 |
| Lugesin 5.- 10. veebruar 2023 |
Kusagil 2039. aasta kandis sureb James Halliday, kuulsa arvutimängu OASIS looja. Maailm on muutunud ning ainuke koht, kus inimesed end veel õnnelikuna näivad, ongi nüüd too virtuaalreaalsuseks arenenud rollimäng. Isegi õppetöö toimub suures osas OASIS'es ning tundub olevat tavapärasest koolist kõvasti vingem ning turvalisem variant. Oma kehvadest elutingimustest hoolimata õpib seal edukalt ka Wade Watts, kes suure osa oma elust veedab virtuaalreaalsuses. Pärast vanemate surma on ta elanud oma tädi juures, kes temast suurt ei hooli ning omastab nii poisile mõeldud toidutalonge kui ka muid asju, mis Wade'il on õnnestunud kusagilt hankida.
Wade'i unistus on leida aare - muna, mille on kusagile OASIS'esse peitnud James Halliday - seega kuulub poiss niiöelda munaküttide ehk müttide hulka. Kahjuks on tal väga raske OASIS'es oma avatari taset tõsta ning uusi kogemusi omandada, sest see kõik nõuaks raha, mida tal eriti pole. Igal juhul on ta end põhjalikult kurssi viinud Halliday taustaga ja on tõsiselt süvenenud 1980ndate aastate kohta pärit infosse, millest nii tema kui ka teised mütid loodavad oma otsingutes kasu tõusvat, kuna Halliday oli suur 80ndate muusika, filmide ja arvutimängude fänn.
Kuid mitte ainult mütid ei tegutse Halliday muna otsimise nimel - selle on ette võtnud ka konkureeriv firma I0I, mille kütte kutsutakse kuusikuteks või ka lausa kusikuteks, sest nad ei kohku tagasi ühegi valskuse ees, et muna ise üles leida ning sundida kogu maailma IOI kehtestatud reeglite järgi OASIS't kasutama.
Mulle meeldis lugu väga, sest kuigi raudse eesriide taga elades ei õnnestunud kahjuks ise 1980ndate filmidesse, muusikasse ja arvutimängudesse sukelduda, on üht-teist olnud võimalik hiljem kuulda-näha ning on huvitav mõelda, et mõni hilisem põlvkond võiks sellesse aega nii suurema kaasaelamisega suhtuda. Autor on teemasse igatahes tõsiselt kaevunud.
Autori kirjeldatud katastroofijärgne maailm tundub üsnagi usutav, sest inimkonna tegevus ning hoolimatus tekitab ju praegugi hirmu tuleviku ees ning endiselt toimub üha uusi looduskatastroofe. Niisiis võimalus, et tulevikus on vaid virtuaalmaailmas võimalik end hästi tunda, ei näi kahjuks võimatuna. Ent lootus jääb ikkagi, ilma ei saa ka kuidagi. Kuigi raamatus kirjeldatud virtuaalreaalsus on arendatud väga kaugele, kerkib siingi lõpuks esile mõte või tunne, et asjade paremuse poole liikumiseks tuleks inimestel suuta näha ilu, lootust ja võimalusi ka reaalses maailmas, mitte ainult virtuaalreaalsuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar