teisipäev, 26. detsember 2023

Katkine tüdruk * Kathleen Glasgow

 

Lugesin 2.-4. detsember 2023

Mul on samal ajal kahju ning ometigi samas väga hea meel, et ikkagi hakkasin lõpuks seda raamatut lugema. Enesevigastamine on viimastel aastatel kardetavasti aina suurem trend noorte hulgas ning kui tegu on ka palju kergema versiooniga kui selle raamatu peategelasel Charlotte Davise puhul, on seda tihti palju raskem märgata (kuid siiski on see murettekitav). Midagi on ju ikkagi valesti, märkamata jäänud... ja seda just inimese sees. Mure on mure, isegi kui ta on palju väiksem kui Charlotte ehk Charlie oma, ning kui seda pole mitte kellegagi jagada, võtab sellega tegelemine teistsugused vormid, et tekiks mingisugune toimetuleku, hakkama saamise tunne. Ei saa öelda, et saaks päriselt lõpuni aru, vist, seni kui pole ise seal päriselt olnud. Aga ehk mõistame ehk siiski paremini, kui oleme saanud natukene ühte sellisesse katkisesse sisemaailma piiluda.

Ju on kõigil on olnud mingisuguseid suuremaid või väiksemaid traumasid - lapsepõlvest, kooliajast, noorusajast jne. Aga siiski on päris raske ette kujutada sellist saatust nagu Charliel, kes näib olevat kulgenud vaid ühest raskusest teise ning kui tundub, et enam ju väga palju hullemaks minna ei saa, juhtub ikka veel midagi. Pärast paljusid raskusi leiab tüdruk end haiglast ning hoolimata oma kehvast seisust tunneb end tegelikult üle tüki aja turvalisemalt. Kuid ka see ei kesta kaua... ning korraks näib, et just siis kui tüdrukul on veidi kindlam pind jalge alla tekkinud, tõmmatakse tal taas jalad alt...

Mõtlemapanev ja väga vajalik raamat.

Meie suvereisid * Emily Henry

 

Lugesin 26. september - 19. oktoober 2023

Armas raamat kahe üsnagi erineva noore, Poppy ja Alex'i loost, kes pärast ülikoolis tutvumist ning seejärel erinevatesse kohtadesse kolimist kohtuvad omavahel peamiselt suvereisidel. Esimene tutvumine pole küll paljulubav, ent juhtumisi pikemal autosõidul koos viibides tekib nende vahele üllatav side. 

Pole lihtne taibata, kas peamiselt seob Alexit ja Poppyt sõprus või omavaheline tõmme ning kartes teineteist sõbrana kaotada, on noored ettevaatlikud. Varsti on kummalgi ka muid suhteid ning nii on loomulik, et esiplaanil on nende sõprus, ent kuumemaid tundeid üksteise vastu välja ei näidata. Noori seob huumor ja aasimine ning koos võetakse ette üsna palju seikluslikku.

"Puhkuse ajal võid sa olla kes tahes.

Nagu mõni hea raamat või eriline rõivaese muudab puhkuski su viivuks teiseks inimeseks.

Tavaelus ei suuda sa ehk raadiot kuulates piinlikkust tundmata kaasagi noogutada, ent eredalt valgustatud siseõues avastad end korraliku tünnitrummbändi saatel vinges tantsuhoos pöörlemas.

Puhkusel muutuvad su juuksed. Vesi on teistsugune, võib-olla ka shampoon. Võib-olla sa ei vaevugi juukseid pesema ega kammima, sest soolane ookeanivesi ajab nad nii vahvalt krussi. Sa mõtled: Miks mitte koduski samamoodi teha? Võiksin olla inimene, kes ei kammi oma juukseid ega hooli, et on higine või et kõik ta kehaõnarused on liiva täis.

Puhkusel olles alustad sa ettevaatust unustades võõra inimesega vestlust. Kui see kukubki võimatult kohmakalt välja, mis siis sellest? Sa ei näe seda inimest enam kunagi!

Sa võid olla kes tahes. Sa võid teha mida tahes."



Dating Tips for the Unemployed * Iris Smyles

 

Lugesin 10.-12. novembril 2023

Raamat duetipartneri Andy Fite'i soovitusel, kelle jaoks Iris Smyles on üks lemmikautoritest. Tegu on väljakutsuva raamatuga, milles tänapäeva teatud vanuses inimesed võivad end ära tunda küll. Siiski, Eestis elanuna pole minuvanustel neid puutekohti päris nii palju kui mujal, "vabas maailmas" kasvanutel. Puudub pikk rodu suhteid, mis tihtipeale ka tänapäeval abiellumisele ja lastesaamisele eelneb. Kuna ei tahtnud raamatut kaasa paluda, tuli see üsna ruttu läbi lugeda ning võib-olla oli siis ka "doos" korraga liiga suur. 

Siiski ei tiirle kõik mõtisklused ja sündmused üksnes suhete, seksi jms ümber, autor oskab ka väga veenvalt erinevatel teemadel filosofeerida ja leida asjade vahel põnevaid seoseid. Minu lemmikud on küll pigem teistsugused teosed aga samas hea, et raamat sai läbi loetud ning tekkis ettekujutus autori stiilist. Selle teose põhjal ta paraku minu lemmikautorite hulka ei kuulu.

Punase tõus * Pierce Brown

 

Lugesin 23. mai - 23. juuni 2023

Kellele meeldivad suurejoonelised ja põnevad võitlusstseenid, leiavad selle raamatu näol endale uue lemmiku. Darrow on põrgukaevur - see tähendab, et ta kuulub punaste klassi. Punased varustavad kõrgemaid klasse oluliste ainetega, et muuta maailm lõpuks kõigile elamiskõlbulikuks. Kuid kas Mars, mille pinna all Darrow koos teiste kaevuritega palehigis ja vaesuses tööd rabab, ikka on nii kehvas seisus? Tegelikult mitte. Ning kui Darrow kaotab endale kõige lähedasema inimese, kauni ja hapra, ent samas vankumata abikaasa Eo, pole tal enam midagi kaotada. 

Klassisüsteemi ning ebavõrdsuse vastu võitlejad (Arese pojad, Tantsija) soovivad, et Darrow aitaks neil hävitada maailma valitsejate ehk kuldsete klassi loodud süsteemi, ent selleks peab noormehest endast saama samuti kuldne - see on teekond, mille läbimine paljudel alama klassi esindajatel pole seni õnnestunud. Ta peab sisse saama vaid kuldsetele mõeldud instituuti ning teenima välja olulise koha nende seas.

Kuldsete klassi vihkamine, samas kui noormees on ka ise välimuse ja kommete poolest omandamas nendega võrdseid omadusi ja oskusi, tekitab sisemist segadust. Ning kas kõik kuldsed on halvad ja mida üldse kujutab endast instituut, üleminek, õpingud... Selgub, et selles mängus reegleid pole, või on need kõrvale heidetavad ning mäng ise polegi niivõrd mängu vaid hoopiski julma proovilepaneku moodi.

Ahjaa, autor on ka veidi vaeva näinud, et leiutada natuke teistmoodi kirumissõnu.

Märksõnu: Eo, onu Narol, Tantsija, Harmoonia, arheKuberner Augustus, voolija Mickey, vääramatud armilised, Cassius au Bellona, Julianus, Marsi koda, Lõikaja, proktor Fitchner, Mustang, Virginia au Augustus, Shaakal,  Adrius au Augustus, Pax, Kääbus ehk Sevro, Olümpos. 

Kättemaks * Karin Fossum

 

Lugesin 27.-28. mail 2023

Talukoha lähedal asuvast vanas roostes haagiselamust leitakse naise ning tema väikese poja surnukehad. Selgub, et need on Bonnie ja tema poeg Simon, kes palusid lähedal asuvast talust seal ööbimiseks luba. Ei talunik ise, tema pere ega poolakatest töömehed pole kedagi haagise poole liikumas näinud. Bonnie töötas vanainimeste abistajana, olles paljudele nii vaimseks kui füüsiliseks toeks ning ka nõudlikumad abivajajad polnud keegi sellised, kes tema peale viha oleks võinud kanda. Samas on Bonnie just äsja saanud õnnelikul kombel osa pärandusest ning tekib küsimus, kas keegi võis teda ning tema poega rünnata selle tõttu?

Inspektor Konrad Sejer asub asja uurima ning esialgu ei liigu uurimus eriti kusagile. Ometi leidub aeg-ajalt mõni jälg, mis lubab arvata, et lugu ehk lahenduseta ei jää. Samal ajal on võimalik jälgida nii Bonnie ja Simoni kui ka ühe teise ema-poja varasemat elukäiku. Teiseks paariks on Mass Malthe oma poja Eddiega, kes oma omapärase loomuse tõttu ei sobitu ühiskonda, kuigi on tark ja omal moel terane. 

Mõlemad pered maadlevad oma raskustega. Kuna autor on traagilise ja kurva mõrvajuhtumi toimumise paigutanud kohe raamatu algusesse, on tulevaid sündmusi juba teades eriti kurb ja südantlõhestav jälgida Bonnie ning Simoni toimetusi ning Massi ja Eddie elu, mis mõlemad kulgevad vääramatult omas suunas. Hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud.

esmaspäev, 25. detsember 2023

Labürindijooksja * 1 * James Dashner

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2023

(Ilmselt) 16-aastane Thomas leiab end metallkarbis, teadmata midagi oma minevikust või tulevikust, mäletades üksnes oma nime. Ta satub kummalisse poiste kogukonda nimega Glade, kus kõigile on jagatud oma tööülesanded ning kasutusel on omamoodi kõnepruuk. Kuigi üht-teist seal tundub talle üsna pea tuttavlik olevat, on olukord ikkagi väga kummaline ning aina kummalisemaks läheb.

Kes ta on ning kes on need poisid, kes teda vastu võtsid? Miks pole kellelgi oma varasemast elust mälestusi? Miks ümbritseb neid labürint, mille seinad pealegi igal ööl asendit muudavad? Miks liiguvad labürindis hirmsad elukad, kes kõik oma teele jäävad poisid tapavad, või vähemalt neid nõelavad, nii et tervenemiseks on vaja vastumürki...

Thomasele ei anta kuigivõrd aega olukorraga harjuda, sest tema saabudes hakkavad toimuma mitmed muudatused ning muidugi arvavad mõned vanemad olijad, et see ongi saabunud poisi ehk kaunakese süü... 

Põnevust jagub ning muidugi mõista lõpeb raamat nii, et hädasti on vaja teada, mis siis ometigi edasi saab...

Märksõnu: Thomas, Teresa, Alby, Newt, Chuck, Gally, terapõrnikas, painaja, Minho, Moolok, Frypan

Aasta Provence'is * Peter Mayle

 

Lugesin 16.-18. mail 2023

Väga mõnus raamat - eriti sobiv muidugi neile, kes tunnevad huvi Prantsusmaa ning just Provence'i piirkonna vastu. Autor kirjeldab enda ja oma abikaasa elu selles kaunis Prantsusmaa nurgas nende esimese aasta jooksul, mis on täis nii rõõmsaid kui ka ehmatavaid sündmusi. Kuid õnneks on Peter Mayle ning tema naine tõelised kohaliku elu fännid ning suudavad kohalikku ellu nii imepäraselt sisse elada, et ka kõige raskemad katsumused neid lõplikult rööpast välja ei vii. Olgu selleks siis majaga seotud mured, lõputult venivad ehitustööd, eriti alguses kimbutav bürokraatia, äkitselt kaela sadavad külalised, üllatavalt karm ilmastik või veel midagi muud etteaimamatut. 

Sündmused on raamatus jagatud kuude kaupa, mis on kuidagi väga mõnus lähenemine ja raamat saab liigagi kiiresti otsa. Üsnagi palju saab teada ümbritsevatest suurepärastest söögikohtadest, sest nagu inglise paarile selgub, keerlebki väga suur osa Provence'i elust just toidu ümber. Ka autor koos oma abikaasaga õpivad seda lähenemist hindama ning naudivad väga kohalikku kokakunsti. Vahvad on ka ümbruses elavad naabrid, kelledest paljud osutuvad paari elus olulisteks tegelasteks - oskuslik ja põhjalik torumees Menucci, autori viinapuude eest hoolitsev naabrimees Faustin, kes alatasa uusi muresid leiab, kummaline ent autorile sümpatiseeriv naaber Massot. Oluliseks tegelaseks võib pidada ka kõikide Provence'i elanike elu ja tegevust mõjutavat mistraaltuult ning ilma üleüldiselt.

"Loomulikult olime me kuulnud lugusid mistraalist. See ajavat hulluks nii inimesed kui loomad. Kurjategijate üle kohut mõistes loetavat mistraali pehmendavaks asjaoluks. See puhuvat viisteist päeva järjest, juurivat välja puid, paiskavat ümber autosid, purustavat aknaid, loopivat vanadaame rentslisse, peksvat telegraafipostid pilbasteks, tuhisevat oiates läbi majade nagu külm ja hukutav vaiv, põhjustavat la grippe'i, koduseid nääklusi, töölt puudumisi, hambavalu, migreeni - kõik Provence'i probleemid, milles ei saanud süüdistada poliitkuid, pandi süüks sellele sacré vent'ile, millest provanslased räägivad teatava masohhistliku uhkusega. /.../
Ilma mõju Provence'i elanikele on vahetu ja silmanähtav. Inimesed eeldavad, et iga päev paistab päike, ning nende meeleolu saab kannatada, kui see nii ei ole. Vihma võtavad nad kui isiklikku solvangut, vangutavad pead ja haletsevad kohvikutes üksteist, vaatavad lõpmata kahtlustavalt taevasse, nagu võiks sealt kohe alla sadada inimesi nuhtlev rändtirtsuparv, ning kõnnivad tänavale kogunenud porilompide vahel ettevaatliku vastumeelsusega. Kui neid peaks tabama midagi hullemat kui üksainus vihmane päev. nagu näiteks see põgus miinuskraadide periood. on tulemus lausa jahmatav: suurem osa elanikkonnast kaob."


Valkoinen naarasleijona * Henning Mankell

 

Lugesin 14. - 29. august 2023

Seekord Soomes Uusikaupungis käies tulid taaskasutuspoest kaasa kaks soomekeelset kriminulli, mida ma eesti keeles veel lugenud polnud. Lugemine läks küll ehk veidi aeglasemalt kui eesti keeles, ent vahelduseks oli tore. 

Inspektor Kurt Wallanderi lahendada satub seekord juhtum, kus uskliku pereema kadumisele puudub igasugune seletus ning esialgu vaid lugeja näebki juhtumi tegelikku laia haaret, mis sõna otseses mõttes ulatub teisele poole maakera. Lõuna-Aafrika, kohaliku musta elanikkonna ning sajandeid valitsevasse klassi kuulunud buuride vaheline võitlus - selline on mündi teine pool, mida ka kõige suurema fantaasia puhul oleks keeruline ise välja mõelda. Mankell näitab põnevalt, et nii musta kui valge nahaga elanikkond pole kõik ühe vitsaga löödud ning Lõuna-Aafrika elus pole midagi mustvalget. Samal ajal pakub Rootsi oma vaba ühiskonnaga paraku ka võimalusi kriminaalse taustaga inimeste vabaks tegutsemiseks. Põnev ja laiahaardeline lugu.

Mõrv Larkfield Barnis * Betty Rowlands

 

Lugesin 30. august - 2. september 2023

Veel üks õdus krimilugu Melissa Craig'iga. Ehkki tema kaaslane Ken Harris on siirdunud politseitöölt eradetektiivi leiba teenima, jõuavad krimikirjanikuni siiski üsnagi kiirelt uudised ümbruskonnas toimuvatest sündmustest. Sedapuhku on keegi võtnud sihikule vanemad inimesed ning kui Melissa ühe tuttava vanainimese tapetuna avastab, mõjub see talle väga shokeerivalt. Tema ümber toimub ka muid kummalisi sündmusi, mis imelikul kombel üha enam omavahel põimuma hakkavad...

Unenägude Angus * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 2.-5. mai 2023

Angus on müütiline tegelane, kes toob inimestele unenägusid, kaitseb armunuid ja armastajaid ning toob maailma armastust. Siinsed lood on Alexander McCall Smithi looming, kus ta on müütide ümber põiminud tänapäevasemaid lugusid, tihtipeale väga tuttavlikult moel. See ehk toobki müütilise tegelase meile lähemale ning loob seoseid meie oma argipäevaga, kus nii mõnigi meist on näinud unes teinekord midagi, mis tõeks osutub või mida väga soovitakse.

Lood on erinevad ja samas sarnased. Mulle tundus teinekord neid lugedes, nagu suudaks autor meelde tuletada või ellu äratada midagi ammu unustatut. Just nagu siis, kui sulle meenub näiteks öösel nähtud huvitav unenägu või mõni ammune mõte.


kolmapäev, 20. detsember 2023

The Gilded Gage * Camilla Läckberg

 

Lugesin 13.-16. mail 2023

Faye elab kadestusväärset elu koos abikaasa Jack Adelheim'i ning armsa tütre Juliette'iga. Kuid kuigi naine püüab end veenda, et kõik on kõige paremas korras ning ennast kokku võttes lähevad asjad jälle paremaks, kipub tema elu kiiva kiskuma. Abikaasa suhtub temasse järjest külmemalt ning üleolevamalt, ehkki Faye on nende tutvuse alguses aidanud mehel alustada äri, mis on mõlemad haljale oksale aidanud. Et Jack'i toetada, loobus naine oma õpingutest ning töötas päeval-ööl. Nüüd on tema peamiseks tööks kodu ja tütre eest hoolitsemine, ent Jack'i kaugenemise tõttu tunneb ta end järjest üksikuma ja mahajäetumana. Tema lähim sõbranna ja majanduskooli kursusekaaslane Cris püüab Faye silmi tema abielu suhtes avada, ent naine ei näe tõde enne, kui asjad on tõepoolest väga käest läinud. 

Kuid Faye'l on saladusi, mida peaaegu keegi ei tea - need on küll tumedad ja keerulised kuid samas annavad talle rasketel aegadel jõudu julgeid otsuseid teha, et oma asjadega toime tulla. Mida teha, kui kõige lähedasemana tundunud inimene sind alt veab? Faye leiab sellele vastuse ning ei tagane sugugi oma otsustest.

Kuigi ma väga tihti inglise keeles ei loe, oli seda lihtne lugeda, sündmused kulgesid (küll ka vahepeal tagasivaadetena) tihedas rütmis. Seni loetud Fjällbacka-sarja raamatud on mulle senini ikkagi vist rohkem meeldinud, aga nad ongi omavahel parajalt erinevad, nii et heaks vahelduseks. 

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid * Sōsuke Natsukawa

 

Lugesin 23. aprill - 4. mai 2023

Raamatu ja selle autori tutvustus Varraku lehelt:

Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

*

Sōsuke Natsukawa (sünd 1978) on ametilt arst. Ta töötab ühes Nagano haiglas ja kirjutab töö kõrvalt raamatuid. 2009. aastal ilmus ta esikteos „Haiguslugude taevane kartoteek“ („Kamisama no karute“), mis pälvis Shōgakukani kirjastuse ilukirjanduspreemia ja tõi Jaapani Kirjastajate Ühingu auhinnakonkursilt 2. preemia. Raamatut müüdi üle pooleteise miljoni eksemplari ning sellest vändati film. Pärast esikteosega saavutatud edu on ta kirjutanud veel mitmeid raamatuid, millest 2017. aastal ilmunud „Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“ („Hon o mamorō to shita neko no hanashi“) on ainsana tõlgitud mitmesse keelde. Selle raamatu üheks tegelaseks on kass Tiiger, kelle terav keel ja mõistatuslik naeratus meenutavad kohati Lewis Carrolli kuulsat Irvikkassi Alice’i seiklustest. Ka peategelase Rintarō kummalisi läbielamisi labürintides ja eneseotsinguid võib võtta autori kummardusena Carrolli teosele. See fantaasiarikas mõistujutu vormis esitatud lugu on ülistuslaul raamatutele, mida tuleb kindlasti kaitsta ja hoida, aga eelkõige ikka lugeda.

............................

Natsukawa raamat pole lihtsalt üksindusest ja eraklikust poisist, vaid raamatutest ja hoolimisest. Sest kuigi Rintarō on omaette hoidev noormees, on tema koolis siiski paar inimest, kes ta käekäigu vastu huvi tunnevad, isegi kui poiss sellest hoolivat ei näi. Üks on tema klassikaaslane ja klassivanem, tüdruk nimega Sayo Yuzuki. Kuigi poisile näib ta algul hoopis teistsugusena, on tüdrukus peidus palju sellist, mis alles nende ühistes seiklustes nähtavaks saab. Salapärane ja muinasjututegelastele sarnanev kass Tiiger aga märkab neid omadusi kohe, ning nende omaduste tõttu on ta ka tüdrukule nähtav, ehkki paljud teised inimesed kassi ei näe. Tiiger seletab Rintarō'le, mis Yuzuki eriliseks teeb.

"Üks neist tingimustest on see, et selline inimene peab teistest hoolima. Hoolimine ei tähenda seda, et sa mesisel häälel lausud kellelegi õõnsaid sõnu. See tähendab muretseda koos nendega, kes on mures, ja kannatada nendega, kes kannatavad, aga vahetevahel tähendab see lihtsalt käia nende kõrval. /.../ Hoolivus ei ole mingi eriline anne. See on meelelaad - midagi äärmiselt loomulikku, mis on meis kõigis algselt olemas. Kuid paljud inimesed on selle kaotanud, elades päev päeva haaval kiiret ja pingelist elu. Noh, nagu sinagi. /.../
Hingematvalt raskes argielus on kõik niivõrd hõivatud omaenese probleemidega, et nad kaotavad võime teistest hoolida. See, kes on kaotanud südamesoojuse, ei tunneta enam teise inimese valu. Ja siis ta ka enam ei taju, millal ta valetab või kedagi haavab või nõrgemate tunnetel tallab. Selliseid inimemesi on maailmas juba üsna palju."

Kass seletab Rintarō'le, et raamatutel on hing, kuid see kaob, kui kellelgi enam raamatuid vaja ei lähe ning neid ei loeta. Ent kuna poiss koos oma vanaisaga on olnud väga suured raamatusõbrad, õnnestub tal lahendada mitu sasipundart, mille uus ajastu on tekitanud. Kõige lõpuks peab ta väga sügavalt mõtisklema raamatute tähtsuse üle, et seeläbi päästa tema eest pantvangi võetud Yuzuki. Rintarō otsib sügavalt enda sees vastuseid sellele, mis teeb raamatud nii olulisteks.

"Raamatutes on kirjas paljude inimeste mõtted - nende omad, kes kannatavad, kurvastavad või rõõmustavad... Lugedes nende inimeste lugusid ja sõnu, mida nad on öelnud, tekib tunne, justkui oleksid nendega koos, ning sa õpid tundma teisi inimesi peale iseenda. Sa õpid tundma mitte ainult endaga sarnaste inimeste meelelaadi, vaid ka nende oma, kes elavad hoopis teistsuguses maailmas. Raamatud õpetavad meid tundma emotsioone. /.../
Teist inimest ei tohi haavata. Endast nõrgemat ei tohi kiusata. Kui keegi on hädas, siis ulata talle abikäsi. Mõned ütlevad, et see kõik on juba ammugi teada. Kuid tegelikult ei olegi need enam nii üldteada tõed. Vähe sellest, et neid tõdesid ei teata, aga leidub koguni inimesi, kes küsivad, "miks?". Palju on selliseid inimesi, kes ei saa aru, miks ei või teisi inimesi haavata. Neile pole lihtne seda selgitada. Sest nende jaoks pole see loogiline. Aga kui raamatuid lugeda, siis saab sellest aru. Selle asemel, et püüda neile midagi loogiliselt seletada, saab raamatute abil üsna lihtsalt selgeks, et inimene ei ole loodud üksi elama./.../
Mina leian, et raamatutes peituv vägi on see, et need õpetavad inimesi teistest hoolima. See on vägi, mis annab paljudele inimestele julguse ja aitab neid."

Kui nüüd mõelda täpsemalt, siis kass tõesti püüdis päästa raamatuid, aga mingil põhjusel kutsus ta seda päriselt tegema alati Rintarō, olles talle igal võimalusel toeks ning julgustades teda. Ja nii leidis poiss endas vapruse olla tema ise ning elada rohkem väljapoole kui ta seni kunagi teinud oli. Aga noh, "Lugu poisist, kes püüdis päästa raamatuid", poleks paraku sugugi nii müüv, võrreldes praeguse pealkirjaga... 

Midwichi käod * John Wyndham

 

Lugesin 20. aprill - 1. mai 2023

Järgmine John Wyndhami raamat, mis loob väga usutava maailma, kus lõpuks paistab, et väljapääsu nagu polegi võimalik leida. Juba raamatu tagakaane tutvustus ütleb paraku väga palju ära (mul samas vedas, sest ma siiski mingil põhjusel ei lugenud seda ning nii jätkus põnevust veidike rohkem).

Niisiis sünnib pärast 24-tunnist muust maailmast eraldatust see, et kõik Midwichi külakese lapsekandmise eas olevad naised sünnitavad, ning sündinud lastel on erakordsed võimed, mis aegamööda nii kohalikele elanikele kui ka neid jälgima jäänud luuretöötajatele ilmsiks saavad. Nimelt suudavad lapsed omavahel telepaatilisel teel suhelda ning samamoodi suudavad nad mõjutada kohalikke inimesi (kui ka väljastpoolt tulijaid), sundides neid tegema ka asju, mida nood tegelikult teha ei soovi. 

Jutustajal ning tema abikaasal õnnestub sobival hetkel ära olla ja nii pääsevad nad 24-tunnisest katkestusest kui ka sundusest jäädagi Midwichi. Siiski on neil võimalik tänu mitmele sõbrale, kelleks on näiteks kolonel Bernard Westcott ning kirjanik Zellaby, olla külakese arengutega kursis. Ning selgub, et need arengud on murettekitavad, ehkki samas paljudele näivad need lausa ilmvõimatud.

Hästi kirjutatud raamat, mille ainetel võib mõtiskleda, mis siis ikkagi on õige - kas üldse igasugust elu hoida ja kaitsta või hoida ja kaitsta just inimkonda?

teisipäev, 19. detsember 2023

Tuhamägede tuul * Marje Ernits

 

Lugesin 26. november 2022 - 24. juuni 2023 

Alustuseks loetud mõned leheküljed jäid mõneks ajaks ainsateks, aga uuesti lugema hakates oli loo edenemine juba väga ladus. Muulilt surnuna leitud tütarlapse juhtumit asub uurima Ira Tever, kelle fantaasia ja vaist lubavad tal asjaga üsna kiiresti edasi liikuda. Selgub, et tüdruk on surma saanud hoopiski mujal ning hiljem puhastatuna ja meigituna muulile istuma sätitud.

Mis täpselt juhtus ning kas tegu on kurjategijaga, kes võib uuesti rünnata? Ira Teveri ülemus Anti Saam leiab nimelt arhiivist ühe otsapidi sarnase juhtumi, mis esialgu uurimust edasi ei vii kuid paneb kindlasti mõtlema. Tever usaldab paljus oma vaistu ning see viib teda kõrvaltvaataja seisukohast võib-olla isegi ebaloogilistes suundades. Kuid aina edasi kaevates võivad ka pisiasjad juhtida õigesse suunda. Nii viivad uurija mõttekäigud teda Tuhamägede lähedal asuvasse Ujeda perekodusse, kus üks vanematest tüdrukutest näib olevat üsna isetahtsi oma poiss-sõbraga matkama läinud. Kuigi tüdruk telefoni teel kinnitab, et on sõbraga Saaremaal, jääb uurijat miski vaevama.

Põnevalt pinget kruviv lugu huvitavate karakteritega.

Märksõnu: Anti Saam, noorsootöötaja Liina Brasko, Ujeda kasupere, ema Polina Kikker, Marta, Mila, Ade, Reno, IT-spetsialist Mihkel Kala, Petseri klooster

Krüüsalised * John Wyndham

 

Lugesin 6. -24. aprill 2023

Jälle üks raamat, mille lugemine on laotunud pika aja peale - ikka lipsas mõni teine raamat vahele ja see jäi omakorda pooleli. Katastroofijärgses maailmas valitseb teatud tüüpi "tõsiusklikkus", kus igasugust normist erinemist peetakse kurjaks ning kõige aktiivsemad ühiskonna esindajad ei anna armu ei taimedele, ega loomadele, ammugi siis mitte inimestele, kes mingisuguse veaga sünnivad. 

Peategelasel on aga võime, mida tõsised seaduste järgijad ei oska isegi kahtlustada ning seetõttu pole ta algselt isegi teadlik, et temaga midagi "valesti" on. Õnneks on siiski ka täiskasvanuid, kes on natuke laiema silmaringiga ning suudavad näha asju laiema ning leebema pilguga. See aitab säästa ja päästa noori, kes muidu sattuksid kergesti ühiskonna põlu alla ning seega kihutataks kogukonnast välja.

Wyndham on suutnud luua usutava maailma, kus tänapäeva lugeja mõistab kiiresti, mis on kirjeldatud ühiskonna kõrvalekallete põhjuseks ning see teeb eriti kurvaks sellise olukorra kõrvaltvaatajaks olemise, kus igasugune inimlikkus teistsuguse suhtes puudub. 

Väga tore on jällegi see, et raamatu lõpust leiame väikese ülevaate Wyndhami teostest, mis aitab tema loomingust natuke rohkem aimu saada ning kannustab teisi teoseid otsima, millega tutvuda. 

Tundruhunt * Eeva Tikka

Lugesin 14. augustil 2023

Ühtaegu nii kiirelt kui aeglaselt kulgev lugu, milles seni emaga kahekesi elanud naine peab pärast ema surma ise toime tulema. Igapäevaelu raskused, rutiin, suhted venna perega, kohtumised inimestega, kes toovad naise ellu natuke erinevaid mõtteid ja arusaamu. 

Minu arvates on autor hästi kirjeldanud selle ajastu hõngu, mis tuli mulle lapsepõlvest päris tuttav ette. Lihtsalt kummaline on mõelda, et tegelikult lisaks nõuka-ajale, mis värvis meie elu teatud toonides, on ka muud ajastule omast, mis kehtis ilmselt vastavalt inimese olemusele ja/või ühiskonnaklassile nii siin- kui sealpool piiri.

esmaspäev, 18. detsember 2023

Saatan sinises seelikus * Walter Mosley

 

Lugesin 4.-8. august 2023

Easy Rawlins on äsja vallandatud lennukitehasest kui tema baaripidajast sõber pakub talle tööotsa. Kuigi Easy, ametliku nimega Ezekiel, tunnetab, et tööpakkujana esitletud härrasmees on seda tüüpi, kellest ta heameelega eemale hoiaks, on tal samas oma elukoha alleshoidmiseks sissetulekut väga vaja ning nii ta nõustubki.

Ilmneb, et Easyl on asja jaoks nutti ning vaistu, mistõttu suudab ta end ka keerukana näivas sündmuste ja inimeste rägastikust kuidagi terve ja elusana välja tuua. Lihtne see pole, ent kogemuse võrra rikkamana avab see esimene tööots talle uued võimalused edaspidiseks toimetulekuks.

Meeldib ajastu hõng ning kohtade, inimeste ning tolleaegse elu-olu kirjeldused, meisterlikult edasi antud vabam kõnepruuk, mis kõik loovad usutava tausta toimuvatele sündmustele. Väga mõistlik valik kaasata Maalehe sarja jälle üks raamat, millega algabki Easy Rawlins'i sari. 

laupäev, 16. detsember 2023

Käsk tappa * eellugu * James Dashner

 

Lugesin 20.-27. juuni 2023

Olen sarja kunagi varem lugenud, ehkki ei mäleta enam, kas tervenisti... Ent eellugu polnud siis vist veel olemaski. Igal juhul on üsnagi erksalt meeles sarja ametlikult esimene osa, ehk "Labürindijooksja". Olles nüüd ka eelloo läbi lugenud, pole ma kindel, kas ja kui palju see selgust juurde tõigi.

Lugeja saab jälgida väikest seltskonda, kes on osake päikeseplahvatuste järgsest elanikkonnast maakeral. Mark ja Trine ning teised noored püüavad kuidagi toime tulla, olles pääsenud väga keerukatest olukordadest nii tänu õnnele kui ka Alec'ile ja Lana'le. Viimased on vanemad ning kogenumad ning juhivad noored läbi verejanuliseks muutunud inimeste piiramisrõngast, tunneleid tabanud uputusest, kuumast päikesekiirgusest, külmavereliste röövlite rünnakust...

Kahjuks selgub, et seegi maailm, mis allesjäänutele just kuigivõrd mugavust ja kindlust pole pakkunud, ei jää sellisena kestma. Nimelt ründavad allesjäänud vähest elanikkonda kaitseriietusse peitunud inimesed, tulistades välja nooli, mis ilmnevad kandvat ülinakkuvat viirust. Suur osa nooltega haavatud elanikkonnast sureb kiirelt kuid üsna piinarikkalt, järgmiste nakatunute puhul võtab viirus võimust aeglasemalt ning nii on selle võidukäik peaaegu täielik. Milline saatus tabab Marki ja Trine seltskonda, võib vaid aimata. Juba niigi keerukatele oludele lisaks elab Mark katastroofilisi sündmusi järjepidevalt uuesti läbi ka oma unedes...

teisipäev, 12. detsember 2023

Jõesaare poisid * Hugo Vaher

 

Lugesin 19.-20. aprillil 2023

Mõnusalt tuttavlik lugu Kristoferist, kes igapäevases linnapoisi elus on uppunud erinevatesse ekraanidesse. Hoopis teistsugune maailm ootab teda aga ema õe, tädi Elle juures, kus ta koos perepoja Valdekuga õpib nautima tõeliselt mõnusat ja tegusat, nutivaba suveaega. Et raamatu oluliseks osaks on ka paar (sõbralikult) võistlevat poistekampa, meenutab see paljuski lapsepõlves loetud toredaid seiklusjutte. Vahva ja ladus lugemine.

esmaspäev, 11. detsember 2023

Meie laste lapsed * Clifford D. Simak

 

Lugesin 1.-5. november 2023

Jälle üks raamat, mida ulmehuvilistel tasub lugeda, pikemalt ei saagi aga sellest kirjutada, sest värske lugemiskogemus on juba veidi tuhmunud... Jagub põnevust, ootamatusi, kõike parajalt.

reede, 8. detsember 2023

Emapiim * Nora Ikstena

Lugesin märts-mai 2023

Raamat jäi silma esmalt oma kujundusega, mille keskne osa meenutab ka praeguseni saada olevaid kondenspiimapurke. Esmalt oli lugemist alustades veidi raske keskenduda, sest polnud ilmtingimata aru saada, kummast peategelasest, kas emast või hoopiski tütrest, parajasti jutt käib. Tegelikult jäi mul raamatu lugemisse ka päris paras paus ning seejärel otsustasin alustada uuesti algusest. Teisel korral oli lugemine palju mõnusam, sest tegelastest oli juba tekkinud piisavalt selge ettekujutus, et nende lugusid eristada.

Saatus, mis neile kahele on määratud, on ühtaegu kuidagi tuttavlik ja võõras. Tütar on sündinud vaid 5 aastat minust varem, seega on tema lapsepõlve aeg Lätis võinud mõneti olla eluolult minuvanuste eesti noorte sarnane. Igatahes oleme me mõlemad lapsena elanud Mitshurini tänaval... Kuid koorem, mille see noor tüdruk kanda võtab, oma andeka ent tol ajal veel kättesaamatut vabadust igatseva ema eest hoolitsedes, on suur. Esialgu hoolitsevad tüdruku eest pigem vanavanemad, ent maa-ambulantsi juurde töötama kolides võtab ema tüdruku endaga kaasa.

"Mõnikord läksin pärast kooli ambulantsi ja ootasin ema tööpäeva lõppu. Seal oli kitsas pikk koridor, kus istus pinkidele kokkusurutuna alati palju naisi. Osa neist oli lapseootel. Ema püüdis igaühele pühendada võimalikult pikalt aega ja see tähendas, et ta lõpetas tihti töö väga hilja õhtul. Olin pärast kooli juba midagi süüa teinud, siis tulime koju ja ema sõi pigem viisakusest. Tihti kukkus ta riideid seljast võtmata hirmväsinuna voodisse. Ma võtsin tal kingad või saapad jalast ja panin talle paksu teki peale. Ahjuuks oli lahti, tuli oodata sütt, et saaks siibri kinni panna. Seadsime end koeraga ahjusuu lähedale. Söed leegitsesid. Need nägid välja nagu särav vaip mis viib meid mõnele kaugele õnnemaale, kus pole igatsust ega eraldatust, kus valitseb valgus ja rõõm. Kus keegi ei võta kelleltki armastust ära, vaid ainult kingib seda. Üle õhtu praadisin süte peal kaks kartulit - ühe endale, teise koerale. Kui kartulid olid valmis, jagasime seda maitsvat einet ja elu ei tundunudki nii halb."

Tüdrukust (ema), kelle isa venelased vastuhaku tõttu kaasa viivad ja kes seetõttu kasvab koos armastava kasuisaga, saab andekas günekoloog, kelle jaoks samas igapäevaelu nõukogude maailmas on rõhuv ja valus koorem. Ta kannatab vabaduse puudumise all ja tunnetab saatuse ebaõiglust. Talle näib, et oma bioloogiliselt isalt on ta pärinud hävimisgeeni, mis kasvab ajaga ja kogub jõudu ning hävitab ta vastuvõitlemisest hoolimata. 

"Ma ei öelnud seda kunagi ühelegi oma patsiendile, ei innustanud aborte tegema, aga sünnitamine, lapse ilmale toomine sellel ajal ja selles kohas tundus mulle sama mõttetu nagu kõik ümberringi toimuv. Me olime ettemääratud, ära lõigatud maailmast, ümbritsetud kõrge taraga, mida valvasid okastraat ja võitluskoerad. Määratud mingisugusele unisele eksistentsile, mida tuli kutsuda eluks. Ja mina asusin selle ringi keskel. Mõttetuse reanaine, kes aitas päevast päeva seda suurendada.

Kuid ma ei olnud oma mõtetes konsekventne, sest kes siis veel kui mitte just minu tütar tõi sellesse unisesse eksistentsi mingi tähenduse valguskiire. Ta kannatas minuga koos seda neetud pagulust, kuhu olin tagasipöördumatult saadetud. Hiilgavast karjäärist Nõukogude meditsiinis eemale kihutatud, eemal kongressidest, pististest ja kasulikest tuvustest. Lahti rebitud teadusest, mis lubas tulevikuks imelisi avastusi, üsna kindlasti näiteks seda, et munasari ja spermatosoid võivad kokku saada, nii et toimub viljastumine, ka väljaspool mehe ja naise organismi. Ja Jumal vaikib samal ajal.

/.../ Nendel tühjadel päevadel oli mul kombeks astuda tütre tuppa. Seal oli erinevalt minu kaosest kõik liigutavalt korras. Ema ja kasuisa pildid tema enda tehtud raamides toetatud vastu vana laualampi. Savist orav ja potsik, mille ta oli ise oma kätega kooliringis mätsinud. Raamatud ja vihikud korralikes virnades, kirjutuslaua all koera veekauss. Mu kasuisa teritatud värvilised pliiatsid puust karbis, üks minu meditsiinientsüklopeedia köide, mille vahel herbaariumilehed kuivatatud lillede ja muude taimedega, aknalaua peal teokivid, mis ta oli leidnud siitsamast jõekaldalt. Vana kapp, mille sahtlites oli kenadesse virnadesse pandud tema pesu ja soojad sukkpüksid, kapi tagaseinas rippus riidepuul koolivorm.

See oli teine maailm. Ma ei olnud seda rikkunud oma piimaga. Teine maailm, mis võib-olla vabastab end kunagi sellest unisest eksistentsist. Elab selle üle, kaotamata elujanu. Maitstes elupiima, mis ei tundu mõru, vaid rahustab."

Mulle meeldis selle raamatu keel (tõlge on Ilze Tälberga ja Contra poolt). Rasked teemad, ent rahulik ja loomulik keelekasutus kuidagi leevendab seda, liigne suurelisus või paatos oleksid siin imelikud.

reede, 1. detsember 2023

Teibitud suu * Eliis Grigor

 

Lugesin 25.-28. juulil 2023

Kahjuks hetkel minu jaoks aktuaalne raamat. Hea, et on kirjutatud lugu, mis aitab mõista, mis toimub nende noorte peades, kes lõpetavad söömise sootuks või piiravad seda, lisades teinekord juurde ka tohutus koguses füüsilist koormust. Paranemine on lõputu teekond ning mõnikord... sellele ei taha kohe mõeldagi. Kõikidele, kes sellega peavad rinda pistma, tuleb soovida tohutus koguses jaksu ja meelekindlust.