Ringmäng ehk aedniku 12 kuud * Eeva Park

 

Lugesin 12.-14. detsember 2022

Ilus raamat, nii kujunduse kui sisu poolest, armsate viidetega Karel Capekile ja Eeva enda luulele. Siit on midagi raske "välja võtta", sest kõik on nii ilusasti omavahel seotud ning moodustab pidevalt just sellise ringi, mis aina otsapidi iseenese juurde tagasi jõuab.

Jänesel, kus Eeva elab, on eriline hõng, mida olen ka ise kogenud. Ühest küljest nagu keset väljasid, teiselt poolt metsaga piiratud, majast sobivas kauguses mõnusalt sügava tiigiga. Tahaks, et oskaks ka ise ühel päeval oma mäestused erinevatest kohtadest sel moel kokku koguda nagu Eeva raamatus. Sest tõepoolest, nii nagu hävivad asjad, kaovad aegamööda ka kohad, mis meile on kallid olnud. Kui õnnelikud on need, kes võivad ikka veel seada sammud oma lapsepõlveaegse suve- või maakodu poole ning leida eest tuttava paiga, tuttavad lõhnad ja tuttava aia koos koduste taimede-puude-kividega. 

Kui me ei suuda enam mäletada-meenutada seda, mis on olnud ning mis meid on kujundanud, kaokski midagi väga olulist meie olemusest. Praeguses kiirustamise ajas on tihtipeale tunne, et nii juhtubki. Just sellepärast igatsen ma igal suvel Hiiumaale, vanasse Aino Kalda suvemajja, mis nüüd on juba ammugi muuseum, ent minu lapsepõlves oli mulle ka suvekoduks. Sinna jõudes astun toast tuppa, vaatan sahvris ja "püssitoas" (ärge minult küsigegi, miks seda nii kutsuti) ringi, imetlen pikliku toa aknast vaadet kaunile murule, mis veel mõned aastad tagasi oli pigem aasalilledega heinamaa. Muuseumitoas pistan nina korraks ühte kappi, mis aastast aastasse hoiab endas sama lõhnabuketti. Nii saan hetkeks välgukiirusel reisida oma lapsepõlve. Kui keegi seda kappi kunagi koristama peaks, oleks see minu jaoks hindamatu kaotus.

Sellised mälestuskillud. Eeva Pargi omi soovitan kõigil lugeda, eriti just neil, keda samuti aianduspisik on nakatanud. Aga ka teistel - just selleks, et mõtiskleda iseenda ning üleüldiselt inimese ajaringist, eluringist, meie enda ümber loodud ruumist ning mälestustest, mida me oma erinevatest aedadest ja elukohtadest kaasa oleme saanud. 

Mõrv puuviljaaias * Melissa Craig#6 * Betty Rowlands

 

Lugesin 1.-3. detsember 2022

Hea raamat lugemiseks kui aega pole üleliia - kiire, tõhusalt ja loogiliselt edenev lugu, kus on samas piisavalt isiklikkust. Melissa Craig on krimikirjanik, kellel on pooleli järjekordse romaani kirjutamine ning ta otsustab rahulikuma keskendumise huvides minna mõneks päevaks kirjatööd tegema Uphangeris asuvasse puhke- ja koolituskeskusesse. Kohale jõudes selgub, et keskuse omanik on üsnagi vastuoluline mees, kelle suhted oma töötajate ning abikaasaga pole kuigi head. Stewart Haughan ongi viimasel ajal saanud kummalisi, haiku vormis kirjutatud ähvardusi ja Melissa saabumise õhtul leiavad nad lisaks järjekordsele kirjale ka nuku. Järgmisel hommikul leitakse Haughani surnukeha puhkekeskuse aiast. Võimalikke kahtlustatavaid tundub olevat õige mitu - abikaasa Verity, sekretär Peggy, aednik Martin... Neil kõigil paistab olevat olnud põhjust Stewart Haughanile halba soovida.

Melissat painab lubadus, mis ta omanikule tema viimasel õhtul andis, teisest küljest kihutab teda tagant ka uudishimu ning kolmandast küljest soov, et keegi süütu ei peaks kannatama Stewarti mõrvas süüdistatuna. Asja ei tee muidugi kergemaks see, et uurimist juhib mees, kes on Melissa kallim - kriminaalpolitsei vaneminspektor Kenneth Harris. Milliste järeldusteni jõuab oma uurimisega Melissa ning mida arvab asjast politsei? Kindel võib olla, et Melissa vaist juhib teda asja uurima põhjalikkusega, mis võiks politseinikele heaks eeskujuks olla...

Johnny ja surnud * Terry Pratchett

 

Lugesin 15.-16. august 2022

Täiesti planeerimatult sattusid lugemisel mitu Pratchett'i raamatut järjest. Tegelikult "Johnny ja surnud" oli mul alustatud juba varem aga siis tuli midagi vahele.

Pratchett kirjutab tõesti nii, et kuigi kujunduse järgi on ju selgelt tegu lasteraamatuga, on siin mõtlemist ka täiskasvanutele. Mis siis kui tõesti ongi nii, et pärast surma jääb inimene kusagile ootele ning näib, et endiselt kehtivad sulle mitmed reeglid, mis edasiminekut takistavad...

Hästi kirjutatud raamat, mõnus lugeda ja värvikas ette kujutada.

Augud * Louis Sachar

 

Lugesin 20.-21. detsember 2022

Värskendav ja hea, tore lugeda. Parajalt nii seiklust kui ka mõtlemist, tänapäeva ning peategelaste perekondade ajalugu, mis ulatub mitme-mitme inimpõlve taha. Nimelt tabavad kõige tähtsama tegelase, Stanley Yelnuts'i perekonda pidevalt ebaõnnestumised, milles süüdistatakse poisi vanavanavanaisa. Samas on Stanley ise ning ka kõik eelnevad põlved kõigest hoolimata optimistlikud ning rühivad oma tegemistes halvast õnnest hoolimata aina edasi. 

Raamat algabki hetkest, kus Stanley on ekslikult süüdi mõistetud ühes kummalises kuriteos ning saadetakse karistuseks Rohelise Järve laagrisse. Kuid see laager on ehk hullemgi kui vangla, sest seal viibivad poisid on sunnitud ebainimlikes oludes kaevama igal päeval ühe sügava augu. Stanley leiab seal küll uusi sõpru kuid samas on laagri poisid ka ettearvamatud ning tundub, et neist võib kõike oodata... 

Kas Stanley peret on tõesti tabanud vana needus või miks tal aina viltu veab? Infokillukesed olevikust ja minevikust moodustavad huvitava terviku, mis lugejat teekonnal järjest edasi juhib. Ja ma ei väsi imetlemast neid, kes teevad nii head tõlketööd, et korrakski ei satu ette ühtegi arusaamatut lauset või mõtet. Kõik on paigas, voolav, stiilne, mõnus lugeda. 

 Kui ainult, kui ainult, kuu vaikib taevas,

peegeldab päeva ja möödunud aega.

Ole julge, mu hunt, ole kindel.

Lenda kõrgelt, mu ainus,

mu ingel.

Silber * Teine unenägude raamat * Kerstin Gier - Vanillisarvekeste retsept

 

Lugesin 9.-10. august 2022

Sarja teine osa sai läbi neelatud kohe pärast esimest ning võib-olla osaliselt ka seetõttu tundus sündmustik paraja keeristormina. Ent tegelikult oli see seda ka päriselt, sest selles osas satub peategelane Liv sõna otseses mõttes unenägude küüsi. Seletamatu nähtus, mille tagajärjel tema ja ta sõbrad suudavad unenägudes kohtuda, seab lõpuks ohtu tema õe Mia elu, sest kõik mis juhtub unedes, polegi ohutu. 

Selgub, et ka sõprade nelik, kellega Liv uude kohta kolides tuttavaks sai, ei püsi vankumatult koos. Jasper on Prantsusmaal, kasuvend Grayson on Liv'i suhtes hooliv, ent tema tüdruksõber Emily ründab tüdrukut igal võimalusel. Henry ja Liv'i omavahelised suhted on keerukad kuna poiss ei räägi eriti oma elust ning Arthur'i suhtes on kõigil kahtlused. Arthuri Hamiltoni tüdruk Anabel nimelt meelitaski kogu seltskonna mängima ohtlikku mängu, mis raamatu esimese osa lõpus oleks Liv'ile võinud tema elu maksma minna. Nüüd viibib Anabel haiglas, mis aga ei takista teda ilmumast sõprade unenägudesse. Ja ka sinna kedagi kaasa toomast (Senaator Tod Nord, Don Toto narr jne). 

Lisaks unenägudele tabavad Liv'i probleemid ka igapäevaelus, sest tema kasuisa Ernesti ema, keda tüdrukud hakkavad kutsuma Kookeriks (lühend väljendist ookrikarva koletis), suhtub oma uutesse pereliikmetesse otsese vastumeelsusega. Tüdrukute ema peab ta ameeriklannast õnnekütiks, majapidajanna Lottie'd natsiks jne. Kahjuks annavad Liv ja Mia järele kiusatusele talle selle suhtumise eest kätte maksta ning sellest sünnib palju pahandust. Kõige krooniks lekib isegi isiklik info sageli kooli kõmublogisse, mida peab saladuslik Secrecy, kellel on kombeks paljastada just koolikaaslaste kõige piinlikumaid saladusi.

Põnev raamat, mis kulgeb väga lennukalt. Raamatu lõpus on ära toodud ka
Lottie aasta ringi sobilike lohutus-vanillisarvekeste retsept (40 tk):

200g võid
100g suhkrut
1 vanillikaun
100g jahvatatud mandleid
250g jahu
lisaks peale raputamiseks tuhksuhkrut, millesse on segatud pakk vanillisuhkrut

Tulid väga maitsvad sarvekesed, ent ka pärast mitmetunnist külmikus hoidmist oli neid veidi raske voolida, sest taigen on väga mure. Meie asendus oli 20g roosuhkrut + 80g ksülitooli ning 100g täistera ning 150g valget jahu. Kuna vanillikauna polnud, läks ka taignasse vanillisuhkur.

Sõtkuge võid suhkruga senikaua, kuni moodustub sile mass. Seejärel lõigake vanillikaun pikkupidi pooleks, kraapige välja selle sisu ja lisage võile. Nüüd sõeluge juurde jahu, lisage mandlijahu ning sõtkuge kõik ühtlaseks massiks, lihtsam on seda teha käte abil (kuid meie surusime alguses spaatliga). Nüüd voolige tainast pall ja keerake see fooliumisse. Pange see tunniks ajaks külmkappi seisma. Seejärel rullige tainas vorstiks ja lõigake see umbes 2 sentimeetri laiusteks tükkideks. Voolige neist sarvekesed ja asetage küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Samal ajal soojendage ahi 190 kraadini ja küpsetage sarvekesed ahju keskmisel tasandil 10 minuti jooksul helepruuniks. Siis segage tuhksuhkur vanillisuhkruga ja puistage kuumad sarvekesed selle seguga üle. Laske küpsistel ahjuplaadil korralikult ära jahtuda, kuna need on väga kergesti purunevad.

Seejärel pakkuge neid kähku kõigile, kes vajavad lohutamist, selliste sõbralike sõnadega nagu "Kõik saab jälle korda!" ja "Oleme üksteise jaoks ikka veel olemas".

Küpsised võib ka õhukindlasse karpi panna, siis jäävad nad krõbedaks ja pakuvad veel nädalateks lohutust. Head nautimist!

Asum ja maa * nr 7 * Isaac Asimov

 

Lugesin 3. juuni - 4. august 2022

Asumi-sarja viimane raamat jätkub hetkest, mil endine Terminuse ehk Esimese Asumi pealinna nõunik on langetanud tähtsa otsuse Galaktikaimpeeriumi tuleviku kohta, soosides planeet Gaia nägemust . Miks just tema, sellele vastab Dom:

"See on sinu väärtus. Sul on võime teha puudulike andmete põhjal õigeid otsuseid, ja niisugune oli sinu otsus. Sa valisid Gaia! Sa lükkasid kõrvale Galaktikaimpeeriumi anarhia, mis rajaneb Esimese Asumi tehnoloogial, samuti anarhia, mis rajaneb Teise Asumi vaimsusel. Sa otsustasid, et kumbki ei püsi kaua stabiilne. Niisiis valisid Gaia."

Kuid Trevize ise, kes on otsuse Gaia kasuks teinud, lükates edukalt edasi Esimese ja Teise Asumi imperialistlikud püüdlused, kahtleb ise. Ta mõistab, et otsus oli küllap õige, ent vajab sellele kinnitust. Ta loodab, et Maa leidmine võiks teda selles aidata, ent ka Gaial ei teata Maa asukohta. Gaiale ei suudaks tormlev Trevize kuidagi jääda, sest planeet koos kõige elavaga tema peal, on üksainus suur elusolend, millel on ühine taju.

Ehkki Gaia on rahulik, lopsakas ja roheline maailm, tundub Trevize'ile sealviibimine kohutava unenäona. Vaieldes Peloratiga toob ta välja, et eelistab valikuvõimalust ning seda, et normaalsuse kõrval on olemas ka kurjategijad ning geeniused. Pelorat ning noor gaialane Bliss soovivad liituda Trevize'iga tema Maa-otsingutel.

Olles juba kosmoses, otsustab Trevize oma endiselt sõbralt, Munn Li Comporilt saadud informatsiooni põhjal suunduda edasi planeedile nimega Comporellon, kus väidetavalt teatakse Maast rohkem kui mujal. Kuid sealsed jutud väidavad, et Maa on planeet, mis on radioaktiivne või elutu, nii et Pelorat on Comporellonile mineku suhtes ebalev. Kuid see on Trevize'i plaan ning ühtegi muud juhtlõnga neil pole.

Edasi võib märksõnadeks pakkuda: Mitza Lizalor, Vasil Deniador, Aurora, robotid, Solaria, Bander, Fallom jne. Trevize jätkab maailmaruumis rändamist Maa otsingutel, koos Pelorat'i ja Bliss'iga. Otsingud pakuvad põnevust, pettumusi, ohte, üllatusi kuid mis iganes ka ei juhtuks, ei suuda Trevize seda teekonda pooleli jätta, enne kui ta on leidnud enda jaoks vastuse Maa kohta. 

Minu jaoks jääb raamatu lõpp õhku ning küllap see oligi taotluslik - ehk oli Asimovil siiski veel mõte kunagi jätkata. Aga nii pika sarja lõpetuseks jääb paraku tühi tunne... ehkki ongi vast loogiline, et päriselt polegi ju kunagi midagi lõplikku, sest ka lõplikkus on sageli näiv, mitte igavene.

Mõrv Viirpuu Villas * Betty Rowlands

 

Lugesin 4.-6. dets 2022

Autor, keda kutsutakse "the queen of cozy crime" on kirjutanud Melissa Craigi raamatuid 12 tükki, minul siis käsil alles teine neist... Tervet pikka teoste nimekirja saab lugeda näiteks Wikipediast. Väikest segadust tekitab kindlasti see, et uued väljaanded on uute nimedega - ehk siis praegune lugu olekski esimene Melissa Craig'i sarjast, algse nimega "A Little Gentle Sleuthing", ilmunud aastal 1990. Praegune inglisekeelne pealkiri "Murder at Hawthorne Cottage" ilmus aastal 2018.  Kõikidele hilistele alustajatele võiks olla lohutuseks teadmine, et Rowlands alustas tõsist kirjatööd alles 1970ndate lõpus (tema sünniaasta on 1923!) ning pälvis kirjutamise eest auhinna Sunday Express / Veuve Clicquot Crime Short Story of the Year aastal 1988! Tema viimane teos ilmus aastal 2014, mil kirjanik oli 90-aastane.

Raamatu peategelane Melissa Craig on krimikirjanik, kes on just saanud majaomanikuks ning kolinud Londonist ära, väikesesse (väljamõeldud) kohakesse. Üsna kiiresti tutvub ta oma naabriga ning mitmete külaelanikega ning saab kaasa kistud kohalike sündmuste keerisesse, mis osutuvad märksa põnevamaks kui oleks võinud oodata. Melissa avastab endas kindlameelsust ja tarmukust, mis kippus kaduma Londonis, kus teda hakkas lämmatama tema  meestuttava Audrey hoolitsus. Kui Melissa naaber Iris leiab metsast surnukeha, püüab kohalik ajakirjanik Bruce kõigest väest kaasata Melissat asjalugude uurimisse.

Üsna pea ongi Melissa lausa ülepeakaela sündmustes, mis võtavad järjest tõsisema pöörde. Kadunud tüdruk, õnnetusse sattunud mees, kirikuõpetaja, kellel on oma saladused, ka Melissa naabril Irisel on külgi, mis teda hoopis teisest kandist avavad. Raamat, mida Melissa parajasti kirjutab ning tegelik elu ei pruugi üksteisest sugugi nii kaugel olla kui arvata võiks...  

Kevadpuhastus * Antonio Manzini

 

Lugesin 1.-3. august 2022

Ja ongi korras. Viimane eesti keeles ilmunud Antonio Manzini raamat loetud ja tahaks kangesti edasi lugeda kuid... mida pole, seda pole. Muidugi mõista tekkis huvi ka selle kohta, kas ja kui palju on autorilt veel ilmunud. Suure rõõmuga näen Goodreads'i lehelt, et sarjas on (itaalia keeles?) ilmunud vähemalt 11 raamatut! Kas see ikka päris tõele vastab, peab nüüd täpsemalt uurima. See olekski hea põhjus hankida itaaliakeelseid väljaandeid, sest ma saan aru, et ka inglisekeelse tõlkega ollakse just sama kaugel kui eestikeelsetega, ehk 4 raamatut. 

Täpsemalt järele vaadates tundub, et itaalia keeles on siiski ilmunud veel palju rohkem Rocco Schiavone lugusid...

"Kevadpuhastus" on sarnaselt eelmiste lugudega väga intensiivselt lühikese ajaperioodi sisse mahutatud. Siiski mitte nii tihe kui eelmine osa, mille puhul minu arvates ka lugejale kandus üle rahutus ja ootus, et ikkagi jõutaks kiire tegutsemisega päästvate lahendusteni.

Selles osas jätkubki lugu just sealt, kuhu ta eelmise raamatuga jäi, ehk kõik ongi veel pooleli, ootel, lahenduseta... Ehkki üks osa juhtumist leidis lahenduse, on veel palju poolikuid teeotsi, mille lõppu pole näha. Rocco Schiavonet jahib keegi, kes soovib talle kätte maksta, ent aseprefekti asemel sai surma tema sõbra Sebastiano kaaslanna Adele Talamonti. Süükoorem, mis jälitab Roccot juba märksa varasematest sündmustest saadik, aina kasvab... Asudes taga ajama võimalikku mõrvarit jõutakse aga välja üha uute niidiotsteni. Et asi on arvatavast keerulisem, näitab ka sündmuste edasine areng - maffia esindaja, kelle Aosta politseijõud vangi saatsid, mõrvatakse enne järgmisesse vanglasse üleviimist. Segane on ka Bergueti perekonna lugu, kelle tütar Chiara õnnekombel pärast röövimist üles leiti, sest Chiara pääsemisest hoolimata liiguvad perekonna asjatoimetused ja omavaheline läbisaamine allamäge.

Lugeja jälgib sündmuste arengut päevade kaupa kahe nädala jooksul. Kuigi võrreldes eelmise romaaniga pole see ehk sündmuste poolest nii tempokas, toimub tegelikult ka siin kiireid arenguid ning ka aseprefekti isiklik elu liigub edasi, kuigi mitte hüppeliselt. Abikaasa Marina, keda Rocco Schiavone endiselt taga igatseb, hakkab tema kujutluspiltidest samm-sammult kaugenema, ehkki mees ei taha temast veel sugugi lahti lasta. Rocco ei suuda ka eirata sümpaatiat, mida ta tunneb ühe oma alluva, Caterina Rispoli suhtes.

Seni on eesti keeles on ilmunud:

1. Must rada / Black Run / Pista nera
2. Aadama küljeluu / Adam's Rib / La costola di Adamo
3. Maikuu lumi / Out of Season / Non è stagione
4. Kevadpuhastus / Spring Cleaning / Era di maggio

Järgmised raamatud on näiteks:

5. 7-7-2007
5. ? Rocco va in vacanza
6. Pulvis et umbra
7. Fate il vostro gioco
8. Rien ne va plus
9. Ah l'amore l'amore!
10. Vecchie conoscienze
11. Le ossa parlano

Kui palju siis lõppude lõpuks Rocco Schiavone raamatuid on ilmunud, jäi praegu segaseks, sest tundub, et itaalia keeles on neid kõvasti rohkem ilmunud... Veel leidsin näiteks:

- Le ferie di Agosto
- Rocco in vacanza
- L'anello mancante
- L'eremita
- Capodanno in giallo
- Una notte in giallo
- Castore e Polluce (vol 8?)- Cinque indagini romane per Rocco Schiavone (vol 6?)
- L'accatone (vol 14?)
- L'amore ai tempi del Covid-19 (vol 16?)
- Una settimana in giallo
- La crisi in giallo
- Turisti in giallo

20 000 ljööd vee all * Jules Verne

 

Lugesin 11. juuli  - 1. august 2022

20 000 ljööd vee all ilmus juba aastal 1869. Põnevat informatsiooni leiab raamatu kohta kokkuvõtlikult näiteks Wikipedia kirjest. Ka Apollo lühikeses kirjelduses on tore info:

"Jules Verne'i prohvetlik romaan kapten Nemost ja tema tollal kõrgtehnoloogilisest allveelaevast "Nautilus" ilmus aastal 1870. Esimese eestikeelse ümberjutustuse "Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi" tegi sellest loost Maximillian Põdder juba aastal 1875."

Ning Verne'i teiste eesti keeles ilmunud raamatute kohta võib leida infot lehelt vanaraamat.ee

Kui ma lapsena poleks "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja nii hoolsasti neelanud, oleks mulle ehk veidi võõras mitmete raamatute stiil. Ent nüüd tundub mõne sarja raamatu lugemine nagu lapsepõlve naasemine - midagi nii tuttavlikku on selles stiilis, mis on rahulik, arutlev, ent samas innustuv ja vaimustuv, mõnikord jällegi vanamoodsalt ülistav, või ka siin-seal veidike must-valge. Tegelaste kõnepruuk meenutab meile ülimat viisakust, millega tegelased üldiselt üksteist kohtlevad. Peategelane, Pariisi Muuseumi loodusloo professor Pierre Aronnax, omab nii kunstis, kirjanduses kui ka teadustes märkimisväärseid teadmisi. Lugeja kohtub seega ka lausa pikkade loenditega silmapaistvate teoste või autorite või mereelanike kohta.

Lisaks Aronnaxile satuvad koos temaga seiklustesse kanada vaalakütt Ned Land ning Aronnaxi flaamlasest teener Conseil. See seltskond on end sättinud sõjalaevale nimega Abraham Lincoln, et jälitada viimaste aastate jooksul meredel õnnetusi tekitanud merekoletist, mida Aronnax mereteadlasena peab tohutuks narvaliks. Laev jõuabki mereeluka jälile, ent selgub muidugi, et asjad pole sugugi nii nagu arvati ja merekoletis on hoopistükkis allveelaev Nautilus, mida juhib saladuslik kapten Nemo.

Tegelikult võikski sellega kirjelduse lõpetada, sest hoolimata uskumatutest sündmustest, mis veel merepinnast all- ja pealpool (peamiselt muidugi ikkagi allpool), võiks kogu raamatu paari lausega kokku võtta. Ei saa me oluliselt enamat teada kapten Nemost, ei tema meeskonnast, ega ka sellest, miks see seltskond mööda meresid rändab ning ülejäänud maailma vastu viha peab. Tohutus koguses leiab kirjeldusi mereelanikest, nii et selle ala huvilistele võib see põnev olla, muidu aga muutub veidike tüütuks. Tänapäeval on ka võõristav pidev jahipidamise vajadus ning täpsustused mereelanike söödavuse ja maitsvuse kohta - iseenesest on see loomulik, arvestades, et allveelaeva elanikke peab just meri kõigega varustama, sest kapten Nemo on otsustanud maismaa poolt pakutavast täielikult keelduda. Ja siiski on kurb kui vahel tundub, et isegi teadlane rõhutab tihtipeale just seda aspekti, kas kala või muud tüüpi mereloom on söödav ning kui maitsev just... Ehk siis raamat jätab sageli entsüklopeedia mulje oma loeteludega, mis on samas põhjendatud kuivõrd peategelane on teadlane ning on loomulikult vaimustatud kogu tema ees avaneva merealuse maailma rikkustest.

Lõppkokkuvõttes - ehk oleks raamat lapsena mulle rohkem meeldinud, ent samas - oleksin siis võib-olla pikkadest kirjeldustest ja loeteludest lihtsalt üle libisenud. Natuke jäi kripeldama, et raamatut lugedes oleks hea olnud näpuga mööda kaarti järge ajada (geograafilised teadmised on mul puudulikud) aga kuidagi polnud seda kusagilt käigupealt võtta. Mul on siiski hea meel, et raamatu läbi sain, sest selle lugemine on mul juba mitu aastat plaanis olnud kuid paraku sellist elamust ta mulle ei pakkunud nagu ootasin ja lootsin.