Katkine tüdruk * Kathleen Glasgow

 

Lugesin 2.-4. detsember 2023

Mul on samal ajal kahju ning ometigi samas väga hea meel, et ikkagi hakkasin lõpuks seda raamatut lugema. Enesevigastamine on viimastel aastatel kardetavasti aina suurem trend noorte hulgas ning kui tegu on ka palju kergema versiooniga kui selle raamatu peategelasel Charlotte Davise puhul, on seda tihti palju raskem märgata (kuid siiski on see murettekitav). Midagi on ju ikkagi valesti, märkamata jäänud... ja seda just inimese sees. Mure on mure, isegi kui ta on palju väiksem kui Charlotte ehk Charlie oma, ning kui seda pole mitte kellegagi jagada, võtab sellega tegelemine teistsugused vormid, et tekiks mingisugune toimetuleku, hakkama saamise tunne. Ei saa öelda, et saaks päriselt lõpuni aru, vist, seni kui pole ise seal päriselt olnud. Aga ehk mõistame ehk siiski paremini, kui oleme saanud natukene ühte sellisesse katkisesse sisemaailma piiluda.

Ju on kõigil on olnud mingisuguseid suuremaid või väiksemaid traumasid - lapsepõlvest, kooliajast, noorusajast jne. Aga siiski on päris raske ette kujutada sellist saatust nagu Charliel, kes näib olevat kulgenud vaid ühest raskusest teise ning kui tundub, et enam ju väga palju hullemaks minna ei saa, juhtub ikka veel midagi. Pärast paljusid raskusi leiab tüdruk end haiglast ning hoolimata oma kehvast seisust tunneb end tegelikult üle tüki aja turvalisemalt. Kuid ka see ei kesta kaua... ning korraks näib, et just siis kui tüdrukul on veidi kindlam pind jalge alla tekkinud, tõmmatakse tal taas jalad alt...

Mõtlemapanev ja väga vajalik raamat.

Meie suvereisid * Emily Henry

 

Lugesin 26. september - 19. oktoober 2023

Armas raamat kahe üsnagi erineva noore, Poppy ja Alex'i loost, kes pärast ülikoolis tutvumist ning seejärel erinevatesse kohtadesse kolimist kohtuvad omavahel peamiselt suvereisidel. Esimene tutvumine pole küll paljulubav, ent juhtumisi pikemal autosõidul koos viibides tekib nende vahele üllatav side. 

Pole lihtne taibata, kas peamiselt seob Alexit ja Poppyt sõprus või omavaheline tõmme ning kartes teineteist sõbrana kaotada, on noored ettevaatlikud. Varsti on kummalgi ka muid suhteid ning nii on loomulik, et esiplaanil on nende sõprus, ent kuumemaid tundeid üksteise vastu välja ei näidata. Noori seob huumor ja aasimine ning koos võetakse ette üsna palju seikluslikku.

"Puhkuse ajal võid sa olla kes tahes.

Nagu mõni hea raamat või eriline rõivaese muudab puhkuski su viivuks teiseks inimeseks.

Tavaelus ei suuda sa ehk raadiot kuulates piinlikkust tundmata kaasagi noogutada, ent eredalt valgustatud siseõues avastad end korraliku tünnitrummbändi saatel vinges tantsuhoos pöörlemas.

Puhkusel muutuvad su juuksed. Vesi on teistsugune, võib-olla ka shampoon. Võib-olla sa ei vaevugi juukseid pesema ega kammima, sest soolane ookeanivesi ajab nad nii vahvalt krussi. Sa mõtled: Miks mitte koduski samamoodi teha? Võiksin olla inimene, kes ei kammi oma juukseid ega hooli, et on higine või et kõik ta kehaõnarused on liiva täis.

Puhkusel olles alustad sa ettevaatust unustades võõra inimesega vestlust. Kui see kukubki võimatult kohmakalt välja, mis siis sellest? Sa ei näe seda inimest enam kunagi!

Sa võid olla kes tahes. Sa võid teha mida tahes."

Dating Tips for the Unemployed * Iris Smyles

 

Lugesin 10.-12. novembril 2023

Raamat duetipartneri Andy Fite'i soovitusel, kelle jaoks Iris Smyles on üks lemmikautoritest. Tegu on väljakutsuva raamatuga, milles tänapäeva teatud vanuses inimesed võivad end ära tunda küll. Siiski, Eestis elanuna pole minuvanustel neid puutekohti päris nii palju kui mujal, "vabas maailmas" kasvanutel. Puudub pikk rodu suhteid, mis tihtipeale ka tänapäeval abiellumisele ja lastesaamisele eelneb. Kuna ei tahtnud raamatut kaasa paluda, tuli see üsna ruttu läbi lugeda ning võib-olla oli siis ka "doos" korraga liiga suur. 

Siiski ei tiirle kõik mõtisklused ja sündmused üksnes suhete, seksi jms ümber, autor oskab ka väga veenvalt erinevatel teemadel filosofeerida ja leida asjade vahel põnevaid seoseid. Minu lemmikud on küll pigem teistsugused teosed aga samas hea, et raamat sai läbi loetud ning tekkis ettekujutus autori stiilist. Selle teose põhjal ta paraku minu lemmikautorite hulka ei kuulu.

Punase tõus * Pierce Brown

 

Lugesin 23. mai - 23. juuni 2023

Kellele meeldivad suurejoonelised ja põnevad võitlusstseenid, leiavad selle raamatu näol endale uue lemmiku. Darrow on põrgukaevur - see tähendab, et ta kuulub punaste klassi. Punased varustavad kõrgemaid klasse oluliste ainetega, et muuta maailm lõpuks kõigile elamiskõlbulikuks. Kuid kas Mars, mille pinna all Darrow koos teiste kaevuritega palehigis ja vaesuses tööd rabab, ikka on nii kehvas seisus? Tegelikult mitte. Ning kui Darrow kaotab endale kõige lähedasema inimese, kauni ja hapra, ent samas vankumata abikaasa Eo, pole tal enam midagi kaotada. 

Klassisüsteemi ning ebavõrdsuse vastu võitlejad (Arese pojad, Tantsija) soovivad, et Darrow aitaks neil hävitada maailma valitsejate ehk kuldsete klassi loodud süsteemi, ent selleks peab noormehest endast saama samuti kuldne - see on teekond, mille läbimine paljudel alama klassi esindajatel pole seni õnnestunud. Ta peab sisse saama vaid kuldsetele mõeldud instituuti ning teenima välja olulise koha nende seas.

Kuldsete klassi vihkamine, samas kui noormees on ka ise välimuse ja kommete poolest omandamas nendega võrdseid omadusi ja oskusi, tekitab sisemist segadust. Ning kas kõik kuldsed on halvad ja mida üldse kujutab endast instituut, üleminek, õpingud... Selgub, et selles mängus reegleid pole, või on need kõrvale heidetavad ning mäng ise polegi niivõrd mängu vaid hoopiski julma proovilepaneku moodi.

Ahjaa, autor on ka veidi vaeva näinud, et leiutada natuke teistmoodi kirumissõnu.

Märksõnu: Eo, onu Narol, Tantsija, Harmoonia, arheKuberner Augustus, voolija Mickey, vääramatud armilised, Cassius au Bellona, Julianus, Marsi koda, Lõikaja, proktor Fitchner, Mustang, Virginia au Augustus, Shaakal,  Adrius au Augustus, Pax, Kääbus ehk Sevro, Olümpos. 

Kättemaks * Karin Fossum

 

Lugesin 27.-28. mail 2023

Talukoha lähedal asuvast vanas roostes haagiselamust leitakse naise ning tema väikese poja surnukehad. Selgub, et need on Bonnie ja tema poeg Simon, kes palusid lähedal asuvast talust seal ööbimiseks luba. Ei talunik ise, tema pere ega poolakatest töömehed pole kedagi haagise poole liikumas näinud. Bonnie töötas vanainimeste abistajana, olles paljudele nii vaimseks kui füüsiliseks toeks ning ka nõudlikumad abivajajad polnud keegi sellised, kes tema peale viha oleks võinud kanda. Samas on Bonnie just äsja saanud õnnelikul kombel osa pärandusest ning tekib küsimus, kas keegi võis teda ning tema poega rünnata selle tõttu?

Inspektor Konrad Sejer asub asja uurima ning esialgu ei liigu uurimus eriti kusagile. Ometi leidub aeg-ajalt mõni jälg, mis lubab arvata, et lugu ehk lahenduseta ei jää. Samal ajal on võimalik jälgida nii Bonnie ja Simoni kui ka ühe teise ema-poja varasemat elukäiku. Teiseks paariks on Mass Malthe oma poja Eddiega, kes oma omapärase loomuse tõttu ei sobitu ühiskonda, kuigi on tark ja omal moel terane. 

Mõlemad pered maadlevad oma raskustega. Kuna autor on traagilise ja kurva mõrvajuhtumi toimumise paigutanud kohe raamatu algusesse, on tulevaid sündmusi juba teades eriti kurb ja südantlõhestav jälgida Bonnie ning Simoni toimetusi ning Massi ja Eddie elu, mis mõlemad kulgevad vääramatult omas suunas. Hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud.

Labürindijooksja * 1 * James Dashner

 

Lugesin 27. juuni - 3. juuli 2023

(Ilmselt) 16-aastane Thomas leiab end metallkarbis, teadmata midagi oma minevikust või tulevikust, mäletades üksnes oma nime. Ta satub kummalisse poiste kogukonda nimega Glade, kus kõigile on jagatud oma tööülesanded ning kasutusel on omamoodi kõnepruuk. Kuigi üht-teist seal tundub talle üsna pea tuttavlik olevat, on olukord ikkagi väga kummaline ning aina kummalisemaks läheb.

Kes ta on ning kes on need poisid, kes teda vastu võtsid? Miks pole kellelgi oma varasemast elust mälestusi? Miks ümbritseb neid labürint, mille seinad pealegi igal ööl asendit muudavad? Miks liiguvad labürindis hirmsad elukad, kes kõik oma teele jäävad poisid tapavad, või vähemalt neid nõelavad, nii et tervenemiseks on vaja vastumürki...

Thomasele ei anta kuigivõrd aega olukorraga harjuda, sest tema saabudes hakkavad toimuma mitmed muudatused ning muidugi arvavad mõned vanemad olijad, et see ongi saabunud poisi ehk kaunakese süü... 

Põnevust jagub ning muidugi mõista lõpeb raamat nii, et hädasti on vaja teada, mis siis ometigi edasi saab...

Märksõnu: Thomas, Teresa, Alby, Newt, Chuck, Gally, terapõrnikas, painaja, Minho, Moolok, Frypan

Aasta Provence'is * Peter Mayle

 

Lugesin 16.-18. mail 2023

Väga mõnus raamat - eriti sobiv muidugi neile, kes tunnevad huvi Prantsusmaa ning just Provence'i piirkonna vastu. Autor kirjeldab enda ja oma abikaasa elu selles kaunis Prantsusmaa nurgas nende esimese aasta jooksul, mis on täis nii rõõmsaid kui ka ehmatavaid sündmusi. Kuid õnneks on Peter Mayle ning tema naine tõelised kohaliku elu fännid ning suudavad kohalikku ellu nii imepäraselt sisse elada, et ka kõige raskemad katsumused neid lõplikult rööpast välja ei vii. Olgu selleks siis majaga seotud mured, lõputult venivad ehitustööd, eriti alguses kimbutav bürokraatia, äkitselt kaela sadavad külalised, üllatavalt karm ilmastik või veel midagi muud etteaimamatut. 

Sündmused on raamatus jagatud kuude kaupa, mis on kuidagi väga mõnus lähenemine ja raamat saab liigagi kiiresti otsa. Üsnagi palju saab teada ümbritsevatest suurepärastest söögikohtadest, sest nagu inglise paarile selgub, keerlebki väga suur osa Provence'i elust just toidu ümber. Ka autor koos oma abikaasaga õpivad seda lähenemist hindama ning naudivad väga kohalikku kokakunsti. Vahvad on ka ümbruses elavad naabrid, kelledest paljud osutuvad paari elus olulisteks tegelasteks - oskuslik ja põhjalik torumees Menucci, autori viinapuude eest hoolitsev naabrimees Faustin, kes alatasa uusi muresid leiab, kummaline ent autorile sümpatiseeriv naaber Massot. Oluliseks tegelaseks võib pidada ka kõikide Provence'i elanike elu ja tegevust mõjutavat mistraaltuult ning ilma üleüldiselt.

"Loomulikult olime me kuulnud lugusid mistraalist. See ajavat hulluks nii inimesed kui loomad. Kurjategijate üle kohut mõistes loetavat mistraali pehmendavaks asjaoluks. See puhuvat viisteist päeva järjest, juurivat välja puid, paiskavat ümber autosid, purustavat aknaid, loopivat vanadaame rentslisse, peksvat telegraafipostid pilbasteks, tuhisevat oiates läbi majade nagu külm ja hukutav vaiv, põhjustavat la grippe'i, koduseid nääklusi, töölt puudumisi, hambavalu, migreeni - kõik Provence'i probleemid, milles ei saanud süüdistada poliitkuid, pandi süüks sellele sacré vent'ile, millest provanslased räägivad teatava masohhistliku uhkusega. /.../
Ilma mõju Provence'i elanikele on vahetu ja silmanähtav. Inimesed eeldavad, et iga päev paistab päike, ning nende meeleolu saab kannatada, kui see nii ei ole. Vihma võtavad nad kui isiklikku solvangut, vangutavad pead ja haletsevad kohvikutes üksteist, vaatavad lõpmata kahtlustavalt taevasse, nagu võiks sealt kohe alla sadada inimesi nuhtlev rändtirtsuparv, ning kõnnivad tänavale kogunenud porilompide vahel ettevaatliku vastumeelsusega. Kui neid peaks tabama midagi hullemat kui üksainus vihmane päev. nagu näiteks see põgus miinuskraadide periood. on tulemus lausa jahmatav: suurem osa elanikkonnast kaob."

Valkoinen naarasleijona * Henning Mankell

 

Lugesin 14. - 29. august 2023

Seekord Soomes Uusikaupungis käies tulid taaskasutuspoest kaasa kaks soomekeelset kriminulli, mida ma eesti keeles veel lugenud polnud. Lugemine läks küll ehk veidi aeglasemalt kui eesti keeles, ent vahelduseks oli tore. 

Inspektor Kurt Wallanderi lahendada satub seekord juhtum, kus uskliku pereema kadumisele puudub igasugune seletus ning esialgu vaid lugeja näebki juhtumi tegelikku laia haaret, mis sõna otseses mõttes ulatub teisele poole maakera. Lõuna-Aafrika, kohaliku musta elanikkonna ning sajandeid valitsevasse klassi kuulunud buuride vaheline võitlus - selline on mündi teine pool, mida ka kõige suurema fantaasia puhul oleks keeruline ise välja mõelda. Mankell näitab põnevalt, et nii musta kui valge nahaga elanikkond pole kõik ühe vitsaga löödud ning Lõuna-Aafrika elus pole midagi mustvalget. Samal ajal pakub Rootsi oma vaba ühiskonnaga paraku ka võimalusi kriminaalse taustaga inimeste vabaks tegutsemiseks. Põnev ja laiahaardeline lugu.

Mõrv Larkfield Barnis * Betty Rowlands

 

Lugesin 30. august - 2. september 2023

Veel üks õdus krimilugu Melissa Craig'iga. Ehkki tema kaaslane Ken Harris on siirdunud politseitöölt eradetektiivi leiba teenima, jõuavad krimikirjanikuni siiski üsnagi kiirelt uudised ümbruskonnas toimuvatest sündmustest. Sedapuhku on keegi võtnud sihikule vanemad inimesed ning kui Melissa ühe tuttava vanainimese tapetuna avastab, mõjub see talle väga shokeerivalt. Tema ümber toimub ka muid kummalisi sündmusi, mis imelikul kombel üha enam omavahel põimuma hakkavad...

Unenägude Angus * Alexander McCall Smith

 

Lugesin 2.-5. mai 2023

Angus on müütiline tegelane, kes toob inimestele unenägusid, kaitseb armunuid ja armastajaid ning toob maailma armastust. Siinsed lood on Alexander McCall Smithi looming, kus ta on müütide ümber põiminud tänapäevasemaid lugusid, tihtipeale väga tuttavlikult moel. See ehk toobki müütilise tegelase meile lähemale ning loob seoseid meie oma argipäevaga, kus nii mõnigi meist on näinud unes teinekord midagi, mis tõeks osutub või mida väga soovitakse.

Lood on erinevad ja samas sarnased. Mulle tundus teinekord neid lugedes, nagu suudaks autor meelde tuletada või ellu äratada midagi ammu unustatut. Just nagu siis, kui sulle meenub näiteks öösel nähtud huvitav unenägu või mõni ammune mõte.

The Gilded Gage * Camilla Läckberg

 

Lugesin 13.-16. mail 2023

Faye elab kadestusväärset elu koos abikaasa Jack Adelheim'i ning armsa tütre Juliette'iga. Kuid kuigi naine püüab end veenda, et kõik on kõige paremas korras ning ennast kokku võttes lähevad asjad jälle paremaks, kipub tema elu kiiva kiskuma. Abikaasa suhtub temasse järjest külmemalt ning üleolevamalt, ehkki Faye on nende tutvuse alguses aidanud mehel alustada äri, mis on mõlemad haljale oksale aidanud. Et Jack'i toetada, loobus naine oma õpingutest ning töötas päeval-ööl. Nüüd on tema peamiseks tööks kodu ja tütre eest hoolitsemine, ent Jack'i kaugenemise tõttu tunneb ta end järjest üksikuma ja mahajäetumana. Tema lähim sõbranna ja majanduskooli kursusekaaslane Cris püüab Faye silmi tema abielu suhtes avada, ent naine ei näe tõde enne, kui asjad on tõepoolest väga käest läinud. 

Kuid Faye'l on saladusi, mida peaaegu keegi ei tea - need on küll tumedad ja keerulised kuid samas annavad talle rasketel aegadel jõudu julgeid otsuseid teha, et oma asjadega toime tulla. Mida teha, kui kõige lähedasemana tundunud inimene sind alt veab? Faye leiab sellele vastuse ning ei tagane sugugi oma otsustest.

Kuigi ma väga tihti inglise keeles ei loe, oli seda lihtne lugeda, sündmused kulgesid (küll ka vahepeal tagasivaadetena) tihedas rütmis. Seni loetud Fjällbacka-sarja raamatud on mulle senini ikkagi vist rohkem meeldinud, aga nad ongi omavahel parajalt erinevad, nii et heaks vahelduseks. 

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid * Sōsuke Natsukawa

 

Lugesin 23. aprill - 4. mai 2023

Raamatu ja selle autori tutvustus Varraku lehelt:

Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

*

Sōsuke Natsukawa (sünd 1978) on ametilt arst. Ta töötab ühes Nagano haiglas ja kirjutab töö kõrvalt raamatuid. 2009. aastal ilmus ta esikteos „Haiguslugude taevane kartoteek“ („Kamisama no karute“), mis pälvis Shōgakukani kirjastuse ilukirjanduspreemia ja tõi Jaapani Kirjastajate Ühingu auhinnakonkursilt 2. preemia. Raamatut müüdi üle pooleteise miljoni eksemplari ning sellest vändati film. Pärast esikteosega saavutatud edu on ta kirjutanud veel mitmeid raamatuid, millest 2017. aastal ilmunud „Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid“ („Hon o mamorō to shita neko no hanashi“) on ainsana tõlgitud mitmesse keelde. Selle raamatu üheks tegelaseks on kass Tiiger, kelle terav keel ja mõistatuslik naeratus meenutavad kohati Lewis Carrolli kuulsat Irvikkassi Alice’i seiklustest. Ka peategelase Rintarō kummalisi läbielamisi labürintides ja eneseotsinguid võib võtta autori kummardusena Carrolli teosele. See fantaasiarikas mõistujutu vormis esitatud lugu on ülistuslaul raamatutele, mida tuleb kindlasti kaitsta ja hoida, aga eelkõige ikka lugeda.

............................

Natsukawa raamat pole lihtsalt üksindusest ja eraklikust poisist, vaid raamatutest ja hoolimisest. Sest kuigi Rintarō on omaette hoidev noormees, on tema koolis siiski paar inimest, kes ta käekäigu vastu huvi tunnevad, isegi kui poiss sellest hoolivat ei näi. Üks on tema klassikaaslane ja klassivanem, tüdruk nimega Sayo Yuzuki. Kuigi poisile näib ta algul hoopis teistsugusena, on tüdrukus peidus palju sellist, mis alles nende ühistes seiklustes nähtavaks saab. Salapärane ja muinasjututegelastele sarnanev kass Tiiger aga märkab neid omadusi kohe, ning nende omaduste tõttu on ta ka tüdrukule nähtav, ehkki paljud teised inimesed kassi ei näe. Tiiger seletab Rintarō'le, mis Yuzuki eriliseks teeb.

"Üks neist tingimustest on see, et selline inimene peab teistest hoolima. Hoolimine ei tähenda seda, et sa mesisel häälel lausud kellelegi õõnsaid sõnu. See tähendab muretseda koos nendega, kes on mures, ja kannatada nendega, kes kannatavad, aga vahetevahel tähendab see lihtsalt käia nende kõrval. /.../ Hoolivus ei ole mingi eriline anne. See on meelelaad - midagi äärmiselt loomulikku, mis on meis kõigis algselt olemas. Kuid paljud inimesed on selle kaotanud, elades päev päeva haaval kiiret ja pingelist elu. Noh, nagu sinagi. /.../
Hingematvalt raskes argielus on kõik niivõrd hõivatud omaenese probleemidega, et nad kaotavad võime teistest hoolida. See, kes on kaotanud südamesoojuse, ei tunneta enam teise inimese valu. Ja siis ta ka enam ei taju, millal ta valetab või kedagi haavab või nõrgemate tunnetel tallab. Selliseid inimemesi on maailmas juba üsna palju."

Kass seletab Rintarō'le, et raamatutel on hing, kuid see kaob, kui kellelgi enam raamatuid vaja ei lähe ning neid ei loeta. Ent kuna poiss koos oma vanaisaga on olnud väga suured raamatusõbrad, õnnestub tal lahendada mitu sasipundart, mille uus ajastu on tekitanud. Kõige lõpuks peab ta väga sügavalt mõtisklema raamatute tähtsuse üle, et seeläbi päästa tema eest pantvangi võetud Yuzuki. Rintarō otsib sügavalt enda sees vastuseid sellele, mis teeb raamatud nii olulisteks.

"Raamatutes on kirjas paljude inimeste mõtted - nende omad, kes kannatavad, kurvastavad või rõõmustavad... Lugedes nende inimeste lugusid ja sõnu, mida nad on öelnud, tekib tunne, justkui oleksid nendega koos, ning sa õpid tundma teisi inimesi peale iseenda. Sa õpid tundma mitte ainult endaga sarnaste inimeste meelelaadi, vaid ka nende oma, kes elavad hoopis teistsuguses maailmas. Raamatud õpetavad meid tundma emotsioone. /.../
Teist inimest ei tohi haavata. Endast nõrgemat ei tohi kiusata. Kui keegi on hädas, siis ulata talle abikäsi. Mõned ütlevad, et see kõik on juba ammugi teada. Kuid tegelikult ei olegi need enam nii üldteada tõed. Vähe sellest, et neid tõdesid ei teata, aga leidub koguni inimesi, kes küsivad, "miks?". Palju on selliseid inimesi, kes ei saa aru, miks ei või teisi inimesi haavata. Neile pole lihtne seda selgitada. Sest nende jaoks pole see loogiline. Aga kui raamatuid lugeda, siis saab sellest aru. Selle asemel, et püüda neile midagi loogiliselt seletada, saab raamatute abil üsna lihtsalt selgeks, et inimene ei ole loodud üksi elama./.../
Mina leian, et raamatutes peituv vägi on see, et need õpetavad inimesi teistest hoolima. See on vägi, mis annab paljudele inimestele julguse ja aitab neid."

Kui nüüd mõelda täpsemalt, siis kass tõesti püüdis päästa raamatuid, aga mingil põhjusel kutsus ta seda päriselt tegema alati Rintarō, olles talle igal võimalusel toeks ning julgustades teda. Ja nii leidis poiss endas vapruse olla tema ise ning elada rohkem väljapoole kui ta seni kunagi teinud oli. Aga noh, "Lugu poisist, kes püüdis päästa raamatuid", poleks paraku sugugi nii müüv, võrreldes praeguse pealkirjaga... 

Midwichi käod * John Wyndham

 

Lugesin 20. aprill - 1. mai 2023

Järgmine John Wyndhami raamat, mis loob väga usutava maailma, kus lõpuks paistab, et väljapääsu nagu polegi võimalik leida. Juba raamatu tagakaane tutvustus ütleb paraku väga palju ära (mul samas vedas, sest ma siiski mingil põhjusel ei lugenud seda ning nii jätkus põnevust veidike rohkem).

Niisiis sünnib pärast 24-tunnist muust maailmast eraldatust see, et kõik Midwichi külakese lapsekandmise eas olevad naised sünnitavad, ning sündinud lastel on erakordsed võimed, mis aegamööda nii kohalikele elanikele kui ka neid jälgima jäänud luuretöötajatele ilmsiks saavad. Nimelt suudavad lapsed omavahel telepaatilisel teel suhelda ning samamoodi suudavad nad mõjutada kohalikke inimesi (kui ka väljastpoolt tulijaid), sundides neid tegema ka asju, mida nood tegelikult teha ei soovi. 

Jutustajal ning tema abikaasal õnnestub sobival hetkel ära olla ja nii pääsevad nad 24-tunnisest katkestusest kui ka sundusest jäädagi Midwichi. Siiski on neil võimalik tänu mitmele sõbrale, kelleks on näiteks kolonel Bernard Westcott ning kirjanik Zellaby, olla külakese arengutega kursis. Ning selgub, et need arengud on murettekitavad, ehkki samas paljudele näivad need lausa ilmvõimatud.

Hästi kirjutatud raamat, mille ainetel võib mõtiskleda, mis siis ikkagi on õige - kas üldse igasugust elu hoida ja kaitsta või hoida ja kaitsta just inimkonda?

Tuhamägede tuul * Marje Ernits

 

Lugesin 26. november 2022 - 24. juuni 2023 

Alustuseks loetud mõned leheküljed jäid mõneks ajaks ainsateks, aga uuesti lugema hakates oli loo edenemine juba väga ladus. Muulilt surnuna leitud tütarlapse juhtumit asub uurima Ira Tever, kelle fantaasia ja vaist lubavad tal asjaga üsna kiiresti edasi liikuda. Selgub, et tüdruk on surma saanud hoopiski mujal ning hiljem puhastatuna ja meigituna muulile istuma sätitud.

Mis täpselt juhtus ning kas tegu on kurjategijaga, kes võib uuesti rünnata? Ira Teveri ülemus Anti Saam leiab nimelt arhiivist ühe otsapidi sarnase juhtumi, mis esialgu uurimust edasi ei vii kuid paneb kindlasti mõtlema. Tever usaldab paljus oma vaistu ning see viib teda kõrvaltvaataja seisukohast võib-olla isegi ebaloogilistes suundades. Kuid aina edasi kaevates võivad ka pisiasjad juhtida õigesse suunda. Nii viivad uurija mõttekäigud teda Tuhamägede lähedal asuvasse Ujeda perekodusse, kus üks vanematest tüdrukutest näib olevat üsna isetahtsi oma poiss-sõbraga matkama läinud. Kuigi tüdruk telefoni teel kinnitab, et on sõbraga Saaremaal, jääb uurijat miski vaevama.

Põnevalt pinget kruviv lugu huvitavate karakteritega.

Märksõnu: Anti Saam, noorsootöötaja Liina Brasko, Ujeda kasupere, ema Polina Kikker, Marta, Mila, Ade, Reno, IT-spetsialist Mihkel Kala, Petseri klooster

Krüüsalised * John Wyndham

 

Lugesin 6. -24. aprill 2023

Jälle üks raamat, mille lugemine on laotunud pika aja peale - ikka lipsas mõni teine raamat vahele ja see jäi omakorda pooleli. Katastroofijärgses maailmas valitseb teatud tüüpi "tõsiusklikkus", kus igasugust normist erinemist peetakse kurjaks ning kõige aktiivsemad ühiskonna esindajad ei anna armu ei taimedele, ega loomadele, ammugi siis mitte inimestele, kes mingisuguse veaga sünnivad. 

Peategelasel on aga võime, mida tõsised seaduste järgijad ei oska isegi kahtlustada ning seetõttu pole ta algselt isegi teadlik, et temaga midagi "valesti" on. Õnneks on siiski ka täiskasvanuid, kes on natuke laiema silmaringiga ning suudavad näha asju laiema ning leebema pilguga. See aitab säästa ja päästa noori, kes muidu sattuksid kergesti ühiskonna põlu alla ning seega kihutataks kogukonnast välja.

Wyndham on suutnud luua usutava maailma, kus tänapäeva lugeja mõistab kiiresti, mis on kirjeldatud ühiskonna kõrvalekallete põhjuseks ning see teeb eriti kurvaks sellise olukorra kõrvaltvaatajaks olemise, kus igasugune inimlikkus teistsuguse suhtes puudub. 

Väga tore on jällegi see, et raamatu lõpust leiame väikese ülevaate Wyndhami teostest, mis aitab tema loomingust natuke rohkem aimu saada ning kannustab teisi teoseid otsima, millega tutvuda. 

Tundruhunt * Eeva Tikka

Lugesin 14. augustil 2023

Ühtaegu nii kiirelt kui aeglaselt kulgev lugu, milles seni emaga kahekesi elanud naine peab pärast ema surma ise toime tulema. Igapäevaelu raskused, rutiin, suhted venna perega, kohtumised inimestega, kes toovad naise ellu natuke erinevaid mõtteid ja arusaamu. 

Minu arvates on autor hästi kirjeldanud selle ajastu hõngu, mis tuli mulle lapsepõlvest päris tuttav ette. Lihtsalt kummaline on mõelda, et tegelikult lisaks nõuka-ajale, mis värvis meie elu teatud toonides, on ka muud ajastule omast, mis kehtis ilmselt vastavalt inimese olemusele ja/või ühiskonnaklassile nii siin- kui sealpool piiri.

Saatan sinises seelikus * Walter Mosley

 

Lugesin 4.-8. august 2023

Easy Rawlins on äsja vallandatud lennukitehasest kui tema baaripidajast sõber pakub talle tööotsa. Kuigi Easy, ametliku nimega Ezekiel, tunnetab, et tööpakkujana esitletud härrasmees on seda tüüpi, kellest ta heameelega eemale hoiaks, on tal samas oma elukoha alleshoidmiseks sissetulekut väga vaja ning nii ta nõustubki.

Ilmneb, et Easyl on asja jaoks nutti ning vaistu, mistõttu suudab ta end ka keerukana näivas sündmuste ja inimeste rägastikust kuidagi terve ja elusana välja tuua. Lihtne see pole, ent kogemuse võrra rikkamana avab see esimene tööots talle uued võimalused edaspidiseks toimetulekuks.

Meeldib ajastu hõng ning kohtade, inimeste ning tolleaegse elu-olu kirjeldused, meisterlikult edasi antud vabam kõnepruuk, mis kõik loovad usutava tausta toimuvatele sündmustele. Väga mõistlik valik kaasata Maalehe sarja jälle üks raamat, millega algabki Easy Rawlins'i sari. 

Käsk tappa * eellugu * James Dashner

 

Lugesin 20.-27. juuni 2023

Olen sarja kunagi varem lugenud, ehkki ei mäleta enam, kas tervenisti... Ent eellugu polnud siis vist veel olemaski. Igal juhul on üsnagi erksalt meeles sarja ametlikult esimene osa, ehk "Labürindijooksja". Olles nüüd ka eelloo läbi lugenud, pole ma kindel, kas ja kui palju see selgust juurde tõigi.

Lugeja saab jälgida väikest seltskonda, kes on osake päikeseplahvatuste järgsest elanikkonnast maakeral. Mark ja Trine ning teised noored püüavad kuidagi toime tulla, olles pääsenud väga keerukatest olukordadest nii tänu õnnele kui ka Alec'ile ja Lana'le. Viimased on vanemad ning kogenumad ning juhivad noored läbi verejanuliseks muutunud inimeste piiramisrõngast, tunneleid tabanud uputusest, kuumast päikesekiirgusest, külmavereliste röövlite rünnakust...

Kahjuks selgub, et seegi maailm, mis allesjäänutele just kuigivõrd mugavust ja kindlust pole pakkunud, ei jää sellisena kestma. Nimelt ründavad allesjäänud vähest elanikkonda kaitseriietusse peitunud inimesed, tulistades välja nooli, mis ilmnevad kandvat ülinakkuvat viirust. Suur osa nooltega haavatud elanikkonnast sureb kiirelt kuid üsna piinarikkalt, järgmiste nakatunute puhul võtab viirus võimust aeglasemalt ning nii on selle võidukäik peaaegu täielik. Milline saatus tabab Marki ja Trine seltskonda, võib vaid aimata. Juba niigi keerukatele oludele lisaks elab Mark katastroofilisi sündmusi järjepidevalt uuesti läbi ka oma unedes...

Jõesaare poisid * Hugo Vaher

 

Lugesin 19.-20. aprillil 2023

Mõnusalt tuttavlik lugu Kristoferist, kes igapäevases linnapoisi elus on uppunud erinevatesse ekraanidesse. Hoopis teistsugune maailm ootab teda aga ema õe, tädi Elle juures, kus ta koos perepoja Valdekuga õpib nautima tõeliselt mõnusat ja tegusat, nutivaba suveaega. Et raamatu oluliseks osaks on ka paar (sõbralikult) võistlevat poistekampa, meenutab see paljuski lapsepõlves loetud toredaid seiklusjutte. Vahva ja ladus lugemine.

Meie laste lapsed * Clifford D. Simak

 

Lugesin 1.-5. november 2023

Jälle üks raamat, mida ulmehuvilistel tasub lugeda, pikemalt ei saagi aga sellest kirjutada, sest värske lugemiskogemus on juba veidi tuhmunud... Jagub põnevust, ootamatusi, kõike parajalt.

Emapiim * Nora Ikstena

Lugesin märts-mai 2023

Raamat jäi silma esmalt oma kujundusega, mille keskne osa meenutab ka praeguseni saada olevaid kondenspiimapurke. Esmalt oli lugemist alustades veidi raske keskenduda, sest polnud ilmtingimata aru saada, kummast peategelasest, kas emast või hoopiski tütrest, parajasti jutt käib. Tegelikult jäi mul raamatu lugemisse ka päris paras paus ning seejärel otsustasin alustada uuesti algusest. Teisel korral oli lugemine palju mõnusam, sest tegelastest oli juba tekkinud piisavalt selge ettekujutus, et nende lugusid eristada.

Saatus, mis neile kahele on määratud, on ühtaegu kuidagi tuttavlik ja võõras. Tütar on sündinud vaid 5 aastat minust varem, seega on tema lapsepõlve aeg Lätis võinud mõneti olla eluolult minuvanuste eesti noorte sarnane. Igatahes oleme me mõlemad lapsena elanud Mitshurini tänaval... Kuid koorem, mille see noor tüdruk kanda võtab, oma andeka ent tol ajal veel kättesaamatut vabadust igatseva ema eest hoolitsedes, on suur. Esialgu hoolitsevad tüdruku eest pigem vanavanemad, ent maa-ambulantsi juurde töötama kolides võtab ema tüdruku endaga kaasa.

"Mõnikord läksin pärast kooli ambulantsi ja ootasin ema tööpäeva lõppu. Seal oli kitsas pikk koridor, kus istus pinkidele kokkusurutuna alati palju naisi. Osa neist oli lapseootel. Ema püüdis igaühele pühendada võimalikult pikalt aega ja see tähendas, et ta lõpetas tihti töö väga hilja õhtul. Olin pärast kooli juba midagi süüa teinud, siis tulime koju ja ema sõi pigem viisakusest. Tihti kukkus ta riideid seljast võtmata hirmväsinuna voodisse. Ma võtsin tal kingad või saapad jalast ja panin talle paksu teki peale. Ahjuuks oli lahti, tuli oodata sütt, et saaks siibri kinni panna. Seadsime end koeraga ahjusuu lähedale. Söed leegitsesid. Need nägid välja nagu särav vaip mis viib meid mõnele kaugele õnnemaale, kus pole igatsust ega eraldatust, kus valitseb valgus ja rõõm. Kus keegi ei võta kelleltki armastust ära, vaid ainult kingib seda. Üle õhtu praadisin süte peal kaks kartulit - ühe endale, teise koerale. Kui kartulid olid valmis, jagasime seda maitsvat einet ja elu ei tundunudki nii halb."

Tüdrukust (ema), kelle isa venelased vastuhaku tõttu kaasa viivad ja kes seetõttu kasvab koos armastava kasuisaga, saab andekas günekoloog, kelle jaoks samas igapäevaelu nõukogude maailmas on rõhuv ja valus koorem. Ta kannatab vabaduse puudumise all ja tunnetab saatuse ebaõiglust. Talle näib, et oma bioloogiliselt isalt on ta pärinud hävimisgeeni, mis kasvab ajaga ja kogub jõudu ning hävitab ta vastuvõitlemisest hoolimata. 

"Ma ei öelnud seda kunagi ühelegi oma patsiendile, ei innustanud aborte tegema, aga sünnitamine, lapse ilmale toomine sellel ajal ja selles kohas tundus mulle sama mõttetu nagu kõik ümberringi toimuv. Me olime ettemääratud, ära lõigatud maailmast, ümbritsetud kõrge taraga, mida valvasid okastraat ja võitluskoerad. Määratud mingisugusele unisele eksistentsile, mida tuli kutsuda eluks. Ja mina asusin selle ringi keskel. Mõttetuse reanaine, kes aitas päevast päeva seda suurendada.

Kuid ma ei olnud oma mõtetes konsekventne, sest kes siis veel kui mitte just minu tütar tõi sellesse unisesse eksistentsi mingi tähenduse valguskiire. Ta kannatas minuga koos seda neetud pagulust, kuhu olin tagasipöördumatult saadetud. Hiilgavast karjäärist Nõukogude meditsiinis eemale kihutatud, eemal kongressidest, pististest ja kasulikest tuvustest. Lahti rebitud teadusest, mis lubas tulevikuks imelisi avastusi, üsna kindlasti näiteks seda, et munasari ja spermatosoid võivad kokku saada, nii et toimub viljastumine, ka väljaspool mehe ja naise organismi. Ja Jumal vaikib samal ajal.

/.../ Nendel tühjadel päevadel oli mul kombeks astuda tütre tuppa. Seal oli erinevalt minu kaosest kõik liigutavalt korras. Ema ja kasuisa pildid tema enda tehtud raamides toetatud vastu vana laualampi. Savist orav ja potsik, mille ta oli ise oma kätega kooliringis mätsinud. Raamatud ja vihikud korralikes virnades, kirjutuslaua all koera veekauss. Mu kasuisa teritatud värvilised pliiatsid puust karbis, üks minu meditsiinientsüklopeedia köide, mille vahel herbaariumilehed kuivatatud lillede ja muude taimedega, aknalaua peal teokivid, mis ta oli leidnud siitsamast jõekaldalt. Vana kapp, mille sahtlites oli kenadesse virnadesse pandud tema pesu ja soojad sukkpüksid, kapi tagaseinas rippus riidepuul koolivorm.

See oli teine maailm. Ma ei olnud seda rikkunud oma piimaga. Teine maailm, mis võib-olla vabastab end kunagi sellest unisest eksistentsist. Elab selle üle, kaotamata elujanu. Maitstes elupiima, mis ei tundu mõru, vaid rahustab."

Mulle meeldis selle raamatu keel (tõlge on Ilze Tälberga ja Contra poolt). Rasked teemad, ent rahulik ja loomulik keelekasutus kuidagi leevendab seda, liigne suurelisus või paatos oleksid siin imelikud.

Teibitud suu * Eliis Grigor

 

Lugesin 25.-28. juulil 2023

Kahjuks hetkel minu jaoks aktuaalne raamat. Hea, et on kirjutatud lugu, mis aitab mõista, mis toimub nende noorte peades, kes lõpetavad söömise sootuks või piiravad seda, lisades teinekord juurde ka tohutus koguses füüsilist koormust. Paranemine on lõputu teekond ning mõnikord... sellele ei taha kohe mõeldagi. Kõikidele, kes sellega peavad rinda pistma, tuleb soovida tohutus koguses jaksu ja meelekindlust.

Domineeriv värv * Kuldne * 4 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 7. aprillil 2023

Pärast varakult alanud keerulist uue teepiabeebi sündi leiab Cordevia end tagasi baasist, inimeste hoole alt, ent ka Clay, Larry, Alrick ning teised on teda valvamas. Larry jaoks on Cordevia alfaemasena tema omand ning ta ei lase tüdrukut silmist, ent too vajab paranemiseks aega. Clay loobub Cordeviast, sest ta ei suuda teda koos Larryga näha. Raske sünnituse tagajärjel Cordevia enam lapsi ei saa ning see seab tema elu teepiate juures ohtu, kuna isaste teepiate mürk tapab viljatud emased aga kari nõuab alfaemaselt uusi beebisid või avalikku tõestust, et ta neid ei ole võimeline saama.

Larry on küll Cordevia jaoks väga külgetõmbav ning püüab teha kõike, et Cordeviale täiuslik partner olla, ent tüdruk ei saa Clay'd kuidagi oma mõtetest välja ning püüab selgusele jõuda, kas neil oleks veel mingit tulevikku. Pisike tütar Charmian, kelle Larry on alfaisasena enda omaks tunnistanud, on oma isa Clay silmadega ning see puudutab Cordevia südant valusasti.

Ka inimeste juures on muutusi, nüüd suheldakse mitme teise inimeste baasiga ning Cordevia kodubaasi on tulnud teise baasi juhi tütar Roselyn, kes aitab Cordevia vennal Alecil teepiate mürgile vastumürki välja töötada. Hiljem tuleb baasi ka Roselyn'i vend Stephen, kes Cordevia vastu suurt huvi tunneb. Cordevia, kes riietub nüüd alfaemasele kohaselt uhketesse kleitidesse ning on enamasti teepiatest valvuritest saadetud, äratab baasi inimeste hulgas üldse rohkelt tähelepanu, mis pole alati posiivne. Aga samas annavad teepiad tõuke otsustele, mis lubavad inimestel tulevikus vabamalt ja loomulikumalt elada. Tegelikult tundub, et ka teepiate poolel on tekkinud olukordi, kus partneri valik ei toimu enam ainult loomalikke instinkte järgides vaid isikliku meeldivuse järgi.

Sarja viimase osa tegevus toimubki suuresti baasis. Näib, et kogu aeg tuleb teha raskeid otsuseid ning Cordevia elu läheb aina keerulisemaks - eriti kui ta mõistab, et Larry ei räägi talle tihtipeale kogu tõtt, ent teepiate reeglid lubavad tal käskida teistel alfa kohta käivat informatsiooni varjata. Lõpuks on sasipundar juba väga suur ning tundub, et ühtegi head lahendust enam silmapiiril polegi... Kuidas autor selle kõik lahendab, see jääb peaaegu päris lõpuni suureks küsimärgiks.

Kuna lugesin viimase osa väga lühikese aja jooksul, oli kuidagi väga raske samas midagi rohkem kokkuvõtlikku kirja panna. Mulle meeldis see sari, autor on suurepärase fantaasiaga ning on suutnud luua väga põneva, hoopis teistsuguse maailma, kus nii inimeste kui ka teepiate poolel valitsevad omad reeglid (mis siiski ka alati lõpuni ei kehti). Kahtlemata on lugejaid, kellele ehk mingi külg või rõhuasetus võib mitte meeldida, aga nii siis lihtsalt ongi. Kokkuvõttes on ikkagi põnev ning jääb ka ikkagi kripeldama, et mis siis edasi... Uks on paotatud ning selleks, et kogu see uus, avastatud maailm lihtsalt unustada, on neljast raamatust koosnev sari liiga pikk, midagi jääb ikka kummitama!

Varjumäng * Anna Bagstam

 

Lugesin 1. -11. aprill 2023

Harriet, kes töötab politseis uurijana, avastab oma sõnumitest sõbranna Lisa kummalise kõneposti ning ilmneb, et naine on kadunud. Ka tema elukaaslane ei tea asjast midagi, ent samas toimub talle kuuluvas spordiklubis kummaline põleng hilisõhtusel ajal, mil klubis poleks pidanud kedagi olemagi. Harriet ei saa võimalust otseselt asja uurida, ent ta proovib igal moel leida uut infot, mis Lisa otsinguid edasi aitaks. 

Uurijana, kes samas pole politseikooli koolitusega, jääb Harriet osaliselt politsei toimetustest kõrvale, ent seda enam annab see talle võimaluse asju teise nurga alt vaadata. Ta märkab, et üks tema kaastöötajatest, Patrik, on end ka Lisa kadumise juhtumit uurima sokutanud, ehkki nende ülemus pole selleks luba andnud. 

Võrreldes mitmete teiste krimilugudega on siin omamoodi kulgemine, sest samas näeme ka Harrieti igapäevaelu ning muret isa pärast, kes enam päris sama hästi ei jaksa nagu varem kuid peab toime tulema paariks nädalaks külla saabunud lapselapse, Harrieti vennapoja Albiniga. Ka algselt kuum ja samas turvalisust pakkuv suhe juristist Rikardiga hakkab näitama oma uusi külgi, mis Harrietile meele järele pole. Lerviken on väike, ent siingi tundub elanikel olevat oma saladusi, mis esmapilgul avalikuks ei tule. Kuid kui rannast leitakse surnukeha, tekivad küsimused, mida politsei peab uurima asuma. Lisa kadumine saab peatselt lahenduse, ent uute sündmuste aset leides kerkib esile võimalus, et erinevad sündmused võivad olla omavahel kuidagi seotud. 

Mulle meeldib, et selles loos on küll pinget, ent samas ka teatud moodi pehmust ja inimlikkust, mis lugejale Harrieti eriti sümpaatseks teeb. Ta pole täiuslik, ning teab seda ka ise, ent samas suudab ta mitmest suunast saabuvaid infokilde osavalt kokku panna ning leida lahendusi, mis kusagile välja viivad.

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Domineeriv värv * Kastanpruun * 3 * Koidu Ferreira

 

Lugesin 23. märts - 3. aprill 2023

Cordevia on tagasi teepiate maailmas, ent selleks, et teda ei saaks sundida hõimu nõudmisel sünnitama üha järgmisi teepiabeebisid, tuleb Clayl võidelda oma isaga ja saada uueks alfaks. Cordevia ja Clay poeg on kiiresti kasvanud ning näitab end tõeliselt võimeka tulevase alfana, keda peaaegu mitte keegi käsutada ei suuda. Selleks, et Clayl oleks mingisugunegi võimalus karja juhtimine enda kätte saada, tuleb tal veenda teisigi hõime temaga liituma ning see pole just lihtne. Cordevia veenab teda pöörduma ka Larry poole, kes tegelikult soovis ise Cordeviat enda kõrvale ning ka tüdruk ise tundis tema vastu tõmmet, mis senimaani kadunud pole.

Paraku on võimalik, et just käik teise hõimu juhtiva alfaisase Larry juurde käivitab sündmusteahela, mis teeb Cordevia ja Clay tuleviku väga keerukaks. On siiski veel paljusid asju, mida Cordevia teepiate kohta ei tea ning Larry mõjuvõim tüdruku üle võib osutuda palju suuremaks kui ttüdruk ise arvab. Clay on juba korra pidanud kõrvalt jälgima Larry katseid Cordeviat enda poole võita. Kas ta suudab seda veelkord välja kannatada ning kas tema ja Cordevia armastusel on üldse võimalus? Ka kiirelt sirgunud Alrick näeb toimuvaid arenguid, püüab oma ema kaitsta ning tihtipeale ei suuda end sündmustest kõrvale hoida. Sarja selles osas külastatakse mitmeid teepiate hõimusid ning kõigil neil on üksteisest veidi erinev elukorraldus, vastavalt oma asukoha kliimale ja teistele looduslikele tingimustele.

Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju * Jonas Jonasson

 

Lugesin 27. märts -  5. aprill 2023

Kaks vintsket vanahärrat puhkavad Bali saarel, kuid kuna neil on seal igav hakanud ja ka raha hakkab otsa saama, juhtub nii, et sünnipäev tähistamiseks tellitud kuumaõhu balloon kannab nad "kogemata" saarelt minema. Nagu nende seni absurdsest käekäigust vähe oleks, korjab neid üles üks korea alus, mille kapten tegelikult mehi sugugi oma laeva pardal näha ei sooviks. Kuid 101-aastasel Allanil õnnestub teda veenda, et ta on tuumapommide ehitamise alal ekspert ning et ta soovib Põhja-Korea riiki aidata.

Autor on lukku põiminud mõned põnevad faktid, mida on raske uskuda, kuid mis ometigi päriselt nii ongi. Näiteks see, et Põhja-Korea ei tasunud Rootsile tarnitud Volvode eest. 

Poliitikud ning sündmused, mis raamatus ette tulevad, loovad tõepäraselt kurbnaljaka pildi. Olukorrad, millesse Allan ja Julius satuvad, on päris fantastilised ning nad suudavad neist hea õnne ja kavalusega alati välja tulla. Kuna Allan laseb endale ühe tahvelarvuti muretseda, saab ta äkitselt maailma asjadest palju rohkem teada ning üsnagi sukeldub sinna. Sellegipoolest jääb Juliusel tihtipeale mulje nagu tema 101-aastane sõber eriti ei mõtleks ega muretseks - Allani käitumine on otsekohene ja muretu. Julius seevastu ikkagi muretseb, ent samas jätab ta selgitused ja plaanide väljamõtlemise sageli Allani teha.

Rännakud viivad mehed Balilt Põhja-Koreasse, New Yorki ning tagasi Rootsimaale - oih, sellega sai vist osa põnevust nüüd küll maha jahutatud... Aga tegelikult jääb lugu ikka põnevaks, ka Rootsimaal, kus Allan ja Julius kohtuvad meeldiva Sabinega ning leiavad võimaluse midagi ühiselt teha. Kuid miskipärast kipuvad ka nende head ja edukad plaanid ikka lõpuks viltu vedama... nii et lõpuks ajab neid taga natsistliku duo noorem liige, kelle viha Sabine, Allan ja Julius on ära teeninud. Ei jää muud üle kui veelkord põgeneda. Reis viib kolmiku järgmiseks Tansaaniasse, kus nad tekitavad elevust ka saksa luureagentides, kellest üks neile sappa saadetakse.

Lõpuks ei tundugi sündmused enam ootamatud kuivõrd lugeja juba eeldabki, et harjumuspärasel kombel leidub igas asjas sobiv pööre, mis just asjaosaliste plaanidega kenasti klapib! Saksa luureagendi vanaisa kasvatab sparglit (teema, mis just Juliusele eriti südamelähedane on), Allanil on igasuguste ajaloosündmustega seoses sobivaid mälestusi, mida vestlusesse pikkida ning kõikjal leidub keegi või miski, mis tegelaste käekäiku kergendab. 

"Allan veetis oma päevi joomiskohale avaneva vaatega terrassil. Tema uus hobi oli Twitter. Vähe sellest, et ta mõistis, mis see on - ta sukeldus sellesse täienisti. Seevastu ei taibanud ta, et samal ajal teeb ta ka oma asukoha kogu maailmale teatavaks.

Tal oli hea meel näha, kui rahul noored oma eluga on. Samal ajal näris teda miski. Ta hakkas musta tahvli uudisvoos teatud mustrit aimama.

Kokkuvõttes oli maailm parem koht kui sada aastat varem, ehkki areng ei kulgenud nähtavasti sirgjooneliselt. See liikus tsüklitena üles ja alla.

Nii palju, kui Allan aru sai, oli areng praegu languses. Oli oht, et suund muutub alles siis, kui  piisavalt paljud on piisavalt kaua üksteist piisavalt halvasti kohelnud. Siis hakkavad inimesed uuesti mõtlema.

Nii on see alati olnud. Aga kas on kindel, et see uuesti nii ka läheb? Alles hiljuti väitsid teadlased, et keskmine intelligents on langustrendis. Allan luges, et see, kes liiga palju oma tahvliga suhtleb, kaotab oskuse dialoogi arendada. Tahvli omaduseks on ju selle omanikule pigem monoloogi pidamine kui vestluse arendamine. Inimesed liiguvad seega internetis ja lasevad teistel enda eest mõelda, mille tulemusena jäävad aga ise üha lollimaks.

Allanile tegi muret taipamine, et koos intelligentsiga kipub kaduma ka tõde. Vanasti oli lihtne teada, mis on tõsi ja mis mitte. Viin oli hea. Kaks pluss kaks ei olnud viis.

Aga kuna inimesed ei räägi enam üksteisega, tuleb võitjaks see, kes ühte ja sama asja kõige enam kordab. Mõned on seda annet koguni nii palju lihvinud, et kordavad ennast lausa mõne sekundi jooksul. Lausa mõne sekundi jooksul.

Kõige rohkem muretses Allan aga sellepärast, et märkas oma muretseminst. On, nagu on, kas siis ei võiks lihtsalt tulla, mis tuleb, ilma suurema jamata?

Sabine läks mööda ja nägi, et taat on musta tahvli käest pannud. Ta istus, käed rinnal risti, ja vaatas tühja pilguga savanni.

"Millele sa mõtled, Allan?", küsis ta.
"Paljudele asjadele," vastas Allan. "Liiga paljudele."

 

Mängud ajas * Clifford D. Simak

 

Lugesin 6.-11. juuni 2023

Haarav raamat, mis tõmbab nii kiiresti endasse, et ei märkagi kui oled sellega juba vaat et poole peal. Asher Sutton on saadetud uurimisretkele, et leida tõendust planeet Cygni ohtlikkuse või ohutuse kohta. Seni pole mitte kellelgi õnnestunud sellele tähesüsteemile läheneda, ent Sutton jääb kadunuks, ilmudes üllatuslikult välja alles 20 aasta pärast. Siiski pole see üllatus tema ülemusele, keda hoiatatakse vaid veidi enne Suttoni tagasijõudmist. Hoiataja nõuab, et Sutton tuleks elimineerida, ent ülemus nimega Adams, kes on Suttonit alati väga hinnanud, ei ole esialgu sellega nõus. 

Põnev ja imehea lugu, kus vastanduvad inimesed ning ülejäänud elusolendid, sealhulgas laboritest alguse saanud androidid, kes on väga inimeste sarnased, välja arvatud järeltulijate küsimuses. Kellel siis on õigus kõige üle valitseda, näib autor selle teosega küsivat. Oma rännakul Cygni VII planeedile saab Sutton kogemuse osaliseks, mis teda muudab ning paneb alguse tema uuele mõistmisele saatusest. 

"Saatus, mitte fatalism. 
Saatus, mitte ettenägemine.
Saatus - inimeste, liikide ja maailmade tee.
Saatus - see, mismoodi sa oma elu elasid, mismoodi oma elamise kujundasid... mismoodi oli see olema mõeldud, mismoodi see võiks olla, kui kuulaksid väikest vaikset häält, mis sinuga räägib paljudes pöördepunktides ja ristteedel.

Aga kui sa ei kuulanud... noh, siis sa ei kuulanud ja sa ei kuulnud. Ja pole mingit jõudu, mis sind kuulama sunniks. Kui sa ei kuulanud, siis pole mingit muud karistust peale selle, et oled läinud oma saatuse vastu."

Oma reisilt tagasi jõudes on Suttonil raske mõista, kes on tema poolt ning kes vastu ja peagi on ta kistud keerulistesse olukordadesse. Siiski näib, et on neid, keda ta võib usaldada, näiteks androidi nimega Herkimer ning Eva Armour'i, keda ta kohtab kohe pärast tagasijõudmist vanas tuttavas hotellis "Orioni Vapp". Kuid paljud näivad Suttonile jahti pidavat seoses raamatuga, mille ta tulevikus kirjutama peaks. Kas see üldse kunagi juhtubki ning kas mehel õnnestub jälitajate võrgust põgeneda ning raamatu loomiseni vastu pidada... Selge on see, et mingil põhjusel on ta teistsugune ja eriline - valmis vastu võtma ja edasi arendama uutmoodi mõtlemist ja filosoofiat.

"Sutton pistis jõega rinda, ujudes aeglaste kindlate tõmmetega. Vesi tundus tema ihu vastas soe ning kõnetas teda sügava tähtsa häälega, nii et Sutton mõtles: ta püüab mulle midagi rääkida, nagu on püüdnud inimestele midagi rääkida juba aegade algusest saadik. Võimas keel, mida rääkida kogu maal, iseendale kuulujutte lobisedes, ui kedagi teist pole kuulamas, ent püüdes, alati püüdes rääkida oma rahvale uudiseid, mis tal oli. Mõned neist arvatavasti saidki jõelt teatavat tõde ja teatavat filosoofiat, kuid keegi neist ei üritanudki tabada jõe keele tähendust, sest see oli tundmatu keel.

Nagu keel, mõtles Sutton, mida kasutasin oma ülestähendusi tehes. Sest need pidid olema keeles, mida keegi teine ei suudaks lugeda, keeles, mis oli galaktikas juba ajastuid unustatud olnud, enne kui üksi praegu elavatest keeltest üldse oma titelalinat alustas. Kas siis keel, mis on unustatud, või mida pole kunagi tuntudki."

Lisan ka Wikipedia lingi Simak'i elu ja töö kohta.

451° Fahrenheiti * Ray Bradbury

 

Lugesin 28. aprill - 2. mai 2023

"Psühhiaater tahab teada, miks ma käin väljas, luusin mööda metsi, vaatlen linde ja korjan liblikaid. Näitan teile kunagi oma kogu."

"Hästi."

"Nad tahavad teda, mida ma teen kogu oma ajaga. Räägin neile, et ma mõnikord lihtsalt istun ja mõtlen. Aga ma ei ütle neile, mida. Lasen neil vaeva näha. Ja ma ütlen neile, et ma mõnikord kallutan pea kuklasse - näete, nii - jalasen enesele vihma suhu sadada. See maitseb nagu vein. Kas te olete kunagi proovinud?"

"Ei, ma..."

"Te andestasite mulle, eks ole?"

"Jah." Montag mõtles järele. "Jah, andestasin. Jumal teab, miks. Te olete iseäralik - te pahandate ära, aga teile on kerge andestada. Te ütlesite, et olete seitsmeteistkümneaastane?"

"Tuleval kuul saan."

"Kui imelik. Kui veider. Minu naine on kolmekümneaastane, aga ometi tundute teie ajuti palju vanemana. Ma ei saa aru, miks."

"Teiegi olete iseäralik, Montag. Mõnikord ma koguni unustan, et olete pritsimees. Nüüda ma vist jälle vihastasin teid?"

"Rääkige edasi."

"Kuidas see algas? Kuidas te sinna sattusite? Miks te valisite niisuguse töö, ja kuidas see juhtus, et teil tuli mõttesse just seda ametit valida, mis teil praegu on? Te ei ole nii nagu teised. Ma olen mõnda näinud, ma t e a n. Kui ma räägin, vaatate te mulle otsa. Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima Või ähvardaksid mind. Kellelgi ei ole enam teiste jaoks aega. Teie olete üks vähestest, kellel on minuga kannaktust. Sellepärast ongi minu arvates nii imelik, et te olete pritsimees, see nagu ei sobi teile."

Montagile tundus, et ta on lõhenenud kaheks - üks pool on kuum, teine külm, üks leebe, teine karm, üks erutatud, teine ükskõikne, ja mõlemad pooled on omavahel sõjajalal.

"Minge nüüd kähku sinna, kus teid oodatakse," ütles Montag.

Neiu jooksis ära, jättes ta üksi vihma kätte seisma. Alles hulga aja pärast hakkas Montag minema.

Ja siis kallutas ta aeglaselt vihma käes jalutades pea viivuks kuklasse ning avas suu..."

Maailmas, kus elu täidab kiirus, televisiooniseinad, mis toovad inimesel koju "sugulased", kelle seltskonnas aega veeta ning meelelahutuseks on kiirete autodega kihutamine ja mõne looma (või inimesegi) alla ajamine, on raamatud keelatud. Kui neid veel kusagil leidubki, on pritsimeeste ülesanne need koos majaga ära põletada. Pritsimehena töötav Montag pole asjale varem kuigivõrd mõelnud, ent kohtudes naabrusesse kolinud teistsuguse Clarisse'iga, hakkab midagi temas pinnale kerkima. Montagi abikaasa Mildred elab tehisreaalsuses, kus isegi öösel täidab tema maailma muusika ja kõnekatkendid, mida ta kuulab pisikestest Merikarbi-nimelistest kõrvaklappidest.

"Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse päeva. Niisama palju kordi oli Montag kodust väljunud, ja Clarisse viibis ikka kusagil lähedal. Kord nägi ta Clarisse'i pähklipuud raputamas, kord nägi ta teda murul istumas ja sinist sviitrit kudumas, kolm-neli korda oli ta leidnud oma ukse eest hiliste sügislillede kimbu või peotäie kastaneid kotikeses või mõne sügisese puulehe, mis oli ilusti nööpnõelaga valge paberi külge torgatud ja rõhknaelaga tema uksele kinnitatud. Iga päev saatis Clarisse teda nurgani. Üks päev oli sajune, järgmine selge, seejärel kangesti tuuline, seejärel soe ning vaikne, selle vaikse päeva järel aga tuli suviselt kuum päev ja Clarisse'i nägu oli õhtuks täiesti pruuniks päevitunud. 

"Miks mulle näib," ütles Montag kord metroojaama juures, "nagu tunneksin ma teid hulk aastaid?"

"Sellepärast, et te mulle meeldite," lausus Clarisse, "ja mul ei ole teie käest midagi tarvis. Ja sellepärast, et me teineteist mõistame."

Montag on seni oma tööd isegi nautinud kuid nüüd tekivad temasse teistsugused tunded ja mõtted. Kui ühel õhtul leiab aset juhtum, kus vana naine ei soovi oma raamatutest lahkuda ning jääb vabatahtlikult põlevasse majja, puudutab see ka pritsimehi. Peategelase üllatuseks tsiteerib tema ülemus Beatty mõnda kirjandusteost - ja ometigi on raamatute lugemine ju keelatud. Kuid ka Montagil on saladusi, mida ta teiste eest varjata soovib... Ning asjade üle järele mõeldes taipab ta, et pole õnnelik, ammugi pole seda aga tema naine, kuid Mildred isegi ei oska selle üle järele mõelda.

Kuna suhteliselt äsja sain tänu ühtedele tuttavatele käia vaatamas raamatu põhjal loodud etendust, oli väga hea lugeda ning paljusid tekstikohti ära tunda. Varasemast lugemiskorrast polnud eriti midagi meelde jäänud, ehk vaid ebamäärane rahutus ja hirm sellise võimaliku tuleviku ees - niivõrd realistlikuna tundub see Bradbury raamat... Kuid lugemine on mõnus, hoolimata tõsisest teemast. Väljavõtteid sellest raamatust võiks teha tohutult, sest siin on palju mõtlemapanevat ning sellist, mis ka meie praeguse ajaga seostub. 

"Te olete parandamatu romantik," lausus Faber. "See oleks naljakas, kui asi ei oleks nii tõsine. Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. Sedasama võiksid pakkuda tänapäeval võõrastetoa "sugulased". Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. Ei, need pole hoopiski raamatud, mida teie otsite! Võtke seda kõikjalt, kust aga leiate, vanadelt grammofoniplaatidelt, vanadest kinofilmidest ja vanadelt sõpradelt; otsige seda loodusest ja otsige seda iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja.

Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks.

Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast."

Püramiid * Henning Mankell

Lugesin 29. -31. märts 2023

Eel-eel-eelviimane Kurt Wallanderi raamat, kus lugeja saab uurijast teada palju kaugema aja kaudu - nimelt just enne seda kui Wallanderist on kriminaalosakonna töötaja saanud. Juhtumisi on Wallanderil vaba päev kui miski teda tukastusest äratab ning selgub, et vastaskorteris omaette hoidev endine meremees Artur Halén on surnud. Wallander kutsub politsei välja ning kuigi juhtum näib enesetapuna, närib noort politseinikku kahtlus, et kõik pole päris nii nagu peaks.

Raamat koosneb tegelikult viiest juhtumist, mis kulgevad Wallanderi noorusest hilisema ajani (aastatel 1969, 1975, 1987, 1988 ja 1989/90). Ei saa öelda, et need oleks tingimata lihtsamad juhtumid, aga igal juhul on neli esimest sellised, mille tegevusliin mahub väiksema koguse lehekülgede peale ning viimane on pikem. Lugude pealkirjad on: "Noahoop", "Lõhe", "Mees rannal", "Fotograafi surm" ja "Püramiid". Vahel meeldivad mulle mõned vestlusekatked, mis väga hästi annavad edasi inimesi ja meeleolusid.

"Skanes on ilus," ütles Rydberg järsku.
"Vähemalt sellisel päeval küll nagu täna," vastas Wallander. "Aga sügiseti on siin mõnikord ikka kuradi sant elada. Siis kui pori on ukseläveni. Või tungib lausa naha alla."
"Kes tahaks praegu sügise peale mõelda?" ütles Rydberg. "Miks halbade ilmade pärast ette muretseda? Need tulevad ju nagunii."

Või näiteks:

"Ta oli pärast halvasti magatud ööd väsinud ja läks sellepärast Püha Gertrudi väljakule jalgsi. Uduvihma sadas ikka veel. Ta mõtles, millal küll kevad tuleb. Üleüldine kannatamatus on Rootsis aprillikuus väga suur, mõtles ta. Tundub, et kevad ei saabu kunagi õigel ajal. Talv tuleb alati liiga vara ja kevad liiga hilja."

Wallander on nagu ta ikka on, suudab märgata pisiasju ning neid omavahel seostada, otsida põhjalikult ning alustada aina uuesti algusest kui mõni uurimissuund liiva jookseb. Siin on talle toeks veel Rydberg, kellelt ta on oma uurijatöö jooksul palju õppinud. 

Hea lugemine, kui pole aega pikalt ninapidi raamatus olla, kuna esimesed 4 lugu on lühikesed. Vaatasin oma Wallanderi-sarja nimekirjast, et õnneks mul siiski on veel raamatuid, mida lugeda. Raamatu tagakaas ütleb siin küll selle teose kohta "eelviimane", ent oma nimekirjast leidsin veel mõned raamatud, mille tegevus toimub pärast "Püramiidi". Need on mul vist pigem läbi loetud, aga õnneks mõned varasemad nõuavad veel avastamist! Selle üle on mul väga hea meel, sest ei tahaks veel sugugi, et Wallanderi-lugudega kõik oleks!

Ernesto küülikud * Piret Raud

 

Lugesin 26. märtsil 2023

Üks armas lugu sellest, kuidas head inimesed kõikdest katsumustest läbi tulevad ning iga mure leiab oma lahenduse. Mustkunstnik Ernesto ning tema töökaaslased kaotavad ööpealt oma varanatukese ning töökohad ja on sunnitud laiast maailmast endale uut tegevusala ja sihti otsima. Tundub, et Ernesto on õnnega koos, sest ta leiab endale kohemaid küülikutalitaja koha, millega ta ülimalt rahul on. Kuid kõik ei lähe siiski nii libedalt kui alguses näib...

Nemesis * Isaac Asimov

Lugesin 7. - 25. märts 2023

Asimov kirjutab oma lugejale väga soojalt ja humoorikalt raamatu alustuseks lõigu AUTORI MÄRKUS:

"See raamat ei kuulu Asumi sarja, Robotite sarja ega Impeeriumi sarja. See on täiesti omaette. Mõtlesin lihtsalt, et hoiatan teid vääritimõistmise ärahoidmiseks. Muidugi võiksin ühel päeval kirjutada romaani, mis seob selle raamatu teistega, aga teisest küljest - võiksin ka mitte. Lõppude lõpuks, kui kaua ma suudan sundida oma mõistust nende tulevikuajaloo keerukate küsimustega tegelema?

Järgmine punkt. Olen juba kaua püüdnud järgida kõigis oma kirjutistes üht täitsaimat reeglit - olla selge. Olen loobunud igasugustest mõtetest kirjutada poeetiliselt, sümboolselt, eksperimentaalselt või ükskõik millisel muul viisil, millega oleksin võinud saada (kui olnuksin piisavalt hea) Pulitzeri auhinna. Kirjutan lihtsalt ja selgelt ning loon sellega sooje suhteid oma lugejatega. Ja professionaalsed kriitikud... Noh, nemad võivad küll teha, mida nad iganes tahavad.

Kardan siiski, et mu lood kirjutavad ennast ise, ja selle loo puhul olin üpris kohkunud, leides, et kirjutan seda kahes harus. Üks sündmuste liin toimub jutustuse olevikus, teine aga minevikus, kuid läheneb järjekindlat olevikule. Olen kindel, et teil ei teki raskusi mustri järgimisega, aga kuna me kõik oleme sõbrad, siis mõtlesin, et võiksin seda teile teada anda."

Muistsel ajal hävines suur osa ülekäte läinud inimkonnast müüdi kohaselt veeuputuses, kust pääsesid vaid üksikud Ark'i pardale (Noa laev) jõudnud. Maa elanikkond on 23. sajandil taas alla käimas ning põgenenud on vaid vähesed, kes viibivad nüüd punase kääbustähe Nemesis ümber tiirleval Rootoril.

Rootoril elav 15-aastane Marlene ei mäleta Maad, kust ta väikesena koos ema Eugenia Insignaga ära tuli. Rootor, Erythro ja Megas pöörlevad ümber Nemesise, ent Marlenet huvitab kõige rohkem Erythro. Teda huvitab ka 17-aastane Aurinel, kuid omades erilist võimet, teab Marlene, et Aurineli huvitab hoopiski pikajalgne Dolorette. Isegi ema Eugenia pole senini kindlalt seda mõistnud, ent nüüd ta saab aru, et Marlenel on "anne lugeda ilmet, intonatsiooni ja muidu nähtamatuid kehaliigugtusi, nii et ükski saladus polnud tema ees turvaline."

Nüüd, kui Eugenia ja Marlene omavahelises vestluses on tütar möönannud oma annet ning esitanud emale mõned küsimused, ei suuda ka Eugenia ise vältida mõtisklust teemal, miks ta ise pakkus uue, Maale arvatust lähemal avastatud planeedi nimeks kätemaksujumalannale viitava Nemesise. Kui Rootor on Päikesesüsteemist teele asunud, hakkavad Eugeniat vaevama mõtted Nemesise ohtlikkusest ning ta soovib täpsemaid vaatlusi ja arvutusi teha, ent Janus Pitt keelab sellega tegeleda, et mitte asjatult ümberasumisele kuluvat aega ja energiat mitte kulutada. Tütar Marlene tunneb, et ema mõtleb ka Päikesesüsteemi naasnud Crile Fisherile - tema isale, kes enne Rootori lahkumist Maale tagasi pöördus kuid keda tüdruk ei mäleta.

Kolooniaülem Pitt usub ja loodab, et rootorlastel on aega oma maailma ehitada ning olla valmis teisi Päikesesüsteemist tulnuid tagasi hoidma kui nad kord tulevad. Ta ei tunne kahetsust, et Nemesis võiks kunagi Maale ohtlikuks osutuda ning ei leia, et Maale ja Maa kolooniatesse jäänuid tuleks hoiatada. Nii ei võta ta Eugenia aimdusi tõsiselt ja ajab edasi oma rida, saates Eugenia hoopiski koos tütrega Erythrole uurimusi tegema, et naine tal jalus poleks. Või siis tegelikult on ta taibanud Marlene kohta midagi, mida ta ohtlikuks peab ning loodab ema-tütart Erythrole saates neid niipea mitte uuesti kohata...

Muidugi on Maa peal mõeldud sellele, kuhu kadus Rootor ning Maa juhtkond on pärast rootorlaste lahkumist asja edasi uurinud ning püüdnud aru saada, kuhu koloonia lahkus.

Asimov kirjeldab huvitavalt tegelaste erinevaid tulevikunägemusi ning lugu jõuab ootamatu, ent omamoodi loogilise lõpplahenduseni. Järelsõnas viitatakse ka sellele, et Erythro näol on tegu algupärase versiooniga Asimovi poolt hiljem kasutatud loost ühisteadvusega planeedist Gaia. Nemesise loos tõstab autor esile ka rassi- ja rahvusküsimusi ning oluliste tegelaste hulgas on rohkem naistegelasi kui Asimovi teistes raamatutes.  

Märksõnu: Aurinel Pampas, Janus Pitt, Kauge Sond, hüperajam, Crile Fisher, Garand Wyler, Kattimoro Tanayama, Semyon Akorat, Kuppel, Siever Genarr, Tessa Anita Wendel, Adelia, supervalguskiirusalus, Erythro katk, doktor Ranay D'Aubisson, Chao-Li Wu, Saltade Leverett.