Lang * Kjell Westö

 

Lugesin 5. -6. veebruar 2023

"Väljas olid tähed juba kahvatumas, tuul ulus madalalt kaarduvate kaljude kohal ja jahedad säbarlained murdsid laguuni musta veepinda. Lang jäi tekile tükiks ajaks. Tal oli pohmell ja ta tundis end halvasti, ning ta mõtles, et pole midagi naeruväärsemat kui keskealine edukas mees, kelles ikka veel elab teismeline, kusjuures selline teismeline, kes võtab oma elu kui üht suurt kannatuste rada ja näeb pimedust ka seal, kus päikesepaiste on tõestatav. "Alati on august," mõtles Lang, seistes seal varase hommiku üksinduses, "alati on suvi lõppemas ja ilm on selge, aga tormine, ja onu Harry jääb iga aastaga vaiksemaks, ja minust saab üha parem madrus, aga elu ei õpi ma iial tundma, ikka jõuavad tormid enne pärale, kui ma jõuan reageerida."

Kirjanik ja telesaate juht Christian Lang helistab ühel ööl oma sõbrale, kirjanik Konrad Wendellile, paludes tema abi. Wendell suudab Langi veenda, ent too talle täpsemalt jutustaks, mis on juhtunud ning nii koorub välja mehe parajalt hullumeelne ning ebakindel armastuslugu juhuslikult pizzabaaris kohatud Sarita vastu. Langi vastuseisust hoolimata kirjutab Konrad hiljem sõbra jutustatu põhjal raamatu.

Teades algusest peale, et midagi head sellest loost ei tule, on kõigel juhtuval juba ette paratamatuse maik juures, ometigi ei tundu kõik miskipärast nii üdini lootusetuna. Võib-olla seetõttu, et jutustaja rollis on Langi sõber Konrad, kes kirjeldab sündmusi peamiselt ikkagi Langi sõnade ja mõtetega. Nii on jutustus isiklik, ent samas tänu Konradi vahepõigetele ja seletustele ka veidi pehmendatud. Ja kuigi sündmused tüürivad vääramatult teatud suunas, ei mõista sõber Langi hukka vaid püüab teda mõista.

Minu jaoks on üks eraldi tegelane kindlasti Helsingi linn - hea on lugeda tuttavaid tänavanimesid ning katsuda leida ühenduskohti ja sarnaseid meeleolusid. 

"Erottajamäel pööras ta ringi ja vaatas Mannerheiminteele. Põhjatuul oli külm ja vali, Stockmanni katusel laperdasid kolm lippu, juba oli läinud hämaraks, aga taevas oli veel hele ja piimjas. Langile oli see tunne tuttav: ta oli alati pidanud oma linna kõledal ja enesessesulgunud moel ilusaks, ja ta teadis, et just nii see oligi: üksildased laperdavad lipud ja lihast ja luust läbilõikav tuul ka südasuvel, kui ööd on kõige valgemad. Just sellisena mäletaks ta alati Helsingit, kui ta kunagi peaks sealt ära kolima."