uue mõrva süüdlaseks samuti lähedal elavat eraklikku Magnust, keda kahtlustati omal ajal Catriona mõrvas kuid tõendeid selle kohta ei leitud.

Nagu ikka, on saarel inimestevahelised suhted keerulised ning mitmel moel läbipõimunud. Mõrvajuhtumiga saadetakse tegelema ka uurimisrühm Invernessist ning paistab, et juurdluse juht Taylor ei lähe automaatselt kaasa kohalike arvamusega Magnuse süü kohta. Koos Perez'iga jätkavad nad põhjalikku uurimist, mis tasapisi avab sündmustes uusi tahke. 

Autor lisab lukku väga oskuslikult raamatu tegelaste sisekõnet ja mõtteid ning samas esitab kõike erapooletul, rahulikul moel. Sarnaselt käitub ka uurija Perez, kes näib püüdvat mõista ja leida loogilisi põhjendusi ka seal, kus juba on teada, et tegu on ilmselt millegi kahtlasega. 

Igatahes on nüüd teada, et olen sattunud järjekordse "krimikonksu" otsa ning on vaja hakata Ann Cleeves'i raamatuid taga ajama... Televersioon oli minu jaoks juba piisavalt sõltuvusttekitav, nüüd siis ka raamatud!

A Finer End - Deborah Crombie

Ohhohohh... sellega läks nüüd jälle nii, et järmine raamat juba "lendas peale" ning takkajärgi on keeruline kirjutada. Tegelikult ongi tunne, nagu ma juba oleksin midagi kirja pannud - näib, et see oli Goodreads -kontole, mis pärast loomist ja paari arvustust mul kiirelt unarusse jäi. Mitmel rindel pole ikka mõttekas toimetada...

Igal juhul on minu inglisekeelne arvustus siin: https://www.goodreads.com/review/show/3929227704?book_show_action=false&from_review_page=1

This is another great book in Duncan Kincaid-Gemma James series, by Deborah Crombie. Compared to the ones I have read before, this one seems again a bit different. First, it really takes quite long until you meet all the people that will be a part of this story. There were so many different little paths, seemingly going in different directions, that I already started feeling a bit impatient... But the story needed that. This time the events take place in Glastonbury, where Duncan Kincaid's cousin will be involved in some rather mystical events. Besides people, Glastonbury's ancient abbey and it's history plays an important role in this interesting and a bit unusual story.

Ehk siis raamat oli minu jaoks varasematest Deborah Crombie juttudest parajalt erinev. Läheb tükk aega, tutvustatakse mitmeid-mitmeid tegelasi, enne kui inspektorid Kincaid ja James sõna sekka saavad öelda. Terve raamat kaldub kõvasti rohkem müstika valda kui muud sarja teosed. 

Raamatu tegevus toimub Glastonbury's, mille tähtsaks ja keskseks osaks saab pidada mitmeid ajaloolisi ehitisi/mälestusmärke - näiteks kloostrit ning mäge nimega Tor. Tundub, et neil kohtadel on omamoodi jõud ja vägi, mis tõmbab endale aina lähemale teatud seltskonda, kes hoolimata oma elualade erinevusest otsustavad üheskoos põhjalikumalt süveneda kohalikku ajalukku ja sündmustesse, mis võiksid selgitada nendega juhtuvat. Nimelt on Duncan Kincaid'i Glastonbury's elav tädipoeg avastanud, et tal on omapärane side minevikuga, mis ilmutab end automaatse kirjutamise näol. Paistab, et kloostris sadu aastaid tagasi elanud munk Edward soovib sel moel anda tänapäeva edasi infot, mis on viimaste põlvkondade jooksul kaotsi läinud. Milline see info on ning mis on Kincaid'i tädipoja side munk Edwardiga? Ning milline kummaline jõud ning saladused seovad kokku saanud seltskonda?

Glastonbury Tor

Roosad inglid - Reeli Reinaus

 

Jälle lugemine, mille laenasin raamatukogust oma tütrele. Reeli Reinausilt olen varem lugenud selliseid põnevamaid, väga seikluslikke raamatuid. See raamat meeldis samuti, ainult seiklused olid siin siis niiöelda igapäevaelu omad. Võib-olla seetõttu ka käegakatsutavamad. 

Raamatu peategelane Mari satub oma klassi poppide tüdrukute seltskonda kui tema pere on saanud tänu isa uuele töökohale majanduslikult paremale järjele. Aga kas poppide tüdrukute hulka kuulumine ikka on Mari enda moodi ning mida ta oma uute sõprade seltsis mõtleb ja tunneb? Just sellest see raamat räägibki ning minu arvates on tegelaste mõtteid ja unistusi hästi ja humoorikalt edasi antud. 

Küllap oleks sellest raamatust täiskasvanutelgi üht-teist kõrva taha panna, eriti kui ka ise oleme vahel mõne stereotüüpse ettekujutuse küüsis. Näiteks mida arvata lausest: "Sul on lahedad riided, järelikult sa oled ise ka lahe."... Polegi ju ehk väga vale mõte ning tagasi mõeldes oma murdeeale sai riietuse peale ikka päris palju mõeldud. Tõsi küll - siis polnud ka poest eriti midagi saada ning oli vaja head õnne, et juhuslikult poes millegi peale sattuda või vinget õmblemisoskust või sugulasi välismaal, kes moekaid riideid võiksid saata. Mina sedamoodi mõned riideesemed ka sain, ent peab tunnistama, et sugugi kõik polnud minu arvates moekad, samas ei andnud sel teemal enamasti vanematega eriti vaielda, riie oli kandmiseks ning valikut polnud. Nii et lahe olemine polnud sel ajal küll päris enda teha, mis riietesse puutus... Kas see tänapäevalgi väga teisiti on, eriti kui pere rahaline seis pole kiita?

Mitte kõigile ei tundu aga, et Mari uued sõbrad on lahedad, näiteks arvab tüdruku sõber Henri, et uued sõbrad ei mõju Marile hästi. Näiteks kui tüdruk oma välimusele rohkem tähelepanu pöörab, hakkab tööle teistpidi stereotüüp - Henri viitab Mari hoolitsetud välimusele, võrdleb teda Barbi-nukuga ning loodab, et Mari ei muutu ka mõttemaailmalt Barbi sarnaseks.

Mis täpsemalt raamatus toimub ning kas Mari siis muutub nukusarnaseks ilusaks tüdrukuks, kelle jaoks kõige tähtsamaks muutub tema välimus? Seda peaks igaüks ise lugema. Aga vihje annavad kindlasti peategelase mõtted: "... Siis meenus talle, et kõige tähtsam on jääda iseendaks ja ütelda just neid asju, mida sa mõtled. Tähtis on enda vastu aus olla. Tüdruk mõistis, et isegi juhul, kui ta nüüd oma mõtteid ilustaks, tunneks ta end ju pärast halvasti."

Nojah, sellega saigi vist juba kõik paljastatud. Nii et võib loo kokku võtta veelkord peategelaste sõnadega: "Me peaksime inimeste juures ilu asemel hindama tarkust ja hoolivust, sõbralikkust, ausust ja julgust. Välimus pole nende omaduste kõrval üldsegi tähtis, sest seda ei saa me endale ise valida. Aga me saame valida, kuidas me teiste inimestega ja ka meid ümbritseva loodusega käitume."

Veelkord Kasie West - Kuristik meie vahel

 

Postituste järjekorra poolest on mul nüüd kõik kenasti sassis. Minu hiljuti läbi loetud kolmest noorteraamatust (teised kaks on "Asenduspeika" ning "Ekraani taga") oli see tegelikult esimene, mille loetud sain. Ja võib-olla jättis see ka seetõttu kõige mõnusama mulje, ei oska enam kindlalt väita... Igal juhul on selles mingi hubasuse ja kodususe noot, mida teistes raamatutes polnud.

Loo peategelaseks on 17-aastane Carmen Meyers, kes töötab oma ema nukupoes ning saab tuttavaks noormehega, kes näikse olevat täiesti muust maailmast pärit. Carmeni ema on aastaid pidanud poodi ning nad tulevad omadega vaevu ots-otsaga kokku, ent Xander, kes poodi ilmub, paistab olevat pururikas. Hoolimata sellest, et Carmeni ema näib olevat just sellise poiss-sõbra vastane, tekib noorte vahel järjest tõsisem side. Muidugi mõista on edasine päris ettearvamatu ning ei tahaks lugemiselamust sugugi ära rikkuda. Kuid neile, kes armastavad üllatavaid ning suurejoonelisi lõppe, sobib see raamat kindlasti!

Ekraani taga - Carolin Kuuskmäe

Jälle üks selline raamat, mille lugemisega püüan oma tütre sabas püsida. Viimasel ajal olen sageli pusinud inglise keeles Deborah Crombie sarjaga, kus inspektorid Duncan Kincaid ja Gemma Jones lahendavad tõsiseid mõrvajuhtumeid ning püüavad sellega kokku sobitada omavahelist suhet ning igapäevaelu. Lisaks sellele jäin pärast esimesi eestikeelseid tõlkeid sõltuvusse Jørn Lier Horsti inspektor Wistingu seeriast, mida olen mõned raamatud nüüd ka inglise keeles lugenud (norra keeleni ilmselt selles elus küll ei jõua ;)... Seega oli Carolin Kuuskmäe eestikeelne raamat hea kiire lugemine, hoolimata oma 320 leheküljest!

Mulle on kõik need noorte raamatud, mida olen oma laste "sabas" lugenud, päris hästi meeldinud. Samas nüüd, juba mitmenda raamatu järel, on ikkagi tekkinud tunne, et midagi on nagu veidike puudu. Ehk on see sellepärast, et juba ette leitakse, et lapsed pole sama keskendumisvõimelised kui täiskasvanud ja nii kirjutatakse sündmustest ja tegelastest mingil määral lihtsustatult. Karakterid jäävad pigem aimatavateks, pinnapealseteks. Kuid teisest küljest - nii on ka võimalik neid tõlgendada sellistena nagu ise tahaks, mõelda tegelaskujudele iseloomujooni, mis neid meie endiga sarnaseks teeks, võib-olla?

Põnev ning lennukas oli see raamat sellegipoolest, raske oli teda käest panna. Vaadates tagakaane tutvustusest, et algselt ilmus see lugu järjejutu vormis, mõtlen, et ehk olekski seda jupikaupa olnud veel parem lugeda. Fantaasiarikas on see kindlasti ning ma loodan, et äkki kannustab see mõnda noort põhjalikumalt endaga ja oma haridusega tegelema. Samas, arvestades seda, et peategelane on paras superkangelane ning kirjelduste järgi oli ta juba väikelapsena üliandekas, ei pruugigi ta tingimata eeskujuks sobida... Minu tütrele raamat väga meeldis ning kindlasti soovitaksin seda ka ise noortele - usun, et on põnev ja lubab fantaasial lennata!

Oijah... aga ega ma loost endast ju suurt midagi ei rääkinudki. Raske on otsustada, mida kirjutada, sest tahaks, et lugejal ikka väga põnev oleks ;). Raamat keerleb 18-aastase Sara ümber, kes on keskkooli lõpuklassis, ent keda keegi eriti ei tunne. Lugeja saab Sara kohta tasapisi rohkem teada - selgub, et tema ema on äsja surnud ning ta elab päris üksinda. Sellest hoolimata tuleb ta kõigega väga hästi toime ning nagu selgub, on ta üsna eriline tüdruk, kes oma teadmiste ja oskustega teeb pea kõigile silmad ette. 

Donna Leon - Heas usus

 

Tutvustus: Commissario Guido Brunetti juurde tuleb abi paluma tema abikaasa tudeng Claudia Leonardo, püüdes leida andeksandmist kuriteole, mille eest tema surnud vanaisa on aastakümneid tagasi süüdi mõistetud. Brunetti aitaks intelligentset ja tõsist tüdrukut meeleldi, aga kuna ammu toimunud juhtumi kohta on võimatu mingitki teavet leida, ei kuluta ta selle uurimisele kuigi palju aega.

Siis leitakse surnuna Claudia ise.

Kuna tüdruku lähisugulasi ei leita, külastab Brunetti vana austerlannat – Claudia vanaisa armukest, kes oli olnud Claudiale vanaema eest, ning avastab vanaproua tagasihoidlikust korterist uskumatult hinnalise kunstikogu. 

„HEAS USUS“ on 11. raamat Donna Leoni commissario Brunetti sarjast. DONNA LEON (s 1942) on üks maailma kuulsamaid krimiautoreid. Tema raamatud on ilmunud paljudes keeltes ning nende põhjal on valminud filme ja telesarju. Ta elab vaheldumisi Veneetsias, kus toimub tema romaanide tegevus, ja Šveitsis.

Minu suureks rõõmuks on selle raamatu tõlkija Triin Aimla-Laid. Tõlge on ilmunud aastal 2019, aastal 2002 ilmunud originaal kandis pealkirja "Wilful  Behaviour". Lugemisega läks nüüd selles suhtes küll lünklikult, et alustasin suure hooga, ent siis tuli midagi vahele, lugu jäi pooleli ning lõpuni lugesin alles tükk aega hiljem. Võib-olla on ka asi selles, et Guido Brunetti lood on sellised parajalt pehmed, hoolimata raamatus kirjeldatud hirmsatest kuritegudest... aga selline pehmus ei tekita vahel ka kihku teada saada, mis siis ikkagi juhtus. Kõik kulgeb tasapisi ja rahulikult, nii nagu see elu Itaaliamaal üldse. Pehmust lisavad ka Brunetti ning tema abikaasa Paola vestlused, tähtsaks osaliseks on veel hõrgutavad toidud, mida Brunetti eriliselt naudib. 

Kogu juhtumi uurimine kulgeb siin rahulikult, tagasivaateid on II Maailmasõja aegsetesse oludesse. Tasapisi hakkab uurimuses üht-teist selguma, ehkki suurema osa ajast tundub juhtum üsnagi paigal seisvat. Kuni saabub järjekordne ootamatu lõpplahendus.

Asenduspeika - Kasie West

 

Lugesin seda raamatut, et olla oma tütrega raamatulugemises samal järjel. Hea lihtne lugemine, samas siiski on ka üht-teist, mille üle järele mõelda (ausus, nutisõltuvus, eneseotsingud). Loodan, et noored leiavad lugedes lisaks armsale armastusloole ka muu mõtlemisväärilise üles!

Iseenesest on lugu ka veidike põnev kuna kohe alustuseks jäetakse loo peategelane, Gia Montgomery, parkimisplatsil maha, just enne kooli balli. Seepeale otsustab tüdruk veenda sealsamas parkimisplatsil oma õde ootavat noormeest, et see peol tema poiss-sõbrana esineks. Muidugi mõista saavad sellest valest alguse järgmised ning olukord muutub üsna kiiresti palju keerulisemaks kui Gia oleks arvanud.

Necessary as Blood - Deborah Crombie

 

Seekordses loos jääb väike tüdruk pärast oma ema ja isaga juhtunud õnnetusi üksi. Kuigi lapse ema puhul arvavad kuritöö algsed uurijad, et ta võis ka ise oma pere juurest lahkuda, muudab tüdruku isaga juhtunud kuritegu selle variandi ebatõenäoliseks ning juhtumiga hakkab tegelema Scotland Yard'i inspektor Duncan Kincaid. Ehkki tema elukaaslane Gemma James pole ametlikult uurimisega seotud, sattub ta algusest peale sündmuste keskmesse ning püüab oma töö ning haiglasse sattunudema kõrvalt teha kõik, et mõistatus lahendada ja kaitsta üksijäänud tüdruku elu ning tulevikku.

Päevavalgele ei tule loo lõpus kahjuks midagi rõõmustavat vaid ikka inimloomuse tumedamat külge rõhutavad seigad, millega ka politseiuurijad ilmselt lõplikult päriselt ei harju. Raamat on sellest hoolimata nauditavalt kirjutatud ning kirjeldab lisaks juurdluse edenemisele Gemma ja Duncani vaheliste suhete arengut ning nende südamlikku pereelu. 

Water Like a Stone - Deborah Crombie

 

"Water Like a Stone" on esimene nende raamatute patakast, mille ma Amazon'i kaudu veebruaris tellisin. Minu kurvastuseks saabusid nad küll riburada pea kõik ükshaaval, ehkki nägin kõvasti vaeva, et panna kokku just selline tellimus, mida oleks lihtne korraga kohale tuua. Aga mis sellest siis ikka - tegin küll pakitoojatele kõvasti tööd juurde, ent saatekulu oli mul kogu tellimuse peale üks ning keskmiseks raamatu hinnaks vist tuli koos saatekuluga umbes 10 eurot. Tellisin peamiselt pehmekaanelisi, vaid üks oli kõvade kaantega väljaanne, ka formaadid sattusid muidugi erinevad, sest nii põhjalikuks ma tellimisel ei jaksanud minna. 

Minu suureks rõõmuks paistab, et tõepoolest on nii, nagu kirjeldustes lubatud - raamatutes kritseldusi ega mingeid väga suuri kulumisi pole. Ja kuna tegu on originaaltekstiga, mitte tõlkega, siis pole ka muret, et konarliku teksti peale vihastada saaks... Mul oli küll plaan ka võtta kätte ja mõningate sõnade tähendusi järele vaadata, ent lõpuks oli lugemise isu ikkagi suurem ja ei raatsinud seda pidurdada, seega sõnavara poolest ma esialgu veel väga rikkamaks ei saanud... Crombie tekste on veidi keerukam lugeda kui näiteks Jorn Lier Horst'i inglisekeelseid Wistingu tõlkeid, sest siin on tekstid kuidagi kunstipärasemad ning teise varjundiga, samas kui Wistingu lood tekitavad just oma asise olekuga omamoodi koduse ja rahuliku tunde. Crombie puhul tunduvad sõnad rohkem erinevaid ruume ja meeleolusid tekitavat, isegi kui on nii, et ma mitmete omadussõnade päris täpset tähendust ei tea.

Deborah Crombie raamatute peategelased on kaks politseiuurijat - Duncan Kincaid ja Gemma James. Mõlematel on seljataga varasemad suhted, ent nüüd moodustavad nad uue perekonna koos Gemma 5-aastase poja Toby, Duncani vastleitud poja, murdeealise Kit'i ning kahe koera ja kassiga. Kit'i ema on saanud õnnetult surma ning Duncan ja Gemma on näinud vaeva, et omandada Kit'i hooldusõigus.

Selline kirju seltskond asub teele Duncan Kincaidi vanemate poole, et veeta koos jõule. Kuid kohe alguses hakkab juhtuma asju, mis muudavad õdusa ühise jõuluaja hoopiski järjekordse juhtumi lahendamiseks. Nimelt on Duncan'i õde Juliet asutanud remondifirma ning avastab ühes remonditavas majas seina lammutades sealtsamast pisikese surnukeha, mis paistab kuuluvat vaid aasta-paari vanusele lapsele. Vaid mõne päeva pärast leitakse lähedalasuva kanali lähedalt järgmine, naisterahva surnukeha. Uurimust hakkab juhtima Duncan'i klassivend Babcock ning nii leiavad Londonist tulnud uurijad end varsti üht- või teistpidi sündmustesse kaasatuna.

Olulist osa mängib raamatus ümbritsev loodus, linnake, kanalil sõitvad paadid, nende asukad ja paadiperekondade eluviis. Eraldi liin on raamatus Julieti perekonna olukord, mis on keeruline kuna Julieti abikaasa on pöördunud tema vastu ning püüab ka nende lapsi ema vastu pöörata. Samuti saame põhjalikumalt sisse vaadata Kit'i mõtetesse, kes elab läbi oma ema kaotust ning kohtub esimest korda oma vanavanematega ehk Duncani vanematega ja otsib oma kohta selles uues olukorras. Ka Gemma on enda jaoks uudses olukorras, elades sisse Duncan'i perekonna dünaamikasse ja ümbrusesse, mis on olnud tema elukaaslase lapsepõlvemaa, ent on Gemmale täiesti uus ja tundmatu.

Kogu jutustus on nagu erinevad lõngakera niidid, mis algul on pusas, siis hakkavad tasapisi lahti hargnema ning lõpuks moodustavad ilusa ümmarguse palli.

Jo Nesbø - Soomussüda

 

Selle raamatu lugesin nüüd juba paar kuud tagasi vist läbi. Olen mitmeid aastaid varem juba midagi Jo Nesbø sulest lugenud, ent kahjuks ei jäänud raamatu pealkiri meelde - üksnes see, et tegu oli põneva raamatuga. Et eelnev lugemiskogemus oli pehmemat tüüpi ajaviitekirjandus, otsustasin vahelduseks midagi karmimat ette võtta. Ja selline see raamat just ongi. Siin pole sellist pehmust nagu näiteks Jorn Lier Horsti Wistingu seeria raamatutes, kus kriminaalseid juhtumisi pehmendavad tegelaste enda mõtted ning isiklik elu. Saame küll piiluda tegelaste sisemaailma kuid justnagu karmidest sündmustest mõjutatuna, on need maailmad pigem rohkem või vähem lootusetud või nukra varjundiga. Kui kusagilt paistabki päikesekiir, hiilib nurga taga ikkagi pimedus.

Norras on toimunud mitu jõhkrat mõrva, mis viitavad varasema sarimõrvari jäljendamisele. Politsei on segaduses kuna on raske tuvastada, mis täpselt on ohvrite - noorte naistega - juhtunud. Mõrvad on verised ja ilma juhtlõngadeta, mis aitaksid mõrvari jälile saada. Seetõttu otsitakse üles ameti maha pannud endine uurija Harry Hole, kes on pärast tõsiseid kaotusi isiklikus elus põgenenud oma murede eest Hongkongi. Tal pole soovi sealt lahkuda, ent viimase trumbina teatatakse talle, et tema isa on sattunud halvenenud tervise tõttu haiglasse.

Harry Hole'i lukku sisse elamine võtab veidike aega, ent siis - hoolimata jõhkratest ja külmaverelistest mõrvadest - hakkab lugu järjest mõnusam tunduma. Harry teeb koostööd noore uurija Kajaga, kelle ülesandeks oli ka tema Hongkongist ära meelitamine ning nende vahele tekib tasapisi sümpaatia ning mõnus huumor. Nagu headel uurijatel ikka, on Harry Hole'il teatud sisetunne, mis juhib teda suundadesse, mis ülejäänutel märkamata jäävad. 

Ohvrite vahel leidub seos, mida Kripo'l pole õnnestunud seni mitme kuu vältel avastada (Wistingu lugudes on vastav ametkond tõlgitud sõnaga Kripos). Keeruliseks teebki olukorra see, et Kripo soovib haarata kõik tähtsamad kriminaaluurimised endale, võtta selles asjas ülemvõimu ja tõrjuda kõrvale senised uurijad. Seetõttu käsib Harry ülemus Gunnar Hagen tal tegutseda salaja... Kuid nii tõsises juhtumis pole seda võimalik kuigi kaua teha. Kripo boss Bellman tundub Harry vastu erilist vimma kandvat ning ei jäta kasutamast igat võimalust teda takistada, alandada või maha teha.

Asjad on siiski veelgi keerulisemad kui algul paistab. Juba enne kui raamatuga lõpule jõuad, on tunne, et see tuleb küll üle lugeda - skeemid ja erinevad süzheeliinid jooksevad nii risti-rästi üksteisega paralleelselt ning risti, et tekib paras segadus. Põhjalikult, stiilselt ja korralikult kirjutatud raamat, mida on raske käest panna.