 |
| Lugesin 11. veebruaril 2023 |
Kuidas toime tulla maailmas, kus iga asi/olukord/inimene võib olla sinu ajus toimetavate keemiliste ainete poolt tekitatud hallutsinatsioon? Alexil on oma võtted selleks, et maailmaga toime tulla, ent vahel ei aita teda ka need - pidev perimeetrikontroll, imelikest olukordadest tehtud fotod ja muu sarnane. Vahel lihtsalt on tema pea rikkis, ka ravist hoolimata. 17-aastasel Alexil on nimelt skisofreenia.
Lahkunud oma eelmisest koolist suurejoonelise sodimisprojekti pärast, mistõttu võimla läks tükiks ajaks remonti, tundub uude kooli minek uue võimalusena ning Alex on otsustanud teha toimetulekuks ning ülikooli sisse saamiseks kõik võimaliku. Kuid ka uues koolis on omad raskused ning sugugi väikseim neist pole noormees nimega Miles, kelles Alex arvab ära tundvat 10 aastat varem poes kohatud poisi.
Tegelikult ei näi selles raamatus ka mitmed "normaalsed" inimesed kuigi tervemõistluslikena. Üldse toimub siin palju eriskummalist, mis peaks ükskõik kelle tasakaalust välja viima. Alex on vapper, et ta suudab seda koormat kanda ning aimata inimeste väliskesta taga peituvat. Ent oma diagnoosi tõttu ei taheta teda tihtipeale uskuda ka siis kui tal on tuline õigus. Kuigi tüdruku haigusega kaasnev paranoia paneb teda kõike ja kõiki kahtlustama, püüab ta ikkagi mõista põhjuseid, mis kedagi teatud moel käituma panevad.
"Kas on võimalik, et keegi käituks nii nagu tema, lihtsalt sellepärast, et ta oligi selline? Või oli selleks alati mingi põhjus? Ma tahtsin loota, et kui keegi nägi mind veidralt käitumas, siis ei arvanud ta, et minu käitumist põhjustas asjaolu, et ma olin halb inimene. Või et ta küsiks enne hinnangu andmist, kas midagi on halvasti."
Kuidagi omal moel tabavad on Alexi mõtted jõulude kohta: "Vahel oli mul tunne, et nii rõõmus olingi ma üksnes jõulude ajal. Ülejäänud aasta imestasin, et kas jõulude ainus mõte ongi raha kulutada, paksuks minna ja kinke avada. Ihadele järele anda.
Aga kui jõulud viimaks saabuvad ja see soe, elev, piparmündikommide ja kampsunite ja kaminatulede tunne kõhusoppi koguneb ning sa lebad põrandal, kõik tuled peale jõulupuu omade kustus, ja kuulad väljas langeva lume vaikust, siis taipad ka selle mõtet. Üheks ajahetkeks on kogu maailmas kõik hästi. Ja pole vahet, et tegelikult ei ole kõik hästi. See on aasta ainuke aeg, kui teesklemisest piisab.
Probleem seisneb selles, kuidas jõuludest jälle välja tulla, sest kui need otsa saavad, siis tuleb taas tõmmata piir reaalsuse ja ettekujutuse vahele."
Ja veel midagi ilusat.
"Ma arvan, et sa oled märksa parem kui mu kujutlusvõime," ütlesin viimaseid lehti edasi keerates.
"Sina samuti," lausus tema. "Minu kujutlusvõime - või, noh, niipalju kui mul seda on - jääb reaalsusele ikka alla."
"Nõus," ütlesin. "Reaalsus on kõvasti etem."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar