|
Lugesin märts-mai 2023 |
Raamat jäi silma esmalt oma kujundusega, mille keskne osa meenutab ka praeguseni saada olevaid kondenspiimapurke. Esmalt oli lugemist alustades veidi raske keskenduda, sest polnud ilmtingimata aru saada, kummast peategelasest, kas emast või hoopiski tütrest, parajasti jutt käib. Tegelikult jäi mul raamatu lugemisse ka päris paras paus ning seejärel otsustasin alustada uuesti algusest. Teisel korral oli lugemine palju mõnusam, sest tegelastest oli juba tekkinud piisavalt selge ettekujutus, et nende lugusid eristada.
Saatus, mis neile kahele on määratud, on ühtaegu kuidagi tuttavlik ja võõras. Tütar on sündinud vaid 5 aastat minust varem, seega on tema lapsepõlve aeg Lätis võinud mõneti olla eluolult minuvanuste eesti noorte sarnane. Igatahes oleme me mõlemad lapsena elanud Mitshurini tänaval... Kuid koorem, mille see noor tüdruk kanda võtab, oma andeka ent tol ajal veel kättesaamatut vabadust igatseva ema eest hoolitsedes, on suur. Esialgu hoolitsevad tüdruku eest pigem vanavanemad, ent maa-ambulantsi juurde töötama kolides võtab ema tüdruku endaga kaasa.
"Mõnikord läksin pärast kooli ambulantsi ja ootasin ema tööpäeva lõppu. Seal oli kitsas pikk koridor, kus istus pinkidele kokkusurutuna alati palju naisi. Osa neist oli lapseootel. Ema püüdis igaühele pühendada võimalikult pikalt aega ja see tähendas, et ta lõpetas tihti töö väga hilja õhtul. Olin pärast kooli juba midagi süüa teinud, siis tulime koju ja ema sõi pigem viisakusest. Tihti kukkus ta riideid seljast võtmata hirmväsinuna voodisse. Ma võtsin tal kingad või saapad jalast ja panin talle paksu teki peale. Ahjuuks oli lahti, tuli oodata sütt, et saaks siibri kinni panna. Seadsime end koeraga ahjusuu lähedale. Söed leegitsesid. Need nägid välja nagu särav vaip mis viib meid mõnele kaugele õnnemaale, kus pole igatsust ega eraldatust, kus valitseb valgus ja rõõm. Kus keegi ei võta kelleltki armastust ära, vaid ainult kingib seda. Üle õhtu praadisin süte peal kaks kartulit - ühe endale, teise koerale. Kui kartulid olid valmis, jagasime seda maitsvat einet ja elu ei tundunudki nii halb."
Tüdrukust (ema), kelle isa venelased vastuhaku tõttu kaasa viivad ja kes seetõttu kasvab koos armastava kasuisaga, saab andekas günekoloog, kelle jaoks samas igapäevaelu nõukogude maailmas on rõhuv ja valus koorem. Ta kannatab vabaduse puudumise all ja tunnetab saatuse ebaõiglust. Talle näib, et oma bioloogiliselt isalt on ta pärinud hävimisgeeni, mis kasvab ajaga ja kogub jõudu ning hävitab ta vastuvõitlemisest hoolimata.
"Ma ei öelnud seda kunagi ühelegi oma patsiendile, ei innustanud aborte tegema, aga sünnitamine, lapse ilmale toomine sellel ajal ja selles kohas tundus mulle sama mõttetu nagu kõik ümberringi toimuv. Me olime ettemääratud, ära lõigatud maailmast, ümbritsetud kõrge taraga, mida valvasid okastraat ja võitluskoerad. Määratud mingisugusele unisele eksistentsile, mida tuli kutsuda eluks. Ja mina asusin selle ringi keskel. Mõttetuse reanaine, kes aitas päevast päeva seda suurendada.
Kuid ma ei olnud oma mõtetes konsekventne, sest kes siis veel kui mitte just minu tütar tõi sellesse unisesse eksistentsi mingi tähenduse valguskiire. Ta kannatas minuga koos seda neetud pagulust, kuhu olin tagasipöördumatult saadetud. Hiilgavast karjäärist Nõukogude meditsiinis eemale kihutatud, eemal kongressidest, pististest ja kasulikest tuvustest. Lahti rebitud teadusest, mis lubas tulevikuks imelisi avastusi, üsna kindlasti näiteks seda, et munasari ja spermatosoid võivad kokku saada, nii et toimub viljastumine, ka väljaspool mehe ja naise organismi. Ja Jumal vaikib samal ajal.
/.../ Nendel tühjadel päevadel oli mul kombeks astuda tütre tuppa. Seal oli erinevalt minu kaosest kõik liigutavalt korras. Ema ja kasuisa pildid tema enda tehtud raamides toetatud vastu vana laualampi. Savist orav ja potsik, mille ta oli ise oma kätega kooliringis mätsinud. Raamatud ja vihikud korralikes virnades, kirjutuslaua all koera veekauss. Mu kasuisa teritatud värvilised pliiatsid puust karbis, üks minu meditsiinientsüklopeedia köide, mille vahel herbaariumilehed kuivatatud lillede ja muude taimedega, aknalaua peal teokivid, mis ta oli leidnud siitsamast jõekaldalt. Vana kapp, mille sahtlites oli kenadesse virnadesse pandud tema pesu ja soojad sukkpüksid, kapi tagaseinas rippus riidepuul koolivorm.
See oli teine maailm. Ma ei olnud seda rikkunud oma piimaga. Teine maailm, mis võib-olla vabastab end kunagi sellest unisest eksistentsist. Elab selle üle, kaotamata elujanu. Maitstes elupiima, mis ei tundu mõru, vaid rahustab."
Mulle meeldis selle raamatu keel (tõlge on Ilze Tälberga ja Contra poolt). Rasked teemad, ent rahulik ja loomulik keelekasutus kuidagi leevendab seda, liigne suurelisus või paatos oleksid siin imelikud.