Inglitegija * Fjällbacka nr 8 * Camilla Läckberg

 

Lugesin 12.-13. veebruar 2023

Tegelikult alustasin juba varem selle raamatuga, seda ELLU-st lugedes, ent kuna lugelmine jäi pooleli ning uuesti enam netist laenutada polnud võimalik, jõudsin ringiga raamatu juurde tagasi alles palju hiljem, kui seda lõpuks füüsilisel kujul riiulis silmasin. 

Käes on suve kuum keskpaik kui politseini jõuab kutsung Fjällbacka külje all asuvale Valö saarele. Sinna on tagasi kolinud traagilise saatusega pere pesamuna Ebba, koos oma abikaasaga. Paar on asunud rassima Ebba kunagise lapsepõlvekodu kallale, et unustada nende elu tabanud traagika - hukkunud pisipoeg Vincent. Kuid ka Valö saarel asuv maja on olnud tunnistajaks paljudele valgustkartvatele tegudele ning lugeja kohtub läbi raamatu aeg-ajalt palju varasemate sündmustega, mis saare ja nende elanikega seotud on. Ebba tagasijõudes maja tabanud põleng ei tundu Tanumshede jaoskonna politseiülemale Mellbergile kuigi kahtlane, ent siis leitakse elutoa põranda alt vanad verejäljed. Politseiuurija Patrick Hedström pole seekord ainuke, kelle kõhutunne midagi aimab, sest Ebba perekonna äkilise kadumisega tegeles noore politseinikuna tema ametikaaslane Gösta, keda juhtum vaevab erinevatel põhjustel senimaani.

Muidugi saab asjasse segatud ka Patrick Hedströmi abikaasa Erica, kes on vanal juhtumil juba ammu silma peal hoidnud ning püüdnud iseseisvalt uurimustööd teha. Märgates Gösta huvi sündmuse vastu õnnestub Erical ta oma liitlaseks saada, et erinevatest liinidest pärit infokildusid paremini kokku sobitada. Nagu ikka, kistakse sündmustesse lõpuks ka pereliimed ning oht võib läheneda hoopistükkis sealtpoolt, kust seda oodata ei oskagi.

Lugeja saab lugeda ka paljude varasemate juhtumuste kohta, mis näitavad, et Valö maja ümber on toimunud palju kurba, traagilist ja kahetsusväärset, just nagu kasvaks halb iga järgneva sündmusega paratamatult. Hoolimata sellest, et tegu on looduskauni kohaga, jätkub siin keeruliste sündmuste jada pikalt läbi terve sajandi. Tegelikult on ehk ka hea, need sündmused kõigile teada ei ole, ent politsei ning ka Patrick Hedströmi abikaasa Erica soovivad välja selgitada, mis siis ikkagi saarel juhtus, eriti kuna sündmuste jada on lõpuks jõudnud välja tänapäeva.

Märksõnadeks: Helga Svensson, inglitegija, Dagmar, Laura, Hermann Göring, Carin Göring, Rune Elvander, Inez, Claes, Annelie, Johan, Leon Kreuz, Josef, Sebastian, Percy, John, Ia, projekt Gimle, Rootsi Sõbrad.

Mõtlesin su välja * Francesca Zappia

 

Lugesin 11. veebruaril 2023

Kuidas toime tulla maailmas, kus iga asi/olukord/inimene võib olla sinu ajus toimetavate keemiliste ainete poolt tekitatud hallutsinatsioon?  Alexil on oma võtted selleks, et maailmaga toime tulla, ent vahel ei aita teda ka need - pidev perimeetrikontroll, imelikest olukordadest tehtud fotod ja muu sarnane. Vahel lihtsalt on tema pea rikkis, ka ravist hoolimata. 17-aastasel Alexil on nimelt skisofreenia.

Lahkunud oma eelmisest koolist suurejoonelise sodimisprojekti pärast, mistõttu võimla läks tükiks ajaks remonti, tundub uude kooli minek uue võimalusena ning Alex on otsustanud teha toimetulekuks ning ülikooli sisse saamiseks kõik võimaliku. Kuid ka uues koolis on omad raskused ning sugugi väikseim neist pole noormees nimega Miles, kelles Alex arvab ära tundvat 10 aastat varem poes kohatud poisi. 

Tegelikult ei näi selles raamatus ka mitmed "normaalsed" inimesed kuigi tervemõistluslikena. Üldse toimub siin palju eriskummalist, mis peaks ükskõik kelle tasakaalust välja viima. Alex on vapper, et ta suudab seda koormat kanda ning aimata inimeste väliskesta taga peituvat. Ent oma diagnoosi tõttu ei taheta teda tihtipeale uskuda ka siis kui tal on tuline õigus. Kuigi tüdruku haigusega kaasnev paranoia paneb teda kõike ja kõiki kahtlustama, püüab ta ikkagi mõista põhjuseid, mis kedagi teatud moel käituma panevad. 

"Kas on võimalik, et keegi käituks nii nagu tema, lihtsalt sellepärast, et ta oligi selline? Või oli selleks alati mingi põhjus? Ma tahtsin loota, et kui keegi nägi mind veidralt käitumas, siis ei arvanud ta, et minu käitumist põhjustas asjaolu, et ma olin halb inimene. Või et ta küsiks enne hinnangu andmist, kas midagi on halvasti."

Kuidagi omal moel tabavad on Alexi mõtted jõulude kohta: "Vahel oli mul tunne, et nii rõõmus olingi ma üksnes jõulude ajal. Ülejäänud aasta imestasin, et kas jõulude ainus mõte ongi raha kulutada, paksuks minna ja kinke avada. Ihadele järele anda.
Aga kui jõulud viimaks saabuvad ja see soe, elev, piparmündikommide ja kampsunite ja kaminatulede tunne kõhusoppi koguneb ning sa lebad põrandal, kõik tuled peale jõulupuu omade kustus, ja kuulad väljas langeva lume vaikust, siis taipad ka selle mõtet. Üheks ajahetkeks on kogu maailmas kõik hästi. Ja pole vahet, et tegelikult ei ole kõik hästi. See on aasta ainuke aeg, kui teesklemisest piisab.

Probleem seisneb selles, kuidas jõuludest jälle välja tulla, sest kui need otsa saavad, siis tuleb taas tõmmata piir reaalsuse ja ettekujutuse vahele."

Ja veel midagi ilusat.

"Ma arvan, et sa oled märksa parem kui mu kujutlusvõime," ütlesin viimaseid lehti edasi keerates.
"Sina samuti," lausus tema. "Minu kujutlusvõime - või, noh, niipalju kui mul seda on - jääb reaalsusele ikka alla."
"Nõus," ütlesin. "Reaalsus on kõvasti etem."

Valmistub esimene mängija * Ernest Cline

 

Lugesin 5.- 10. veebruar 2023

Kusagil 2039. aasta kandis sureb James Halliday, kuulsa arvutimängu OASIS looja. Maailm on muutunud ning ainuke koht, kus inimesed end veel õnnelikuna näivad, ongi nüüd too virtuaalreaalsuseks arenenud rollimäng. Isegi õppetöö toimub suures osas OASIS'es ning tundub olevat tavapärasest koolist kõvasti vingem ning turvalisem variant. Oma kehvadest elutingimustest hoolimata õpib seal edukalt ka Wade Watts, kes suure osa oma elust veedab virtuaalreaalsuses. Pärast vanemate surma on ta elanud oma tädi juures, kes temast suurt ei hooli ning omastab nii poisile mõeldud toidutalonge kui ka muid asju, mis Wade'il on õnnestunud kusagilt hankida.

Wade'i unistus on leida aare - muna, mille on kusagile OASIS'esse peitnud James Halliday - seega kuulub poiss niiöelda munaküttide ehk müttide hulka. Kahjuks on tal väga raske OASIS'es oma avatari taset tõsta ning uusi kogemusi omandada, sest see kõik nõuaks raha, mida tal eriti pole. Igal juhul on ta end põhjalikult kurssi viinud Halliday taustaga ja on tõsiselt süvenenud 1980ndate aastate kohta pärit infosse, millest nii tema kui ka teised mütid loodavad oma otsingutes kasu tõusvat, kuna Halliday oli suur 80ndate muusika, filmide ja arvutimängude fänn.

Kuid mitte ainult mütid ei tegutse Halliday muna otsimise nimel - selle on ette võtnud ka konkureeriv firma I0I, mille kütte kutsutakse kuusikuteks või ka lausa kusikuteks, sest nad ei kohku tagasi ühegi valskuse ees, et muna ise üles leida ning sundida kogu maailma IOI kehtestatud reeglite järgi OASIS't kasutama.

Mulle meeldis lugu väga, sest kuigi raudse eesriide taga elades ei õnnestunud kahjuks ise 1980ndate filmidesse, muusikasse ja arvutimängudesse sukelduda, on üht-teist olnud võimalik hiljem kuulda-näha ning on huvitav mõelda, et mõni hilisem põlvkond võiks sellesse aega nii suurema kaasaelamisega suhtuda. Autor on teemasse igatahes tõsiselt kaevunud. 

Autori kirjeldatud katastroofijärgne maailm tundub üsnagi usutav, sest inimkonna tegevus ning hoolimatus tekitab ju praegugi hirmu tuleviku ees ning endiselt toimub üha uusi looduskatastroofe. Niisiis võimalus, et tulevikus on vaid virtuaalmaailmas võimalik end hästi tunda, ei näi kahjuks võimatuna. Ent lootus jääb ikkagi, ilma ei saa ka kuidagi.  Kuigi raamatus kirjeldatud virtuaalreaalsus on arendatud väga kaugele, kerkib siingi lõpuks esile mõte või tunne, et asjade paremuse poole liikumiseks tuleks inimestel suuta näha ilu, lootust ja võimalusi ka reaalses maailmas, mitte ainult virtuaalreaalsuses.

Lang * Kjell Westö

 

Lugesin 5. -6. veebruar 2023

"Väljas olid tähed juba kahvatumas, tuul ulus madalalt kaarduvate kaljude kohal ja jahedad säbarlained murdsid laguuni musta veepinda. Lang jäi tekile tükiks ajaks. Tal oli pohmell ja ta tundis end halvasti, ning ta mõtles, et pole midagi naeruväärsemat kui keskealine edukas mees, kelles ikka veel elab teismeline, kusjuures selline teismeline, kes võtab oma elu kui üht suurt kannatuste rada ja näeb pimedust ka seal, kus päikesepaiste on tõestatav. "Alati on august," mõtles Lang, seistes seal varase hommiku üksinduses, "alati on suvi lõppemas ja ilm on selge, aga tormine, ja onu Harry jääb iga aastaga vaiksemaks, ja minust saab üha parem madrus, aga elu ei õpi ma iial tundma, ikka jõuavad tormid enne pärale, kui ma jõuan reageerida."

Kirjanik ja telesaate juht Christian Lang helistab ühel ööl oma sõbrale, kirjanik Konrad Wendellile, paludes tema abi. Wendell suudab Langi veenda, ent too talle täpsemalt jutustaks, mis on juhtunud ning nii koorub välja mehe parajalt hullumeelne ning ebakindel armastuslugu juhuslikult pizzabaaris kohatud Sarita vastu. Langi vastuseisust hoolimata kirjutab Konrad hiljem sõbra jutustatu põhjal raamatu.

Teades algusest peale, et midagi head sellest loost ei tule, on kõigel juhtuval juba ette paratamatuse maik juures, ometigi ei tundu kõik miskipärast nii üdini lootusetuna. Võib-olla seetõttu, et jutustaja rollis on Langi sõber Konrad, kes kirjeldab sündmusi peamiselt ikkagi Langi sõnade ja mõtetega. Nii on jutustus isiklik, ent samas tänu Konradi vahepõigetele ja seletustele ka veidi pehmendatud. Ja kuigi sündmused tüürivad vääramatult teatud suunas, ei mõista sõber Langi hukka vaid püüab teda mõista.

Minu jaoks on üks eraldi tegelane kindlasti Helsingi linn - hea on lugeda tuttavaid tänavanimesid ning katsuda leida ühenduskohti ja sarnaseid meeleolusid. 

"Erottajamäel pööras ta ringi ja vaatas Mannerheiminteele. Põhjatuul oli külm ja vali, Stockmanni katusel laperdasid kolm lippu, juba oli läinud hämaraks, aga taevas oli veel hele ja piimjas. Langile oli see tunne tuttav: ta oli alati pidanud oma linna kõledal ja enesessesulgunud moel ilusaks, ja ta teadis, et just nii see oligi: üksildased laperdavad lipud ja lihast ja luust läbilõikav tuul ka südasuvel, kui ööd on kõige valgemad. Just sellisena mäletaks ta alati Helsingit, kui ta kunagi peaks sealt ära kolima."

Varjusurm * Thomas Enger

Lugesin 31. jaanuar -  5. veebruar 2023

Mis juhtus ajakirjanik Henning Juuliga? See on ehk esimene küsimus, mille kallal lugeja juurdlema hakkab ning mõistab üsna ruttu, et meest on mõned aastad varem tabanud tõsised kannatused, millest ta senimaani pole üle saanud. Nüüd on aga tal aeg uuesti tööle naasta ning kohe esimesel tööpäeval kistakse ta mõrva kajastamisse. Tema lähedaseks töökaaslaseks osutub keerukal kombel Iver Gundersen - ajakirjanik, kes nüüd on koos Henningu eksabikaasa Noraga. Lisaks on Henningu ülemuseks saanud Heidi Kjus, keda Henning ise vaid mõned aastad varem ajakirjanikutöösse sisseelamisel juhendas.

Toimunud mõrv on jõhker ning selle üksikasjad näivad osutavat mõrvatud naise elukaaslasele, Mahmoud Marhonile, kes koos oma venna Tariq'iga on Pakistanist Islamabadist Norrasse tulnud. Otsustades Tariq'ilt täpsemalt tema venna kohta uurida, satub Henning Juul otse tegevuse keskpunkti ja kardetud kõrilõikajate huviorbiiti.

Usaldades oma instinkti, kipubki Henning pidevalt sattuma just sinna, kus on parajasti kõige ohtlikum, ent samas ka kõige vihjeterohkem. Ta vestleb mõrvatud Henriette juhendaja Yngve Foldvikiga ning tüdruku sõbranna Anettega ning avastab huvitavaid kokkusattumusi, millest võib ka politseile mõrva uurimisel abi olla.

Vahelduseks on hea lugeda krimiraamatut, kus peategelaseks pole politseiuurija või uurijate meeskond. Ent muidugi mõista on antud juhul seega jämedam ots ning arukus ja intuitsioon pigem kuhjaga Henningu poolel. Samas on ajakirjanikul ka politseis keegi, kes talle vihjeid annab, nii et mõnes mõttes toimub kuriteo lahenduse leidmine ikkagi otsapidi koostöös ametlike jõududega. Lihtsalt Henning Juul jõuab alati sammuke varem lahendusteni ning asetab end seeläbi ohtlikule positsioonile. Teisest küljest aitab kaasakiskuv juhtum teda ka tagasi ellu, mille eest ta on viimase kahe aasta jooksul oma korterisse varjunud. 

Daodejing * Laozi * Jaan Kaplinski tõlge

 

Lugesin 20. jaanuar - 1. veebruar 2023

Raamat, mida võiks lugeda kogu elu... Seega saan öelda, et tehtud sai vast alles esimene põgus tutvus. Siit sobiks igapäevaselt kasvõi paar rida endaga mõtisklemiseks kaasa võtta. Näiteks peatükist 63.

Teha tegemata,
toimetada toimetamata,
maitsta maitsmata.
Näha väikeses suurt, väheses paljut,
tasuda nurjatused väega.
võta raske ette hõlpsa kaudu;
tee suur ära tillukese kaudu.
Rasked asjad Taeva all
seisavad koos hõlpsatest;
suured asjad taeva all
seisavad koos tillukestest.
Seepärast Pühamees ei tee kunagi tegemist suurega -
nii ta võib suureni jõuda.
Seda, kes kergesti nõusse jääb, võib vähe usaldada;
kui pead paljut hõlpsaks, näed palju raskusi.
Seepärast pühamees peab kõike raskeks -
nii ei ole lõpuks miski raske.

Kes on Piibliga tuttav, leiab Laozi'lt mõtteid, mida sarnaselt tõlgendada. Kuid kindlasti võib inimene ka neid mõtteid lasta endas vastu kajada natuke just selle järgi, mis tema enda elukogemus ütleb, kuna Kaplinski tõlge on taotlenud võimalikult lihtsat ja vanaaegsema keelega lähenemist. Nii hea on, et saab lugeda ka Kaplinski järelsõna ning kommentaare, mis aitavad Laozi tarkustesse süveneda ja suunata oma mõistmist. Daodejing'i kohta võib juurde lugeda näiteks siit.

Kurb on mõelda, kuivõrd on nüüd, tõlke valmimisest mitukümmend aastat hiljem, veel rohkem tõeks saanud laused Kaplinski saatesõnast, mis on kirjutatud 2002. aasta augustis:

"Aeg uueks tõlkeks on küps mitmes mõttes. Elame teises ajas, mis on täis võistlemist, võitlust, ahnust, kurjust ja meeleheidet. Vanatarga sõnad rahust, tegemata ja võistlemata olemisest on nüüd ehk olulisemad kui mõnikümmend aastat tagasi, kui elasime stagneerunud rahus."